Читать книгу Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga - Jonas Jonasson - Страница 6

Mõnes mõttes olid Lõuna-Aafrika suurima slummi käimlatühjendajad õnnelikud inimesed. Neil oli töö, ja katus pea kohal.

Seevastu ei olnud neil statistiliselt võttes mingit tulevikku. Enamik neist suri varakult tuberkuloosi, kopsupõletiku, kõhulahtisuse, tablettide või alkoholi või nende kombinatsiooni tagajärjel. Mõni üksik eksemplar nägi oma viiekümnendat sünnipäeva. Näiteks Soweto latriinikontori ülemus. Kuid ta oli väsinud ja haiglane. Viimasel ajal loputas ta juba vara hommikul liiga palju valuvaigisteid liiga suure koguse õllega alla. Selle tulemusel oli ta kogemata kombel andnud nina pihta Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna esindajale. Kahver, kes võttis liialt sõna. Asjast kanti ette Johannesburgi osakonna juhatajale, kes järgmisel päeval kolleegidega hommikukohvi juues teatas, et on aeg B-sektori eest vastutav kirjaoskamatu välja vahetada.

Muide, see hommikune kohvitamine oli harukordselt meeldiv. Uue sanitaarassistendi tööle tuleku puhul pakuti torti. Noormehe nimi oli Piet du Toit, ta oli kahekümne kolme aastane ja pärast ülikooli oli see tema esimene töökoht.

Uus töötaja pidi Soweto-probleemi enda hooleks võtma, niimoodi olid asjad Johannesburgi omavalitsuses kord juba seatud. Viimati tööle võetu vastutusalasse kuulusid kirjaoskamatud, seda uue kolleegi nii-öelda karastamiseks.

Kas kõik Soweto välikäimlate tühjendajad olid tõepoolest kirjaoskamatud, seda ei teadnud keegi, kuid nii neid lihtsalt nimetati. Vähemalt koolis polnud neist küll keegi käinud. Ja kõik nad elasid hurtsikutes.

Lisaks oli neil räägitust arusaamisega üle mõistuse suuri raskusi.

*

Piet du Toit oli halvas tujus. Ees ootas esimene külaskäik metslaste juurde. Kunstikaupmehest isa saatis temaga igaks juhuks ihukaitsja kaasa.

Kahekümne kolme aastane noormees astus latriinikontorisse ja nurises otsekohe seal leviva haisu üle. Teisel pool kirjutuslauda istus latriiniülem, keda ta lahti laskma oli tulnud. Ja tema kõrval väike tüdruk, kes assistendi üllatuseks suu lahti tegi ja vastas, et sital olla paraku selline halb omadus – et see haiseb.

Piet du Toit kaalus sekundi, kas plika ehk pilkab teda, kuid see polnud ju ometi võimalik.

Ta jättis asja sinnapaika. Selle asemel ütles ta latriiniülemale, et too vallandatakse, sest kõrgemal pool on niimoodi otsustatud, kuid ta saab kolme kuu palga, kui hangib järgmise nädala jooksul vastutasuks äsja vakantseks muutunud töökohale kolm kandidaati.

„Kas ma võin tavalise käimlatühjendajana tööd edasi teha ja niimoodi natuke raha teenida?” küsis hetk tagasi vallandatud ülemus.

„Ei,” vastas Piet du Toit. „Ei või.”

Nädal hiljem olid assistent du Toit ja tema ihukaitsja uuesti kontoris. Vallandatud ülemus istus kirjutuslaua taga, oletatavasti viimast korda. Tema kõrval seisis sama tüdruk.

„Kus su kolm kandidaati on?” küsis assistent.

Vallandatu avaldas kahetsust, et kaks neist ei saa kohal viibida. Ühel oli eelmisel õhtul kakluse käigus kõri läbi lõigatud. Kus number kaks võiks viibida, seda ei osanud ta paraku öelda. Arvatavasti kukkus jälle tsüklisse.

Piet du Toit ei tahtnud teada, mis liiki tsükliga on tegemist. Ta tahtis sealt lihtsalt minema pääseda.

„Ja kus su kolmas kandidaat on?” küsis ta kurjalt.

„Tüdruk minu kõrval. Ta on mind juba paar aastat nii mitmeski asjas aidanud. Tuleb tunnistada, et ta on tubli.”

„Kurat, ma ei saa ju ometi kaheteistaastast latriiniülemaks panna,” ütles Piet du Toit.

„Neljateistaastast,” lausus tüdruk. „Ja mul on üheksa aastat tööstaaži.”

Hais kippus hinge matma. Piet du Toit kartis, et see jääb ka ülikonnale külge.

„Kas sa tarvitad juba narkootikume?” küsis ta.

„Ei,” vastas tüdruk.

„Oled sa rase?”

„Ei,” ütles tüdruk.

Assistent vaikis mõne sekundi. Ta ei tahtnud siia tagasi tulla sagedamini kui just hädapärast vaja.

„Mis su nimi on?” küsis ta.

„Nombeko,” vastas tüdruk.

„Aga perekonnanimi?”

„Ma arvan, et Mayeki.”

Issand jumal, need siin ei tea isegi oma nime.

„Eks sa siis saad selle töö, kui suudad kaine püsida,” ütles assistent.

„Suudan küll,” vastas tüdruk.

„Hästi.”

Siis pöördus assistent vallandatu poole.

„Leppisime kokku kolmes kuupalgas kolme kandidaadi eest. Seega üks kuupalk ühe kandidaadi eest. Miinus üks palk, sest ainus, kelle sa suutsid leida, on kaksteist aastat vana.”

„Neliteist,” ütles tüdruk.

Piet du Toit lahkus hüvasti jätmata. Ihukaitsja järgnes talle kaks sammu tagapool.

Tüdruk, kellest äsja oli saanud oma ülemuse ülemus, tänas viimast abi eest ja ütles, et mees on tööle võetud tema paremaks käeks.

„Aga Piet du Toit?” küsis endine ülemus.

„Me vahetame lihtsalt su nime ära, assistent ei suuda neegritel ilmaski vahet teha,” ütles neljateistkümneaastane, kes nägi välja nagu kaksteist.

*

Soweto B-sektori äsja ametisse määratud ülem polnud päevagi koolis käinud. Osalt oli põhjuseks see, et tema emal olid olnud teised prioriteedid, osalt aga ka see, et tüdruk oli ilmale tulnud Lõuna-Aafrikas kuuekümnendate algupoolel, kui poliitiline juhtkond Nombeko-suguseid lapsi üheski mõttes arvesse ei võtnud. Tolleaegne peaminister sai kuulsaks retoorilise küsimusega, miks peaksid mustad koolis käima, kui nad muuks peale puude ja vee kandmise nagunii ei kõlba?

