Читать книгу 12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele - Jordan B. Peterson - Страница 5

EESSÕNA

Reeglid? Rohkem reegleid? Tõsiselt? Kas elu ei ole juba piisavalt keeruline, piisavalt piiranguid seadev abstraktsete reegliteta, mis ei arvesta meile ainuomaste unikaalsete olukordadega? Ja kuna meie aju on plastiline ning kõik areneb meie elukogemusest lähtuvalt igaühel isemoodi, siis miks üldse eeldada, et mingitest reeglitest võiks abi olla?

Inimesed ei tervita reegleid valjuhäälsete hõisetega, isegi Piiblis mitte … Näiteks kui Mooses pärast pikka äraolekut tuleb mäelt, kandes tahvleid kümne käsuga, ja leiab Iisraeli lapsed pidutsemas. 400 aastat olid nad olnud vaarao orjad, kes olid pidanud täitma türanlikke ettekirjutusi, ja pärast seda sundis Mooses neid orjameelsusest vabanemiseks veel 40 aastat karmis kõrbes veetma. Nüüd, lõpuks ometi priid, on nad ohjeldamatud ja tantsivad viimsegi kontrolli kaotanuna eba­jumala, kuldse vasika ümber, andudes kõikvõimalikele kõlvatustele.

„Mul on hea uudis ja halb uudis,“ hüüab seaduseandja neile. „Kumba te enne tahate kuulda?“

„Head!“ vastavad hedonistid.

„Kauplesin Temalt 15 käsu asemel välja kümme!“

„Halleluuja!“ hõiskab taltsutamatu rahvahulk. „Ja halb uudis?“

„Abielurikkumine jäi ikka sisse.“

Nii et reeglid jäävad – aga palun, mitte liiga palju! Meil on reeglite suhtes vastakad tunded, isegi kui teame, et need meile kasu toovad. Kui oleme söakad, iseloomuga hinged, tunduvad reeglid meile piiravatena, solvanguna me iseteadvusele ja elu eest ise vastutamise uhkusele. Miks peaks meid hindama kellegi teise reeglite järgi?

Aga meid hinnatakse. Lõppude lõpuks ei andnud Jumal Moosesele kümmet soovitust, vaid käsku; söaka hingena võib olla mu esimene reaktsioon käsule, et mitte keegi, isegi mitte Jumal, ei ütle mulle, mida ma pean tegema, isegi siis mitte, kui see on mulle hea. Aga lugu kuldsest vasikast tuletab meile meelde sedagi, et reegliteta muutume kiiresti oma ihade orjadeks ja selles ei ole midagi vabastavat.

Lugu viitab enamalegi: järelevalveta ja meie endi õpetamata hinnangu hooleks jäetud, langetame kiiresti latti ja kummardame väärtusi, mis ei ole meie väärilised – selle konkreetse juhtumi puhul looma­kuju, mis toob meis täiesti piiramatult esile loomalikud instinktid. Vana juudi lugu selgitab iidsete esivanemate suhtumist võimalusse, et käituksime tsiviliseeritult, kui puuduvad reeglid, mis püüavad me pilku kõrgemale suunata ja standardeid tõsta.

Kena asi piibliloo juures on, et see üksnes ei loetle reegleid, nagu advokaadid, seadusandjad või administraatorid seda teha võiksid, vaid muudab need osaks dramaatilisest jutustusest, mis selgitab, miks neid vajame, ja seega lihtsustab nende mõistmist. Sarnasel moel professor Peterson siin raamatus mitte lihtsalt ei esita kahtteist reeglit, vaid samuti jutustab lugusid, toetudes teadmistele paljudest ainevaldkondadest, kui näitlikustab ja selgitab, miks parimad reeglid meid tegelikult ei piira, vaid hoopis aitavad eesmärkidele jõuda ja saavutada täisväärtuslikumat, vabamat elu.

Kohtusin Jordan Petersoniga esimest korda 2004. aasta 12. septembril me ühiste sõprade, teleprodutsent Wodek Szembergi ja sisehaiguste arsti Estera Bekieri kodus. Peeti Wodeki sünnipäevapidu. Wodek ja Estera on poola emigrandid, kes kasvasid üles Nõukogude impeeriumis, kus teati, et paljudest teemadest ei räägita ja et mõningate ühiskonnakorralduslike või filosoofiliste ideede (rääkimata režiimi enda) möödaminnes küsimuse alla seadmine võib tuua suuri jamasid.

Aga nüüd – vabalt voolavast ausast vestlusest mõnu tundev võõrustajapaar, kes korraldab stiilseid pidusid, pühendatud naudingule öelda takistamatus mõttevahetuses seda, mida tegelikult mõtled, ja kuulata teisi sedasama tegemas. Siin kehtis reegel „ütle, mida mõtled“. Kui vestlus pöördus poliitikale, kõnelesed üksteisega – ja lausa ootasid seda – erinevate poliitiliste veendumustega inimesed viisil, mis on muutumas üha haruldasemaks. Vahel purskasid Wodeki arvamused või tõekspidamised temast välja samal moel nagu tema naer. Sellisel juhul embas ta inimest, kes teda parajasti naerma oli ajanud või provotseerinud väljenduma isegi ta enda jaoks ootamatult tuliselt. See oli pidude parim osa ning see otsekohesus ja tema soojad embused tasusid provotseerimise ära. Samal ajal kandus Estera laulev hääl üle toa täpselt selle inimeseni, kes kuulma pidi. Tõe väljapursked ei muutnud õhkkonda seltskonna jaoks sugugi vähem mõnusaks – hoolitseti selle eest, et neid väljapurskeid oleks rohkem! –, need vabastasid meid; et oleks rohkem naeru ja kogu üritus veel meeldivam, sest allasurumisest pääsenud idaeurooplastega, nagu Szemberg ja Bekier, teadsid alati, millega ja kellega sul tegemist on, ja see ausus elavdas. Romaanikirjanik Honoré de Balzac kirjeldas kord balle ja pidusid oma kodumaal Prantsusmaal, öeldes, et see, mis paistis olevat üks pidu, oli tegelikult alati kaks pidu. Esimestel tundidel oli koosviibimine täis rolle mängivaid ja näitlevaid igavlejaid, ja võib-olla vaid kindla inimesega kohtuma saabuvad osalejad said kinnitust oma ilu ja staatuse kohta. Pärast, alles väga hilistel tundidel, kui enamik külalisi oli lahkunud, algas teine, tegelik pidu. Siis osalesid vestluses kõik kohalviibijad ja range õhustiku asendas südamlik naer. Estera ja Wodeki pidudel algas sedalaadi varaste hommikutundide avameelsus ja usalduslikkus sageli otsekohe, kui tuppa astusime.

