Читать книгу Odessa, Vanessa - João Lopes Marques - Страница 6

Tahumatud käsitöömüüjad ja hüplevad narrid. Salakavalad timukad ja arust ära klounid. Piisab vaid kui tahes tagasihoidlikust päikesekiirest ja Tallinn tormab kangelaslikult müügilettide taha. Kõige armastatum vaatemäng, mille firmamärgiks on karamellis röstitud mandlite lõhn ja turistid, kes veetud tapalavale, mis on läinud moodi sama hiljuti kui Rooma-stiilis sandaalidki, rääkimata loomulikult tervest šlaagrile pühendatud tänavast.

Paavst Innocentius III oleks enese üle väga uhke, kui ta tuleks kontrollima, mis mõju on tema välja antud bullal, selsamal, mis andis loa tuua kübeke tsivilisatsiooni metsiku Maarjamaa tihedasse padrikusse. Ainus vastuväide Tema Kõrgeaususelt puudutaks ilmselt siinset kaubitsemise viisi.

Kahtlane, äärmiselt kahtlane.

Ja ärge te hakake midagi taanlasi süüdistama, see oleks ülekohtune. Ja me ei viita siin pelgalt Dannebrog’ile, maailma vanimale kasutuses olevale riigilipule. Ei. Nad on planeedi kõige õnnelikum rahvas ja nende ehitatud linnamüür, ühes oma kuuekümne kuue torniga, ei seisa mitte ainult siiani püsti, vaid sellele pole ka ilu poolest võrdset. Veelgi vähem vihjame luterlaste korraldatud liigkasuvõtmisele, ja on see alles kahepalgeline, ulatudes peegelsiledaks lihvitud Stureplani tornideni välja.

Siledate ja salakavalateni.

Patriootilisemate isikute meelehärmiks on äril, millest meie räägime, eeldatavasti tunduvalt lähemad piirjooned. Suisa kohalikud. Olgu Viru väravas või Raekoja platsil – rahvuslikus nullpunktis – häbituid tänavakohvikuid ilmub praegu kui seeni, nende abil makstakse lihtsameelsetele välismaalastele kätte pealesunnitud seitsmesaja-aastase orjaöö eest kroonidega, mis kogu ülejäänud aasta jooksul on kättesaamatud.

Tere tulemast Keskaja Disneylandi.

***

Enne detailidesse laskumist hoidkem kokku energiat: mida teeb kahekümne ühe aastane punapäine tütarlaps päeval, mil ta on just lõpetanud keskkooli? Ilma igasuguse kahtluseta: ta läheb Café Populari vesipiipu suitsetama.

„Oled sa kindel, et see ei ole kahjulik?“ sosistab köha käes vappuv Eva häbelikult, otsekui poleks ta elu sees mentooliga sigarette puutunud. Irina oleks võinud pobiseda: „Hull oled või?“ Või: „Ära mängi lolli!“ Või tema üle naerda: „Mis sa arvad, et oled Amsterdamis või?“ Tegelikult ei teinud ta sellest suuremat numbrit.

Ta tunnistas, et pidas seda lapsikuks naljaks. Tõtt-öelda ei tundnud nad teineteist kuigi hästi.

Ent järgmise köhahoo puhul oleks reaktsioon olnud juba teistsugune. Rauge Irina suust oleks kuuldavale tulnud midagi tunduvalt teravamat. Järsemat. Peaaegu labast: „Kullake, anna mulle mu otsekohesus andeks, aga sul on korralikult keppi vaja.“

Ja öelnud nõnda kogenud ja elutargad sõnad, asus venelanna keel pikkade sekundite jooksul mängima, mängisklema, vesipiibu otsaga.Ainsa ettevaatusabinõuna püüdis ta lõikehammastega plastmassi mitte kriimustada.

Eva meelest oli see pantomiim naljakas, eks igaüks tea ise oma siseheitlusi, ja ta hakkas juba tasapisi harjuma kaaslanna teatraalsete esinemistega, see oli saanud selgemast selgemaks 48 tundi tagasi. Kui arvutid kiirendavad kõike, siis digitaalsed sõprussuhted on veelgi äkilisemad.