Põhimõtteliselt ei olnud tal õigus, sest Nombeko kandis sitta, mitte puid või vett. Samuti polnud mingit põhjust arvata, et kõhetu tüdruk kasvab suureks ja suhtleb kuningate ja presidentidega või ajab tervetele rahvustele hirmu nahka või mõjutab maailma arengut laiemas mõttes.

Kui ta poleks olnud see, kes ta oli.

Muu hulgas oli ta väga töökas laps. Juba viieaastasena kandis ta latriinitünne, mis olid sama suured kui ta ise. Välikäimlate tühjendamisega teenis ta täpselt nii palju raha, kui tema emal vaja läks, et paluda tütrel osta talle pudel lahustit. Ema võttis pudeli vastu sõnadega „aitäh, kullake,” keeras korgi maha ja asus leevendama oma lõputut valu, mida põhjustas suutmatus luua endale või oma lapsele paremat tulevikku. Nombeko isa oli viibinud viimast korda tütre läheduses paarkümmend minutit pärast tolle eostamist.

Kui Nombeko vanemaks sai, jõudis ta päeva jooksul tühjendada rohkem latriinitünne ja raha jäi ka muuks peale lahusti. Seega sai ema lahustit nüüd täiendada tablettide ja viinaga. Kuid tüdruk, kes nägi, et niimoodi see enam jätkuda ei saa, ütles emale, et too peab valima: kas lõpetab säärase elustiili viljelemise või sureb.

Ema noogutas, ta sai aru.

Rahvast oli matustel palju. Tol ajal oli Sowetos palju neid, kes tegelesid peamiselt kahe asjaga: tapsid end aeglaselt ja jätsid hüvasti nendega, kellel oli see juba korda läinud. Ema suri, kui Nombeko oli kümme aastat vana, ja isa, nagu öeldud, tema elus ei figureerinud. Tüdruk kaalus, kas jätkata sealt, kus ema lõpetas – ehitada keemia abil tegelikkuse ja enda vahele läbitungimatu müür. Kuid kui ta pärast ema surma esimese palga kätte sai, otsustas ta selle asemel endale midagi süüa osta. Ja kui nälg oli kustutatud, vaatas ta ringi ning küsis endalt:

„Mida ma siin teen?”

Samas sai ta aru, et puudub ka otsene alternatiiv. Lõuna-Aafrika tööturul ei vajatud esimeses järjekorras kümneaastaseid kirjaoskamatuid. Nende järele polnud nõudlust isegi teises järjekorras. Selles konkreetses Soweto osas polnud üldse mingit tööturgu, samas polnud ülemäära ka neid, kes tööd teha oleksid tahtnud.

Kuid seedekulgla toimib üldiselt ka kõige närusematel inimestel siin maamunal ja seega oli Nombekol võimalik natuke raha teenida. Ja kui ema oli surnud ja maha maetud, sai ta kogu palga enda käsutusse.

Tünne kandes oli ta ajaviiteks juba viieaastasena hakanud neid loendama:

„Üks, kaks, kolm, neli, viis ...”

Vanemaks saades mõtles ta välja keerulisemaid ülesandeid, et elu põnevamaks teha:

„Viisteist tünni korda kolm ringi korda seitse kandjat, pluss üks, kes istub ega tee midagi, sest ta on liiga purjus ... on ... kolmsada viisteist.”

Nombeko ema ei märganud peale lahustipudeli enda ümber suurt midagi, ent ta avastas, et tütar oskab liita ja lahutada. Sellepärast kutsus ta viimasel aastal enne surma tüdruku kohale iga kord, kui hurtsikute vahel tuli ära jagada erinevat värvi ja erineva toimega tablettide saadetis. Pudel lahustit on pudel lahustit. Aga kui viiekümne-, saja-, kahesaja viiekümne ja viiesajamilligrammised tabletid tuleb ära jagada vastavalt nõudmisele ja majanduslikele võimalustele, siis läheb vaja arvutamisoskust. Ja see oli kümneaastasel olemas.

Näiteks võis juhtuda, et tüdruk viibis oma ülemuse läheduses, kui too võitles igakuiste kaalu- ja koguseraportite koostamisega.

„Ühesõnaga: üheksakümmend viis korda üheksakümmend kaks,” pomises ülemus. „Kus kalkulaator on?”

„Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend,” ütles Nombeko.

„Kulla tüdruk, aita mul parem kalkulaatorit otsida.”

„Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend,” kordas Nombeko.

„Mis sa ütlesid?”

„Üheksakümmend viis korda üheksakümmend kaks on kaheksa tuhat seitsesa...”

„Kust sa seda tead?”

„Noh, üheksakümmend viis on viis vähem kui sada, üheksakümmend kaks on kaheksa vähem kui sada, kui sa need omavahel ära vahetad ja lahutad, jääb alles kaheksakümmend seitse. Ja viis korda kaheksa on nelikümmend. Kaheksakümmend seitse ja nelikümmend. Kaheksa tuhat seitsesada nelikümmend.”

„Miks sa sääraseid asju mõtled?” küsis pahviks löödud ülemus.

„Ma ei tea,” vastas Nombeko. „Kas me võime nüüd uuesti tööle asuda?”

Alates sellest päevast oli ta ülendatud ülemuse assistendiks.

Kuid arvutada oskav kirjaoskamatu tundis ajapikku üha kasvavat masendust, sest ta ei saanud aru, mida kirjutas Johannesburgi kõige suurem ülemus tema bossi lauale jõudvates dekreetides. Bossil endalgi oli kirjatähtedega paras tegu. Ta veeris kõik afrikaanikeelsed tekstid läbi ja lehitses paralleelselt inglise keele sõnaraamatut, et arusaamatu jutt vähemalt mõistetavasse keelde ümber panna.

„Mis nad seekord tahavad?” küsis Nombeko mõnikord.

„Et me kotid paremini täis paneksime,” vastas ülemus. „Ma arvan, vist. Või siis kavatsevad nad osa sanitaarosakonnast kinni panna. Natuke jäi ebaselgeks.”

Ülemus ohkas. Assistent ei saanud teda aidata. Sellepärast ohkas temagi.

Kuid siis juhtus sihuke õnnelik lugu, et kolmeteistkümneaastast Nombekot ahistas latriinitühjendajate duširuumis keegi nilbe vanamees. Nilbik ei jõudnud eriti kaugele, enne kui tüdruk talle käärid reide lõi ja vanamehe mõtted niimoodi mujale suunas.

Järgmisel päeval läks Nombeko teisel pool B-sektori latriinirida elava vanamehe juurde. Too istus roheliseks värvitud hurtsiku ees kokkupandaval toolil, reis sidemesse mässitud. Süles olid tal ... raamatud?

