Читать книгу Kass nimega Jossif - Jorma Rotko - Страница 4

Suur kullatud kell saali seinal lõi kaksteist korda ning läbi suletud akende oli kuulda rahva rõõmsaid hõikeid kesktalvisel Unter den Lindenil. Oli saabunud aasta 1878. Kuninglik abielupaar Kroonprintsi palees tõstis šampanjapokaale. Nad olid olnud suurel uueaasta ballil Berliini lossis, keiserlikus residentsis, aga väsimus oli võitnud enne keskööd ning nad läksid koju.

„Armas Fritz, nüüd on vaja midagi teha. Me ei tohi heaks kiita Willy plaani abielluda oma nõbu Ellaga. Nad on liiga lähedased sugulased ja pealegi on veel see hemofiilia“, ütles printsess Victoria. Ta suunurgad näitasid allapoole täpselt nagu ta emal, kes oli Suur-Britannia kuninganna Victoria.

„Tõsi ta on“, möönis prints Friedrich Wilhelm, Saksa keisrikonna troonipärija.

„Aga mida me teha saame?“, küsis prints.

Nad rääkisid oma 18aastasest poisist Wilhelmist, kes sügisel oli alanud õppima Bonni ülikoolis. Ta oli tõsiselt armunud oma täditütresse Elisabethisse, kes oli Hesseni suurhertsogi Ludwig IV ja Suur-Britannia printsessi Alice tütar.

Wilhelmi abiellumine oli ülitähtis asi, sest ta oli Victoria ja Friedrichi vanim poeg. Ühel päeval kunagi tulevikus temast saab Saksamaa keiser, kes on samas ka Preisimaa kuningas ning Hohenzollerni dünastia jätkaja. Sellisena on tal kohustus eostada terveid järglasi. Lähisugulaste abielu on niigi kahtlane, aga ka Hesseni suguharus leidub hemofiiliat, veritsustõbe.

See haigus on kummaline selles mõttes, et see esineb ainult meestel, naised ei haigestu. Nad ainult vahendavad haigust tekitava geeni oma meessoost järglastele. Keegi ei oska seletada, kust Suur-Britannia kuninganna Victoria selle geeni sai. Igatahes ta lapsed, abielludes ümber Euroopat, viisid haiguse Hispaania, Saksamaa ja Venemaa valitsejasugude nuhtluseks.

Prints Fritz polnud pidanud silmas noore Wilhelmi armuelu sama hoolikalt kui poisi ema. Ta tahtis teada, kui tõsine asi on? Printsess Victoria andis talle kirja, mille Wilhelm oli emale kirjutanud. Kirjas oli ühte ning teist, aga printsess oli kriipsutanud alla mõne lause:

„Nõod paistvad välja ilusad; Victoria on täis rõõmu, tal on hea jume ja välimus; Ella – kes on mu eriline lemmik – on päris palju arenenud & äärmiselt ilus, tegelikult on ta kõige kauneim tüdruk, keda olen eales näinud. Ta on palju vaiksem, kui Victoria, aga igatahes intelligentne. Tema & mina armastame teine teist soojalt…Mõtlen, et kui see on Jumalale meelepärane, teen ma tast enda mõrsja, Teie loal muidugi.“

Friedrich Wilhelm kortsutas kulmu:

„Tundub olukord juba päris kuum olevat…“

Printsess Victoria noogutas, kuid tal oli ka idee:

„Kui lähetaks poisu puhkusele Tiflisisse? Suurvürst Mihhail Nikolajevitšil peaks kuulu järgi olema ilus ja tark tütar Anastassia. Ta on sobilikult aasta noorem, kui Wilhelm. Sugu on tal muidugi suurepärane. Saadame Wilhelmi lõbureisile Gruusiasse. Saame poisi mõneks ajaks ära Hesseni plikade ringist. Erus olemine Hessenist oleks hea ning veel parem, kui talle meeldiks suurvürstinna Anastassia.“

