Читать книгу Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad - Jonathan Auxier - Страница 9

Vihm lakkas öö hakul. Peter lahkus majast just siis, kui kohtumaja kell lõi kümmet kellalööki. Poiss oli raisanud väärtuslikke unetunde kübarameistri karpi uurides ja seega oli ta kurnatud juba enne, kui üldse jala õue tõstis. Ta võpatas, mõeldes sellele, kui raske öö ees seisis. Hr Seamus ei ähvardanud iialgi niisama ja kui Peter keretäit ei soovinud, pidi ta enne päikesetõusu suure noosi pihta panema.

Peter leidis, et parim paik alustamiseks olekski kübarameister. Ta teadis omast käest, et mehe kukrust lausa valgus münte üle ja juba sellest sametpaunast piisaks hr Seamuse rahustamiseks. Kuigi poiss sisendas endale, et just seepärast lähebki ta kübarameistrit otsima, peitus tegelik põhjus hoopis muus. Õigupoolest oli nii, et Peterit kannustas põletav soov saada teada rohkemat nende imelike väikeste munade kohta selles imelikus väikeses karbis. Iga tilk vargavaistu kinnitas talle, et need kuus muna on kaugelt enam väärt kui kogu elu jooksul varastatud kraam kokku.

Hiilinud mööda Onu Pudi-Padi Pandimajast (kus ta käis sageli „äri” ajamas) ja Turuplatsi tänava suletud lettidest (kus ta käis samuti „äri” ajamas), jõudis Peter viimaks paika, kus kübarameister oli enne peatunud. Ta nuhkis külmast õhust mõnda märki mehe teekonnast. Ei midagi. Ta laskus maha ja kompis vankrirataste jälgi lompides. Mitte midagi. Ta pühkis läbi tänavate, kummitas kõrtsides ja soris sadamas, kuid ei leidnud ainsatki vihjet. Justkui poleks meest iial olemas olnud. Ainsaks tõendiks tema ehedusest oli karp kaenla all ja sellega kaasnev suur saladus.

• • •

Peteri kannatus hakkas katkema. Ta kulutas tunde salapärase kübarameistri leidmiseks ja ees ootas vaid kaks tundi varastamiseks. „Kui ainult keegi oskaks öelda, milleks neid mune tegelikult vaja on,” pomises ta ühest ülakorruse aknast nelja küünlajala, kahe käokella ja odava nahast peakattega välja lipsates. Tema mõtteid segas ootamatu karje.

Karjed, nagu teate isegi, on hirmsad, kiledad helid, mida tüütud inimesed tähelepanu võitmiseks teevad. Need töötavad harva, sest enamik lihtsalt katab oma kõrvad ja jätkab tegevust. Aga on veel üks karje tüüp, mida nii kergesti eirata ei saa: see on surmaga silmitsi seisja kisa – ürgne, meeleheitlik õhu ahmimine, mis ei kõneta üksnes kõrvu, vaid meie sisimat olemust. Peter oli varem sellist heli pelgalt ühe korra kuulnud, kui vabastas end uppuvate kassipoegadega kotist. Nüüd kuulis ta seda hirmsat karjet uuesti ja see oli väga lähedal.

Peter seisis liikumatult katuseäärel. Üheks tähtsaimaks oskuseks, mida iga murdvaras peab meisterlikult valdama, on liikumatuks jäämine. Ehkki see pole nii uhke kui seifi lahti murdmine ja seinu mööda ronimine, on see täpselt sama kasulik. Pärast hr Seamuse koolitust õppis poiss koguni oma südamelööke peatama, et valvekoerad ta pimedas rahule jätaks. (Mõrvari peal polnud see trikk seni töötanud.) Peter kuulatas külmas öises õhus. Esimene karje oli nii üürike, et ta ei suutnud tabada selle täpset asukohta.

Mõned hetked hiljem kuulis ta seda uuesti. Üks loomadest linna tallis. Peter kaalus üle õla rippuvat pooltühja kotti. Ta pidi veel kõvasti pätsama ja ei saanud lubada järjekordset kõrvalepõiget. Kisa jätkus, kuni ta ei suutnud seda enam taluda. Ta peitis noosi ära ja läks asja uurima.

Peter kihutas läbi linna, kuni leidis talli taga lookleva väikese kõrvaltänava. Ta kuulis midagi, mis meenutas hobuste hirnumist. Ta kuulis muidki helisid – mõnitavaid hääli ja aeg-ajalt metalli kõlksumist munakividel. Tänav pöördus järsult ja Peteri jalg takerdus vana kannu taha. Ta komistas ja pillas peaaegu oma kalli munakarbi. Saanud tasakaalu tagasi, pistis ta pea kuuvalguses ümber nurga, et paremini kuulatada.