„Mis sa tahad?” küsis vanamees.

„Ma vist unustasin eile oma käärid sinu kintsu sisse, ma tahaksin neid nüüd tagasi saada.”

„Ma viskasin need minema,” vastas vanamees.

„Siis oled sa mulle käärid võlgu,” ütles tüdruk. „Kuidas sa lugeda oskad?”

Nilbiku nimi oli Thabo, ta oli poolenisti hambutu. Reis tegi kõvasti valu ja tal polnud mingit tahtmist tigeda plikaga vestlusse laskuda. Teisalt oli see aga esimene kord pärast Sowetosse tulekut, kui keegi tema raamatute vastu huvi tundis. Terve hurtsik oli raamatuid täis ja sellepärast kutsusid ümberkaudsed teda Hull-Thaboks. Kuid tema ees seisva tüdruku toon oli pigem kade, mitte mõnitav. Seda annab ehk ära kasutada?

„Kui sa toorutsemise asemel veidi leplikum oleksid, siis võiks onu Thabo seda sulle vastutasuks ehk rääkida. Võib-olla ma koguni õpetan sulle, kuidas tähti ja sõnu kokku lugeda. Juhul muidugi, kui sa natuke leplikum oled.”

Nombekol polnud mingit kavatsust nilbikuga leplikum olla kui eelmisel päeval duširuumis. Niisiis vastas ta, et õnneks on tal veel ühed käärid ja ta tahaks need meelsasti alles hoida, selle asemel et need onu Thabo teise kintsu sisse lüüa. Aga kui onu korralikult käitub ja ta lugema õpetab, siis jääb teine reis terveks.

Thabo ei saanud hästi aru. Kas see plika tõesti ähvardas teda?

*

Välja see ei paistnud, aga Thabo oli rikas.

Ta sündis Ida-Kapimaa provintsis Port Elizabethi sadamas presendi all. Kui ta oli kuuene, viis politsei tema ema ära ega toonudki enam tagasi. Isa meelest oli poiss piisavalt vana, et ise hakkama saada, ehkki tal oli endalgi sellega probleeme.

„Hoolitse enda eest,” võttis isa oma elutarkuse kokku, patsutas siis pojale õlale ja sõitis Durbanisse, kus ta viletsalt ette valmistatud pangaröövi käigus maha lasti.

Kuueaastane elas sellest, mida tal sadamas varastada õnnestus, parimal juhul nägi saatus ette tema täiskasvanuks saamist, misjärel ta jääb politseile vahele ning pistetakse õige pea vanglasse või lastakse maha nagu ta vanemad.

Kuid slummis elas juba mitmeid aastaid ka üks Hispaania meremees, kokk ja poeet, kelle kaksteist näljast madrust üle parda olid heitnud, kuna neil oli enda arvates õigus saada lõuna ajal süüa, mitte sonette.

Hispaanlane ujus kaldale, leidis hurtsiku ja elas sellest päevast alates enda ja teiste luuletuste nimel. Kui ta silmanägemine üha viletsamaks jäi, püüdis ta noore Thabo kinni ja sundis poisi vastutasuks leiva eest lugema õppima. Seejärel sai poiss mitte ainult pimedaks, vaid ka poolenisti seniilseks jäänud taadile valjusti ette lugemise eest suurema leivaportsu, taat ise toitus niihästi hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöögiks Pablo Neruda luulest.

Madrustel oli olnud õigus: paljalt luulest ei ole võimalik elada. Taat nälgis nimelt surnuks ja Thabo otsustas kõik tema raamatud pärida. Keegi teine neist nagunii ei hoolinud.

Tänu kirjaoskusele sai poiss sadamas juhuslikke tööotsi. Õhtuti luges ta luulet, ilukirjandust ja eeskätt reisikirjeldusi. Kuueteistkümneaastaselt avastas ta vastassoo. Vastassugu omakorda avastas tema veel kaks aastat hiljem. Nimelt tuli Thabo alles kaheksateistkümneaastasena hästi toimiva retsepti peale: üks osa vastupandamatut naeratust, üks osa välja mõeldud lugusid kaugetelt reisidelt, mida ta seni oli jõudnud vaid fantaasiamaailmas ette võtta, ja üks osa puhast valet igavesti kestva armastuse kohta.

Tõeline edu hakkas teda saatma aga alles siis, kui ta lisas naeratusele, pajatustele ning valedele kirjanduse. Pärandi hulgast leidis ta Pablo Neruda „Kakskümmend armastusluuletust ja meeleheitelaulu” Hispaania meremehe tõlkes. Lehekülje meeleheitelauluga viskas Thabo minema, kuid kahtekümmet armastusluuletust praktiseeris ta sadamakvartali kahekümne erineva noore naise peal ja koges tänu sellele üheksateist korda üürikest armuõnne. Küllap oleks ka kahekümnendal korral näkanud, kui idioot Neruda poleks luuletuse lõppu kirjutanud rida „Tõesti, ei armasta ma teda enam”. Kui Thabo selle avastas, oli juba liiga hilja.

Paar aastat hiljem teadis kogu kvartal, mis tegelane Thabo on, võimalused täiendavateks kirjanduslikeks elamusteks kuivasid kokku. Ei aidanud seegi, kui ta hakkas oma välja mõeldud seikluste kohta veelgi värvikamalt valetama kui kuningas Leopold II omal ajal, kelle väitel oli Belgia Kongo põlisasukate olukord igati hea, aga kes lasi samal ajal käed ja jalad maha raiuda kõigil, kes keeldusid tasuta töötamast.

Thabo sai oma karistuse (muide, samamoodi nagu Belgia kuningaski, kes kõigepealt kolooniast ilma jäi, siis oma varanduse Prantsuse-Rumeenia päritolu lemmiklõbutüdruku peale ära raiskas ja lõpuks maha suri). Kuid enne seda lahkus ta Port Elizabethist põhja suunas ning sattus Basuutomaale, kus kuuldavasti pidavat elama kõige ümaramate kehavormidega naised.

Sinna oli tal põhjust jääda mitmeks aastaks, vajaduse korral järgmisse külla ümber kolides. Tänu oma lugemis- ja kirjutamisoskusele leidis ta alati tööd ning tegutses lõpuks koguni erinevate Euroopa misjonäride vahendajana, kes soovisid riigi harimatu rahva hulgas valgustustööd teha.

Basuuto rahva pealik, tema ekstsellents Seeiso ei näinud põhjust oma rahva ristimiseks, kuid mõistis, et maa vajab kõikjalt peale tungivate buuride vastu kaitset. Kui misjonärid Thabo initsiatiivil meelitasid kuningat relvade hankimise lubadusega, soovides vastutasuks õigust piibleid laiali jagada, haaras pealik pakkumisest otsekohe kinni.