Wodek on halli lõvilakaga kütt, alati otsimas intellektuaale, kes võiks avalikult sõna võtta. Ta oskab märgata inimesi, kes tõesti on võimelised telekaamera ees kõnelema ja kes mõjuvad ehedalt, sest ongi seda (kaamera saab sellest aru). Ta kutsub selliseid inimesi sageli koosviibimistele. Sel päeval tutvustas Wodek seltskonnale psühholoogia­professorit mu oma, Toronto ülikoolist, kes nõuetele vastas – intellektuaalsus ja emotsionaalsus käsikäes. Wodek oli esimene, kes Jordan Petersoni kaamera ette läkitas ja mõtles temast kui õpilasi otsivast õpetajast – sest ta oli alati valmis selgitama. Abi oli sellestki, et talle meeldis kaamera ja tema meeldis kaamerale ka.

Sel pärastlõunal oli Szembergi-Bekieri aias üles seatud suur laud, mille ümber kogunes tavapärane seltskond kõnelejaid-kuulajaid ja sõna­osavaid virtuoose. Meid piirasid sumisevad mesilased justkui paparatsod, ent see Alberta aktsendiga kauboisaabastes uus tegelane lauas ignoreeris neid ja rääkis edasi. Ta jätkas kõnelemist, samal ajal kui me ülejäänud mängisime toolimängu, et neist tüütustest pääseda, aga ikkagi laua juurde jääda, sest see uus lisandus meie koosviibimistele oli niivõrd huvitav.

Tal oli imeline komme kõnelda kõige põhjapanevamatest küsimustest igaühega, kes lauas viibis – enamjagu neist äsja kohatud –, otsekui oleks see lihtsalt seltskondlik vestlus. Või kui ta ka vestles seltskondlikult, toimus üleminek „kuidas te Wodekit ja Esterat tunnete?“ või „töötasin kunagi mesinikuna, nii et olen nendega harjunud“ juurest tõsisematele teemadele sekundi murdosa jooksul.

Selliste küsimuste arutamist võib kuulda pidudel, kus kogunevad õppejõud ja oma eriala asjatundjad, aga üldjuhul püsib vestlus kõnealuse teema kahe spetsialisti vahel mõnes nurgas, või kui osaleb kogu rühm, jääb see harva kellegi eneseupituseta. Aga Peterson, kuigi erudiit, ei jätnud pedandi muljet. Tema entusiasm oli nagu lapsel, kes on äsja midagi uut õppinud ja kes peab seda jagama. Ta paistis eeldavat, nagu eeldab laps (enne teadasaamist, kui igavaks täiskasvanud võivad muutuda), et kui tema peab midagi huvitavaks, teevad sama ka teised. Kaubois oli midagi poisilikku – selles, kuidas ta teemasid arutluse alla võttis, otsekui oleksime kõik samas väikelinnas üles kasvanud või nagu oleksime perekond ja mõtleksime kõik kogu aeg just täpselt nendest inimeksistentsi probleemidest.

Peterson ei olnud tegelikult ekstsentrik; tal oli piisavalt seltskondlikku lihvitust, ta oli olnud Harvardi professor, oli džentelmen (sedavõrd, kuivõrd kauboid seda olla saavad), kuigi ta kasutas sageli sõnu „pagan“ ja „neetud“ nii, nagu seda tehti 1950. aastatel maapiirkondades. Aga kõik kuulasid lummatud ilmel, sest tegelikult rääkis ta küsimustest, mis pakkusid huvi igaühele laua ümber.

Sedavõrd haritud, aga vabalt, lihvimata väljenduslaadiga kõneleva inimesega koos olemises oli midagi vabastavat. Tema mõtlemine oli motoorne; paistis, et tal on vaja valjuhäälselt mõelda, mõtlemiseks motoorset korteksit kasutada, aga korralikult töötamiseks pidi see mootor ka kiiresti käima. Et jõuda õhkutõusuni. Mitte et see oleks tundunud päris maniakaalsena, aga tema tühikäik tõmbas korralikud pöörded üles. Kuuldavale tulid elavad mõtted. Ent erinevalt paljudest lava vallutavatest ja sinna üksi jäävatest akadeemikutest näis ta nautivat, kui keegi talle vastu vaidles või teda parandas. Ta ei löönud takka üles ega hirnunud. Ta lausus üsna kodukootult „njaa“ ja langetas tahtmatult pea, raputas seda, kui oli midagi kahe silma vahele jätnud, enda üle liigse lihtsustamise pärast naerdes. Ta hindas, kui talle teema teist tahku näidati, ja sai selgeks, et probleemi läbimõtlemine oli tema jaoks dialoogiline protsess.

Võimatu oli mitte olla rabatud veel ühest ebaharilikust asjast tema juures: taibu kohta oli Peterson erakordselt praktiline. Tema näited olid täis rakenduslikkust igapäevaelu jaoks: ärijuhtimine, kuidas valmistada mööblit (ta oli palju oma mööblit ise meisterdanud), lihtsa maja projekteerimine, toa kenaks tegemine (sellest on nüüdseks saanud internetimeem) või teisel, konkreetselt haridusega seotud juhul, kui ta algatas veebipõhise kirjutamise projekti, mis pani vähemustesse kuuluvaid õpilasi tegema teatavat psühhoanalüütilist harjutust, kus nad tekitasid vabu assotsiatsioone oma mineviku, oleviku ja tuleviku kohta (seda tuntakse nüüd kui Self-Authoring Program’i), millega ennetati nende koolist välja langemist.