Tõsi, see kõlab uskumatult. Ent ometi oli kirjavahetus kahe tütarlapse vahel läinud algusest peale nii hästi, et oli lõppenud ootamatu väljakutsega:

„Ja kui me läheks ja laseks endile tätoveeringud teha?“ pakkus välja Irina, kellel juhtumisi juba oli paar tükki, üks õndraluu juures ja üks piibellik madu siuglemas tema parema pahkluu juurest reie poole.

Ka selles osas tundis Sergejeva end süütuna kui Eedeni aias. Sellegipoolest oli ta silmagi pilgutamata nõus: „Ja miks ka mitte?“ Olgugi et parajasti olid tegelikult kõige enam moes kunstripsmed ja neisse kleebitud briljandid.

***

Eva valis isegi salamisi välja fraasi, mille otsa ta oli komistanud ühes neist lugematutest naisteportaalidest, midagi budistlikku, stiilis „Kahtle kõiges ja leia oma sisemine valgus“. Mandariini keeles lüheneks see tunduvalt, mahuks ühele reale ära, aga fraasijupike arenes otsekui vastsena kookonis aina edasi.

Kui aus olla, jõudis see isegi nukkumisfaasist kaugemale. Veelgi enam, päris viimasel hetkel ja selgitustele aega raiskamata otsustas Eva lasta endale teha hoopis liblika, mis rangelt zooloogilisest vaatevinklist ei tundu kuigi arukas – liblika keskmine eluiga pole pikem kui kuu aega, või nelikümmend päeva. Maksimaalselt poolteist kuud, ja seejuures oleme juba ülemäära optimistlikud.

See polnud mitte lüürika, vaid mäss, mida õhutas takka uus tutvus meeletu venelannaga, ja on paras vedamine, et liblikast ei saanud sirpi ja vasarat, see oleks võinud vabalt juhtuda.

Väga lihtsalt.

Olgu aasta 1917 või 2010 – eepiline aasta, kuhu meie järgnev jutustus paigutub. Eva vajas uuesti lendu tõusmiseks läbilõikavat karjatust, kuid Eesti kipub selles osas olema üpris tumm. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.“

Ühesõnaga, klassikaline põhjamaise mitte-suhtlemise draama. Kui suhtlus ema Marjuga oli napivõitu, praktiliselt olematu, siis Argost, kasuisast, kes oli suur kui mägi – mägi, mida Eestis pole kunagi olnud ja ilmselt ei saa ka kunagi olema – ei maksa rääkidagi. Või just nimelt: nad ei rääkinudki omavahel.

„Kullake, sa oled nii ilus! Nii nunnu!“ Need hüüatused said tulla vaid tütarlapselt, kes kandis puna-valgeid dresse, mille selja peale oli trükitud ümmargune kiri „Russia“ – mitte keegi pole veel päriselt aru saanud, kes Eestis seesuguseid toodab. Irina Bõkova oli küllaltki ärevil seljale tätoveeritud röövlinnu pärast, ja palun väga, mida väljakutsuvam, seda parem.

„Mmm… Oled sa tõesti kindel, et see jääb ilus?“ uuris Eva ilmutades loomuomast ebakindlust.

„Kas ma olen kindel?!“ torkas sõbranna meelepaha teeseldes vastu. „Kullake, kui ma juba ütlen, et mulle meeldib, siis selle pärast, et mulle tõesti meeldib! Olen juba kord selline… Ja ma ütlesin, et sa oled ilus!“

Tüüpilised, suisa igapäevased stseenid selles Kopli tattoosalongis. Lugeja, kes on Põhja-Tallinna piirkonnaga paremini tuttav, vahest teab, millist me silmas peame. Ei, mitte seda, see jääb 150 meetrit paremale, täpselt! Seesama, mis asub eeleelviimase trammipeatuse juures, liinil nr 1, mis ühendab Koplit ja Kadriorgu, kaht Tallinna põhimõttelist vastandit.

***

Kui lugejas on kübetki uudishimu, siis küllap ta juba ootab ärevalt, et tutvustaksime lähemalt särtsakat Irinat, kes sündmuste käigu peagi üle võtab. Lugejal pole vaja karta, et äkki on ta mõistatuse otsa komistanud – „Da Vinci koodidest“ juba aitab küll.