Nii juhtuski, et kohale hakkas saabuma preestreid ja diakone, sooviga basuuto rahvast kurjusest päästa. Neil olid kaasas piiblid, automaatrelvad ja mõned maamiinid.

Tänu relvadele püsisid vaenlased aupaklikus kauguses, piiblid põletasid mägikülade külmetavad elanikud aga sooja saamiseks ära. Lugeda nad ju nagunii ei osanud. Kui misjonärid seda taipasid, muutsid nad strateegiat ja püstitasid lühikese aja jooksul terve rea kristlikke jumalatempleid.

Thabo töötas aeg-ajalt preestrite assistendina ja arendas välja isikliku kätega ravitsemise meetodi, praktiseerides seda selektiivselt ja kõrvaliste pilkude eest varjatult.

Armurindel läks asi nihu ainult ühel korral, kui mägiküla elanikud avastasid, et kirikukoori ainus meesliige on vähemalt viiele kooris laulvast üheksast tüdrukust igavest truudust vandunud. Külas viibiv Inglise preester oli midagi taolist juba ammu kahtlustanud. Thabo nimelt ei osanud laulda.

Preester võttis ühendust tüdrukute isadega, kes otsustasid, et kahtlustatav tuleb traditsiooni kohaselt üle kuulata. Traditsiooniline ülekuulamine pidi välja nägema nii, et Thabo pannakse täiskuuööl palja tagumikuga sipelgapessa istuma ja teda torgitakse odadega viiest suunast.

Õiget kuufaasi oodates pandi Thabo ühte hütti luku taha, mida pastor valvama jäi, kuni kirikumeest tabas päikesepiste ja ta suundus selle mõju all olles jõe äärde, kavatsusega päästa jõehobu hingeõnnistust. Pastor pani käe ettevaatlikult looma koonule ja ütles, et Jeesus on valmis ...

Kaugemale ta ei jõudnud, sest jõehobu avas lõuad ja hammustas pastori keskelt pooleks.

Pärast usutegelasest vanglaülema kadumist õnnestus Thabol Pablo Neruda abiga keelitada naisvangivalvurit ust lukust lahti keerama ja niimoodi põgenema pääseda.

„Aga mis sinust ja minust saab?” hüüdis vangivalvur talle järele, kui mees tulistvalu savanni poole lippas.

„Tõesti, ei armasta ma sind enam!” karjus Thabo vastuseks.

*

Paistis lausa sedamoodi, et Thabo oli Jumala kaitse all, sest ta ei kohanud kahekümne kilomeetri pikkusel öisel retkel pealinna Maserusse ei lõvisid, gepardeid, ninasarvikuid ega muid ohte. Kohale jõudes pakkus ta end tööle pealik Seeiso nõunikuks, too mäletas teda juba varasemast ajast ja võttis ta seetõttu soojalt vastu. Pealik pidas ülbete brittidega iseseisvuse teemal läbirääkimisi, kuid need ei kippunud eriti edenema, enne kui saabus Thabo ja ütles, et kui härrased kavatsevad kaua oma joru ajada, siis kaalub Basuutomaa Kongost Joseph Mobutult abi palumist.

Britid kangestusid. Joseph Mobutu? Mees, kes oli äsja maailmale teatanud, et soovib võtta enda nimena kasutusele Kõikvõimas Sõdalane, Kes Tänu Vastupidavusele Ja Vääramatule Tahtele Sammub Võidult Võidule Ja Kelle Jälgedes Põleb Tuli?

„Täpselt, just tema,” ütles Thabo. „Üks minu lähedasemaid sõpru. Aja kokkuhoiu mõttes kutsun ma teda Joeks.”

Briti delegatsioon palus aega omavahel nõupidamiseks, selle tulemusena jõuti järeldusele, et regioon vajab vaikust ja rahu, mitte mingisugust kõikvõimast sõdalast, kes ennast esimese pähe torganud nimega tituleerib. Britid pöördusid läbirääkimistelaua taha tagasi ja ütlesid:

„Eks võtke see maa siis endale.”

Basuutomaast sai Lesotho, pealik Seeisost kuningas Moshoeshoe II, Thabost aga uue kuninga absoluutne lemmik. Teda koheldi kui perekonnaliiget ja talle eraldati kotitäis maa kõige olulisemast kaevandusest pärit lihvimata teemante, mis olid väärt terve varanduse.

Kuid ühel päeval oli Thabo kadunud. Nõunikul oli juba lootusetu kahekümne nelja tunnine edumaa, enne kui kuningas taipas, et tema noorem õde ja silmatera, habras printsess Maseeiso on rase.

See, kes oli kuuekümnendate aastate Lõuna-Aafrikas mustanahaline, räpane ja tolleks hetkeks poolenisti hambutu, ei sobitunud mitte kuidagi valgete maailma. Pärast õnnetut vahejuhtumit endisel Basuutomaal kiirustas Thabo seepärast kohe edasi Sowetosse, pärast seda kui oli kõige väiksema oma teemantidest lähima juveliiri juures rahaks teinud.

Seal leidis ta B-sektoris vaba hurtsiku. Ta kolis sisse, toppis oma kingad rahatähti täis ja kaevas umbes pooled teemantidest muldpõrandasse. Ülejäänud teemandid peitis ta hammastest suhu jäänud tühimikesse.

Enne võimalikult paljudele naistele kõikvõimalike lubaduste andmisega alustamist värvis ta oma hurtsiku ilusaks roheliseks, sihuke värk läheb naisterahvastele hästi peale. Muldpõranda kattis ta linoleumiga.

Thabo tegeles naiste võrgutamisega Soweto kõikides sektorites, kuid mõne aja pärast jättis ta oma sektori vahele, et rahulikult hurtsiku ees istuda ja lugeda, kartmata seejuures asjatut häirimist.

Paralleelselt lugemise ja võrgutamisega pühendus ta reisimisele. Risti ja põiki läbi Aafrika, kaks korda aastas. See pakkus niihästi elukogemust kui ka uusi raamatuid.

Aga ehkki ta oli majanduslikult täiesti sõltumatu, pöördus ta alati oma hurtsikusse tagasi. Kasvõi juba selle pärast, et pool tema varandust oli endiselt kolmekümne sentimeetri sügavusel linoleumi all, Thabo alumine hambarida oli veel liiga heas seisus ega mahutanud kõiki teemante ära.

Läks mööda mõni aasta, enne kui Soweto hüttides tasapisi keelt hakati peksma. Kust too raamatuhull küll raha saab?

