Читать книгу Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad - Jonathan Auxier - Страница 7

Lisaks igaöistele vargustele tuli Peteril teha ka majapidamis­töid. Iga kuu teisel teisipäeval saatis hr Seamus ta turult toitu tooma (varastama). Ka see teine teisipäev polnud erand. „Üles, ussike!” käratas hr Seamus varsti pärast koidikut mööda keldritreppi alla laskudes. „Täna on toidukraami toomise päev. Ma ei sööda sind selleks, et sa terve hommiku siin laiskleks.”

Peter oli veetnud terve öö sisse murdes ja jõudis oma räpasel asemel lamada vaid tunnikese. „Nagunii sa mind ei toida,” pomises ta hetkel, mida võib nimetada vaid unise peaga tehtud lolluseks.

Järgmiseks tundis poiss suurt, tursket rusikat juukseid rebimas ja teda jalule tirimas. „Ära unusta, kellega sa räägid, ussike!” sisistas hr Seamus ja lohistas Peteri kõhetu kere treppidest üles ning majast läbi. „Vaat selle eest teed topelttööd. Tood mulle toitu ja raha... ja Mõrvarile mänguasja närimiseks!” Koer limpsis nende möödudes äraootavalt oma mokki.

„Jah, härra! Andestage mulle,” ütles Peter siira kahetsusega hääles. Ta teadis tegelikult, et ei tasu vastu haukuda, aga, nagu isegi teate, mõnikord sõnad lihtsalt oskavad välja lipsata.

„Säästa oma vabandused timukale.” Hr Seamus tõukas poisi tänavale ja viskas vargakoti talle järele. „Ja olgu see täis, kui sind jälle näen! Või muidu,” ütles ta ust kinni lajatades.

Peter ajas end jalule ja heitis koti üle õla. Ta kuulis kõrgel ülal pilvedes tüsedaid vihmapiisku trummeldamas ja ohkas.

Peteri ametis esitab vihm ainulaadse takistuse. Vaadake, kui sajab vihma, tulevad sulamise hirmus rikkurid harva tänavale. Ja kui nad isegi tulevad, saadavad neid tavaliselt vihmavarjuga teenijad, kes hoiavad taskuvaraste osas silmad hoolikalt lahti. Linn armastab üle kõige taskuvargaid võlla tõmmata ja iga kukrut nooliv kurjategija sätib end taolistes tingimustes suurde ohtu. Just sellel põhjusel õnnestus Peteril ebameeldiva, sajuse pärastlõuna jooksul vaevalt üldse midagi näpata.

Ta keeras ümber nurga, põu täis brokolit ja suitsuheeringaid. Poiss juurdles parasjagu selle üle, milline häda on ees ootamas, kui ta hr Seamusele raha ei vii, kui sattus sadamakai juurde kogunenud rahvahulgale. Oli see alles vedamine: taskuvargad reeglina toituvadki tihedast rahvasummast. Veelgi parem oli see, et kõik vihmavarjudega teenijad tundusid sama hajevil olevat kui nende käskijad. Poiss heitis toidukraami kõrvale ja hakkas kohe tööle. Ta liikus hoolikalt läbi rahvamassi, vinnas innukatelt pealtvaatajatelt rahataskuid ja üritas aru saada, mis sellist tunglemist tekitas.

„Kas kuulen nuukseid, et teil pole juukseid?” kõmistas hääl kusagilt rahva tagant. „Kas kiilas kolu toob kehvad olud? Enam mitte! See kaunis turban – tehtud süngete Lõunamerede tagant toodud karunahast – taastab teie lopsakad lokid üleöö!” Hääl kuulus mehele, kes seisis kusagil Peterist vasakul. „Katted igale kolbale! Mida iganes vajate, siin see on!” Tema enesekindel ja siidine hääl hoidsid rahvast loitsuna kütkes.

Siinkohal oleks tark korraks peatuda ja selgitada selle stseeni paljusid detaile, mis Osavale Peterile püüdmatuks jäid. Tema ei näinud mehe pea peal kõrguvat viltust mütsitorni. Lisaks ei saanud ta uurida kõneleja teravat lõuajoont, kongus punanina ja pikki, pigem öökullile sobivaid kulme. Ainus, mida Peter teadis, oli see, et mees pakkus noorele taskuvargale täiusliku võimaluse oma kunsti õndsas teadmatuses rahva peal katsetada.

