Читать книгу Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga - Jonas Jonasson - Страница 7

Nombeko jäi päev pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva auto alla. Aga ta jäi ellu. Ees ootasid paremad päevad. Ja halvemad. Kuid ennekõike: teistsugused.

Kõikide meeste hulka, kelle pärast tal edaspidi kannatada tuli, ei kuulunud Ingmar Qvist Södertäljest, üheksa tuhande viiesaja kilomeetri kaugusel asuvast Rootsist. Kuid sellest hoolimata puudutas tolle mehe saatus Nombekot ülimal määral.

Raske öelda, millal täpselt Ingmar mõistuse kaotas, sest see toimus tasahilju. Selge on, et kõik sai hoo sisse juba 1947. aasta sügisel. Ja ei tema ise ega tema abikaasa tahtnud aru saada, kuidas lood on.

Ingmar ja Henrietta abiellusid, kui peaaegu kogu maailmas käis veel sõda, ja kolisid Stockholmist umbes kolmkümmend kilomeetrit lõuna pool asuva Södertälje lähedale metsa väikesesse taresse.

Mees oli alama astme ametnik, naine aga usin õmbleja, kes töötas kodus.

Nad kohtusid esimest korda Södertälje maakohtu 2. saali ukse taga, kus tuli arutusele Ingmari ja Henrietta isa vaheline vaidlus, kuna esimesena mainitu oli ühel ööl maalinud Rootsi kommunistliku partei kohaliku osakonna maja seinale meetrikõrguste tähtedega üleskutse „Elagu kuningas!” Kommunism ja kuningakoda ei käi ju üldiselt käsikäes, nii et juba järgmisel koidikul, kui Södertälje kommunistide juht – Henrietta isa – teksti avastas, tekkis sellest loomulikult õudne kisa.

Ingmar saadi kähku kätte, eriti kähku veel selle tõttu, et ta oli pärast oma tegu üsna politseimaja lähedale pargipingile magama heitnud, värvipurk ja pintsel kaisus.

Kohtus tekkis kostja Ingmari ja saalis publiku hulgas viibiva Henrietta vahel säde. Eks natuke oli põhjuseks see, et neiut tõmbas keelatud vilja poole, kuid peamiselt veetles teda see, et Ingmar oli nii ... energiat täis ... erinevalt isast, kes ainult ootas, millal kõik metsa läheb, nii et tema ise ja kommunism saaks juhtimise üle võtta, vähemalt Södertäljes. Isa oli alati olnud revolutsionäär, kuid muutus lisaks veel ka kibestunuks ja süngeks pärast seda, kui tema poolt 7. aprillil 1937 alla kirjutatud raadiolitsentsi leping osutus järjekorras üheksasaja üheksakümme üheksa tuhande üheksasaja üheksakümne üheksandaks. Järgmisel päeval õnnitleti kolmesaja kolmekümne kilomeetri kaugusel asuvas Hudiksvallis elavat rätsepat, kes oli alla kirjutanud litsentsilepingu järjekorranumbriga üks miljon. Selle eest sai rätsep mitte ainult igavese kuulsuse (ta kutsuti raadiosse!), vaid ka hõbedase mälestuspokaali väärtusega kuussada krooni. Samal ajal ei saanud Henrietta isa midagi muud peale pika nina.

Sellest sündmusest ei saanud ta kunagi üle, ta kaotas (oma niigi piiratud) võime üldse milleski midagi naljakat näha, saati siis veel tembus avaldada kommunistliku partei hoone seina peal austust kuningas Gustaf V-le. Ta esines advokaati palkamata oma partei nimel kohtus ise ja nõudis Ingmar Qvistile kaheksateistkümneaastast vanglakaristust, misjärel kohus karistas viimatinimetatut viieteistkümnekroonise rahatrahviga.

Henrietta isa muredel ei paistnud lõppu tulevat. Kõigepealt see raadiolitsentsi asi, siis suhteline möödapanek Södertälje maakohtus. Seejärel tütre langemine kuningriiklase käte vahele. Ja lõpuks muidugi neetud kapitalism, mis paistis kogu aeg jalgadele maanduvat.

Kui siis Henrietta otsustas, et ta abiellub Ingmariga kirikus, katkestas Södertälje kommunistide juht tütrega lõplikult suhted, misjärel Henrietta ema katkestas suhted Henrietta isaga, tutvus Södertälje jaamas juhuslikult Saksa sõjaväeatašeega, kolis tollega vahetult enne sõja lõppu Berliini ega andnud endast enam kunagi elumärki.

