Читать книгу Odessa, Vanessa - João Lopes Marques - Страница 9

Nad ei jõudnud Baltiiskij Vokzal’is sammugi astuda: kärsitu valge limusiin ootas neid, kaht suvalist suvitajat läänest. „Evotška ja Irotška“ – nõnda oli sildile kirillitsas kirjutatud. Neil oli igasuguste pretensioonideta õigus VIP-kohtlemisele, jalge all punane vaip, veel peenem kui see neetud masin, millel, nagu nad märkasid, olid tumedad klaasid.

„Kahju ainult, et see roosa ei ole…“ kaebas Irina, vaene ja tänamatu.

Taoline luksus avaldas tüdrukutele muljet, nad tundsid end kui kuninga kassid, ja kellele see ei meeldiks. Enne autosse sisenemist vaatasid nad veel teineteisele otsa, vali naerupahvak käis kõigest üle. Kas tõesti osutub Sankt-Peterburg eeldatust veel paremaks? Tütarlapsed ei teinud noorukesest autojuhist väljagi, sel oli torssis ilme – nagu neid Tallinnas ja Tartuski tuhandete kaupa ringi liigub. Ka siilisoeng ei teinud asja paremaks, sest paljastas paar sügavat armi mehe kuklal.

„Ei tea, kas need on noahoopidest,“ sosistas Eva natuke ehmunult.

„Ole vait!“ käsutas teda sõbranna, kõik siin ilmas on ajutine ja see limusiin veel kõige rohkem. „Ära mõtle sellele enam…“

„Aga kas see on see sinu sõber Saša? Ära sa räägi… Raske uskuda…“ käis peale Eva, kelle meelest oli nende kahe jaoks autos liiga palju ruumi.

„Loll oled või?“ torkas Irina varmalt vastu. „Muidugi mitte! Ja ma juba ütlesin, et pole ta mulle mingi sõber. Lõpeta need vihjed. Kuule, võtame veel ühed viina-shot’id!“ Ta lasi juuksed valla ning valas veepudeli viimase sisu endale kaela ja prinkide rindade vahele, ja siis lisas venelanna oma tavapärase teatraalsusega: „Ah, kullake, ma olen janusse suremas!“

Hõbedane Russkii Standarti pudel oli kohe käeulatuses, lauakese peal, ja selle avamine oli käkitegu.

Värske kui hommikune kaste, mille kohal rippus küsimus: kes oli kogu selle stseeni lavastaja. Kiljatuste ja erutunud hõisete saatel andsid tüdrukud pudelile tuld, pööramata vähimatki tähelepanu valgusküllasele maastikule ümberringi. Eva viskas ühele istmetest pikali ja Irina mängis tema vastas mahlase maasikaga. Kõik siin paistis neile mõistusevastane. Miks just limusiin, kui nad olid vaid kahekesi? Sinna oleks mahtunud veel tosinkond nendetaolist tüdrukut… Nii palju luksust vaid selleks, et neile muljet avaldada? Kui see oli olnud selle Saša eesmärk, siis oli see tal igatahes korda läinud.

„Ainult Enrique on veel puudu!“ pahvatas Irina.

„Kes?“

„Enrique Iglesias!“ vastas Irina, kes oli valmis Kurnikova endaga silmitsi seisma, aina valjemate kriisete ja kiljatuste saatel kuulutas ta, mis ta kõik maksaks, et kindlaks teha, kas hispaanlase peenis on, nagu ta ise arvab, tõesti maailma kõige väiksem.