Peter jätkas kukrutes „ostlemist”, libistades vaevata sõrmi nii taskutesse kui ka kotikestesse. Ta pidi naeratust alla suruma – inimesed keskendusid nii hoolsalt kübarameistri lobale, et keegi neist ei tajunud midagi. Parajasti jagas mees lugu sellest, kust ta oma imekaupa leidis. Ta väitis, et oli reisinud kaugele piiride taha, tundmatutele maailmavetele. Seal leidis ta seinavaipadest, kännuseentest ja draakonisoomustest valmistatud mütse. „Seda kõike pakun teile täna soodushinnaga!” kuulutas ta.

Peter mõtiskles mehe sõnade üle sel ajal, kui ta kraami vargakotti toppis. Poiss avastas, peaaegu lootiski, et sellised võlupaigad on päriselt olemas – kahtlemata oleks need tema sadamalinnast kütkestavamad. Aga muidugi polnud need ehtsad, meenutas ta iseendale – see oli kõik vaid muinasjutuline lora.

„Lora, ütlete?” murdis kübarameistri hääl tema mõtetesse. „Ehk saan teid ümber veenda?”

Peter peatus keset vargust. Kõlas peaaegu nii, nagu oleks mees pöördunud otse tema poole. „Just nimelt, jõmpsikas!” kostis hääl.

Poiss libistas sõrmed konstaabli tagataskust välja, kui tajus rahvahulga silmade pöördumist tema poole. „M-m-mina, härra?” kogeles ta klappi vargakoti suu ette sikutades.

„Kes siis veel? Kas tohib röövida hetke teie aega?”

Peter ei liigutanud ennast.

Kübarameister valis teise tee ja pöördus Peteri kõrval seisva mehe poole. „Ahoi, konstaabel?” ütles ta. „Olge nii kena ja tehke ruumi, et see jõnglane saaks läbi hiilida.”

Peteri kurk tõmbus kuivaks. Ta kuulas, kuidas jässakas seadusesilm temast mööda paterdas ja inimesi oma nuiaga kõrvale nügis. „Kuulsite seda selli,” sõnas ta käskival toonil. „Laske poiss mööda.” Kõik ootasid, et Peter ette astuks.

„Ära häbene, poiss,” kõkutas kübarameister naerda. „Oleks kuritegelik lasta meil põnevusest surra.” Ilmselgelt teadis mees, millega Peter tegeles ja ähvardas nüüd tema pahategusid paljastada. Peteril polnud valikut: ta katsus jätta võimalikult ohutu ja kohmaka mulje ning läks kombates rahvahulga etteotsa.

Kübarameister haaras tal käest ja raputas seda entusiastlikult. „Nii tore, et tulite pardale!” Ta pöördus tagasi publiku poole. „Ja nüüd teil veab, sest mul on teile eriline demonstratsioon!”

Peter katsus ümbruskonnast sotti saada. Paremal seisis kübarameister, kes lõhnas kahetsustundega segatud märja villa järele. Kohe tema taga asus mehe vanker, mida vedasid kaks... ei, mitte hobust. Peter oli seitsmeaastaselt ühte mereloomade tsirkust röövinud ja sellest ajast oli tal eksootiliste loomade peale suurepärane nina. Aga kes küll olid need imelikud loomad?

„Hoia sebradest eemale, poiss. Nad virutavad jalaga!” Rahvas naeris heasüdamliku hoiatuse peale.

Peter oli aga naerust kaugel. Tundus, justkui loeks see mees ta mõtteid. Ent see tundus võimatu.

„Mis sa nüüd,” ütles mees lähedale kummardudes ja sosistades. „Vajab vaid veidi harjutamist.”

Peter taganes võõra juurest ja põrkas otse vastu puuvankrit. Saanud tasakaalu tagasi, maandusid ta sõrmed millelgi külmal, metalsel ja tuttaval.

Lukk.