Mulle on alati meeldinud Kesk-Lääne farmidest pärit preeriatüübid, kes teavad kõike võimalikku looduse kohta, või väikelinnade omad, kes on omaenese kätega millegi valmistamiseks töötanud, veetnud palju aega väljas karmides oludes, ning kes sageli on iseõppijad ja kõige kiuste ülikooli jõudnud. Minu silmis erinesid nad suuresti oma poleeritud, aga loodusest eemaldunud eakaaslastest, kelle jaoks kõrgharidus oli ette määratud ja kes seda seetõttu sageli loomulikuna võtsid või kes ei pidanud seda omaette eesmärgiks, vaid lihtsalt elu­etapiks karjääri nimel. Need lääneosariikide tegelased on teistsugused: end ise üles töötanud, midagi ei ole neile sülle langenud, tegusad, heanaaberlikud ja vähem ennast täis kui paljud nende suurlinnadest pärit eakaaslased, kes veedavad üha suurema osa ajast siseruumides, arvutis sümbolitega nihverdades. Sellele kauboipsühholoogile paistsid mõtted korda minevat vaid siis, kui need võiksid kedagi kuidagi aidata.

Meist said sõbrad. Kirjandust armastava psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna tõmbas mind tema poole, sest tegu oli samuti palju lugenud ja end põhjalikult harinud kliinilise töö kogemusega psühholoogiga, kes mitte ainult ei armastanud filosoofiat, antiikmütoloogiat ja tundeküllaseid vene romaane, vaid paistis neid kohtlevat kui kõige hinnatumat pärandit. Aga ta tegi ka teedrajavat statistilist uurimistööd isiksuse ja temperamendi teemal ning oli õppinud neuroteadust. Omandanud küll biheivioristliku hariduse, tõmbas teda tugevalt psühhoanalüüsi poole selle keskendumisega unenägudele, arhetüüpidele, lapsepõlve konfliktide kandumisele täiskasvanuikka ning kaitsemehhanismide ja ratsionaliseerimise rollile igapäevaelus. Ta oli erandlik selleski mõttes, et oli ainus erapraksist pidav õppejõud Toronto ülikooli teadustööle suunatud psühholoogiateaduskonnas.

Mu külaskäikude ajal algasid meie vestlused aasimise ja naeruga, see oli väikelinna-Peterson Alberta kolkast – teismeliseaastad nagu filmist „Fubar“ –, kes sind oma kodus tervitas. Tema ja ta naine Tammy olid maja oma kätega palkideni tühjaks teinud ning muutnud selle ehk kõige huvitavamaks ja šokeerivamaks keskklassikoduks, mida näinud olen. Neil oli kunstiteoseid, mõned nikerdatud maskid ja abstraktsed portreed, aga kõigele andis tooni tohutu kogu originaalseid Nõukogude Liidu riiklikul tellimusel valminud sotsrealistlikke maale Leninist ja varastest kommunistidest. Mitte palju aega pärast seda, kui Nõukogude Liit kokku kukkus ja suurem osa maailma kergendatult hinge tõmbas, hakkas Peterson seda propagandat veebist imeodavalt kokku ostma. Nõukogude revolutsioonivaimu tähtsustavad maalid täitsid täielikult kõik tema seinad, laed ja isegi vannitoad. Maalid ei olnud seal selle­pärast, et Jordanile sümpatiseeris totalitaarsus, vaid ta tahtis endale meenutada midagi, mille kohta teadis, et tema ja kõik teised pigem unustaksid: et utoopia nimel tapeti rohkem kui sada miljonit inimest.

See nõudis harjumist, see pooleldi kummitusmaja, mida „ehtis“ inimkonna peaaegu hävitanud luul. Aga maja tekitatud tunnet mahendas Jordani imeline ja erakordne abikaasa Tammy, kes oli täielikult selle poolt, kes aktsepteeris ja toetas seda ebatavalist väljendusvajadust. Maalid andsid külalisele esimese sissevaate sellesse, kui täielikult Jordan muretses meie inimliku võime pärast teha hea nimel kurja ja enese­pettuse psühholoogilise müsteeriumi pärast (kuidas saab inimene end petta ja puhtalt pääseda?) – see on meie ühine huvi. Veetsime tunde, arutades seda, mida nimetaksin väiksemaks probleemiks (väiksemaks, sest esineb harvem): inimlik võime teha kurja kurja nimel, rõõm, mida tunneb mõni inimene teisi hävitades, mille kuulus näide on 17. sajandi Inglise luuletaja John Miltoni „Kaotatud paradiis“.

Nõnda me vestlesime ja rüüpasime teed ta maa-aluses köögis, ümbritsetuna kummalisest kunstikogust, visuaalsest märgist tema siira püüde kohta jõuda kaugemale lihtsustavast ideoloogiast, vasak- või parempoolsest, ja mitte korrata mineviku vigu. Mõne aja pärast ei olnud köögis neist kurjakuulutavatest piltidest ümbritsetuna teejoomises, pereasjade või viimaste loetud teoste üle arutlemises midagi kummalist. See oli lihtsalt maailmas elamine nii, nagu see oli või mõnes paigas ikka veel on.

Oma esimeses ja siiani ainsas raamatus „Maps of Meaning“ („Tähenduse teejuhid“) käsitleb Jordan põhjalikult maailma mütoloogia universaalseid teemasid ja selgitab, kuidas kõik kultuurid on loonud lugusid, mis aitaks meil võidelda kaosega, millesse meid sünni­hetkel paisatakse, ja selles lõpuks teed leida; kaos on kõik, mida me ei tea, ja igasugused tundmatud territooriumid, mida peame läbima, olgu siis välismaailmas või enese hinges.