Türgi ja Venemaa vahel oli ju põhimõtteliselt lepitud rahu tegemisest aasta 1877 sõjale. Suurvürst Mihhail Nikolajevitš Romanov oli Kaukaasia asekuningas ja kindralfeldmarssal. Ta oli isiklikult juhtinud lahinguid Kaukaasia rindel

Wilhelmi vanemad jutustasid poisile ühte ja teist põnevat suurvürst Mihhailist, aga mitte midagi suurvürstinna Anastassiast. Nad kartsid, et printsess Ellasse armunud noormees hakkab vastu, kui taipab, et talle püütakse sokutada kõrvalt uut pruuti.

Prints Wilhelm oli rohkem kui valmis külastama sugulasest sõjakangelast. Wilhelmil oli sünnist saadik paha puudus: Ta vasak käsi oli närbunud ja 15 sentimeetrit teist lühem. Tegelikult see oli täitsa kasutu. Sellest hoolimata või just sellest tingituna oli Wilhelm kiindunud igasuguste mehelikke tegemistega, ning sõjavägi oli ta suur lemmik. Ta oli õppinud ratsutama, kuigi ta seda harjutades kukkus vigase käe tõttu mitu korda päevas sadulast maha. Ta oli kõva jahimees ja hea laskur, ehkki ta lasi vaid ühe käega. Seda hullem oli fakt, et ta ei saanud riideid selga ilma abita.

Enne reisiplaanide kinnitamist pidi muidugi küsida suurvürst Mihhail Nikolajevitši käest, kas ta võtab vastu grupi sakslasi noormehi? Kaotatust Krimmi sõjast oli olnud Venemaale ka kasu: Oli taipatud, et käsutamine ja uudiste saamine käib kiiresti telegraafi abil. Nüüd sai Berliinist ühenduse Tiflisiga nagu naksti.

Wilhelm hakkas koguma seltskonda reisile. Ta sai nõusse ülikoolivendi uhkest korporatsioonist Borussia Bonn, kõik olid Preisimaa kõrgaadli võsusid. Vanaisa, keiser Wilhelm andis noorukitele saatjateks Preisimaa keiserliku ihukaitsekaardiväe husaarrügemendist kümme meest ja kaprali. Vanale sõjaratsule meeldis, et lapselaps Willy tahab õppida sõjakunsti. Pealegi lubas ta matkajate kasutusse major Viktor von Lignitzi, kes oli Saksa keisrikonna sõjaväeatašee suursaatkonnas Peterburis. Willy muidugi on formaalselt kõige kõrgemal positsioonil, aga von Lignitz on ekspeditsiooni tõeline juht. Ta on kogenud sõdur ja diplomaat. Pealegi oskab ta vene keelt juhul, kui peaks midagi küsima lihtrahva käest.

Prints Friedrich oli andnud riigikantselei tööks selgitada reisi üksikasjad. Kui plaan valmis, esitles ta seda ka printsess Vickyle:

„Poisid ja husaarid sõitavad Berliinist rongiga Thorni kaudu Varssavisse. Sealt lähevad nad edasi juba Vene keiserlikus salongvagunis Kiievisse, kus liitub kaasa major von Lignitz. Kiievist viib uus raudtee Odessasse, sealt saab laevaga üle Musta mere Pothi sadamasse. Suurvürst Mihhail toimetab sinna kasakatega ratsud, vahetushobused ja vankrid reisikirstude jaoks. On see igatahes nädalane ratsutamine, aga maastiku vaated on seal suurepärased. Tegelikult oleks Pothist raudtee Tiflisisse, aga noorukid tahavad tutvuda Gruusiasse laiemalt, näha kauneid maastikke mujaltki, kuid vaguni aknast ning käia Borjomi kuurordis, mille keiser Aleksander II on kinkinud oma vennale Mihhailile.“