Et kuulujuttudele mitte liialt hoogu anda, otsustas Thabo tööle minna. Kõige käepärasem oli hakata mõneks tunniks nädalas latriinide tühjendajaks.

Kolleegideks olid peaaegu eranditult noored mehed, ilma tulevikuta alkohoolikud. Kuid olid ka mõned lapsed. Nende hulgas kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes lõi Thabole käärid kintsu ainuüksi sellepärast, et too duširuumis kogemata valest uksest sisse läks. Või tegelikult küll õigest uksest. Viga oli tüdrukus. Liiga noor, ei mingeid vorme. Thabole jäid säärased silma vaid hädaolukorras.

Käärihoop oli valus. Ja nüüd seisis plika tema hurtsiku ees ja tahtis, et teda lugema õpetataks.

„Ma õpetaksin sind hea meelega, ainult et ma pean homme ära sõitma,” ütles Thabo ja mõtles, et võib-olla on kõige rahulikum, kui ta selle lubaduse tõepoolest ka teoks teeb.

„Ära sõitma?” küsis Nombeko, kes polnud kordagi oma kolmeteistkümneaastase elu jooksul Soweto piiridest väljaspool käinud. „Kuhu sa siis sõidad?”

„Põhja poole,” vastas Thabo, „eks hiljem vaatab täpsemalt.”

*

Thabo äraoleku ajal sai Nombeko aasta vanemaks ja liikus karjääriredelil ülespoole. Ta elas oma uude rolli kiiresti sisse. Tänu nutikale süsteemile, mille järgi piirkond geograafilise suuruse või maine asemel demograafilistel alustel sektoriteks jagati, muutus välikäimlate paigutus palju efektiivsemaks.

„Kolmekümneprotsendiline paranemine,” kiitis teda tema eelkäija.

„Kolmekümne koma kahe protsendiline,” ütles Nombeko.

Pakkumine vastas nõudlusele ning vastupidi, ja tänu sellele jäi eelarvest raha üle nelja uue pesu- ja puhastuspunkti rajamiseks.

Võttes arvesse meeste keelepruuki, kellega neljateistkümneaastane igapäevaselt lävis, oli tema verbaalne võimekus lausa fantastiline (kõik, kes on kunagi vestelnud Soweto käimlatühjendajatega, teavad, et pooled nende kasutatavatest sõnadest ei talu trükimusta, ülejäänud sõnavara aga isegi mitte mõtet sellest). Võime sõnu ja lauseid moodustada oli osaliselt kaasa sündinud. Kuid latriinikontori ühes nurgas oli ka raadiovastuvõtja ja juba väiksest peale pani Nombeko selle iga kord mängima, kui juhtus aparaadi lähedal olema. Ta keeras raadio alati jutusaadete peale ja kuulas huviga, mitte ainult seda, mida räägiti, vaid ka kuidas räägiti.

Raadio iganädalane saade „Aafrika ringvaade” andis talle esimest korda aimu, et maailm eksisteerib ka väljaspool Sowetot. See polnud tingimata ilusam või lootustandvam, kuid see asus väljaspool Sowetot.

Võtame näiteks kas või Angola hiljuti saavutatud iseseisvuse. Vabaduspartei PLUA liitumisel vabaduspartei PCA-ga moodustus vabaduspartei MPLA, koos vabadusparteide FNLA ja UNITA-ga panid nad Portugali valitsuse kibedasti kahetsema, et nad üldse kunagi selle osa kontinendist olid avastanud. Muide, oma neljasaja-aastase valitsemise jooksul polnud sel valitsusel õnnestunud ehitada mitte ühtegi ülikooli.

Kirjaoskamatul Nombekol oli raske täpselt aru saada, milline tähekombinatsioonist koosnev partei midagi oli saavutanud, kuid tulemuseks tundus olevat muudatus, ja see ning sõna toit olid Nombeko meelest maailma kõige ilusamad sõnad.

Ükskord lausus ta kogemata oma kolleegide kuuldes, et muudatused on midagi taolist, mida nemadki ehk vajaksid. Aga kolleegid hakkasid otsekohe nurisema, kuna ülemus kõneles poliitikast. Kas sellest on veel vähe, et nad peavad päevad läbi sitta vedama, nüüd tuleb neil seda veel ka kuulata?

Latriinide tühjendamise osakonna juhatajana pidi Nombeko toime tulema mitte ainult lootusetute töömeestega, vaid ka Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna assistendi Piet du Toitiga. Kui mees esimest korda pärast Nombeko ametisse nimetamist kohapeale saabus, teatas ta, et seoses eelarveraskustega ei ole juttugi neljast uuest puhastusjaamast, vaid ainult ühest. Nombeko maksis väikest viisi kätte:

„Hoopis muul teemal: mis te arvate Tansaanias toimuvast? Kas Julius Nyerere sotsialistlik eksperiment ei hakka karile jooksma?”

„Tansaaniast?”

„Jah, teravilja puudujääk peaks praegusel hetkel olema ligemale miljon tonni. Küsimus on nüüd selles, mida Nyerere oleks ilma rahvusvahelise valuutafondita ette võtnud. Või peitubki teie arvates probleem just nimelt rahvusvahelises valuutafondis?”

Küsimuse esitas tüdruk, kes polnud päevagi kooliharidust saanud ega Soweto piiridest lahkunud. Assistendile, kes kuulus võimueliidi hulka ja oli käinud ülikoolis. Ja kellel polnud Tansaania poliitilisest olukorrast aimugi. Assistent oli valgenahaline. Pärast plika arutluskäiku oli ta näost suisa kriitvalge.

Piet du Toit tundis, et neljateistkümneaastane kirjaoskamatu on teda alandanud. Liiatigi seadis ta kahtluse alla assistendi koostatud dokumendi hügieeniteenuse teemal.

„Muide, härra assistent, kuidas te seda olete mõelnud?” küsis Nombeko, kes oli omal käel numbrid selgeks õppinud. „Miks te eesmärgiks olevad numbrid omavahel korrutasite?”

Küsimuse esitas kirjaoskamatu, kes oskas arvutada.

Piet du Toit vihkas teda.

Piet du Toit vihkas neid kõiki.

*

Mõni kuu hiljem saabus Thabo tagasi. Esimese asjana avastas ta, et kääridega tegutsenud tüdrukust on saanud tema ülemus. Kusjuures too polnudki enam nii väga tüdruk, keha oli hakanud ümaramaks muutuma.

See tekitas poolhambutus mehes tõsise siseheitluse. Ühest küljest rõhus peale instinkt loota oma nüüdseks hõredale naeratusele, jutustamistehnikale ja Pablo Nerudale. Teisalt kaalus selle jälle üles ülemuse-värk. Pluss mälestus kääridest.