Peteri pulss kiirenes. Kui tema töö juures leidus üldse midagi, mis talle meeldis, oli see lukkude lahtimurdmine. Ta pidas igat lukku isiklikuks väljakutseks. Lukud olid juba nende definitsiooni järgi mõeldud sulle ütlema, mida sa teha ei saa. Sa ei saa siin kirstus olevat toitu. Sa ei saa siit keldrist välja. Sa ei saa teada, mis on vankris. Iga lukk vangistas varandust, mis nõudis vabastamist. Ja Peteril oli alati hea meel vastu tulla.

Poiss libistas sõrmedega üle vihmamärja lukupoldi. See oli karastatud teras, seda sorti materjali kasutati vaid kõige väärtuslikemate saladuste varjamiseks. Ta libistas käsi kaugemale üle ukse, otsides hinge, kuid selle asemel leidis ta paksu klambri, mis ühendus järgmise lukuga. Ja järgmisega. Ja järgmisega. Kogu vankrit katsid iga suuruse ja kujuga lukud. Ta naeratas endamisi – olukord läks järsku palju põnevamaks.

Kuni Peter vankrit uuris, kõneles kübarameister rahvale. „Lõpuks ometi jõudis kätte aeg paljastada müts, mis on veel hämmastavam kui kõik mu ülejäänud mütsid kokku! Üks, mis on tehtud spetsiaalselt teile!” Rahvas nõjatus innukas uudishimus ettepoole. „Nii, me kõik teame, mis on sadamalinna elu juures põhiprobleemiks – hais! Kuidas saab üldse säilitada väärikust kohas, mis lehkab kala järele?” Kostis üldine nõusolekumõmin ja inimesed nuusutasid põlastusega õhku.

„Noh, enam te ei haise,” kraamis kübarameister välja kuhja õblukesi nahast peakatteid. „Need Pilvemaade puhtaimas õhus pargitud ja venitatud mütsid garanteerivad igasuguse ebameeldiva haisu eemaldamise kandjalt.” Rahvas ahhetas hämmastusest.

„Võimatu, ütlete teie? Oma väite tõestamiseks esitlen teile eksperdist kohtunikku... kedagi, kes elabki vaid ninaga tajudes.”

Peter, kes oli salaja uurinud sõrmedega vankri lukke, langetas käed, kui tundis taas rahva tähelepanu endale langemas. Kübarameister asetas talle käe õlale. „Igaüks teab, et pimedatel on tundlik haistmismeel, mis suudab tabada ka kõige vaevumärgatavamaid lõhnu. Just seepärast palusingi sellel noorel tänavalapsel aidata mind järgmises katses.” Ta juhtis Peteri õrnalt rahva juurde tagasi. „Kui oleksite nii kena, poiss, palun nuhutage siin konstaablit.”

Peter seisis liikumatult seadusesilma ees, kes kergitas oma kaalu kohmetult jalalt jalale. „Palun väga, tõmmake korralikult ninaga,” ütles kübarameister poisile. „Kuidas ta lõhnab?”

Peter aimas, et mees otsib ausat vastust ja tõde polnud just kuigi meeldiv. „Ta lõhnab nagu kala, härra?”

Kübarameister ahhetas ja oli ilmselgelt rahul. „Kala, ütled sa?! Mis veel?”

Peter nuhutas uuesti. „Ja liisunud õlu?”

„Ja?”

Peter ei pidanud vastu. „Ja... kõhutuul!” Rahvas purskas punaseks tõmbunud konstaabli üle naerma.

„Tõepoolest mürgine segu,” ütles kübarameister.

„No kuulge nüüd,” kogeles seadusesilm. „Kui niiviisi jätkate, võtan teid mõlemaid kinni.” Enne edasisi proteste pakkus aga kübarameister konstaablile nahkmütsi.

„Kas oleksite nii kena ja paneksite ühe nendest imemütsidest oma pea peale.”

Endiselt punastav ohvitser võttis kiivri peast ja asetas mütsi kiilakale pealaele. Ta naeratas rahvale häbelikult.

Kübarameister pöördus taas Peteri poole. „Kuidas on nüüd, poiss?”