Kombineerides evolutsiooni, emotsioonide neuroteadust, Jungi parimaid teoseid, natuke Freudi ning kõvasti Nietzsche, Dostojevski, Solženitsõni, Eliade, Neumanni, Piaget’, Frye ja Frankli suurepäraseid töid, esitab peaaegu kaks aastakümmet tagasi avaldatud „Maps of Meaning“ Jordani laiahaardelise käsitluse sellest, kuidas mõista, mil moel inimesed ja inimese aju saavad hakkama arhetüüpse olukorraga, mis tekib, kui peame igapäevaelus seisma silmitsi millegagi, mida me ei mõista. Raamatu silmapaistvus avaldub selles, mil viisil see näitab, kuivõrd sissejuurdunud on niisugune olukord evolutsioonis, meie DNAs, meie ajus ja meie iidseimais lugudes. Näitab sedagi, et need lood on jäänud meiega, sest õpetavad ka nüüd, kuidas toime tulla ebakindluse ja vältimatu teadmatusega.

Raamatu, mida praegu loed, üks paljudest väärtustest on, et see annab pääsu raamatusse „Maps of Meaning“, äärmiselt keerulisse teosesse, kuna seda kirjutades töötas Jordan välja oma psühholoogia­käsitlust. Aga see oli põhjapanev, sest olenemata meie geenide või elu­kogemuste erinevusest või sellest, kui erinevalt kellegi kogemused ta plastilist aju kujundavad, me kõik peame toime tulema teadmatusega ja üritame jõuda kaosest korda. Seetõttu sisaldavad mitmed siin raamatus antud reeglid „Maps of Meaning’ule“ tuginedes universaalsuse elementi.

„Maps of Meaning’u“ ajendiks oli külma sõja pöörises teismelisena kasvanud Jordani valus teadlikuks saamine sellest, et oma identiteedi kaitsmise nimel näib suur osa inimkonnast olevat planeedi õhkimise äärel. Jordan tundis, et peab mõistma, kuidas ometi võivad inimesed olla valmis ohverdama kõik oma „identiteedi“ nimel, milles see siis ka täpselt ei seisneks. Ning ta tundis, et peab mõistma ideoloogiaid, mis viisid totalitaarseid režiime sellise tegutsemiseni – oma kodanike tapmiseni. Raamatus „Maps of Meaning“ (ja taas siin!) on ideoloogia oluline asi, mille suhtes autor kutsub lugejaid üles olema kõige ettevaatlikum, olenemata sellest, kes või millisel eesmärgil ideoloogiat propageerib.

Ideoloogiad on lihtsad ideed, maskeeritud teaduse või filosoofiana, mis näivad selgitavat maailma keerukust ja pakkuvat seda täiuslikuks muutvaid lahendusi. Ideoloogid on inimesed, kes teesklevad teadvat, kuidas teha maailmast parem paik, enne kui on tegeletud kaosega enda sees. (Sõdalase identiteet, mille ideoloogia neile annab, laotub üle selle kaose.) See on muidugi kõrkus; üks selle raamatu olulisemaid teemasid ongi esimese asjana „põhjalikult kodu kraamida“ ja Jordan annab praktilisi näpunäiteid, kuidas seda teha.

Ideoloogiad on tegeliku mõistmise aseained ja võimule jõudes on need alati ohtlikud, sest lihtsameelne „ma tean kõike“ suhtumine ei saa kaugeltki eksistentsi keerukuse vastu. Enamgi veel – kui ideoloogia ühiskondlik kaadervärk tuult tiibadesse ei saa, ei süüdista ideoloogid iseennast, vaid kõiki, kes nende lihtsustused läbi näevad.

Teine suurepärane Toronto ülikooli professor Lewis Feuer juhtis raamatus „Ideology and the Ideologists“ tähelepanu, et ideoloogid taaskasutavad just neid religioosseid lugusid, mille nad väidetavalt on välja tõrjunud, aga jätavad kõrvale narratiivi ja psühholoogilise rikkuse. Kommunism laenas Iisraeli laste Egiptuse loost orjastatud klassi, rikkad rõhujad, juhi nagu Lenin, kes läheb välismaale, elab kurnajate keskel ja siis juhib ikke alla heidetud tõotatud maale (utoopia; proletariaadi diktatuur).

Ideoloogia mõistmiseks ei lugenud Jordan põhjalikult mitte ainult Gulagi, vaid ka holokausti ja natsismi tekke kohta. Ma ei olnud kohanud oma põlvkonnas ühtegi kristlasena sündinut, keda oleks nõnda piinanud Euroopas juutidega toimunu ja kes oleks nii kõvasti vaeva näinud, et mõista, kuidas see toimuda sai. Ka mina olin seda põhjalikult uurinud. Mu oma isa tuli Auschwitzist eluga välja. Mu vanaema oli keskealine, kui seisis silm silma vastu doktor Josef Mengelega, ohvrite peal kirjeldamatult julmi katseid korraldanud natsist arstiga, ning vanaema jäi Auschwitzis ellu, sest ei kuuletunud Mengele käsule astuda eakate, hallide ja nõrkade ritta ning lipsas selle asemel märkamatult nooremate sekka. Ta vältis gaasikambreid teist korda, vahetades toitu juuksevärvi vastu, et teda ei mõrvataks liiga eaka välimuse tõttu. Mu vanaisa, ta abikaasa, jäi ellu Mauthauseni koonduslaagris, aga lämbus surnuks esimese tahke toidu tüki peale, mis anti talle vahetult enne vabastuspäeva. Jutustan sellest, sest aastaid pärast meie sõbrunemist Jordaniga süüdistasid vasakäärmuslased teda fanaatilises parempoolsuses, kui ta asus klassikalise liberaalse sõnavabaduse kaitsele.

Las ma ütlen, nii vaoshoitult, kui saan: kõige paremal juhul ei ole süüdistajad lihtsalt taustatööd teinud. Mina olen; sellise perekonnaajalooga nagu minu oma areneb välja mitte lihtsalt radar, vaid kajalood paremäärmusluse suhtes; aga mis veelgi olulisem – õpid ära tundma sedalaadi inimest, kellel on mõistmine, vahendid, hea tahe ja julgus paremäärmuslusega võidelda, ja Jordan Peterson on see inimene.