„Oli alles vise!” hõiskas keegi. „Otse triibule!”

„See oli sohk! Nuga peab kaks korda keerlema,” vingus keegi teine.

„Vait, viska juba!”

Peter nihkus lähemale ja üritas olukorda hinnata. Loom lõhnas nagu poni või muul – tallide vahetus läheduses ei saanud kindel olla. Mis iganes tõust see oli, pani ta igatahes kõvasti vastu. Siis kõneles teisi osalejaid vaigistav madal hääl. „Astuge kõrvale, tited. Las ma näitan, kuda see käib.” Need sõnad tõmbasid külmajudinaid Peteri selgroole. Ta tundis seda häält. See kuulus Pliiats Cooksonile.

Pliiats Cookson oli kogu sadama kõige õelam, vastikum ja ohtlikum poiss. Ta oli Peterist mitu aastat vanem ja kaks korda sama suur. Pliiats oli samuti orb, aga hoopis teistel põhjustel. Räägiti, et kui ta sai kaheksa, müüs ta isa – võlavanglat peljanud joodik – poja kohalikule laevakaptenile teenriks. Pliiats kartis vett jubedal kombel ja keeldus minemast. Kui vanemad üritasid teda jõuga sundida, pani poisirajakas nii isa kui ka ema pikali, ja tegi neile otsa peale pliiatsiga, millega oli just grammatikaharjutusi teinud. (Sealt ta oma nime saigi.) Varsti pärast enda orvuks jätmist pani Pliiats linna kõige jälgimatest, kalgimatest poistest kokku kamba. Nad kutsusid end Noamängu-jõuguks.

Kui keegi teist pole veel seda mänginud, siis noamäng on karmidele poistele. Selline erutav mäng, kus proovitakse nuga maapinda kinni loopida. See on suhteliselt ohutu meelelahutus – muidugi välja arvatud juhul, kui seda mängivad Pliiats Cookson ja tema Noamängu-jõuk. Kõik teadsid, et need poisid olid nii karmid, et maapinna sihtimise asemel sihtisid nad üksteise jalgu... või veel hullem, mõne nurka surutud õnnetu ohvri jalgu.

Peter soris läbi kõrvaltänavale kostvate hüüete, karjete ja kõlina. Sammude sahinast järeldas poiss, et jõuk oli õnnetu looma maha väänanud ja üritas sellele nuga selga visata. Peter surus end vastu seina ja tänas saatust oma peidupaiga eest.

Vähemalt ta arvas, et oli peidus, sest kohe järgmisel hetkel katkestas mängu hõige. „Hõi! Kesse oli?” hõikas üks Peteri suunas. „Nigu oleks keski tänaval liikunud.” Ülejäänud jõuk pöördus ümber ja astus lähemale.

Peter tardus paigale. Ta tajus naha jahedusest, et seisis varjus, kuuvalgusest eemal. Igaks juhuks peatas ta ka oma südamelöögid.

„Mina ei näind miskit,” venitas Pliiats hetke pärast. „Lihtsalt mingid vanad tünnid.”

Siis käis tümps ja kostis meeleheitlikku hirnumist.

„Hei! Kabjaplaks tahab minema panna!”

„Ega me pole veel mängu lõpetand!”

„Hoia aga kinni!”

Ilmselt üritas loom tähelepanu kõrvale juhtimist põgenemiskatseks kasutada. Peter rahunes pisut, kui jõugu tähelepanu mängule pöördus.

Vaadake, nii täbaras olukorras peaks üks poiss – või tegelikult igaüks – küsima endalt Kelmi Küsimusi. Et Peter oli meistervaras, teadis ta neid peast.

Kus ta oli?

Linnavangla taga, kell oli napilt enne keskööd.

Kas lähedal oli sõpru?

Peteril polnudki sõpru. Ja kuna ta oli varas, ei tahtnud ta öösel silma alla jääda.

Kas lähedal oli relvi?

Peter mõtiskles viivu ja naeratas. Äkki oli tal isegi midagi paremat.

Ta lipsas kõrvaltänavast välja ja jooksis kohalikku vanglasse. Kõigest üks riiv – ja ta oli juba sees ning tema ümber tukkusid vangid. Peter tippis kikivarvul läbi tühja kongirea ja võttis ettevaatlikult seintelt pika keti ning mitu ahelat. Tavalise inimese jaoks oleks kettide vaikne liigutamine ilmvõimatu: tõstad ühte otsa ja teine juba langeb või käib kõlks, kõlks su käsivarre vastu. Osava Peteriga nii ei juhtunud. Üpris varsti leidis ta end taas kõrvaltänavalt ja kinnitas hiirvaikselt ahelaid ümber jõhkardite pahkluude.