Pelk lõiguke, niisiis: Irina Bõkova. Netisõltlane ja müüjanna suveniiripoes, kus müüakse Kaliningradi merevaiku, matrjoškadest ja teistest väljasuremisele määratud kasututest vidinatest rääkimata. Trendijuuksur, üpris professionaalne amatöör, kuid ainult kodus, tal ei ole salongi üürimiseks raha – on kahekümnendates aastates lihtne neiu.

Tüütult lobisemisaldis. Oli vähem kui aasta tagasi naasnud Birminghamist, kus palk oli rohkem kui viis tuhat naela ja, nii omavahel öeldes, ta oli tähtedele üsna lähedal. Ta oli olnud kuulsa Moldova hambaarsti parem käsi (ja kes teab, võimalik, et ka vasak).Arst lööb nüüd laineid LosAngeleses, pannes kuldhambaid Johnny Deppile, kellel on neid juba neli, ja Marc Antonyle või Mark Anthonyle – me pole selles kunagi kindlad, olgugi et tüüp on Puerto Ricost pärit – ja on praeguseks ropult rikas: hambad on nagu kullakangid, mis oleksid tuhat korda väärtuslikumad, ja ongi, kui kõige kõrgemalt noteeritud aktsiad Wall Streetil, mis on ka paremaid päevi näinud.

Inglise vabameelsuse tõestusena tõi ta alati, kui rääkis oma seiklustest udusel Albionil, kuuldavale võltse naerupahvakuid; sealset keelt rääkis ta võrdlemisi vabalt: „I love it! Ainult kullatud äärekivid on seal veel puudu.“

Ja nagu sellest oleks veel vähe, uhkustas ta ka sellega, et oskab rock’n’roll’i tantsida.

Tema lemmikteema aga, tõeline trumpäss, oli armuafäär hispaania päritolu kõrgliiga jalgpalluriga, kelle nimi ei tule meile praegu meelde. Rääkimata imelisest puhkusest, mille nad kahekesi veetsid väidetavalt Sardiinias ja Baleaaridel:

„Aga Ibiza unusta kohe heaga ära! Täielik bluff! Ma luban, et see on mu esimene ja viimane kord. Peale venelaste kohtab seal ainult piidreid!“

Ilmselgelt valetas ta nii, et suu suitses. Ilmaski polnud ta Ibizal käinud, muidu oleks ta end sinna sisse seadnud. Kuid ta kelmusel oli veel teinegi tahk: ta mitte ainult ei lasknud end paista tunduvalt kosmopoliitsemana kui ta tegelikult oli, vaid püüdis ka varjata oma suhet Antoniga, ühega neist maybe-taxi-lady-maybe-taksojuhtidest. Mees poleks osanud uneski näha, et tema pruut on end samal ajal kirja pannud Novgorodi tutvumissaidile ja veel nõnda paljulubava varjunimega nagu „Sugarwoman”. „Terraincognita“ polnud seni häid tulemusi andnud, kuigi mõningaid kosilasi nirises isegi selle ajani, mil me neid ridu toimetasime.

Selles valdkonnas on konkurents tihe.

Seda parem Antonile, et ta kuni sõbratari valedele jälile saamiseni oli olnud cool tüüp. Ta oli hea poiss. Unustagem need tosinkond välireklaami, milleAnton ostis hingehinnaga kõveriku maantee äärde, mis ühendab Tallinna Pärnuga ja mille seast oli tüdruku jaoks kõige solvavam see, millel ta oli meikimata ja paistes näoga. Solvang oli tõeliselt riivav, sest sealt võis lugeda: „Sa oled lits, keda huvitab ainult raha! Mine koju!“

Irina luges midagi selle kohta koguni pealinna kõmulehest – kollane ajakirjandus on tõeline nuhtlus –, kuid tal õnnestus rahulikuks jääda: „Mehed…”

Ta oli kindel, et poiss on tal ikkagi peos, ja lõppeks, need valged valed on ilmsüütud, nende kindlakstegemiseks pole veel detektorit leiutatud. Ja pealegi on need lahutamatud sotsiaalse enesekehtestamise igavesest mängust. Või naiselikust fantaasiast:

„Pole midagi hullemat, kui pöörduda tagasi siia sohu pärast seda, kui oled paar aastat välismaal olnud… Nagu paneks jalga keskkooliaegsed teksad. Ajavad asja ära, aga pole enam päris see…“

