Читать книгу 12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele - Jordan B. Peterson - Страница 6

AVAMÄNG

Sellel raamatul on lühike eellugu ja pikk eellugu. Alustagem lühikesest.

2012. aastal hakkasin sõna võtma Quora-nimelisel veebilehel. Quoras võib igaüks esitada ükskõik millise küsimuse ja kõik võivad vastata. Lugejate toetushääled tõstavad esile vastused, mis neile meeldivad, ja laitushääled lükkavad allapoole vastused, mis neile ei meeldi. Sel kombel tõusevad kõige kasulikumad vastused tippu, samas kui ülejäänud vajuvad unustusse. Veebileht tekitas minus uudishimu. Mulle meeldis selle kõigile avatud laad. Arutelud olid sageli põnevad ja oli huvitav näha samast küsimusest ajendatud väga erinevaid arvamusi.

Pause tehes (või töötegemist edasi lükates) läksin sageli Quorasse, otsides küsimusi, mille juures kaasa rääkida. Mõtisklesin küsimuste üle, nagu näiteks „Mis vahe on õnnelik ja rahulolev olemisel?“, „Mis muutub su vanemaks saades paremaks?“ ja „Mis teeb elu tähendusrikkamaks?“, ning lõpuks vastasin neile.

Quora annab teada, kui palju inimesi on su vastust vaadanud ja kui palju poolthääli sellele on antud. Nõnda saad kõlapinnast aimu ja näed, mida inimesed su mõtetest arvavad. Vaid väike osa vastuse lugejatest annab toetushääle. Juulis 2017 seda kirjutades – ja viis aastat pärast küsimusele „Mis teeb elu tähendusrikkamaks?“ vastamist – on mu vastus jõudnud võrdlemisi väikese publikuni (14 000 vaatamist, 133 toetushäält), samas kui mu vastust küsimusele vananemise kohta on vaadanud 7200 inimest ja see on saanud 36 toetushäält. Ei ole just tähelend. Aga see on ootuspärane. Sellistel veebilehtedel pälvib suurem osa vastuseid väga vähe tähelepanu, samas kui imeväike vähemus saab ebaproportsionaalselt populaarseks.

Pisut hiljem vastasin veel ühele küsimusele: „Mis on kõige väärtuslikumad asjad, mida kõik peaksid teadma?“ Panin kirja rea reegleid või maksiime; mõni surmtõsine, mõni väikese irvega: „Ole hoolimata kannatamisest tänulik!“, „Ära tee asju, mida vihkad!“, „Ära peida asju udus“ ja nii edasi. Quora lugejaile paistis nimekiri meeldivat. Nad lisasid kommentaare ja jagasid seda. Öeldi asju nagu: „Ma raudselt prindin selle nimekirja välja ja hoian alles. Täiesti fenomenaalne!“ ja „Quoras võidad sina. Võime selle lehe nüüd lihtsalt kinni panna.“ Toronto ülikoolis, kus ma õpetan, tulid tudengid ütlema, kuivõrd see neile meeldis. Praeguse seisuga on mu vastust küsimusele „Mis on kõige väärtuslikumad asjad …“ vaadanud 120 000 inimest ning sellele on antud 2300 toetushäält. Vaid mõnisada Quora umbes 600 000 küsimusest on ületanud kahe tuhande toetushääle piiri. Mu prokrastineerimisest ajendatud heietus tabas närvi. Olin kirjutanud vastuse, mis läks inimestele vägagi korda.

Elamiseks reeglite nimekirja koostades ei olnud mul aimugi, et seda saadab niisugune edu. Panin parasjagu mõttetööd kõigisse umbes 60 sõnavõttu, mis ma tolle postituse tegemise lähikuudel avaldasin. Ja ikkagi teeb Quora parimat võimalikku turu-uuringut. Vastajad on anonüümsed. Neil ei ole mängus oma huve, seda kõige paremas mõttes. Nende arvamused on spontaansed ja kallutamata. Nii et hoidsin tulemustel silma peal ja mõtisklesin vastuse ebaproportsionaalse edu põhjuste üle. Võib-olla leidsin reegleid sõnastades õige tasakaalu tuntud ja tundmatu vahel. Võib-olla tõmbab inimesi struktuuride poole, mida sellised reeglid väljendavad. Võib-olla inimestele lihtsalt meeldivad nimekirjad.

