Читать книгу Talv Mallorcal - Жорж Санд - Страница 3

MU armas François! Sina, keda kohustused kodukandis kinni hoiavad, usud, et mu uhke ja kapriisne sõltumatuseigatsus tunneb palavat tungi vaid meredel, mägedes, järvedel ja orgudes liikumise järele. Oh! Oma kauneimad ja võrratuimad matkad olen teinud kaminatule ees, jalad sirutatud soojuse poole, küünarnukid vanaema tugitooli kulunud käetugedel. Kahtlemata oled sinagi teinud nii mõnegi sama meeldiva ja tuhandeid kordi poeetilisema reisi, seepärast ütleksin sulle: ära kahetse liialt, et sa ei ole higistanud troopikapäikese all, külmetanud oma jalgu lumistel põhjala kõnnumaadel, võidelnud merel hirmsate tormidega ega löönud tagasi röövlite kallaletunge. Soovin, et võiksid unustada ähvardanud hädaohud ja väsimuse, mis valdab sind õhtuti, kui istud toatuhvlites, olles pääsenud kogu seiklusest vaid mõne sigariauguga kodukuue voodris.

Hüvituseks selle eest, et oled pidanud eemale jääma rändamisest tegelikkuses, saadan sulle kirjelduse oma viimasest reisist väljaspool Prantsusmaad. Olen kindel, et sa pigem haletsed kui kadestad mind, ja veendud, et nende mõne vaimustava ja hurmava hetke eest, mida saatus mulle lubas, on makstud liig ränk hind. Selle aasta tagasi valminud jutustusega olen pälvinud mallorcalaste kõige kibestunuma ja naeruväärsema sõimuvalingu. Kahjuks on ta liiga pikk mu reisikirjaga ühes avaldamiseks; ning selle toon ja minu vastu suunatud etteheidete heasoovlikkus kinnitaksid mu väiteid mallorcalaste külalislahkusest ja taktitundelisusest võõramaalaste suhtes. See oleks huvitav ja õigustav tõendusmaterjal; kuid kes viitsiks selle lõpuni lugeda? Pealekauba, kuna seda peetaks upsakaks ja tühiseks, siis kas ei oleks tänapäeval veelgi absurdsem ja rumalam lüüa lärmi endale osaks saanud halva kohtlemise pärast?

George Sand (Augustus Charpentier’ joonistus).

Seega hoidun sind nende lehekülgedega tüütamast ja mainin vaid täienduseks nonde lihtsameelsete mallorcalaste kohta, et Palma osavaimad advokaadid – mulle on öeldud neid olevat neljakümne ringis – lõid mu jutustuse lugemise lõpetanuna oma targad pead kokku, et välja töötada raskendavaid süüdistusi selle „moraalilageda kirjaniku” vastu, kes oli söandanud pilgata nende rahahimu ja vaevanõudvat pühendumust seakasvatusele. Ei tarvitse vist lisadagi, et neljakümnes peas kokku ei leidunud mõistust enam kui neljas.

Ent jäetagu juba rahule need korralikud inimesed, kes olid mu vastu sedavõrd raevukad. Neil on olnud aega rahuneda, ja minul omakorda andestada neile nende mood käituda, rääkida ja kirjutada. Ma ei mäleta selle kauni saare asukatest rohkem kui viit või kuut isikut, kellede heatahtlikkus ja südamlikkus on jäädvustunud mu mällu otsekui saatuse kingituse ja heastusena kõige muu eest. Kui ma ei ole maininud neid nimepidi, siis seetõttu, et ma ei pea end piisavalt tähtsaks, et minu tänulikkus neile au ja kuulsust tooks; kuid olen kindel (ja usun end seda ka öelnud olevat), et neilegi on jäänud minust küllaldaselt sõbralik mälestus, et mitte arvata end kuuluvat mu halvakspanu alla ega kahelda mu tunnete siiruses nende vastu.