Rahulolematus tänapäevase politoloogia püüetega mõista natsismi võimuletõusu, totalitaarsust ja eelarvamuslikkust oli oluline tegur mu otsuses täiendada politoloogiaharidust alateadvuse, projektsiooni, psühhoanalüüsi, gruppide psühholoogia võimaliku regressiivsuse, psühhiaatria ja aju uurimisega. Jordani põhjused pärast politoloogiat eriala vahetada olid sarnased. Selliste oluliste paralleelsete huvidega, ei olnud me vastuste osas alati üksmeelel (Jumal tänatud!), kuid olime peaaegu katkematult üksmeelel küsimuste osas.

Meie sõprus ei olnud ainult häving ja kadu. Mul oli kombeks käia koduülikooli teiste professorite loengutes ja nõnda külastasin ka tema ühtelugu pilgeni täis loenguid ning nägin seda, mida nüüdseks on veebis näinud miljonid: suurepärane, tihtilugu lausa pimestav avalikkuse ees esineja, kes oli parimas sõiduvees, kui sai improviseerida otsekui džässmuusik; kohati meenutas ta tulihingelist preeriajutlustajat (mitte usku pööramise, vaid kire mõttes, võime mõttes jutustada lugusid, mis annavad edasi seda, mis on kaalul, kui mitmesuguseid ideid usutakse või ei usuta). Siis läks ta ladusalt üle sellele, et võttis hingematva süstemaatilisusega kokku rea teadusuuringuid. Ta oli meister, aitamaks tudengitel kõike sügavamalt analüüsida ning iseend ja oma tulevikku tõsiselt võtta. Ta õpetas tudengeid austama paljusid kõige suurepärasematest raamatutest, mis eales kirjutatud. Ta tõi ilmekaid näiteid oma praksisest, oli (sobivalt) ennastpaljastav asjade suhtes, mis võiksid teda haavata, ja näitas vaimustavaid seoseid evolutsiooni, aju ja religioossete lugude vahel. Maailmas, kus õpetatakse käsitlema evolutsiooni ja religiooni kui täiesti vastanduvaid (mõtlejate poolt nagu Richard Dawkins), näitas Jordan tudengitele, kuidas kõigi asjade hulgast just evolutsioon aitab selgitada paljude iidsete lugude sügavat psühholoogilist veetlust ja tarkust, Gilgamešist Buddha elu, Egiptuse mütoloogia ja Piiblini. Näiteks selgitas ta, kuidas lood vabatahtlikult teadmatusse rändamisest – kangelase teekonnast – peegeldavad universaalseid ülesandeid, mille tõttu aju arenes. Ta austas lugusid, ei kahandanud neid ega väitnud end kunagi nende tarkuse põhjani jõudvat. Käsitledes teemat nagu eelarvamuslikkus või selle „emotsionaalseid sugulasi“ hirmu ja põlgust, või tavapäraseid sugupoolte erinevusi, oskas ta põhjendada, miks niisugused kalduvused arenesid ja kuidas need püsima jäid.

Ennekõike tõi ta tudengite teadvusse teemad, mille üle ülikoolis harva arutletakse, näiteks lihtsa asjaolu, et kõik iidsetel aegadel elanud, Buddhast Piibli autoriteni, teadsid, mida iga pisut väsinuvõitu täiskasvanu teab – et elu on kannatus. Kui kannatad või kannatab keegi su lähedane, on see kurb. Aga paraku ei ole see midagi erakordselt. Me ei kannata vaid seetõttu, et „poliitikud on tolad“ või „süsteem on korrumpeerunud“, või seetõttu, et mina ja sina, nagu peaaegu kõik teisedki, võime end õigusega kirjeldada mingil moel kellegi või millegi ohvrina. Kuna oleme sündinud inimestena, on paras kogus kannatust meile garanteeritud. Ja tõenäoline on, et kui sina või keegi su armastatutest hetkel ei kannata, juhtub seda viie aasta jooksul (kui sa ei ole just jaburalt hea õnnega koos). Lapsi kasvatada on keeruline, töö on keeruline, vananemine, haigused ja surm on keerulised, ning Jordan rõhutas, et selle kõige tegemine täiesti üksinda, armastavast suhtest, tarkusest või suurimate psühholoogide teadmistest tuleneva toetuseta muudab asja veel keerulisemaks. Ta ei hirmutanud tudengeid, tegelikult pidasid nad ta otsekoheseid sõnu julgustavaks, sest hingesügavuses teadis enamik, et see, mida ta ütles, on tõsi, isegi kui ei olnud keskkonda selle üle arutlemiseks – võib-olla seetõttu, et täiskasvanud nende elus olid muutunud nõnda naiivselt ülikaitsvateks, petmaks end uskumisse, et kannatuste mahavaikimine kaitseb lapsi nende eest justkui võluväel.

Nüüd tõi ta sisse kangelasmüüdi, kultuuriülese teema, mida psühho­analüütiliselt on uurinud Otto Rank, kes juhtis Freudi eeskujul tähelepanu, et paljude kultuuride kangelasmüüdid sarnanevad üksteisega; teema, mida arendasid teiste hulgas ka Carl Jung, Joseph Campbell ja Erich Neumann. Kus Freud andis hindamatu panuse neurooside selgitamisse, keskendudes muu hulgas selle mõistmisele, mida võiks nimetada läbikukkunud kangelase looks (näiteks Oidipus), keskendus Jordan võidukatele kangelastele. Kõigis neis võidukates lugudes peab kangelane suunduma teadmatusse, uurimata aladele ning tulema toime uute võimsate takistustega ja võtma suuri riske. Teekonna käigus peab kangelases endas midagi surema või tuleb millestki loobuda, et kangelane saaks uuesti sündida ja väljakutse kõrgusele tõusta. See nõuab julgust, midagi, millest psühholoogialoengutes või õpikutes harva kõneldakse. Hiljuti toimunud ülesastumises sõnavabaduse kaitseks ja selle vastu, mida ma nimetan „sunniviisiliseks seisukohavõtuks“ (sest see sisaldab valitsuse survet kodanikele väljendada poliitilisi vaateid), olid panused väga kõrged; tal oli palju kaotada ja ta teadis seda. Sellegipoolest nägin teda (ja tegelikult ka Tammyt) mitte ainult üles näitamas meeletut julgust, vaid ka edasi elamas selle raamatu paljude reeglite järgi, millest mõne järgimine võib nõuda inimeselt väga palju.