Peter kõhkles, nina vaid mõni sentimeeter konstaabli higistavast vatsast. Mees lõhnas täpipealt samamoodi. Aga et ta oli nutikas poiss, mõistis Peter kohe, mida kübarameister temalt ootab. Ta ei usaldanud seda meest, kuid miski sügaval sisimas – tema murdvarga instinkt – käskis kaasa mängida.

„Ja kuidas ta nüüd lõhnab?” kordas kübarameister ja tema hääl oli veidi tungivam.

Peter nuhutas valjult ja ohhetas. „Kuhu ta läks?!” Ta koperdas ettepoole ja kompis õhku teeseldud segaduses. „Konstaabel oli hetk tagasi siin... aga nüüd on ta lõhn täielikult kadunud.”

Pealtvaatajad hõiskasid heameelest. „Ja palun,” ütles kübarameister kummardades. „Mis tõendeid teil enam vaja on!” Käed rahva seast loopisid mehe poole münte, et saada ühte imemütsidest.

Sel ajal, kui rahvas tõugeldes ja hõikudes lähemale trügis, kiskusid valikud Peterit erinevates suundades. Ta oleks võinud kergesti sealsamas juba varastatud kraamiga minema lipsata. Sellest oleks hr Seamuse rahuldamiseks piisanud enam kui küll. Teisalt ihkas ta väga teada saada, mis peidetud varandus seal vankris lebab. Ehkki oli tõsi, et Peter ei nautinud eriti lihtrahvalt varastamist, tundus kübarameistri tühjaks tegemine tõesti väljakutsena. Kas ta mitte ei aitaks saada sellel närukaelal teenitud palka? Peter otsustas, et tasus veidi kauemaks kohale jääda. „Vajate abi, härra?” küsis ta mehelt.

„Kui hoolitsev.” Kübarameister torkas poisi kätte tühja kukru. See polnud lõuendriidest, vaid paksust sametist ja kukrunööri kaunistasid peened niidid ning tibatillukesed juveelid. „Aita mul nendelt kenadelt klientidelt raha kokku korjata. Ja kui sa juba sellega tegeled,” nõjatus ta ligi ja koputas Peteri küljel rippuvale vargakotile, „ole nii lahke ja pane oma leiud õigetesse taskutesse tagasi. Mõni poiss võib sellise teo eest muidu võlla minna.” Ta lükkas Peteri rahvahulka tagasi. „Ma heastan selle sulle!”

Peter uitas rahvahulgas ja kogus innukatelt klientidelt münte. Iga kord, kui ta möödus kellestki, kelle rahatasku oli näpanud, pani poiss selle tagasi enne, kui ohver üldse puudumist märgata jõudis. Ta jätkas nii seni, kuni vargakott oli tühi ja kübarameistri kukkur täis. Lõhn oli joovastav, peaaegu vastupandamatu, kuid ta teadis, et ei tohi puutuda ühtegi münti. Kui see imelik kübarameister suutis tõesti mõtteid lugeda, võtaks ta poisi sekundiga vahele. Peter pidi lihtsalt olema kannatlik, kuni avanes võimalus.

Kui linnarahvas lõpuks laiali läks, kõigil peas odavad nahkmütsid ja kõik ennast nuhutamas, tuli kübarameister tagasi. „Olid ennist väga hea näitleja. Tegime nad tühjaks nagu bandiidid, sina ja mina. „Mis su nimi on?”

„Alistair,” vastas Peter, kes nüüdseks oli õppinud mitte kunagi võõraid usaldama.

„Ah nii?” Mees võttis kukru Peteri käest. „Noh, Alistair, märkasin paratamatult su suurt huvi mu vankri vastu. Kahju, et sa seda ei näe, mis?”

„Paistab, jah, ilusa vankrina,” ütles Peter ja proovis kõlada nii haleda ning pimedana kui võimalik. „Tunnen värske värvi lõhna.”

„Tunned millegi lõhna veel?”

„Ei, härra.”