Henrietta tahtis lapsi, mida rohkem, seda parem. Ingmari meelest oli see põhimõtteliselt hea idee, kuna ta hindas kõrgelt eriti tootmisprotsessi kui sellist. Võtame kas või tolle kõige esimese korra Henrietta isa autos, kaks päeva pärast kohut. Vägev värk, ehkki hiljem tuli Ingmaril end oma tädi keldris peita, kui tulevane äi teda mööda Södertäljet taga otsis. Ingmar poleks tohtinud kasutatud kondoomi autosse unustada.

Nojah, mis tehtud, see tehtud, ja ikkagi oli lausa õnnistus, et ta oli suutnud hankida terve kastitäie Ameerika sõdurikondoome, sest asjad peavad käima õiges järjekorras, muidu läheb kõik valesti.

Selle all ei pidanud Ingmar silmas karjääri tegemist ja perekonnale majandusliku kindlustatuse tagamist. Ta töötas Södertälje postkontoris ehk Kuninglikus postiametis, nagu ta seda ise alati nimetas. Tema palk oli keskpärane ja kõigi eelduste kohaselt pidi selliseks ka jääma.

Henrietta teenis abikaasast peaaegu poole rohkem, sest ta tegutses nõela ja niidiga osavalt ning kiiresti. Klientuur oli suur ja stabiilne, perekond oleks võinud hästi elada, kui poleks olnud Ingmarit ja tema võimet kõik, mis Henriettal koguda õnnestus, tõusvas tempos ära raisata.

Nagu öeldud – miks mitte lapsi saada, kuid kõigepealt tuli Ingmaril täita oma elu tähtsaim ülesanne ja see nõudis kogu tähelepanu. Enne seda ei tohtinud ükski asjasse mittepuutuv kõrvalprojekt üritust segada.

Henrietta protesteeris abikaasa keelekasutuse vastu. Lapsed on elu ja tulevik, mitte mingi kõrvalprojekt.

„Kui sa niimoodi arvad, siis võid koos oma Ameerika sõdurikondoomide karbiga edaspidi köögis sohva peal magada,” ütles ta.

Ingmar hakkas nihelema. Muidugi ei mõelnud ta, et lapsed on asjassepuutumatud, lihtsalt ... jah, kuid Henrietta juba teab seda. Asi on Tema Majesteedis kuningas. Ta lihtsalt peab selle ürituse enne lõpule viima. Ega see ei pruugi ju tervet igavikku võtta.

„Palun, kallis Henrietta, kas me ei võiks täna öösel siiski koos magada? Ja võib-olla tulevikule mõeldes natuke harjutada?”

Henrietta süda sulas. Nagu palju kordi varem, ja nagu veel palju kordi edaspidigi.

Ingmari eluülesandeks oli suruda Rootsi kuninga kätt. Algul tekkis see tavalise soovina, hiljem kujunes aga eesmärgiks. Raske öelda, millal see muutus kinnisideeks. Lihtsam on aga paika panna, kus ja millal see kõik algas.

Laupäeval, 16. juunil 1928 sai Tema Majesteet kuningas Gustaf V seitsmekümneaastaseks. Neljateistkümneaastane Ingmar Qvist sõitis tol päeval koos ema ja isaga Stockholmi, et kõigepealt lossi juures Rootsi lipuga lehvitada ja seejärel Skansenisse minna – seal nägi karusid ja hunte!

Kuid plaanid muutusid mõnevõrra. Selgus, et lossi juures on liiga palju rahvast, niisiis seadis perekond end sisse mõnisada meetrit kaugemal korteeži tee ääres, räägiti, et kuningas ja tema Victoria sõidavad sealt lahtises landoos mööda.

Nii sündiski. Kusjuures kõik kukkus välja paremini, kui Ingmari ema ja isa ettegi oleks osanud kujutada. Vahetult enne Qvistide perekonda seisid tänava ääres Lundsbergi internaatkooli kakskümmend õpilast, et ulatada majesteedile lillekimp ja tänada koolile osutatud toetuse eest eriti just kroonprints Gustaf Adolfit. Oli otsustatud, et landoo teeb lühikese peatuse, majesteet tuleb välja, võtab lilled vastu ja tänab lapsi.

Kõik läks plaanide kohaselt, kuningas sai lilled, kuid kui ta ümber pööras, et uuesti landoosse astuda, langes ta pilk Ingmarile ning ta jäi seisma.