Thabo otsustas esialgu oodata, kuid positsioonid sisse võtta.

„Nüüd on viimane aeg sind lugema õpetada,” ütles ta.

„Väga tore!” vastas Nombeko. „Alustame täna kohe pärast tööd. Ma tulen sinu osmikusse ja võtan käärid kaasa.”

Thabo oli tubli õpetaja, Nombeko aga kiire taibuga õpilane. Juba kolmandal päeval oskas ta Thabo hurtsiku ees pulgaga savisse tähestikku kirjutada. Viiendast päevast alates veeris ta kokku terveid sõnu ja lauseid. Esialgu oli vigu rohkem kui õigeid sõnu. Pärast kahte kuud oli õigeid sõnu rohkem kui vigaseid.

Õppimise vahel tehtud pauside ajal jutustas Thabo oma reisidel nähtust. Nombeko sai peagi aru, et mees segab umbes võrdses koguses väljamõeldist ja tegelikkust, kuid tal polnud selle vastu midagi. Tema enda tegelikkus oli niigi piisavalt armetu. Selle täiendavaks võimendamiseks polnud mingit vajadust.

Viimati oli Thabo käinud Etioopias, et tõugata troonilt Tema Keiserlikku Majesteeti, Juuda Lõvi, Jumala väljavalitut, kuningate kuningat.

„Haile Selassiet,” ütles Nombeko.

Thabo ei vastanud, ta parema meelega rääkis kui kuulas.

Lugu keisrist, kelle nimi oli Ras Teferi, mis hiljem mugandus rastafariks ja kujunes eriti Lääne-Indias lausa religiooniks, oli nii mahlakas, et Thabo oli seda säästnud päevaks, mil on käes aeg anda otsustav löök.

Nüüd oli religiooni rajaja aga oma keiserlikult troonilt minema kihutatud, üle terve maailma istusid segaduses jüngrid, suitsetasid savu ega jõudnud ära imestada, kuidas küll võidi tõotatud Messias, Jumala kehastus, järsku troonilt kõrvaldada. Kuidas saab troonilt lükata Jumalat?

Nombeko ei tahtnud säherduse draama poliitilise tausta kohta midagi küsima hakatagi: ta oli üsna kindel, et Thabol pole sellest aimugi, ja liiga palju küsimusi teevad kogu meelelahutusele lõpu.

„Räägi veel!” nuias ta selle asemel.

Thabo meelest arenes lugu soodsalt (mõelda vaid, kuidas inimene võib eksida). Ta kobis tüdrukule sammukese lähemale ja jätkas looga sellest, kuidas ta astus koduteel Kinshasast läbi ja aitas seal Muhammad Ali raskekaalu poksimatši „The Rumble in the Jungle” eel, kus too pidi rinda pistma võitmatu George Foremaniga.

„Issand, kui põnev!” ütles Nombeko ja mõtles, et jutustuse mõttes on see ju täiesti tõsi.

Thabo naeratas nii laialt, et tüdruk nägi mehe veel allesolevate hammaste sätendavat sisu.

„Jah, tegelikult soovis Võitmatu minu abi, aga mulle tundus, et ...” alustas Thabo ega lõpetanud enne, kui Foreman oli kaheksandas raundis nokaudis ja Ali tänas kogu südamest oma sõpra Thabot hindamatu abi eest.

Muuseas, Ali naine oli täiesti vapustav.

„Ali naine?” küsis Nombeko. „Sa ei taha ometi öelda, et ...”

Thabo naeris niimoodi, et kogu lõualuu kilises, siis muutus ta tõsiseks ja nihkus veelgi lähemale.

„Sa oled väga ilus, Nombeko,” ütles ta. „Palju ilusam kui Ali naine. Mis sa arvad, kui paneksime leivad ühte kappi? Koliksime koos kuhugi?”

Ja ta pani käe tüdruku õlale.

Nombeko mõtles, et „kolida kuhugi” kõlab vaimustavalt. Tegelikult võiks kolida lausa kuhu iganes. Aga mitte koos selle nilbikuga. Tundus, et tänane õppetund on läbi. Nombeko lõi käärid Thabo teise kintsu ja läks minema.

Järgmisel päeval tuli ta Thabo hurtsikusse tagasi ja ütles, et mees on ilma ette hoiatamata tööle tulemata jätnud.

Thabo vastas, et ta mõlemad reied valutavad, eriti üks neist, ja et küllap preili Nombeko juba teab, mis on selle põhjuseks.

Jah, ja aina valusamaks läheb, sest järgmine kord ei kavatse ta lüüa kääre ei ühte ega teise kintsu, vaid kuhugi sinna vahepeale, kui onu Thabo korralikumalt käituma ei hakka.

„Pealegi nägin ja kuulsin ma eile väga hästi, mis sinu suus peidus on. Kui sa ennast nüüdsest alates korralikult üleval ei pea, siis räägin sellest nii paljudele inimestele, kui veel vähegi saan.”

Thabo läks endast välja. Ta teadis hästi, et kui jutt tema teemandivarandusest avalikkuse kõrvu jõuab, pole tal enam palju minuteid elada jäänud.

„Mida sa minust õieti tahad?” küsis ta hädiselt.

„Ma tahan siin käia ja sinu raamatud läbi veerida, ilma et peaksin iga päev uue paari kääre kaasa vedama. Meiesuguste jaoks, kelle suu on millegi muu asemel hambaid täis, on käärid kallid.”

„Kas sa ei võiks lihtsalt minema minna?” küsis Thabo. „Ma annan sulle ühe teemandi, kui sa mu rahule jätad.”

Ta oli tänu altkäemaksule varem nii mõnigi kord puhta nahaga pääsenud, kuid seekord ei läinud see läbi. Nombeko ütles, et ta ei taha mingeid teemante. Võõrast asja pole talle vaja.

Alles palju aastaid hiljem, hoopis teises maailma otsas, selgus, et elu on siiski keerulisem.

*

Iroonilisel kombel olid Thabo eluküünla kustutajateks kaks naist. Nad olid üles kasvanud Portugali Ida-Aafrikas, endal hinge sees hoidmiseks tapsid nad valgeid farmereid, misjärel varastasid ohvrite raha. Tegevus kulges edukalt seni, kuni kodusõda veel kestis.

Kuid seoses iseseisvuse saavutamise ja riigi nime vahetumisega Mosambiigiks anti seni paigale jäänud farmeritele nelikümmend kaheksa tundi maalt lahkumiseks. Naistel polnud muud valikut kui hakata tapma jõukaid mustanahalisi. Äriidee mõttes oli see tunduvalt kehvem variant, sest peaaegu kõik mustad, kellelt oli midagi röövida, kuulusid nüüd riigi juhtivasse marksistlik-leninistlikusse parteisse. Ei kulunud kuigi palju aega, kui naised tagaotsitavaks kuulutati ja uue riigi kardetud politsei neid otsima hakkas.