Printsess Victoria eriti ei kurvastanud sellest, et vanim poiss läheb pikale reisile. Printsess Victorial oli raske seda endale tunnistada, aga ta ei armastanud oma vanimat poega, prints Wilhelm talle isegi ei meeldinud. Süüks oli poisi puudulik käsi, ning veel enam see, kuidas vigastus oli printsi mõjutanud. Targad arstid olid püüdnud kätt ravida. Kuni nelja-aastaseks kandis Wilhelm kummalisi rakmeid nahast ja raudvardast selja taga käe toetamiseks, aga see ei aidanud. Vastupidi, rakmed hakkasid häirima liikumist. Järgmine arst oli veel hullem. Ta kirjutas retsepti, et käsi tuleb panna tunnikeseks päevas ravile äsja tõurastatud looma veel soojust hõngava lihakeha sisse. No ei olnud sellest abi midagi.

Enda invaliidsust tajunud prints oli arendanud oma käitumist suunas, mis teeks puudusest teisejärgulise. Ta oli edevalt uhke ja ülespuhutud, väärtustas üle kõige Preisimaa sõjakust ja Hohenzollernite 300aastast dünastiat. Ta proovis kas või vägisi teha igasugust, mis oleks ühekäelise jaoks raskendatud, nagu ratsutamine, jahipidamine ja purjetamine. Ema külmuse tõttu oli tal suur vajadus armastusest ning heakskiidust.

Ta vanemad olid „liberaalselt“ meelestatud, mis tekitas noores Wilhelmis vastupidise reaktsiooni. Teda huvitas militarism, usuline müstika, juudivaenulikkus ja imperialism. Ta leidis mõtekaaslase oma vanaisast, keiser Wilhelmist.

Noormeeste ja ihukaitsesõdurite rongireis läks nagu kavandatud. Odessa sadama reidil ootas reisijaid ankrus keiserlik jaht Livadia. Sellel oli küll kolm masti, aga see polnud purjekas, vaid ratasaurik. Nimi tolle vaid viis aastat vanale Romanovite luksuslaevale oli pandud Livadia palee järgi. Palee asus Krimmi lõunarannal Jalta lähistel ning see oli keiser Aleksander Teise lemmiksuvituskoht.

Pothi sadamas olid hobused koos mõne kasakaga ootamas, nagu kokku lepitud. Nad ratsutasid Khuthaissi linna. 15. sajandil ottomanid vallutasid suure osa Gruusiast, ka Khuthaisi linna. Paluti appi Venemaa. Katariina Suure sõjavägi kihutaski türklased minema, aga hiljem grusiinid said aru, et nad olid ajanud kuradit peltsebuliga välja. Venemaa annekteeris Gruusia.

Seltskond ratsutas edasi Borjomisse. Seda oli soovitanud nende võõrustaja, suuvürst Mihhail Nikolajevitš, kes oli nüüd Borjomi omanik. Oli märtsikuu esimene nädal ja täiesti juba kevad või isegi suvi, palju lilli ja helerohelisi puid. Ilm oli sama soe, kui Berliinis juunikuus. Musträstaspaaril oli juba pojad hotelli seinal roniva viinamarjaväätide peitu ehitatud pesas, sest nad kandsid sinna kogu aeg usse ja muud toitu.

Borjomi oli jäänud ripakile türklaste võimu ajal, aga kui venelased tulid, algas seal uus aeg. Kaukaasia toonane asekuningas, vürst Mihhail Vorontsov imetles subtroopilist kliimat, mineraalveeallikaid ja ilusaid metsi. Ta rajas sinna endale suveresidentsi ning varsti arenes Borjomist aristokraatia soositud kuurort, Kaukaasia pärl. Korrastati parke ning ehitati uusi hotelle. Asutati ka administratsioon, kelle tööks oli mineraalveeallikate kaitsmine.