Mõni kuu varem, 2012. aasta märtsis sain e-kirja ühelt kirjastus­agendilt. Ta oli kuulnud mind rääkimas raadiojaama CBC saates pealkirjaga „Just Say No to Happiness“, kus kritiseerisin mõtet, et õnn on sobiv elueesmärk. Eelnenud aastakümnetel olin lugenud enam kui piisavalt 20. sajandit käsitlevaid süngeid raamatuid, keskendudes eriti natsi-Saksamaale ja Nõukogude Liidule. Aleksandr Solženitsõn, sunnitöölaagrite õuduste suur kroonik kirjutas kord, et „armetu ideoloogia“, mis väidab, et „inimene on loodud õnne jaoks“, on ideoloogia, „mille töökorraldaja malakas oma esimese hoobiga välja peksab“.2 Kriisi ajal võib eluga kaasnev vältimatu kannatus kiiresti muuta naeru­väärseks mõtte, et õnn on üksikisikule sobiv püüdlus. Raadiosaates pakkusin selle asemel välja, et vaja on sügavamat tähendust. Märkisin, et mineviku suurtes lugudes esitati niisuguse tähenduse sisu üha uuesti ja et asi on pigem iseloomu kujundamises kannatusega silmitsi seistes kui õnnes. See on osa käesoleva teose pikast loost.

1985. aastast 1999. aastani töötasin umbes kolm tundi päevas oma siiani ainsa avaldatud raamatu kallal – „Maps of Meaning: The Architecture of Belief“ („Tähenduse teejuhid. Usu arhitektuur“). Sellal ja järgnevatel aastatel ka õpetasin raamatu materjalil põhinevat kursust, kõigepealt Harvardis, nüüd Toronto ülikoolis. 2013. aastal YouTube’i esiletõusu märgates ja paari Kanada riikliku telekanali TVOga koostöös tehtud asja populaarsuse tõttu otsustasin ülikooliloenguid ja avalikke esinemisi salvestada ning veebi üles panna. Need pälvisid üha suureneva publiku tähelepanu – rohkem kui miljon vaatamist 2016. aasta aprilli seisuga. Vaatamiste arv on hiljem märkimisväärselt suurenenud (kirjutamise ajaks 18 miljoni peale), aga seda osaliselt seetõttu, et mind kisti ebatavaliselt palju tähelepanu tõmmanud poliitilisse vastuollu.

See on teine lugu. Võib-olla isegi teine raamat.

Käisin „Maps of Meaningus“ välja mõtte, et mineviku suured müüdid ja religioossed lood, eriti varasemast suulisest perioodist pärinevad, on eesmärgi poolest moraalsed, mitte kirjeldavad. Seega ei olnud nende huvivallas, mis maailm on, nagu seda oleks käsitlenud teadlased, vaid kuidas inimesed peaksid käituma. Panin ette, et meie eellased kujutasid maailma näitelavana – draamana –, mitte objektide asukohana. Kirjeldasin, kuidas jõudsin veendumuseni, et maailma kui draama elemendid on kord ja kaos, mitte materiaalsed esemed.

Kord on see, kui inimesed su ümber käituvad mõistetavate ühiskondlike normide kohaselt ning nende käitumine on ennustatav ja koostööle avatud. See on ühiskondliku struktuuri maailm, avastatud ja tuttav. Korraseisundit käsitletakse sümboolselt üldjuhul – kujutletavalt – meessoolisena. See on Tark Kuningas ja Türann, igaveseks ühte seotud, kuna ühiskond on ühtaegu struktuur ja rõhumine.