Nägin teda arenemas silmapaistvast isikust, kes ta oli, veelgi võimekamaks ja enesekindlamaks inimeseks – nende reeglite järgi elades. Tegelikult oligi raamatu kirjutamine ja reeglite väljatöötamine see, mis viis ta niisuguse positsioonini pealesunnitud või kohustatud seisukohavõtmise vastu, milleni ta jõudis. Seetõttu hakkaski ta nonde sündmuste ajal mõtteid elu ja reeglite kohta veebi postitama. Nüüd, pärast rohkem kui sadat miljonit vaatamist YouTube’is teame, et need on tabanud midagi olulist.

Kuidas seletada, arvestades meie vastumeelsust reeglite suhtes, ebatavalist vastukaja ta reegleid esitavatele loengutele? Jordani puhul oli asi loomulikult karismas ja haruldases valmisolekus seista põhimõtete eest, mis talle algusest peale veebis laia kuulajaskonna tõid; esimeste YouTube’i esinemiste vaatamiste arv tõusis kiiresti sadadesse tuhandetesse. Aga inimesed on kuulama jäänud, sest see, mida ta ütleb, vastab sügavale ja sõnastamata vajadusele. Ja seda seetõttu, et ühes sooviga olla reeglitele allutamata otsime me kõik struktuuri.

Paljude nooremate inimeste nälg reeglite või vähemasti juhiste järele on praegu põhjusega suurem kui kunagi varem. Vähemalt Läänes elavad millenniumilapsed erakordses ajaloolises olukorras. Minu uskumuse kohaselt on nad esimene põlvkond, kellele on samaaegselt sügavuti õpetatud kaht näiliselt vastanduvat moraalikäsitlust – koolides, kolledžites ja ülikoolides, paljudel juhtudel on seda teinud mu enda põlvkonna esindajad. See vastuolu on kohati pannud nad sihti kaotama ja muutnud nad ebakindlaks ja – traagilisemal kombel – jätnud ilma rikkustest, millest neil isegi aimu ei ole.

Esimene idee või õpetus seisneb selles, et moraal on suhteline, parimal juhul isiklik „väärtushinnang“. Suhteline tähendab, et milleski ei ole olemas absoluutselt õiget või valet; selle asemel on moraal ja seonduvad reeglid lihtsalt isikliku arvamuse või iseeneslikult toimunu küsimus, „suhtes“ või „seotud“ konkreetse raamistikuga, nagu inimese rahvus, kasvatus või kultuuriline või ajalooline hetk, millesse ollakse sünnitud. See ei ole midagi enamat kui sünnist tingitud juhus. Nii­suguse argumendi (praeguseks usutunnistuse) kohaselt õpetab ajalugu, et religioonid, hõimud, rahvused ja rahvusgrupid kalduvad põhjapanevates küsimustes üksmeelt mitte leidma ning see on alati nõnda olnud. Nüüdisajal väidab postmodernistlik vasakpoolsus lisaks, et ühe rühma moraal ei ole midagi muud kui katse teist rühma allutada. Seega on sünnis – niipea kui saab selgeks, kuivõrd meelevaldsed on su enda ja su ühiskonna „moraalsed väärtused“ – üles näidata sallivust teisiti mõtlevate inimeste ja nende suhtes, kes on teistsuguse (erineva) taustaga. Rõhk sallivusel on niivõrd ülim, et paljude silmis on üks kohutavamaid iseloomuvigu olla „hinnanguline“.1 Ja kuna me ei oska eristada õiget valest ega seda, mis on hea, siis sama hästi kui kõige ebasobivam, mida täiskasvanu saab noorele inimesele anda, on nõuanded selle kohta, kuidas elada.

Nõnda ongi üles kasvatatud põlvkond selleta, mida kord tabavalt nimetati elutarkuseks ja mis andis õpetust eelnevatele sugupõlvedele. Millenniumilapsed, kellele sageli öeldakse, et nad on saanud parima võimaliku hariduse, kannatavad tegelikult tõsise intellektuaalse ja moraalse hüljatuse käes. Minu ja Jordani põlvkonna relativistid, kellest paljud on saanud nende õppejõududeks, otsustasid devalveerida tuhandete aastate teadmisi vooruslikolemise kohta, hüljates selle aegunu, „asjakohatu“ või isegi „rõhuvana“. Nad tegid seda nii edukalt, et sõna „voorus“ ise kõlab vanamoodsalt ning selle kasutaja tundub iganenult moralistlik ja ennast õigustav.

Vooruslikkuse uurimine ei ole päris sama asi mis moraali uurimine (õige ja vale, hea ja kuri). Aristoteles määratles voorusi lihtsalt käitumisviisidena, mis toovad elus kaasa kõige enam õnne. Pahe oli määratletud käitumisviisidena, mis toovad kaasa kõige vähem õnne. Ta märkis, et voorused on alati suunatud tasakaalule ja pahede äärmuslikkuse vältimisele. Aristoteles uuris voorusi ja pahesid „Nikomachose eetikas“. See oli kogemustel ja vaatlustel põhinev raamat, mitte oletus selle kohta, millist laadi õnn on inimeste jaoks võimalik. Hinnangute andmine vooruse ja pahe erinevuse kohta on tarkuse algus, midagi, mis ei aegu kunagi.