„Milline ilus poiss!” ütles ta, astus kahe sammuga poisi juurde ja sasis tolle juukseid. „Võta, ma annan selle sulle,” jätkas ta ja tõmbas põuetaskust juubelipostmarkide komplekti, mis oli äsja seoses kuninga tähtpäevaga välja antud.

Ta ulatas postmargid noorele Ingmarile, naeratas ja ütles: „On vast kena poiss!”, ning sasis enne landoosse pahaselt põrnitseva kuninganna kõrvale tagasi ronimist veel üks kord jõmpsika juukseid.

„Kas sa ikka tänasid korralikult, Ingmar?” küsis ema, kui ta oli toibunud vapustusest, et Tema Majesteet kuningas oli tema poega puudutanud ja poisile kingituse andnud.

„Ee-ei,” kokutas Ingmar margikaarti käes hoides. „Ei, ma ei öelnud midagi. Ta oli kuidagi ... liiga peen selle jaoks.”

Markidest sai loomulikult Ingmari kõige kallim varandus. Kaks aastat hiljem alustas ta tööd Södertälje postkontori raamatupidamisosakonnas. Esialgu kõige madalama astme ametnikuna, kusjuures kuusteist aastat hiljem polnud ta karjääriredelil sammugi kõrgemale nihkunud.

Ingmar oli pikakasvulise ja väärika monarhi üle lõpmatult uhke. Iga päev vaatas postmarkidele trükitud Gustaf V temast majesteetliku pilguga mööda. Raamatupidamisosakonnas üldse mitte vajalikku kuningliku postiameti vormi kandev Ingmar vastas omalt poolt alandliku ja armastava pilguga.

Asi oli lihtsalt selles, et kuningas vaatas Ingmarist mööda. Justkui ei näeks ta oma alamat ega saaks seetõttu tema armastusele vastata. Ingmar oleks nii väga ihanud kuningale silma vaadata. Paluda vabandust, et ta tookord, neljateistkümneaastasena, ei taibanud tänada. Kinnitada oma igavest truudust.

Nii väga oleks ta seda ihanud. See muutus aina tähtsamaks ja tähtsamaks ... soov vaadata silma, rääkida temaga, suruda kätt.

Tähtsamaks ja tähtsamaks.

Ja veelgi tähtsamaks.

Majesteet sai ju kogu aeg vanemaks. Peagi on juba liiga hilja. Ingmar Qvist ei saanud enam lihtsalt oodata, et kuningas ühel päeval Södertälje postkontorisse sisse astub. Ta oli sellest aastate jooksul unistanud, kuid nüüd hakkas tal tegelikkus tasapisi kohale jõudma.

Kuningas ei tule Ingmari juurde.

Ingmaril endal tuleb kuninga juurde minna.

Seejärel hakkavad nad Henriettaga lapsi tegema, lubas ta.

*

Perekond Qvisti algselt kitsad majanduslikud olud muutusid üha kitsamaks. Raha kulus Ingmari püüetele pääseda kuningale lähedale. Ta kirjutas suisa armastuskirju (millele oli kleebitud tarbetult palju postmarke), ta helistas (jõudmata muidugi vaesest õukonnasekretärist kaugemale), ta saatis kingituseks Rootsi hõbedameistrite teoseid, millest kuningas lugu pidas (ja toitis sel kombel mitte kõige ausamat viie lapse isa, kelle tööks oli kõik saabuvad kuninglikud kingitused registreerida). Ta külastas tennisevõistlusi ja tegelikult kõiki üritusi, kus kuningas võis osaleda. Reisid ja piletid kujunesid kalliks, ometi ei pääsenud Ingmar oma majesteedile õieti lähedalegi.

Perekonna majanduslikku olukorda ei parandanud seegi, et Henrietta tegi suurest murest sama, mida peaaegu kõik teisedki tol ajal – hakkas suitsetama paki või kaks John Silverit päevas.

Ingmari ülemusel postkontori raamatupidamisosakonnas oli nii kõrini kõikidest juttudest sellest neetud monarhist ja tolle tegemistest, et iga kord, kui alama astme ametnik Qvist palgata puhkust taotles, nõustus ta sellega juba enne, kui Ingmar oli jõudnud oma avaldust põhjendama hakatagi.

„Kas juhatajahärra võiks mulle järgmised kaks nädalat palgata puhkust anda? Ma tahan nimelt ...”

„Nõus!”

Nime asemel hakati Ingmarit töö juures initsiaalide järgi kutsuma. Ülemuste ja kolleegide jaoks sai temast „IQ”.