Kaos seevastu on seal – või siis –, kui toimub midagi ootamatut. Igapäevasel kujul ilmneb kaos siis, kui näiteks räägid nalja peol, kus arvad end inimesi tundvat, aga seepeale võtab maad jäine piinlik vaikus. Kaos on see, mis tõsisemalt tõstab pead siis, kui järsku avastad end töötuna või reedab sind armsam. Sümboolselt meessoost korra vastandina kujutatakse kaost naissoolisena. See on uus ja ennustamatu, mis tuntud ja omase keskel äkitselt tekib. See on Loomine ja Hävitamine, uute asjade allikas ja surnute sihtkoht (kuna loodus vastandina kultuurile on ühtaegu sünd ja hääbumine).

Kord ja kaos on tuntud taoistliku sümboli yang ja yin: kaks madu, ühe pea kinni teise sabas.3 Kord on valge, isane madu; Kaos selle must emane kaaslane. Must täpp valges – ja valge täpp mustas – kehastab transformatsiooni võimalikkust: just siis, kui asjad tunduvad kindlad, võib tundmatu valla pääseda, ootamatult ja jõuliselt. Ja vastupidi – kui kõik tundub kadunud olevat, võib katastroofist ja kaosest tekkida uus kord.

Taoistid leiavad tähenduse alatiseks läbipõimunud paari piiril. Sellel piiril käimine on elurajal püsimine, jumalik Tee.

Ja see on palju parem kui õnn.

Kirjandusagent, keda mainisin, oli kuulanud CBC raadiosaadet, kus sääraseid teemasid arutasin. See ajendas teda endale esitama sügavamaid küsimusi. Ta saatis mulle e-kirja, pärides, kas olen kaalunud raamatu kirjutamist laiemale lugejaskonnale. Olin enne seda püüdnud üllitada hõlpsamini mõistetavat versiooni väga sisutihedast raamatust „Maps of Meaning“. Aga leidsin, et vaim ei olnud peal minul üritamise ajal ega jõudnud see ka ürituse tulemusel valminud käsikirja. Arvan, et küllap varasema iseenda ja raamatu kopeerimise tõttu selle asemel, et kaose ja korra vahel ruumi hõivata ning midagi uut luua. Panin ette, et ta vaataks mu YouTube’i kanalilt nelja loengut, mille olin teinud TVO saatele „Big Ideas“. Arvasin, et kui ta on seda teinud, saaksime rohkema info põhjal ja põhjalikumalt arutada, milliseid teemasid võiksin laiemale publikule mõeldud raamatus käsitleda.

Mõni nädal hiljem võttis ta minuga ühendust, olles ära vaadanud kõik neli loengut ja neid kolleegiga arutanud. Ta huvi oli tõusnud, samuti tahtmine projekt ära teha. See oli paljutõotav – ja ootamatu. Üllatun alati, kui inimesed reageerivad positiivselt sellele, mida ütlen, arvestades selle tõsidust ja kummalist iseloomu. Olen hämmeldunud, et mul on lubatud (mind isegi on julgustatud) õpetada seda, mida kõigepealt õpetasin Bostonis ja nüüd Torontos. Olen alati arvanud, et kui inimesed tegelikult tähele paneksid, mida ma õpetan, oleksid sel rängad tagajärjed. Pärast raamatu lugemist saad ise otsustada, kui õigustatud see kartus on. :)

Ta tegi ettepaneku, et kirjutaksin omamoodi teejuhi selle kohta, mida vajab inimene „hästielamiseks“ – mida iganes see siis ka ei tähendaks. Mõtlesin otsekohe Quora nimekirjale. Olin vahepeal üles märkinud veel mõne mõtte toona postitatud reeglite kohta. Inimesed olid ka neile uutele mõtetele positiivselt reageerinud. Mulle tundus niisiis, et Quora nimekiri ja mu vastse agendi mõtted haakuvad päris kenasti. Nõnda saatsingi talle nimekirja. See meeldis talle.