Meie kaasaegne relativism alustab kinnitusega, et võimatu on anda hinnanguid selle kohta, kuidas elada, sest tõelist head ega tõelist voorust ei ole olemas (kuna ka need on suhtelised). Seega on relativismi lähim vaste „voorusele“ „sallivus“. Vaid sallivus annab mitmesuguste rühmade sotsiaalse sidususe ja päästab meid üksteisele häda tegemast. Seega annad Facebookis ja muudes sotsiaalmeediakanalites oma nii-öelda voorusest märku ja ootad, et laigid koguneksid. (Jättes kõrvale selle, et enese vooruslikkuse kuulutamine teistele ei ole voorus, see on enesereklaam. Vooruse kuulutamine ei ole voorus. Vooruse kuulutamine on ilmselt meie kõige levinum pahe.)

Sallimatus teiste seisukohtade suhtes (olenemata sellest, kui ignorantsed või ebaloogilised need ka ei oleks) ei ole lihtsalt vale; maailmas, kus ei ole õiget ega valet, on see veel hullem: see on märk sellest, et oled punastamapanevalt lihtsameelne või suisa ohtlik.

Paraku tuleb välja, et palju inimesi ei tule toime vaakumiga – kaosega –, mis on olemuslikult elu osa, aga mille moraalne relativism teeb veel hullemaks; nad ei suuda elada moraalse kompassita, ideaalita, mille järgi elu seada. (Relativistide jaoks on ka ideaalid väärtused ja nagu kõik väärtused, on needki vaid „suhtelised“ ja vaevu millegi ohverdamist väärt.) Nii et kohe relativismiga kõrvu leiame levimas nihilismi ja lootusetuse, nagu ka moraalse relativismi vastandi: pimeda kindluse, mida pakuvad end väidetavalt kõigele vastust omavad ideoloogiad.

Nõnda jõuamegi teise õpetuseni, millega millenniumilapsi on pommitatud. Nad panevad end kirja humanitaarteaduste loengutesse, et tundma õppida parimaid raamatuid, mis eales kirja pandud. Aga nad ei saa lugemiseks raamatuid; neile pakutakse hoopis mõnel lummaval lihtsustusel põhinevaid ideoloogilisi rünnakuid nende raamatute pihta. Seal, kus relativisti täidab ebakindlus, on ideoloogiga lood risti vastupidised. Ta annab karme hinnanguid ja tsenseerib, teab alati, mis teiste juures valesti on ja mida selle suhtes ette võtta. Vahel tundub, et ainsad inimesed, kes on valmis relativistlikus ühiskonnas nõu andma, on need, kellel on kõige vähem pakkuda.

Kaasaegsel moraalsel relativismil on palju allikaid. Sedamööda, kuidas me Läänes ajaloost rohkem teada saime, mõistsime, et erinevatel ajastutel valitsesid erinevad moraalikoodeksid. Meredel purjetades ja planeeti uurides, saime mitme mandri kaugetes maanurkades teadlikeks hõimudest, kelle moraalikoodeksid olid loogilised nende ühiskonna jaoks või selle kontekstis. Ka teadus mängis rolli, rünnates religioosset maailmapilti ning seega õõnestades eetika ja reeglite religioosseid aluseid. Materialistlikud ühiskonnateadused andsid mõista, et saame jagada maailma faktideks (mida kõik võisid näha ning mis on objektiivsed ja „tegelikud“) ja väärtusteks (mis olid subjektiivsed ja personaalsed). Siis saaksime kõigepealt jõuda üksmeelele faktide osas ja võib-olla ühel heal päeval välja töötada teadusliku eetikakoodeksi (see päev ei ole veel kätte jõudnud). Enamgi veel, vihjates, et väärtused on vähem tegelikud kui faktid, panustas teadus veel ühel viisil moraalsele relativismile, sest käsitles „väärtust“ teisesena. (Aga mõte, et saame hõlpsasti eristada fakte ja väärtusi, oli ja on naiivne; teatava piirini määravad inimese väärtused selle, millele ta pöörab tähelepanu ja mida peab faktiks.)

Ka antiikmaailmas teati, et erinevatel ühiskondadel on erinevad reeglid ja moraal, ja on huvitav võrrelda toonast reaktsiooni selle teadvustamisele kaasaegsega (relativism, nihilism ja ideoloogia). Kui antiikkreeklased purjetasid Indiasse ja mujale, avastasid ka nemad, et reeglid, moraal ja kombed erinevad paigast paika, ja mõistsid, et põhjendus selle kohta, mis on õige ja vale, on sageli juurdunud esi­vanemate autoriteeti. Kreeka vastus ei olnud mitte meeleheide, vaid uus leiutis: filosoofia.

Sokrates, reageerides kindlusetusele, mida külvas teadlikkus neist üksteisele vastukäivatest moraalikoodeksitest, otsustas, et nihilistiks, relativistiks või ideoloogiks saamise asemel pühendab ta oma elu tarkuse otsimisele, mis suudaks erinevusi analüüsida, seega ta aitas kujundada filosoofiat. Ta veetis elupäevad, juureldes keeruliste põhimõtteliste küsimuste üle, nagu „mis on voorus?“, „kuidas saab inimene hästi elada?“ ja „mis on õiglus?“, vaadeldes erinevaid lähenemisnurki ja arutledes, millised neist tunduvad olevat inimloomusega kõige paremini kooskõlas. Need on küsimused, mis minu arvates hingestavad ka seda raamatut.

Iidsete aegade inimesi ei halvanud avastus, et teiste mõtted selle kohta, kuidas tegelikult elada, erinevad; see muutis nende arusaama inimkonnast ja viis mõne kõige rahuldustpakkuvama aruteluni, mis iial peetud, seeüle, kuidas võiks elada.

Nii ka Aristoteles. Selle asemel, et moraalikoodeksite erinevuste pärast meelt heita, väitis Aristoteles, et kuigi konkreetsed reeglid, seadused ja kombed paigast sõltuvalt erinevad, on sarnane see, et inimestel on kõikjal kalduvus luua reegleid, seadusi ja kombeid. Kaasaegsetes terminites väljendades paistab, et mingi bioloogilise anni tõttu muretsevad kõik inimesed nõnda krooniliselt moraalsuse pärast, et kus me ka ei oleks, loome seaduste ja reeglite struktuuri. Mõte, et inimelu võiks olla vaba moraalsetest kaalutlustest, on ulm.