Ma ei ole sulle rääkinud Barcelonast, kus veetsime mõned toimekad päevad enne Mallorcale minekut. Merereis kauni ilma ja hea aurulaevaga on võrratu kogemus. Kataloonia rannikul saime taas hingata kevadõhku. Veel novembris olime saanud teist nautida Nimesis, ent Perpignanis jättis see meid maha. Mallorcal ootas meid suvine kuumus. Värske mereõhk leevendas Barcelona kõrvetava päikese leitsakut ja pühkis pilved avaralt taevarannalt, mida kaugustes ääristasid kord mustad ja paljad, kord lumivalged mäetipud. Tegime retke sisemaale ega unustanud sööta ohtralt kaeru suurepärastele väikestele andaluusia hobustele, et nad rasketele aegadele vaatamata suudaksid toimetada meid tagasi linnamüüride vahele.

Sa tead, et sellel 1838. aastal luusisid mässuliste geriljade salgad kõikjal, lõhkudes ühendusteid, tungides küladesse ja linnadesse, maksustades varatuidki, peremehetsedes linnaäärsetes suvemajades ja tikkudes igast kaljupraost ootamatult esile, et nõuda ränduritelt raha või elu.

Sellegipoolest reisisime me mõne kolmikmiili1 kaugusele mererannast ja kohtasime vaid Barcelonasse teel olevaid leskkuninganna Maria Cristina poolehoidjaid. Neid oli kirjeldatud Hispaania parimate väeüksusena; üsna kenad ja liiga hästi relvastatud mehed tõesti, olemaks sõjatandrilt kojunaasjad. Ent mehed ja hobused olid haletsusväärselt kõhnad, meeste näod kollased ja vaevatud, hobuste pead longus ning küljed sedavõrd aukuvajunud, et ainuüksi nende vaatamisest võisid tunda näljapitsitust.

Veelgi kurvem oli näha, kuidas tähtsusetuimgi külaäbarik oli tugevalt kindlustatud ja kuidas ka kõige vaesema maja ees oli mingisugunegi kaitserajatis. Põllukividest laotud müür ja sakiline tornike, tugev ja paks nagu mandlikook, või siis laskeavadega varustatud kaitseehitis iga ukse ees viitasid eksimatult sellele, et mitte ükski tolle jõuka ümbruskonna elanikest ei tundnud end põrmugi turvaliselt. Paljudes nendest varemetes väikekindlustustest oli värskeid jälgi rünnakutest ja kaitsetegevusest.

Kui olime kes teab läbi mitme trepi, tõstesilla, võlvkäigu ja kaitsevalli pääsenud Barcelona hirmuäratava ja võimsa kantsi sisemusse, ei paistnud enam märkigi sellest, et linn oleks sõjaseisukorras. Kahuritega varustatud kolmekordsete müüride taga, röövlijõukude ja kodusõja poolt ülejäänud Hispaaniast eristatud, saalis õitsev noorsugu päikesest rõõmu tundes rambla’l, pikal tänaval, mis ääristatud puurivide ja majadega ning meenutab meie bulvarit. Kaunid, siredad, veidike koketeerivad naised ei paistnud tundvat muret millegi muu kui oma mantiljavoltide ja lehvikukaarte pärast; mehed jällegi olid ametis sigarisuitsetamisega – naerdes, juteldes ja naistele silma heites; nad vestlesid itaalia ooperist ja näisid vähe hoolivat sellest, mis toimus teisel pool linnamüüre. Kuid öö saabudes, kui lõppes ooperietendus ja vaibusid kitarrihääled ning linna jäid uitama üksnes valvsad öövahid, võis mere monotoonse kohina vahele kuulda vaid valvurite võikaid hõikeid või veelgi võikamaid püssipauke. Lasud kõlasid ebaühtlaste vaheaegade järel, kord harvem, siis tihemini, kord üksikult, siis üheaegsete sarjadena, kord kaugemalt, siis taas väga lähedalt, kuid alati hommikuhämaruseni välja. Seejärel valitses tunni või paari pikkune vaikus ja jõukamal järjel elanikud näisid rahulikult magavat, sellal kui sadam ellu ärkas ja madrused askeldama hakkasid.

Kui sa söandanuks lobisemise ja lõbutsemise muretutel tundidel pärida mõnelt linnaelanikult nende kummaliste ja hirmuäratavate ööhäälte tähendust, oleks too naeratades kostnud, et asi ei puutu kõrvalistesse ja on targem mitte midagi lähemalt uurida.