Umbes samal ajal kaalus mu sõber, endine tudeng, kirjanik ja stsenarist Gregg Hurwitz uue raamatu kirjutamist – „Orb X“4, millest sai menutriller. Reeglid meeldisid ka talle. Gregg pani raamatu kangelanna Mia loo jooksul sobivana tunduvates kohtades valitud reegleid ükshaaval märkmepaberitel külmkapile kinnitama. See on veel üks tõend, mis kinnitas mu kahtlust, et reeglid veetlevad. Panin agendile ette, et kirjutan iga reegli kohta lühikese peatüki. Ta oli nõus ja sellest lähtuvalt kirjutasingi raamatu sisukokkuvõtte. Kui hakkasin peatükke tegelikult kirjutama, ei olnud need paraku sugugi lühikesed. Mul oli iga reegli kohta öelda hoopis rohkem, kui alguses olin ette kujutanud.

Osalt tuli see sellest, et olin esimese raamatu jaoks väga kaua eeltööd teinud: uurinud ajalugu, mütoloogiat, neuroteadust, psühho­analüüsi, lastepsühholoogiat, luulet ja pikki lõike Piiblist. Lugesin ja võib-olla isegi mõistsin paljugi Miltoni „Kaotatud paradiisist“, Goethe „Faustist“ ja Dante „Põrgust“. Ühendasin seda kõike, et paremini või halvemini proovida tegeleda segadusseajava probleemiga: külma sõja tuumasõjaohu põhjus või põhjused. Ma ei suutnud mõista, kuidas uskumussüsteemid võisid inimestele nii olulised olla, et nad olid valmis nende kaitsmiseks riskima maailma hävitamisega. Jõudsin arusaamani, et ühised uskumused tegid inimesed üksteisele mõistetavaks – ja et süsteemid ei puudutanud üksnes uskumusi.

Sama koodeksi järgi elavad inimesed oskavad üksteise käitumist vastastikku ette ennustada. Nad käituvad üksteise ootuste ja ihadega arvestades ning suudavad koostööd teha. Nad võivad isegi rahumeelselt konkureerida, sest igaüks teab, mida kõigilt teistelt oodata. Ühine uskumussüsteem, osaliselt psühholoogiline, osaliselt tegudes väljenduv, lihtsustab igaüht – ta enda ja kõigi teiste silmis. Ühised uskumused lihtsustavad ka maailma, sest inimesed, kes teavad, mida üksteiselt oodata, suudavad maailma taltsutamiseks koos tegutseda. Võib-olla ei olegi midagi olulisemat kui säilitada seesugust organiseeritust, hoida seda lihtsustust. Kui seda ähvardatakse, suur riigilaev kõigub.

Asi ei ole päris nii, et inimesed võitlevad selle eest, mida usuvad. Nad võitlevad hoopis selle eest, et võitlus jääks asjade vahele, mida nad usuvad, eeldavad ja ihaldavad. Nad võitlevad selle eest, et võitlus jääks selle vahele, mida nad eeldavad ja kuidas kõik toimivad. Just nimelt võitluse käigushoidmine on see, mis laseb kõigil rahumeeles, ennustatavalt ja tootlikult koos elada. See vähendab teadmatust ja teadmatusega vältimatult kaasnevate väljakannatamatute emotsioonide kaootilist segu.

Kujuta ette, et kellegi usaldusväärne kallim petab teda. Kahe inimese sõlmitud püha ühiskondlikku lepingut on rikutud. Teod kõnelevad sõnadest valjemini ning reetmine lõhub intiimse suhte õrna ja hoolikalt paika timmitud rahu. Reetmise järelkajana on inimene kohutavate emotsioonide meelevallas: vastikus, põlgus (enese ja reetja vastu), süü, ärevus, viha ja hirm. Konflikt on vältimatu, mõnikord toob see endaga kaasa surmavaid tagajärgi. Ühised uskumussüsteemid – kokkulepitud tegutsemise ja ootuste ühised süsteemid – reguleerivad ja kontrollivad kõiki neid võimsaid jõude. Ei ole ime, et inimesed võitlevad selle nimel, et kaitsta midagi, mis säästab neid kaose- ja õudus­emotsioonide meelevalda langemise eest (ja pärast sinna langemist tülitsemise ja võitlemise eest).

