Читать книгу Talv Mallorcal - Жорж Санд - Страница 4

NAGU väidab kaljusse raiutud kiri Mer-de-Glace’i jääliustiku suudmes, leidsid Chamonix’ oru kaks inglise rändurit 50 aastat tagasi.

Kui arvestada selle oru geograafilist asukohta, on väide üksjagu julge, kuid peab teatud mõttes paika, juhul kui on tõsi, et mainitud matkajad, kellede nimesid ma ei suuda meenutada, olid tõepoolest esimesed, kes juhtisid poeetide ja kunstnike tähelepanu romantilistele maastikele, kus Byron lõi oma imelise poeemi „Manfred”.

Üldiselt võiks öelda, et Šveits avastati peenema seltskonna ja kunstnike poolt alles möödunud sajandil. Jean-Jacques Rousseau on alpiluule tõeline Christoph Kolumbus ja ühtlasi on ta ka prantsuskeelse romantismi isa, nagu François de Chateaubriand väga tabavalt on märkinud.

Kuna ma ei suuda saavutada samalaadset surematust kui Jean-Jacques, aga ometi püüdlen millegi kas või pisut sarnase poole, olen arutlenud, et võinuksin ehk lõigata kuulsust nõndasamuti kui nood kaks inglast Chamonix’ orus, väites, et mulle kuulub Mallorca avastamise au. Kuid maailm on muutunud niivõrd nõudlikuks, et poleks enam piisanud oma nime raiumisest mõnesse Baleaari kaljusse. Minult oleks eeldatud väga täpset kirjeldust või vähemasti üdini poeetilist reisijuttu, et sütitada rändurite indu samadele radadele astuda. Ja kuna ma olin saarel viibides väga kaugel vaimustusest, loobusin oma leiu aupaistest, jäädvustamata seda ei graniiti ega paberile.

Frederick Chopin

Kui oleksin kirjutanud kibestununa tollal üleelatud vaevade ja pettumuste pärast, olnuks ma võimetu uhkustama oma leiuga, ja iga lugeja järeldanuks, et see reis oli üsna kohutav; kuid ometigi oli seal kindla peale paljut, millest kirjutada, kuivõrd Mallorca on kunstnike jaoks üks maailma kauneimaid ja vähemtuntumaid paiku. Seal, kus oleks kirjeldada vaid maalilist ilu, on kirjanduslik väljendusviis niivõrd vaene ja küündimatu, et ma ei kavatsenud algul seda mitte üritadagi. Nõuaks kunstniku pintslit ja graveerija uuritsat, avamaks looduse suursugusust ja hiilgust neile, kes armastavad võõrsil rännata.

Täna said need unnesuikunud mälestused üles äratatud vaimustava raamatu poolt, mille ma leidsin ühel hommikul oma laualt. Selle pealkiri on „Souvenirs d’un Voyage d’Art à l’ile de Majorque” („Mälestusi kunstireisilt Mallorca saarele”), autoriks J. – B. Laurens2.

Oli tõeline rõõm avastada uuesti Mallorcat ühes tema palmipuude, aaloede, araabialike ehitusmälestiste ja kreeka rõivastega. Silme ette tulvasid kõik nood paigad oma poeetilistes värvides ja ma elasin taas läbi muljed, mida arvasin olevat ammugi unustanud. Iga hurtsik või põõsapuhmas elustas minus mälestuste maailma, ja ma tundsin siis, et olgugi ma pole veel suuteline kirjeldama omaenda reisi, võiksin vähemasti kaasa elada monsieur Laurensi teekonnale. Sellele targale ja vaeva mitte pelgavale kunstnikule, kärme pintsliga ja kohusetruule töötegijale kuulubki Mallorca avastamise au, mida ma ennist endale nõutada plaanisin.

Laurensi retk Vahemere südamesse, kallastele, kus meri tõepoolest on sama ebasõbralik nagu tema elanikudki, on märksa enam kiiduväärt kui meie kahe inglise sõbra reis Montaverti. Sellegipoolest – kui Euroopa oleks piisavalt tsiviliseeritud, et saada läbi tolliametnike ja sandarmiteta, nende ebausu ja rahvuslike eelarvamuste kehastajateta, ja kui reis aurulaevadel korraldataks Prantsusmaalt sinna otse, kujutaks Mallorca endast peagi vastupandamatut rivaali Šveitsile. Teekond kestaks vaid mõne päeva ja rändajad leiaksid päris kindlasti eest tundlikku ilu ja ülevat hiilgust, mis annaks kunstnikele uut ainest.