Me oleme reegliloojad. Võttes arvesse, et oleme moraalsed loomad, kuidas peab siis kaasaegne lihtsustav relativism meile mõjuma? See tähendab, et kammitseme end, teeseldes, et oleme keegi, kes me ei ole. See on mask, aga kummaline mask, sest petab eelkõige selle kandjat ennast. Kkkkrrrrrriibi korra kõige targema postmodernistist-relativistist professori Mercedest võtmega ja näed, kui kiirest relativismi mask (koos teesklusega, et õiget ega valet ei ole olemas) ja radikaalse tolerantsi keep maha langevad.

Kuna meil ei ole veel tänapäevasel teadusel põhinevat eetikat, ei ürita Jordan reegleid välja töötades lauda tühjaks lüüa, heita tühipalja ebausuna kõrvale aastatuhandete tarkust ja ignoreerida meie suurimaid moraalseid saavutusi. Hoopis etem on lõimida parim sellest, mida nüüd teada saame, raamatutega, mis on inimestele väärt, et neid aastatuhandete vältel edasi anda, ja lugudega, mis raskuste kiuste on üle elanud aja kalduvuse kõike unustusse pühkida.

Ta teeb seda, mida mõistlikud teejuhid on alati teinud – ta ei väida, et inimlik tarkus algab temaga, vaid pöördub pigem kõigepealt omaenese teejuhtide poole. Ja kuigi raamatu teemad on tõsised, käsitleb Jordan neid sageli kergel toonil ja mõnuga, nagu näha juba peatükkide pealkirjadest. Ta ei väida, et on ammendav, ja mõnigi kord koosnevad peatükid laiahaardelistest aruteludest meie psühholoogia teemal, nõnda nagu tema seda mõistab.

Nii et miks mitte nimetada see „juhiste“ raamatuks, palju vabama, kasutajasõbralikuma ja vähem jäigalt kõlava sõnaga kui „reeglid“?

Sest need on tegelikult reeglid. Ja kõige olulisem reegel on, et pead oma elu eest ise vastutuse võtma. Punkt.

Võiks arvata, et põlvkond, kes on ideoloogiliselt meelestatud õpetajatelt lõputult kuulnud õigustest ja veel kord õigustest, endale kuuluvatest õigustest, tõuseb tagajalgele, kui neile öelda, et nende endi huvides oleks hoopis keskenduda vastutamisele. Ometi on nüüd selles põlvkonnas, kelle seast paljud kasvasid väikestes ülikaitsvate vanematega peredes, pehmenduskattega mänguväljakutel ja said siis hariduse „turva­tsoonidega“ ülikoolis, kus ei pea kuulma asju, mida kuulda ei tahaks, õpetatud vältima riske – ometi on nüüd selles põlvkonnas miljoneid, kes tunnevad end nüristatuna oma võimete alahindamise pärast ja kes on rõõmuga vastu võtnud Jordani sõnumi, et igal üksikisikul on kanda ülim vastutus; et kui tahta elada täisväärtuslikku elu, tuleb kõigepealt kodu korda seada; et vaid siis saab mõistlikult eesmärgiks võtta suurema vastutuse. Sellise vastukaja ulatus on meid mõlemaid korduvalt peaaegu pisarateni liigutanud.

Mõnikord nõuavad need reeglid paljut. Need sunnivad ette võtma järkjärgulise protsessi, mis aja jooksul ajendab kompama uusi piire. Nagu ütlesin, nõuab see astumist teadmatusse. Oma praeguse mina piiride ületamine nõuab ideaalide hoolikat valimist ja siis nende järgimist: ideaalid on üleval, sinust kõrgemal, sinust ülemad – ja nendeni jõudmises ei saa iialgi kindel olla.

Aga kui ideaalide saavutamise osas ei ole kindlust, miks me siis nende nimel üldse vaeva näeme? Sest kui ideaalide poole ei püüdle, on täiesti kindel: ei saa tunda seda, et elul on mõte.

Ja võib-olla seetõttu – kui harjumatult ja kummaliselt see ka ei kõlaks –, et hinge sügavaimas sopis tahame me kõik, et meie üle kohut mõistetaks.

Dr. Norman Doidge, MD,

raamatu „The Brain That Changes Itself“ autor

1 Mõnigi väidab – ekslikult –, et Freud (keda neil lehekülgedel sageli mainitakse) andis panuse meie praegusesse igatsusse kultuuri, koolide ja institutsioonide järele, mis „ei annaks hinnanguid“. Tõsi, ta soovitas, et teraapias patsiente kuulavad psühhoanalüütikud oleks tolerantsed, empaatilised ega avaldaks kriitilisi moraalseid hinnanguid andvaid seisu­kohti. Aga see kehtis vaid konkreetselt eesmärgiga aidata patsientidel end täiesti aus olles mugavalt tunda, et nad probleeme ei kahandaks. See julgustas eneseanalüüsi ja lasi neil uurida tõrjutud tundeid, soove, isegi häbiväärseid antisotsiaalseid tunge. See lasi neil ka – ja see on meisterlik liigutus – avastada omaenese alateadlikku teadvust (ja selle antavaid hinnanguid) ja karmi enesekriitikat oma „ärakukkumiste“ kohta ning sageli endagi eest peidetud alateadlikku süüd, mis tihtilugu põhjustas madalat enesehinnangut, depressiooni ja ärevust. Kui üldse midagi, siis näitas Freud, et oleme üheaegselt nii ebamoraalsemad kui ka moraalsemad, kui endale teadvustame. Sedalaadi „mittehinnangulisus“ teraapias on võimas ja vabastav tehnika või taktika – ideaalne suhtumine, kui tahad end paremini mõista. Aga Freud ei väitnud kunagi (erinevalt mõnest, kes tahab kogu kultuuri muuta suureks grupiteraapiaks), et keegi saaks kogu elu elada ealeski hinnanguid andmata või moraalita. Tegelikult on tema seisukoht teoses „Ahistus kultuuris“, et tsivilisatsioon tekib vaid siis, kui teatud piiravad reeglid ja moraal on paigas.