Ja siin on enamatki. Ühine kultuurisüsteem stabiliseerib inimsuhtlust, aga annab süsteemile ka väärtuse – väärtuse hierarhia, kus mõnd asja peetakse prioriteetseks ja oluliseks ning mõnd mitte. Väärtussüsteemi puududes inimesed lihtsalt ei oska käituda. Tegelikult ei oska nad isegi mõista, sest nii teod kui ka mõistmine nõuavad eesmärki ja põhjendatud eesmärk peab olema midagi väärtustatut. Positiivsetest emotsioonidest paljusid kogeme suhestatuna eesmärkidega. Tegelikult ei ole me õnnelikud, kui ei näe edenemist – ja edenemise mõte ise juba viitab väärtusele. Veel kehvem on asjaolu, et positiivse väärtuseta elu tähendus ei ole lihtsalt neutraalne. Kuna oleme haavatavad ja surelikud, on valu ja ärevus inimeksistentsi kaasasündinud osad. Meil peab olema midagi, mida kannatusele vastu seada, midagi Olemisele5 loomuomast. Vajame, et tähendus oleks kindlalt väärtussüsteemis, muidu muutub eksistentsi õudus kiiresti ületamatuks. Siis valitseb nihilism lootusetuse ja ahastusega.

Nii et: pole väärtust, pole tähendust. Paraku on olemas väärtussüsteemide konflikti võimalus. Seega oleme alatiseks lõksus kõige kõvemate kivide vahel: rühmakeskse usu kadu muudab elu kaootiliseks, haledaks, talumatuks; rühmakesksete uskumuste olemasolu teeb vältimatuks konflikti teiste rühmadega. Läänes oleme traditsiooni-, religiooni-, isegi rahvuskesksetest kultuuridest eemaldunud, osaliselt selleks, et vähendada rühmakonfliktide ohtu. Kuid me langeme üha sügavale tähendusetuse meeleheite lõksu ja see ei ole mingi edasiminek.

„Maps of Meaningu“ kirjutamise ajal ajendas mind (muu hulgas) veendumus, et me ei saa endale enam konflikti lubada – päris kindlasti mitte 20. sajandi maailma tulemöllu tasandil. Meie hävitustehnoloogiad on liiga võimsaks muutunud. Sõja võimalikud tagajärjed on sõna otseses mõttes apokalüptilised. Aga me ei saa ka lihtsalt väärtussüsteeme, uskumusi, kultuure hüljata. Vaevlesin selle näiliselt lahendamatu probleemi kallal kuude viisi. Kas oli olemas kolmas viis, mida ma ei olnud tabanud? Sel ajal nägin ühel ööl unes, et rippusin lühtri külge klammerdudes õhus, paljude korruste võrra maapinnast kõrgemal, otse võimsa katedraali kupli all. Inimesed põrandal olid kaugel ja pisikesed. Mind ja kõiki seinu lahutas pikk vahemaa, samuti mind ja kuplit.

Olen õppinud unenägudele tähelepanu pöörama, osalt kindlasti kliinilise psühholoogi hariduse tõttu. Unenäod heidavad valgust hämaratesse paikadesse, kuhu mõistus ei ole veel tunginud. Olen ka omajagu kristlust uurinud (rohkem kui teisi religioosseid traditsioone, kuigi püüan seda puudujääki alati varjata). Nii et nagu teistelgi, tuleb mul toetuda ja toetungi rohkem sellele, mida ma tean, kui sellele, mida ma ei tea. Teadsin, et katedraale ehitatakse ristikujulisena ja et paik kupli all on risti keskkoht. Teadsin, et rist oli samaaegselt suurima kannatuse koht, surma ja transformatsiooni koht ning maailma sümboolne keskkoht. See ei olnud paik, kus ma tahtnuks viibida. Mul õnnestus saada alla, kõrgustest ära – ära sümboolsest taevast –, tagasi turvalisele tuttavale anonüümsele maapinnale. Ma ei tea, kuidas. Siis, ikka veel unenäos, pöördusin tagasi oma magamistuppa ja voodisse ning üritasin uuesti magama jääda ja teadlikkuseta rahusse jõuda. Sedamööda, kuidas lõdvestusin, tundsin ometi oma keha teisaldatavat. Tugev tuul puhus mind laiali, valmistudes mind tagasi katedraali viima, et asetada mind taas selle keskkohta. Põgenemisteed ei olnud. See oli tõeline õudusunenägu. Sundisin end ärkvele. Tuul liigutas kardinaid mu padja kohal. Poolunes vaatasin voodijalutsit. Nägin hiiglaslikke katedraaliuksi. Raputasin end täiesti ärkvele ja need kadusid.