Sellepärast liikusid nad lõuna poole ja jõudsid lõpuks Johannesburgi lähedale, suurepärasesse peidupaika Sowetosse.

Kui Lõuna-Aafrika suurima slummi eeliseks oli võimalus massi hulka ära kaduda (tingimusel muidugi, et jutt käib mustanahalisest), siis puuduseks oli fakt, et igal Portugali Ida-Aafrika valgel farmeril oli üksikult võttes rohkem vara kui Soweto kaheksasajal tuhandel asukal ühtekokku (kui Thabot mitte arvestada). Sellest hoolimata neelasid naised mõned eri värvi tabletid ja asusid tapateele. Mõne aja pärast jõudsid nad B-sektorisse, kus latriiniderea taga paistis ülejäänud roostepruunide-hallide hurtsikute hulgas silma roheliseks värvitud onn. Sellel, kes oma onni roheliseks (või ka mõnda muud värvi) värvib, on kahtlemata rohkem raha kui tervislik oleks, otsustasid naised. Nad murdsid keset ööd sisse, torkasid Thabole noa rindu ja pöörasid seda veel haavas ringi. Mees, kes oli purustanud nii paljud südamed, suri lõhki lõigatud südamega.

Kui ohver oli surnud, hakkasid naised kõikjale kuhjatud mõttetute raamatute hulgast raha otsima. Kes see ogar küll oli, kelle nad seekord tapsid?

Lõpuks leidsid nad ohvri ühe kinga seest rahapataka, järgmine oli peidetud teise kinga sisse. Naised istusid pikemalt mõtlemata hurtsiku ette raha jagama. Varem pruugitud tabletisegu, mille nad poole klaasi rummiga alla olid loputanud, mõjus paraku nii, et neil kadus aja- ja ruumitaju. Niisiis istusid nad totakalt naeratades ikka veel sama koha peal, kui politsei imekombel välja ilmus.

Naised võeti kinni ja neist sai kolmekümneaastane kuluartikkel Lõuna-Aafrika kriminaalhoolduse bilansis. Raha, mida nad röövida olid üritanud, läks politseijuurdluse varases staadiumis kaduma. Thabo surnukeha jäeti järgmist päeva ootama. Lõuna-Aafrika politseis oli omamoodi sportlik tava jätta kõik surnud neegrid võimaluse korral järgmise vahetuse mureks.

Nombeko ärkas öösel teiselt poolt latriinirivi kostva kära peale. Ta pani riided selga, läks asja uurima ja taipas enam-vähem, mis on juhtunud.

Kui politsei oli mõrtsukate ja Thabo rahaga minema läinud, astus Nombeko hurtsikusse.

„Sa olid kohutav inimene, aga sa valetasid nii muhedalt. Ma jään sinust, või vähemalt sinu raamatutest puudust tundma.”

Seejärel avas ta Thabo suu ja võttis sealt välja neliteist lihvimata teemanti, mis olid mahutatud samast arvust kaotatud hammastest tekkinud tühimikesse.

„Neliteist auku, neliteist teemanti,” ütles Nombeko. „Nagu rusikas silmaauku.”

Thabo ei vastanud. Nombeko tõstis linoleumi kõrvale ja hakkas kaevama.

„Seda ma arvasin,” ütles ta, kui oli otsitava leidnud.

Siis tõi ta vett ja lapi, pesi Thabo surnukeha puhtaks, lohistas selle hurtsikust välja ning kattis oma ainsa valge linaga. Natuke väärikust oli mees igal juhul ära teeninud. Mitte just palju, kuid tsipake.

*

Nombeko õmbles kõik Thabo teemandid oma ainsa jaki õmbluste sisse ja heitis siis magama.

Järgmisel hommikul lubas latriiniülem endale tööpäeva pisut hiljem alustada. Tal oli palju, mille üle järele mõelda. Kui ta lõpuks kontorisse astus, leidis ta sealt eest kõik latriinitühjendajad. Ülemuse puudumist ära kasutades oli neil käsil kolmas hommikune õlu, alates teisest õllest olid nad töö asemel eelistanud hindude kui alama rassi kirumist. Meestest kõige jultunum pajatas parajasti lugu hindust, kes oli püüdnud oma hurtsiku katust lainepapiga parandada.

Nombeko katkestas meeste mõnusa äraolemise, korjas kokku veel tühjaks joomata õllepudelid ja ütles, et tema meelest ei peaks mehed mõtlema millegi muu kui tühjendamist vajavate latriinitünnide peale. Ons nad tõesti nii rumalad ega saa aru, et rumalus on rassist sõltumatu?

Jultunud tüüp nurises ülemuse taipamatuse üle: pärast hommikupoolikul tühjendatud seitsekümmet viit tünni tahaks rahulikult ühe õlle ära juua, ilma et peaks selle kõrvale kuulama juttu mingist kuradi võrdsusest ja võrdõiguslikkusest.

Nombeko kaalus endamisi, kas visata mehele kempsupaberirulliga vastu pead, kuid otsustas siis, et paberirullist oleks kahju. Selle asemel andis ta käsu tööle tagasi minna.

Siis läks ta koju, oma hurtsikusse, ja küsis endalt taas:

„Mida ma siin teen?”

Järgmisel päeval pidi ta saama viisteist aastat vanaks.

*

Nombekol oli oma viieteistkümnenda sünnipäeva päevaks juba ammust ajast planeeritud eelarvevestlus Johannesburgi omavalitsuse sanitaarosakonna töötaja Piet du Toitiga. Seekord oli mees paremini ette valmistunud. Ta oli kõik arvutused pisiasjadeni läbi vaadanud. Nüüd ta sellele kaheteistkümneaastasele alles näitab!

„B-sektor on üheteistkümne protsendiga eelarvet ületanud,” ütles Piet du Toit ja vaatas Nombekot üle lugemisprillide, mida tal õigupoolest vaja ei olnud, kuid mis andsid talle veidi soliidsema väljanägemise.

„Sugugi mitte,” vastas Nombeko.

„Kui ma ütlen, et B-sektor on eelarvet üheteistkümne protsendiga ületanud, siis nii on,” sõnas Piet du Toit.