„Soovin teile edu, IQ, mis iganes idiootsust te seekord ka ette võtta kavatsete,” ütles juhataja.

Ingmar ei pööranud tema arvel tehtud naljadele tähelepanu. Erinevalt teistest Södertälje peapostkontori töötajatest oli tema elul ju eesmärk ja mõte.

Ingmar tegi veel kolm suurt pingutust, enne kui kõik risti vastupidise suuna võttis.

Esiteks sõitis ta Drottningholmi lossi, postitöötaja vormiriietus seljas, ja andis värava taga kella.

„Tere päevast. Minu nimi on Ingmar Qvist, ma töötan kuninglikus postiametis ja mul on asja Tema Majesteedi juurde. Kas võiksite talle, palun, seda edasi öelda? Ma ootan siin,” lausus Ingmar väravavalvurile.

„On teil mõni kruvi lahti või milles asi?” küsis valvur.

Algas viljatu dialoog, mille lõpus paluti Ingmaril viivitamatult lahkuda, vastasel korral lubas valvur hoolitseda selle eest, et härra postiametnik seotakse kokku, pannakse pakki ja saadetakse tagasi sellesse postkontorisse, kust ta tuli.

Ingmar haavus ja juhtus vastuseks kogemata kirjeldama valvuri suguorgani arvatavat suurust, mispeale tal tuli kiiresti põgeneda, valvur kannul.

Ta pääses pakku, osalt sellepärast, et ta oli valvurist veidi kiirem, kuid eeskätt oli põhjuseks viimatinimetatule antud karm käsk oma postilt mitte lahkuda, seetõttu pöördus too peagi tagasi.

Ingmar luuras kaks pikka päeva kolme meetri kõrguse aia taga, püsides kuninga heaolust mitte hooliva valvuri vaateväljast kaugemal. Lõpuks ta loobus ja läks tagasi operatsiooni baaslaagriks olnud hotelli.

„Kas kirjutan arve?” küsis valvelauatöötaja, kes juba ammu kahtlustas, et see konkreetne külaline võib arve maksmisest kõrvale hiilida.

„Jah, palun kirjutage,” vastas Ingmar, läks oma tuppa, pakkis koti kokku ja registreeris end akna kaudu välja.

*

Teine suur jõupingutus enne seda, kui kõik nässu läks, algas sellest, et Ingmar luges töö juures tualetti varjudes Dagens Nyheterist väikest nuppu. Uudise järgi viibis kuningas Tullgarnis mõnepäevasel põdrajahil. Ingmar küsis endalt retooriliselt, kus siis veel põtru leidub kui mitte Jumala loodud vabas looduses, ja kellel on ligipääs Jumala loodud loodusele, kui mitte ... kõigil! Niihästi kuningatel kui ka kuningliku postiameti lihtsatel ametnikel.

Ingmar tõmbas moepärast vett ja läks palgata puhkust taotlema. Ülemus andis otsekohe nõusoleku, lisades sellele siira kommentaari, et ta polnud märganudki, millal härra Qvist viimaselt palgata puhkuselt tagasi oli jõudnud tulla.

Kuna Ingmar polnud auto rentimiseks Södertäljes juba ammu enam usaldusväärne persoon, tuli tal kõigepealt bussiga Nyköpingisse sõita seal oli tema välimus piisavalt aus, et saada kasutatud Fiat 518. Seejärel sõitis ta Tullgarni poole kiirusega, mida auto nelikümmend kaheksa hobujõudu võimaldasid.

Kuid ta jõudis kõigest poolele teele, kui talle tuli vastu 1939. aasta must Cadillac V8. Loomulikult kuningas. Jaht oli lõppenud ja kuningas taas kord Ingmaril peost libisemas.

Ingmar keeras rendi-Fiati imekähku ringi ja tänu mitmele allamäge kulgevale järjestikusele teelõigule jõudis ta sada hobujõudu tugevamale kuningaautole järele. Järgmise sammuna kavatses ta sellest mööda sõita, eespool keset teed seisma jääda ja võib-olla mootoririket teeselda.

Kuid kuninga närviline autojuht tõstis tempot, et mitte sattuda kuninga võimaliku viha alla, kui mingi Fiat neist mööda peaks sõitma. Kahjuks vaatas ta rohkem tahavaatepeeglisse kui ette ja kui tee veidi keeras, suundus Cadillaci juht koos kuninga ja tolle kaaslastega otse vett täis kraavi.