Unenägu asetas mind Olemise enese keskele ega jätnud põgenemisteed. Mul kulus mitu kuud, et selle tähendusest aru saada. Selle aja jooksul jõudsin täielikuma, isikliku mõistmiseni, mida mineviku suured lood jätkuvalt rõhutavad: keskkohas on üksikinimene. Rist tähistab keskkohta nagu X aarde asupaika. Eksistents sel ristil on kannatus ja transformeerumine – ning eelkõige tuleb seda asjaolu vabatahtlikult tunnistada. On võimalik ületada orjalik kuulekus rühmale ja rühma doktriinidele ning samal ajal vältida äärmusliku vastandi, nihilismi ohte. Selle asemel võib leida piisavalt tähendust isiklikus teadvuses ja kogemuses.

Kuidas saaks maailma vabastada ühelt poolt konflikti kohutavast dilemmast ning teiselt poolt psühholoogilisest ja ühiskondlikust lahustumisest? Vastus on see: üksikisiku ülendumise arengu ning igaühe valmisoleku kaudu Olemise koormale õlg alla panna ja astuda mööda kangelaslikku rada. Igaüks meist peab võtma võimalikult palju vastutust isikliku elu, ühiskonna ja maailma eest. Igaüks meist peab rääkima tõtt ning parandama seda, mis on katkine ja murtud, ning looma uuesti seda, mis on vana ja aegunud. Nõnda saame ja peame vähendama maailma mürgitavat kannatust. Seda on palju nõutud. See tähendab nõuda kõike. Aga alternatiiv – autoritaarsete uskumuste õudus, kokkuvarisemisseisundi kaos, ohjeldamatu looduse traagiline katastroof, eksistentsiaalne äng ja eesmärgitu indiviidi nõrkus – on selgelt halvem.

Olen sedalaadi ideedest aastakümneid mõelnud ja loenguid pidanud. Olen koostanud suure hunniku lugusid ja nende kohta käivaid kontseptsioone. Siiski ei väida ma hetkekski, et mul on absoluutselt õigus või mu käsitlus on täiesti lõplik. Olemine on palju keerulisem, kui inimene suudab mõista, ja ma ei tea kogu lugu. Pakun lihtsalt parimat, mis minu võimuses.

Igatahes kujunesid varasema uurimis- ja mõttetöö tulemusel uued esseed, millest lõpuks sai see raamat. Mu esialgne mõte oli kirjutada lühike essee iga Quorasse postitatud 40 vastuse kohta. Penguin Random House Canada kiitis raamatu kondikava heaks. Siiski kärpisin kirjutamise ajal esseede arvu 25, siis 16 ja lõpuks praeguse 12 peale. Olen sõelalejäänut kolme viimase aasta jooksul ümber kirjutanud oma ametliku toimetaja abi ja hoole (ning Hurwitzi juba mainitud karmi ja kohutavalt täpse kriitika) toel.