Peteri treenitud sõrmed klõpsasid need kinni nii, et ükski jõuguliige ei märganud. Ta põimis ühe ketiotsa jõmmide ahelatest läbi ja viis teise nurga taha, raekoja platsist üle ja kohtumaja katusele.

Igal endast lugupidaval linnal on vähemalt üks kõrge maja ja tavaliselt istub selle kukil suur ja tähtis kell. Peteri linn polnud mingi erand. Kohtumaja vana kellatorn oli hiljuti lahti lõhutud, et teha ruumi tohutule mehaanilisele kellale – esimene julge samm moodsama maailma poole. Igal tunnil kargas mehaaniline pelikan välja nagu kägu ja kääksus aega ning andis väikese etenduse, laperdades tiibadega ja keereldes ringiratast. Peter kuulis, kuidas kellaosutid lähenevad keskööle. Ta lootis, et neid juhtivad hammasrattad osutuvad tema plaani jaoks piisavalt tugevaks.

Ketiotsa suhu võttes avas ta kella hooldusluugi ja lipsas sisse. Iga sentimeetrit täitsid aeglaselt pöörlevad hammasrattad. Peter leidis elutu mehaanilise pelikani kahe hiiglasliku ratta vahel istumas ja oma järgmist etendust ootamas. Ta põlvitas ja keeras keti olendi vaskjalgade ümber. Lülisid kinnitades tajus meistervaras õrna värinat, kui Noamängu-jõuk väljaku kaugemas otsas trampis ja hõiskas. Peteri plaan oli paigas, nüüd tuli vaid hoolitseda, et jõuk oma ohvrit enne keskööd tappa ei jõuaks.

Peter läks tänavale tagasi ja kõndis keti järgi tallideni. Kõrvaltänava alguses meenus talle tühi õllekann, mille peale ta ennist komistas – täiuslik tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Ta korjas kannu üles ja sihtis kogu kamba kõige õelamat, vastikumat, ohtlikumat häält.

Raksaki! Kann põrutas otse Pliiatsi kuklasse ja purunes tuhandeks killuks. „Aiaaa!” röögatas ta ja hõõrus tursuvat kolpa. „Kesse oli?!”

Taganemiseks oli hilja. Peter astus kuuvalgusse. „Sinu taga,” ütles ta, üritades kõigest väest vapralt kõlada. „Ja kohe tuleb veel üks, kui te kohe järele ei jäta.” See oli tegelikult vale, Peter ei leidnud kusagilt teist kannu.

„No vahi aga vahi,” irvitas Pliiats lähemale astudes. „Meil on siin vist üks häätegija.”

„Ma – ma hoiatan sind,” väreles Peteri hääl. „Jäta see hobune kohe rahule.”

„Hobune?” ütles üks poiss norsatades. „Mis, oled sa pime või?” Kuigi see viimane märkus läks täppi, oli see ikkagi temast jäme.

„Kuule, ma olen sind varem näind,” ütles teine. „Sa oled see väike lödine tatt, keda Seamus enda juures hoiab – ussike!”

„Eks me näe, kes on lödine,” pani Peter vastu. „Teil on kümme sekundit.” Jõuk naeris ja liikus ringis lähemale, käte vahel nuge keerutades. Peter jäi paigale ja põikles vaid aeg-ajalt tuleva noahoobi eest kõrvale. „Veel viis sekundit,” ütles ta.

„Eks ma pean siis kiiremini liigutama,” salvas Pliiats. Väledana nagu surm napsas ta Peteril kõrist ja tõstis ta lausa maa kohale.

Poiss öökis ja üritas kägistavaid sõrmi kaela ümbert rebida. „Nüüd... kohe...” ahmis ta.

„Justament!” Pliiats tugevdas haaret. „Nüüd kohe peakski sa tulema meiega mängima veidi noam…”

Te vist aimasite, et Pliiats Cookson hakkab ütlema sõna „noamängu” – ja teil on õigus. Kuid tema sõnad lõikas läbi keskööd kuulutav suur kell. Mehaaniline pelikan kargas oma õrrelt ja hakkas keerlema ning kääksuma, kerides ketti enda ümber nagu niiti rullile. Jõhkardite ahelad tõmmati pingule. Rabatud Pliiats lasi Peterist lahti. Enne, kui ükski neist toimuvat mõista jõudis, pühiti viis Noamängu-jõugu liiget jalgelt, lohistati läbi linna ja vinnati poolele teele tornitippu. Sinna jäid nad pahkluid pidi rippuma nagu üks vastikute ja ropendavate viinamarjade kobar.