Kübarameister tõstis ühte kuuesaba ja võttis vöölt suure vasest võtmerõnga. Ta hakkas avama vankriust kaitsvat tosinat tabalukku. „Ei saa iial olla liiga hoolikas. Selles vankris olev rikkus võiks ühe selli saatust lõplikult muuta. Samas pole ma kohanud veel varast, kes nendest jagu saaks.” Peter naeratas endamisi, kuuldes lukukeelte avanemise hääli klõks, klõks. Tema lemmikhelid.

Kui kübarameister lõpetas viimase luku avamise, avas ta vankriukse ja nõjatus sisse. Sel hetkel, kui uks Peteri ninast mööda lendas, kiirenes ta pulss. Ta oli õppinud kümne aasta jooksul eristama hõbeda, elevandiluu ja vääriskivide lõhnu – kuid miski ei lõhnanud nii väärtuslikult kui see, mis iganes seal vankris peitus. Seni, kuni mees oma saaki ära paigutas, pani Peter meeled tööle ja imas sisse igat üksikasja vankri kohta: kui suur on ruum, kui tugev põrand, kui vägev saak.

Kübarameister sai valmis, sulges vankriukse ja lukustas taas kõik lukud. „Kindel ja kombes,” ütles ta käsi tolmust pühkides. „Ja ära arva, et olen sind unustanud. Siin on midagi su vaeva eest.”

Ta viskas väikese mündi, mille Peter otse õhust kinni püüdis. Mees vilistas tunnustavalt. „On sul alles refleksid. Kes sellise osavuse juures üldse silmi vajab?”

Peter pööras münti sõrmede vahel. Raskest metallist tehtud mündi keskele oli lõigatud auk. „Annaks silmapilguks oma käed, kui see tähendaks, et võiksin näha,” ütles ta.

„Jajah, ma ei kahtlegi selles,” pomises kübarameister vaikselt. Hetkeks kuulis Peter, kuidas tema kõris midagi pingestus enne, kui mees köhatas ja oma käsi kokku lõi. „Tead, Alistair, ma suren, kui ei saa üht toopi. Kas sa valvaksid palun mu vankrit seni, kuni kõrtsis janu kustutan? Selle sisu on väga eriline ja ma ei taha, et see vale inimese kätte satuks.”

Peter ei suutnud uskuda, et see saabki olema nii lihtne. „Noh, eks ma võiks...”

„Vaimustav. Teadsin, et saan sind usaldada!” hüüdis mees juba teel olles.

Kui kübarameister kõrtsi verandani jõudis, keeras ta ümber ja vaatas poissi kaugusest. „Oli au teha teiega koostööd, Osav Peter. Palvetan, et kohtuksime taas varsti.” Seda öeldes kergitas ta mütsi (õigemini mütse) ja kadus läbi ukse.

• • •

Kübarameistri vankri lukkude muukimine võttis Peteril tubli tunni. Kui tal lõpuks õnnestus sisse murda, leidis ta kukru nii, nagu kübarameister selle sinna jättis. Sealt valgus münte üle – raha oli piisavalt, et hr Seamus oleks terve kuu rahul.

Ent tema tähelepanu köitis miski muu. Kui ta juveelidega kaunistatud koti poole küünitas, riivas ta käsi lihtsast puust karpi, mis polnud suurem kui leivapäts. Kaanel polnud mustreid ega ornamente, ainult väike vasest lukk. Peter puudutas lukuauku ja kogu tema keha läbistas värin. Ta teadis, et see oligi asi, mida ta oli enne haistnud, midagi haruldasemat kui kõik seda ümbritsevad rikkused. Erinevalt odavatest mütsidest paistis see karp tõesti pärinevat kusagilt teisest maailmast – mingist paigast väljaspool kaardi piire.

Peter kõhkles. Vargakotis oli ruumi vaid ühele, mis tähendas valikut. Kukkur täis vara või karp täis... salapära. Enne, kui teda jõuti märgata, napsas Peter karbi ja kadus vihmahoogu.