Pikka aega võttis pealkirja „12 elu mängureeglit. Vastumürk kao­sele“ paika saamine. Miks see teiste hulgast esile kerkis? Esimene ja kõige olulisem põhjus: lihtsuse tõttu. See viitab selgelt, et inimesed vajavad käskivaid põhimõtteid ja et muidu viipab kaos. Meil on vaja reegleid, standardeid, väärtusi – igaühel eraldi ja meil kollektiivselt. Oleme kariloomad, koormaloomad. Me peame koormat kandma, õigustamaks oma haletsusväärset eksistentsi. Vajame rutiini ja traditsiooni. See on kord. Korda võib saada liiga palju ja see ei ole hea, aga kaos võib meid üle ujutada, nii et upume – ja ka see ei ole hea. Peame püsima sirgel ja kitsal rajal. Raamatu iga reegel kaheteistkümnest – koos saatva esseega – annab niisiis juhendust sellel püsimiseks. „Sellel“ on eraldusjoon korra ja kaose vahel. See on see, kus oleme ühtaegu piisavalt stabiilsed, piisavalt uurivad, piisavalt muutuvad, piisavalt paranevad ja piisavalt koostööaltid. See on see, kust leiame tähenduse, mis õigustab elu ja eluga kaasnevat vältimatut kannatust. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla välja kannatada oma eneseteadvuse raskuse. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla toime tulla teadmisega omaenese haprusest ja surelikkusest, ilma kurvastava ohvritundeta, mis toob kaasa kõigepealt vimma, siis kadeduse ning seejärel iha kättemaksu ja hävingu järele. Kui elaksime õigesti, ei tunneks me võib-olla vajadust pöörduda totalitaarse kindluse poole, et kaitsta end enese küündimatusest ja ignorantsusest teadlik olemise eest. Võib-olla saaksime neid põrguteid vältida – kohutava 20. sajandi jooksul oleme näinud, kuivõrd tõeline põrgu võib olla.

Loodan, et need reeglid ja neid saatvad esseed aitavad inimestel mõista, mida nad juba teavad: et üksikisiku hing januneb tõelise Olemise kangelaslikkuse järele ja et valmisolek selle eest vastutus võtta on sama, mis otsus elada tähendusrikast elu.

Kui me kõik elame õigesti, edeneme kollektiivselt.

Parimad soovid teile kõigile nende lehekülgede lugemiseks!

Dr. Jordan B. Peterson

Kliiniline psühholoog ja psühholoogiaprofessor

2 Solzhenitsyn, A. I. (1975). The Gulag Archipelago 1918–1956: An experiment in literary investigation (Vol. 2). (T. P. Whitney, tõlkija). New York: Harper & Row, lk 626. Eesti keeles: Solženitsõn, A. I. (1990). „Gulagi arhipelaag: Kirjandusliku uurimuse katse“, II kd. Tõlkinud H. Arrak, H. Tillemann, M. Varik, E. Hiedel, H. Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, lk 472.

3 Yin-yang’i sümbol on teine osa põhjalikumast viieosalisest taijitu’st, diagrammist, mis esindab nii algset absoluutset ühtsust kui ka selle jagatust nähtava maailma paljususse. Käsitlen seda pikemalt teise reegli juures ja ka mujal.

4 Eesti keeles ilmunud 2016. aastal (tõlkinud Johanna Taiger, Ajakirjade Kirjastus). – Tõlkija märkus

5 Kasutan terminit „Olemine“ (suure algustähega) osaliselt kokkupuudete tõttu 20. sajandi saksa filosoofi Martin Heideggeri ideedega. Heidegger püüdis eristada objektiivselt tunnetatud tegelikkust ja inimkogemuse totaalsust (mis on tema „Olemine“). Olemine (suure algustähega) on see, mida igaüks meist kogeb, subjektiivselt, personaalselt ja individuaalselt, nagu ka see, mida me kogeme koos teistega. Sellisena hõlmab see emotsioone, tunge, unistusi, visioone ja ilmutusi, nagu ka meie eraviisilisi mõtteid ja arusaamu. Lõpuks on Olemine ka miski, mille tekitab tegevus, nii et selle olemus on määramata määral meie otsuste ja valikute tagajärg – midagi, mida kujundab meie hüpoteetiliselt vaba tahe. Sel moel konstrueeritud Olemine on 1) midagi sellist, mida ei saa hõlpsasti ja otseselt taandada materiaalseks ja objektiivseks ning 2) midagi, mis päris kindlasti nõuab iseseisvat terminit, nagu Heidegger üritas aastakümnete ränga tööga selgeks teha.