Palma sadam 19. sajandil (J. B. Laurens, 1839).

Hetkel võin ma seda reisi puhta südametunnistusega soovitada vaid jõulise füüsise ja kirgliku natuuriga kunstnikele. Pole kahtlustki, et kord tuleb päev, mil õrnemadki kunstiharrastajad ja koguni kenad naised saavad külastada Palmat, ja seda mitte suuremate reisiraskuste ning ebamugavustega kui Genfi.

Too Laurens töötas aastaid illustraatorina monsieur Taylori ja tolle uurimustöö heaks, mis andis ülevaate Prantsuse muistsetest mälestusmärkidest. Eelmisel aastal tahtis Laurens panna proovile omaenda tiibade tugevust ja otsustas teha reisi Baleaaridele3. Tal oli nende kohta niivõrd vähe teadmisi, et ta tunnistab oma südant erutunult pekslemas, kui esimest korda asetas jala rannale, kus pelgas purunevat nii mõnegi oma kuldsetest unistustest. Kuid seda, mida ta läks otsima, pidi ta ka leidma, ja kõik unelmad läksid kuhjaga täide, sest kordan veel kord – Mallorca on tõesti kunstnike Eldoraado. Seal on kõik maaliline, alustades talupoja onnist, mille pisimateski detailides on säilinud põlist araabia stiili, kuni räbaldunud põngerjani, kes on „ülev oma räpasuses”, nagu ütleb Heinrich Heine Verona ürdimüüjate kohta. Maastikupilt on Mallorcal sama avar nagu Aafrikas, ent veelgi lopsakam, samas aga terviklikum ja rahulikum. Selles on Šveitsi rohelust Calabria taeva all ning idamaade vaikust ja pühalikkust.

Šveitsis annavad voolavad mägiojad ja taevarannal lakkamatult sõudvad pilved maastikule ohtralt värvivaheldust ja pidevat kulgu, mida ei ole maalijal sugugi mitte lihtne lõuendile püüda. Loodus näib kunstnikku narritavat. Ent Mallorcal ta on ootel ja tervitab. Taimestik on seal väärikas ja kummastav, aga puudub too külluslik korratus, kuhu pahatihti kaovad Šveitsi maastike piirjooned. Mäetippude kontuurid joonistuvad selgelt sirava taeva taustal, palmipuu kummardub järsaku kohale, laskmata tuulel häirida oma lehestiku majesteetlikkust, ja kõik, kaasa arvatud kängunud kaktus teepervel, näib mingil eblakal moel pakkuvat silmarõõmu.

Esmalt lubatagu mul anda kokkuvõtlik kirjeldus Baleaari saartest suurimast, kasutades maateadusatlase tavapärast stiili. See ei olegi nii lihtne kui võiks arvata, eriti kui sa oled sunnitud hankima teavet kohapealt. Hispaanlaste ettevaatlikkus ja saareelanike umbusklikkus on arenenud nii kaugele, et võõramaalasel pruugib vaid esitada kasvõi tähtsusetuim geograafia-alane küsimus, kui teda juba kahtlustatakse poliitilises spionaažis. Vana hea monsieur Laurensi, kes söandas visandada varemetes torni, mis tema pilku püüdis, laskis sealne kuberner kinni võtta süüdistusega jäädvustada kindluse põhiplaani¹. Sestap otsustas meie rändur täiendada oma eskiisialbumit siiski väljaspool Mallorca riigivangla müüre ja piirdus edaspidi mägiteede ning kivivaremete kujutamisega. Veetnud Mallorcal neli kuud, ei oleks minagi suutnud avastada rohkem kui tema, kui ma poleks iseseisvalt uurinud seda vähest, mis on nende paikade kohta kirjasõnas avaldatud. Kuid siis tärkasid minus suured kahtlused: nood kirjutised – mis liiati sootuks iganenud – on üliväga vastuolulised. Autorid kummutavad eelkäijate iga sõna ning hurjutavad üksteist nii jultunult, et paljusid ebatäpsusi olen pidanud korrigeerima arvestades võimalusega, et neid samas omalt poolt lisaks teen. Nii et – siin on nüüd mu kirjatöö, ning tõestamaks, et ma olen tõeline rändurihing, väidan juba ette, et minu kirjeldus on igatahes etem kõikidest senistest.