Kümne minuti pärast hiilis poiss mööda magavast Mõrvarist ja tippis kikivarvul nii kiiresti kui võimalik keldritrepist alla. Päike peaaegu loojus ja tal polnud palju aega, kuni hr Seamus saadab ta tagasi linna majadesse sisse tungima. Ta oli kurnatud, kuid ka põnevil. Peter põlvitas keldrinurka ja võttis kotist puust karbi. Ta naeratas ja hingas sisse rikkalikku, kopitanud lõhna. See oli magus ja joovastav hõng, midagi sellist polnud ta varem tundnud. Iga sammuga koduteel oli lõhn muutunud tugevamaks. Nüüd suutis ta seda vaevu taluda.

Peter kuulatas trepi poole ja veendus, et on üksi. Kui tal veab, jõuaks ta karbi sisust osa kõrvale panna enne, kui ülejäägi hr Seamusele annab. Ta painutas oma nimetissõrme ja libistas selle otsa lukuauku. Klõps. Lukk avanes. Ta kergitas kaant ja kobas sisemust.

Karbis oli kuus muna.

Peter kortsutas segaduses kulmu ja libistas taas käsi üle siledate koorte. Polnud mingit varandust, ainult tavalised kanamunad. Ta kratsis kukalt. Pärast kaane avamist oli imelik lõhn läinud aina tugevamaks, varandus pidi olema kusagil siin. Ta kompis karpi ja otsis õmblust või märki peidetud lahtrist.

Peter võttis ühe muna sõrmede vahele ja tõstis nina juurde. Lõhnas väärtuslikult – isegi hinnalisemalt kui kuld. Aga kuidas saab nii olla? Ta hõõrus siledat koort põse vastu. „Mida sa seal sees varjad,” sosistas ta.

„Ussike!” Hr Seamus ilmus uksele. Ta müristas trepist alla, Mõrvar tema kõrval. „See sisse vehitud juurviljakraam on läbi ligunenud,” ütles ta sülitades. Ta hoidis käes poolt suvikõrvitsat, teine tolknes pooleldi ta rõvedast suust.

„Väljas sadas,” ütles Peter karpi sulgedes ja jalule tõustes. „Kõik liguneb vihma käes läbi.”

„See pole ettekääne!” Hr Seamus lennutas suvikõrvitsa Peteri pea poole.

Poiss võinuks kergelt eest põigata, ent oli ammu õppinud, et enesekaitse ajas hr Seamuse vaid veel rohkem vihale. Kõrvits tabas ligase plärtsuga ta kõrva.

„Ega ma sellepärast alla tulnud.” Hr Seamus klobistas treppidest alla ja lakkus näppe. „Kuulsin, et sadamas askeldas täna kõva rahvasumm – tahan oma saaki.”

„Seal luusis liiga palju teenreid. Sain vaid selle,” ütles poiss ja pakkus augustatud münti.

Ärge unustage, et Peter seisis väga pimeda keldri kõige niiskemas nurgas ja just seepärast ei näinudki hr Seamus kübarameistri karpi kuue erilise munaga. Mõrvar aga, kelle haistmismeel oli peaaegu sama hea kui Peteril, märkas seda kohe. Ta kargas ettepoole ja napsas poisi jalgade poole.

„Näib, et Mõrvar ei nõustu,” ütles hr Seamus ja astus lähemale. „Mida sa varjad?”

„Midagi, see on…”

Ent oli hilja, koer leidis juba puust karbi ja lohistas selle isanda jalge ette. Hr Seamus kükitas kaupa uurima. „Tubli poiss,” ütles ta ja lasi Mõrvaril oma lõualt toidujääke lakkuda. „Varjad minu eest, mis, ussike? Vaatame siis järele.” Ta avas kaane ja soris ahnelt karbis, otsides peidetud varandust.

„Ongi kõik või?” küsis ta tülgastunult. „Lihtsalt ports pagana mune.”

„Andestage. Arvasin, et seal on väärt kraami sees, kuid ei avanud seda enne koju jõudmist.”

„Miks siis mitte, loll pärdik?” Hr Seamus viskas ühe muna kõrgele õhku ja püüdis selle kinni. „Vähemalt saab neist parema eine kui juurviljadest. Lähme, Mõrvar.”

Peter kuulis, kuidas hr Seamus hakkas trepist üles minema, karp munadega kaenla all. „Oodake!” hüüdis ta meeleheites. „Need on... mädamunad. Iga viimne kui üks!” Ta ei mõistnud päris täpselt, kuidas või miks, aga teadis kuidagi, et ei tohi sellest karbist ilma jääda.