Gustaf V ja teised autos olnud pääsesid vigastusteta, kuid Ingmar seda ei teadnud. Tema esimene mõte oli välja hüpata, appi minna ja samal ajal kuningal kätt suruda. Kuid sellele järgnes teine: mis siis, kui ta vanamehe ära on tapnud? Ja kolmas: kolmkümmend aastat sunnitööd on ühe käepigistuse eest vist liiga kõrge hind. Eriti juhul, kui käsi kuulub laibale. Ingmar kahtles ka selles, kas ta rahva hulgas väga populaarseks saab. Rahvas reeglina kuningatapjaid ei armasta.

Niisiis pööras ta otsa ringi.

Rendiauto jättis ta Södertälje kommunistide maja ette lootuses, et süü lükatakse ehk äiapapa kaela. Sealt läks ta jalgsi koju Henrietta juurde ja rääkis, et ta võis äsja tappa kuninga, keda ta nii palavalt on armastanud.

Henrietta lohutas, et kuninga kurvis^[1.] läks kindlasti kõik õnnelikult, ja isegi kui ta eksib, siis mõjub see perekonna finantsidele igal juhul positiivselt.

Järgmisel päeval ilmus pressiteade, mille kohaselt kuningas Gustaf V pääses liialt suure kiiruse tõttu toimunud autoõnnetusest vigastusteta. Henrietta võttis uudise vastu segaste tunnetega, kuid mõtles, et ehk on abikaasa siiski otsustava õppetunni saanud. Ta küsis lootusrikkalt, kas Ingmar lõpetab nüüd kuninga tagaajamise.

Vastus oli eitav.

Kolmas oluline pingutus, enne kui kõik vastu taevast lendas, oli Ingmari reis Prantsuse Rivierale Nizzasse, kus kaheksakümne kaheksa aastane kuningas Gustaf V kroonilise hingamisteede katarri leevendamiseks alati hilissügiseid veetis. Kuningas rääkis ühes oma harvades intervjuudes, et päeval istub ta Hotel d’Angleterre’i paraadapartemendi terrassil, kui ta just parajasti mõõdukal sammul Promenade des Anglais’l igapäevast jalutuskäiku ei tee.

See informatsioon oli Ingmarile piisav. Ta sõidab sinna, kohtub kuningaga jalutuskäigu ajal, astub ligi ja tutvustab end.

Mis edasi saab, seda on võimatu ette ennustada. Mehed ajavad võib-olla natuke juttu ja kui õhkkond seda soosib, võib Ingmar kuninga õhtul hotelli dringile kutsuda. Miks mitte ka järgmisel päeval koos tennist mängida?

„Seekord ei saa midagi valesti minna,” ütles Ingmar Henriettale.

„Tore,” vastas naine. „Kas sa oled kuskil mu sigarette näinud?”

Ingmar sõitis pöidlaküüdiga läbi Euroopa. Selleks kulus terve nädal, kuid Nizzasse jõudes piisas kahest tunnist Promenade des Anglais’l pargipingil, kui ta märkas pikakasvulist väärikat härrasmeest hõbedast jalutuskepi ja monokliga. Issand, kui uhke ta välja nägi! Ja ta oli üksi.

Mis edasi sai, sellest oskas Henrietta veel tükk aega hiljem pisiasjadeni rääkida, sest Ingmar jahvatas seda lugu ühtepuhku kuni naise surmani.

Ingmar tõusis pingilt püsti, läks majesteedi juurde, tutvustas end kui kuninglikus postiteenistuses töötavat lojaalset alamat, jättis lahtiseks ühise dringi ja tennisepartii võimaluse ning tegi lõpetuseks ettepaneku kätt suruda.

Kuninga reaktsioon kujunes aga teistsuguseks, kui Ingmar oli oodanud. Esiteks keeldus ta tundmatule mehele kätt andmast. Teiseks ei pidanud ta meest isegi mitte pilgu vääriliseks. Selle asemel vaatas ta Ingmarist mööda kaugusesse nagu kümnetel tuhandetel postmarkidel, mida Ingmar oli seoses oma tööga näinud. Seejärel ütles kuningas, et ta ei kavatse mitte mingil tingimusel postiameti jooksupoisiga suhelda.

Tegelikult oli kuningas liiga majesteetlik, ütlemaks, mida ta oma alamatest arvab. Esimestest ebakindlatest sammudest alates oli teda drillitud valdama oma rahvale austuse väljendamise kunsti, mida rahvas üldisemalt võttes muidugi ära pole teeninud. Kuid esiteks valutas tal kogu keha, teiseks oli ta suutnud end terve elu tagasi hoida.