Kui keegi oleks selle tiraadi peale, mis oli talle kuude jooksul pähe kulunud ja mida ta uhkelt ette kandis, küsinud, miks ta tagasi tuli, või veelgi hullem, miks te, venelased, siit ükskord juba lõplikult ära ei lähe, oleks see Irina mõistuse jaoks olnud liiga filosoofiline, kõrge kaarega üle pea. Ta põrutanuks veel paar kraadi kangemalt, veel lamedamalt:

„Mul pole kellegi vastu midagi. Aga ma lihtsalt ei saa aru, kuidas üks väike riigike nagu Eesti julgeb provotseerida suurt vene rahvast.“

Pole siin vaja, asja eest, teist taga, Pronkssõdurit mainida; puhka, Aljoša, rahus Tallinna sõjaväekalmistul.

Eva kuulas teda pigem tähelepanu kui austusega, ilma et oleks taolisi triviaalsusi väga südamesse võtnud. Ei muud. Ta vaid kõverdas huuli kena punapäise tüdruku tagasihoidlikuks naeratuseks. Argumentidest enam – ta polnud kunagi aru saanud, miks peetakse sõdu – pakkusid talle huvi inimesed ja teised loomad.

Lisaks oli ta end varustanud kavala trikiga, mille abil tal õnnestus lojaalsuskonfliktist kõrvale põigelda. Kui jutt hakkas kiskuma poliitikale või ideoloogiale, olgu see ajast ja arust või mitte, suurt vahet pole, sõnas ta talle omase ükskõiksusega:

„Jälle see Arafat? Me ei hakka ju ometi jälle Arafatist rääkima?“

Mööngem, et kõik see oli asjatu vaev, sest Eva isegi ei teadnud kuigi hästi, oli see „Arafat” hiinlane või mehhiklane, veel vähem palestiinlane. Irinagi polnud piisavalt teadlik, et teha vahet Arafatil ja Araratil – ja mitte lumisel mäetipul, mis ei asu ei Armeenias ega Türgis – me räägime hoopis sellest imelisest konjakist, millel, sarnaselt kõige kaunimate mundritega, võib olla kas kolm või viis tärni.

***

Meie aus hämming on igati põhjendatud, kui märkame Eva Sergejevat jälle, juba teist korda Café Populari välikohvikus, hoolimata sellest, et pühapäevane Tallinn kuulub venelastele. Märkimisväärse ükskõiksusega – on neid, kes nimetavad seda tänapäeval Nordic cool’iks – talub ta kangelaslikult teatraalseid helinaid, mida Irina telefon pidevalt kuuldavale toob.

Möiratusi suisa.

Veelgi hullem, kuna kaassüü ühendab, siis just tänasel õhtul hakkavad nad esinema kui kaks neitsit (üks neist tegelikult üpriski võlts), kes on omavahel suured sõbrad, ja hakkavad käsikäes tualetis käima. Nad veedavad tunde juttu ajades ja lobisedes. Enamjaolt võttis venelanna endale tundenõustaja rolli, on kohe selline inimtüüp, kes alati arvab end olevat teisest elunäinum, kogenum, julgem:

„Selleks, et meest õnnelikuks teha, piisab vaid seksist. Ohtralt ja nauditavalt. Mehed on väga labased.“

Teiseks õilsaks tegevusalaks osutus meigikunst. Irina ja Eva või Eva ja Irina, järjekord on siin suvaline, lõid teineteist üles. On ilus vaadata seda siirast, siirast ja ootamatut sõprust kahe noore naise vahel, kes tutvusid interneti teel vaid mõned nädalad tagasi.

Käest kinni hoides, jah, ärge teie jälle hakake oma jamaga peale, ei mingit t.A.T.u. – t ja seesugust. Pealegi, Irina Bõkova ei olnud sugugi oma uue seltsilise Sergejeva maitse: kolmevärvilised dressid seljast heitnud, ei tundnud venelanna kuldset keskteed. Ta muutus seksikaks, ülemääragi seksikaks, muundus kõigi nende sädelevate aksessuaaride abil jõulupuuks. Tol pärastlõunal ilmus ta sõbranna ette siniste põlvini ulatuvate saabastega, täpselt nendesamadega, mida ta kannab oma Vkontakte profiilipildil.

Eksootiline või erootiline?

Siin leidub mõlemat. Eesti – üks riik, kaks süsteemi.