„Ja kui ma ütlen, et te arvutate nii, kuidas teie mõistus võtab, siis nii on. Andke mulle mõni sekund aega,” lausus Nombeko, haaras Piet du Toiti käest paberid arvutustega, libistas pilgu kärmelt üle numbrite, osutas kahekümnendale reale ja ütles:

„Hinnaalanduse, mille ma läbirääkimistel saavutasin, saime me ju ületarne kujul. Kui te arvutaksite hinnaalanduse de facto-hinnas, mitte väljamõeldud hinnakirja järgi, siis näeksite, et teid kummitavast üheteistkümnest protsendist ei jää enam midagi alles. Pealegi olete te plussi ja miinuse omavahel segi ajanud. Kui me arvutaksime nii, nagu teie tahate, siis jääks meil eelarves ette nähtud summast üksteist protsenti puudu. Muide, see tulemus oleks täpselt sama vale.”

Piet du Toiti põsed värvusid punaseks. Kas plika ei tea oma kohta? Mis sellest välja tuleb, kui igaüks hakkab oma tahtmise järgi otsustama, mis on õige ja mis vale? Ta vihkas tüdrukut rohkem kui kunagi varem, kuid ei osanud midagi öelda. Siis sõnas ta:

„Meil on kontoris sinust päris palju juttu olnud.”

„Ah nii,” ütles Nombeko.

„Meile tundub, et sul on raskusi koostööga.”

Nombeko mõistis, et ta hakkab sulge sappa saama, täpselt nagu ta eelkäijagi.

„Ah nii,” ütles ta.

„Ma kardan, et meil tuleb sind ümber paigutada. Tagasi tavalise tööjõu hulka.”

See oli tegelikult suuremeelsem kui eelkäijale tehtud pakkumine. Nombeko mõtles, et assistent on nähtavasti heas tujus.

„Ah nii,” ütles ta.

„Kas sul peale „ah nii” pole midagi muud öelda?” küsis Piet du Toit vihaselt.

„Noh, ma võiksin teile muidugi rääkida, milline idioot te olete, aga pole vist eriti lootust, et te sellest aru saaksite. Latriinitühjendajate hulgas veedetud aastad on mulle seda õpetanud. Teate, härra du Toit, ka siin on idioote. Targem on lihtsalt minema minna, nii et ma ei pea teid rohkem nägema,” ütles Nombeko ja pööras kannalt ringi.

Ta oli oma jutu ära rääkinud säärase hooga, et Piet du Toit ei jõudnud reageeridagi, kui tüdruk oli tal juba peost minema libisenud. Ei tulnud kõne allagi minna teda hurtsikute vahele otsima. Mehe poolest võib tüdruk peita end senikaua, kuni tuberkuloos, uimastid või keegi ülejäänud kirjaoskamatutest talle lõpu peale teeb.

„Võeh,” ütles Piet du Toit ja noogutas isa palgatud ihukaitsjale.

Oli aeg tsivilisatsiooni tagasi pöörduda.

Assistendiga peetud vestluse tulemusel lendas vastu taevast mitte ainult ülemuse koht, vaid ka töö kui selline. Koos sellega aga ka Nombeko lõpparve.

Seljakott tema vähese varaga oli kokku pakitud. Seal oli üks vahetus riideid, kolm Thabo raamatut ja kakskümmend liistakat kuivatatud antiloobiliha, mille ta oli oma viimaste säästude eest ostnud.

Raamatud olid juba läbi loetud, need olid tal peas. Kuid paljas raamatute olemasolus oli midagi sümpaatset. Umbes samamoodi, nagu latriinitühjendajatest kolleegidega, ainult et vastupidi.

Õhtune õhk oli jahe. Nombeko pani oma ainsa jaki selga. Heitis oma ainsa madratsi peale ja tõmbas peale oma ainsa teki (ainus lina oli surilinaks ära kulunud). Järgmisel hommikul ta lahkub.

Ja järsku ta teadis, kuhu ta läheb.

Ta oli sellest eelmisel päeval lehest lugenud. Tema sihtpunktiks on 75 Andries Street, Pretoria.

Rahvusraamatukogu.

Nii palju, kui ta teadis, pole see mustadele keelatud piirkond, ja kui natuke õnne on, siis pääseb ta sisse. Mida ta peale sealse õhu sissehingamise ja avaneva vaatepildi imetlemise edasi teeb, seda ta ei teadnud. Kuid alustuseks sellest piisab. Ja ta tundis, et kirjandus võib teda edasi aidata.

Selle teadmisega uinus ta viimast korda hurtsikus, mille ta viis aastat varem oli oma emalt pärinud. Ta uinus, naeratus huultel.

Seda polnud kunagi varem juhtunud.

Hommikul hakkas ta liikuma. Vahemaa oli aukartustäratav. Tema elu esimene teekond väljaspool Sowetot oli üheksakümmend kilomeetrit pikk.

Umbes kuue tunni pärast, kui läbitud oli kakskümmend kuus kilomeetrit üheksakümnest, jõudis Nombeko Johannesburgi kesklinna. See oli hoopis teine maailm! Näiteks kas või ainult fakt, et enamik inimesi tema ümber olid valged ja kõik Piet du Toitiga äravahetamiseni sarnased. Nombeko vaatas huviga ringi. Neoonsildid, valgusfoorid ja üldine melu. Ja läikivad uued autod, mille taolisi ta kunagi varem näinud polnud. Kui ta ringi pööras, et edasi uudistada, nägi ta kõnniteel täiel kiirusel lähenevat autot.

Nombeko jõudis mõelda, et auto on ilus.

Kuid ta ei jõudnud sammugi kõrvale astuda.

*

Insener Engelbrecht van der Westhuizen oli õhtupooliku veetnud Quartz Streetil Hilton Plaza hotelli baaris. Seejärel istus ta oma uude Opel Admirali ja võttis kursi põhja poole.

Ent kui liiter konjakit on keres, pole autojuhtimine sugugi lihtne. Insener jõudis kõigest järgmise ristmikuni, sealt pööras Opel vänderdades trotuaarile ja – kurat! – kas ta mitte ei sõitnud üle ühe kahvri?

Inseneri auto alla jäänud tüdruku nimi oli Nombeko, ta oli endine käimlatühjendaja. Viisteist aastat ja üks päev varem oli ta Lõuna-Aafrika suurima slummi plekkhurtsikus ilmale tulnud. Viinast, lahustist ja tablettidest tulvil keskkonda arvesse võttes võis eeldada, et ta elab mõnda aega ja sureb siis Soweto B-sektori poriste latriinide vahel.

Just Nombeko oli see, kes erinevalt teistest sealt välja murdis. Ta lahkus oma hurtsikust esimest ja viimast korda.

Ta ei jõudnud kaugemale kui Johannesburgi kesklinna, kus ta nüüd Opel Admirali all lamas.

„Kas see ongi kõik?” mõtles ta enne teadvuse kaotamist.

Kuid see ei olnud kõik.