Mees peatus ja nuhutas karbi sisu. „Kindel või? Lõhnavad minu arust nagu ikka.”

„Teate mu nina küll. Mina tunnen rikkuse lõhna, tunnen valede lõhna, loen inimese vanust lõhnast. Need munad on läbinisti mädad.” Peter tegi, nagu ajaks see teda öökima. „Isegi nii kaugelt tundes suudan vaevalt hingata.” Ta süda tagus – ta ei tohi sellest karbist ilma jääda. „Palun andestage mulle. Luban, et toon järgmisel korral midagi palju paremat.”

„Tood muidugi,” ütles hr Seamus. „Ja karistuseks pead nende lõhna veel tundma.” Ta viskas karbi keldripõrandale tagasi. „Ma eeldan, et varastad täna lisaks, et mu aja raiskamist heastada. Muidu murdub palju enamat kui munakoor!”

„Jah, härra! Tänan teid lahkuse eest.”

Hr Seamus mühatas ja virutas riivid ette, kui Mõrvariga tagasi kööki vantsis. Kui Peter veendus, et oli jäänud üksi, rahustas ta end ja roomas karbini. Ta tõstis kaane ja kartis juba ette, et tunneb munavalgete läga – kuid kõik kuus muna olid terved. Ta võttis ühe sõrmede vahele ja loksutas seda õrnalt kõrva juures. Huvitav, mis sellest küll koorub – ehk mõni haruldane lind? Või äkki oli see maailma rammusaim muna, mis sobiks ka kuninga omleti sisse.

Omlettidele mõtlemine ajas Peteri näljaseks. Väikesed poisid, nagu teate, söövad rohkem kui tavalised inimesed – või vähemalt nad peaksid seda tegema. Peter oli aga hr Seamuse poolt pandud rangele kalapeade ja sibulakoorte dieedile, sest isanda väitel kasvatas näljatunne iseloomu. Poiss raputas muna veidi kõvemini. Sobiks ka kuningale? Keelega huuli niisutades lõi ta muna katki ja lasi sisul kurku libiseda.

Kõva, ümar objekt jäi talle kõrri kinni. Midagi oli valesti. Ta köhis ja sülitas selle poolikusse munakoorde tagasi. See polnud tavaline muna. Peter puudutas selle pinda ja seda tehes tundis ta üle kogu keha tulvavat suurt soojust. Ta tundis vastupandamatut tungi teada saada, kas samasugune pentsik ese peitus ka teistes munades. Ettevaatlikult mune sõrmede vahel hoides lõi ta need täiuslikult pooleks. Ta valas igaühe sisu alumisse koorepoolikusse ja asetas need karbi pehmendatud põhja. Peter hoidis oma pead nende kohal ja ootas imet.

Siinkohal oleks ülitore, kui Peter teaks, mida ta parajasti vaatab. Ehkki teatud asjad elus näivad minu- ja sinusugustele ilmselgetena, polnud see Peteri jaoks sugugi nii. Näiteks raamatud oma seikluste ja imedega olid talle täiesti püüdmatud. Ehkki ta võis ainuüksi köidet käes hoides öelda, mitu lehte seal oli või pelgalt nuusutades teada selle vanust või lihtsalt lehti lapates mõista, kes on seda lugenud, polnud tal mingit viisi teadmaks, mis on raamatu pealkiri (kui see polnud just pressitud kullatud kirjas raamatuseljale). Aga neil kuuel munal polnud selga, kullatud tähti ega üldse midagi muud, mis aidanuks Peteril neid tuvastada.

„Mis te küll olete?” küsis ta avatud karpi kätte võttes. Kui Peter oleks ometi näinud, oleks tal süda seisma jäänud. Naeratus libiseks üle ta näo ja tema kuiv kurk laseks vallanduda esimesel ehtsal naeruhool pärast kümmet viletsat aastat. Sest Osav Peter komistas millegi sellise otsa, mis on ette kujutamiseks liiga imeline – seda võiks kirjeldada vaid fantastilisena.