• • •

Seni, kuni Pliiats ja tema jõuk kohtumajalt avanevat vaadet nautisid, tõusis Peter jalgele ning pühkis end puhtaks. Ta kuulis kõrvaltänava lõpust ebaühtlast korskamist ja teadis, et loom ei saanud põgenema. Ta haistis tekitatud haavadest tänavakividele voolanud verd. „On sinuga kõik hästi?” küsis ta lähemale astudes.

Lähenedes täitis ta nina vänge aroom. Selle oli ta alles sel pärastlõunal ära õppinud – sebra lõhn. „Sina kuulud ju kübarameistrile,” ütles ta kätt välja sirutades. Eemale tõmbumise asemel nihkus olend lähemale ja surus oma nina vastu ta peopesa.

Peter põlvitas ja võttis sebra pea oma kõhetute käte vahele. „Mis nad on sinuga küll teinud,” ütles ta õrnalt looma lakka silitades. Loom judistas end ta kerge puudutuse all. Peter surus käe vastu looma ribisid ja tundis nõrka pulssi. Looma rahustades läksid südamelöögid aeglaselt tugevamaks ja muutusid lõpuks normaalseks.

„Eks su isand jättis su vist maha,” lausus ta sebrat jalgele aidates. „Kui ainult sinagi oskaks mulle nende munade kohta rääkida.” Munade mainimist kuuldes hirnatas loom vaikselt ta kõrva. Kui ta poleks seda teadnud, võinuks Peter arvata, et loom sai temast aru. Aga see oli võimatu... loomad ei mõistnud inimkeelt rohkem, kui nad ise oleks osanud rääkida.

Justkui vastuseks lonkas sebra kõrvaltänava lõppu, kus lebas kübarameistri karp. Ta võttis karbi viga saanud lõugade vahele ja tõi selle Peteri jalge ette.

Poiss polnud kindel, mida temast oodatakse. „Tahad, et ma selle avaks?” küsis Peter. Sebra hirnatas uuesti ja müksas ta kätt karbi poole. Peter kükitas ja libistas sõrme mõlgitud lukku. Klõps! Kaas vupsas lahti.

„Mis nüüd?”

Ta kuulis, kuidas loom pea langetab ja karbi sisu nuhutab. Sebra võttis hammaste vahele esmalt ühe, siis teise munasisu ja poetas need ettevaatlikult poisi pihku. Seejärel astus loom tema selja taha ja tiris Peteri silmadelt sideme.

„Ma… Vabandust,” sõnas Peter. „Ma ei saa ikka aru, mida sa tahad.”

Ta sirutas käe välja lootuses, et sebra juhendab teda edasi, kuid loom oli veidral kombel haihtunud. „Halloo?” ütles Peter ümber pöörates. Ta katsus kõigest väest kuulda kabjahääli või norsatusi, kuid polnud midagi – olid vaid kaks salapärast muna ta peos. Ta rullis ümaraid palle sõrmede vahel ning nende suuruses ja pinnamustris oli midagi kiuslikult tuttavat. Ta surus oma nina nende sooja naha vastu. „Ma tean seda lõhna kusagilt,” pomises ta endamisi. „Aga kust?”

Just sel hetkel kangastus Peterile see, mida arstid kutsuvad mälupildiks. See on peen meditsiiniline mõiste, mis tähendab, et sulle meenub midagi minevikust. Peter ahmis õhku, kui kauged lõhnad ja helid ta üleni enda alla matsid. Talle meenusid hõiked ja möirged. Talle meenus, kuidas ta korvi topiti. Talle meenus, kuidas tallegi kuulusid just täpselt sellised silmamunad enne, kui need koledal kombel välja nokiti.

„See on silmapaar,” ütles ta. Ta istus hämmeldunult maha. Kas see võis olla tõsi? Kahtlaselt täiuslik oleks see, et pime poiss varastab silmi täis karbi. Kolm paari, lihtsalt tule ja võta. Ta uuris igat paari, sest suutis nüüd eristada ka pisikesi erinevusi nende kaalus ja suuruses. Esimene paar oli vormitud parimast kullatolmust. Teine oli nikerdatud siledast mustast oonüksist. Ja viimane paar oli lõigatud smaragdidest – kvaliteetseimatest vääriskividest, mida ta oli iial puudutanud.

Peter võttis kätte kuldsilmade paari ja tundis, kuidas ta pulss taob. See oligi paar, mille valis tema jaoks välja sebra. Loom ütles Peterile, mida peab tegema.

Poiss hingas sügavalt välja ja rahustas käsi. Seejärel libistas ta nii ettevaatlikult kui võimalik kaks silmamuna oma tühjadesse silmakoobastesse.

Ta pilgutas.

Ja nii kaduski Osav Peter kui vits vette.