Borjomist ratsutati edasi Tiflisi suunas. Maantee läks läbi väikse Gori linna. Hobused olid käinud juba 50 versta ehk nad olid lõpuni väsinud. Hakati otsima öömaja. Khuthaisis oli olnud hotell, Borjomis koguni kaks luksushotelli, aga väikses Goris sellist asutust polnudki. Von Lignitz leidis linna gradonatšalniku raekojast keskväljaku äärest ning linnapea hakkas ruttu organiseerima majutust kõrgeaulikele külalistele.

Lahendusvariante polnud palju. Sellesamuse keskväljaku serval Tsarskaja uulitsal oli Dadianide maja, ainuke suur ja korralik elamu terves linnas. Dadianide aadlidünastia peamised paleed olid lääne-Gruusias, Musta mere lähistel ning Gori maja kasutati harva. Seal oli vaid vanapaar, kes kandis hoolt, et hädavajalikud tööd sai tehtud.

Linnapea meelitas seltskonna tutvuma Gori kollaste müüridega linnusega lähedasel Gorivjari mäel selleks ajaks, kuna kokku aetud naisterahvad koristavad maja ning korrastavad magamistoad. Egnatašvili kõrtsist toodi veini ja toitu ning kokad tööle.

Lähistel polnud ühtki Dadiani, kelle käest sellele kõigele luba küsida, aga vaevalt oleksid nad vastu hakanud. Ikkagi asekuninga külalised ja sundolukord. Üks nendest pidi olema koguni Saksamaa keisrikonna prints ning suurvürst Mihhaili sugulane.

Wilhelm majutati suure magamistuppa teisele korrusele. Seal oli ka selline luksus, nagu vannituba, aga veekraane muidugi mitte. Prints palus, et keegi tooks köögist sooja vett ning abistaks pesemises, teine ju praktiliselt ühekäeline.

Noormees ootas veetoojaks vanaldast naisinimest, aga tuligi temaealine nägus naisterahvas.

Ilus neiu, mõtles Wilhelm, aga eksis, sest tegu oli abielunaisega. Ta oli laulatatud 17aastaselt ja oli sünnitanud juba kaks poega.

Prints Wilhelm sai pestud. Ühist keelt neil ei olnud. Prints osutas sõrmega oma rinda ja ütles: Willy. Kui ta osutas naist vastas too: Jekaterina. Willy oli ilus poiss, vasak käsi välja arvatud.

Willy žestikuleeris, et voodis oleks kena viita öö kahekesi. Jekaterina raputas vormitäiteks eitades pead, tegelikult oli ta juba nõustunud. Noor proua oli harjunud nautima seksist häbematult. Asja tegi veel põnevamaks kööginaiste lobin, et nooruk olevat Saksamaa prints. Selline on kindlasti sängis teistsugune, kuid kohalik tohman.

Järgmisel hommikul jätkas sakslaste seltskond teed Tiflisi poole. Juba Zemo Khandaki külasse tulles oli prints Wilhelm unustanud eelmise öö ja Jekaterina. Jekaterina aga mäletas juhtumit kauemini, sest paari kuu vältel sai ta aru, et on rase. Ta arvas, et isaks on saamas too võõras prints. Kindel aga olla ei saanud. Eostaja võiks olla abikaasa Besarion, venepäraselt Vissarion, aga ka keegi rikkur, kelle majades Jekaterina käis koristamas ja pesu pesemas. Ilusal Jekaterinal ehk Kekel oli Goris austajaid küll ja küll: kõrtsmik Jakov Egnatašvili, politseiülem Damian Davrichewy ning isa Christopher Charkviani, õigeusu kirikukooli õpetaja.

Isaduse kinnitus saabus 6. detsember 1878, kuna Jekaterina toi ilmale poisslapse. Ta vasak käsi oli palju lühem, kui teine. Sellest oli muidugi kahju, aga teisest küljest see tõendas midagi.

Jekaterina oli õnnelik. Tal oli nüüd suursugune poiss, koguni kuninglikku verd. Pealegi paistis ta olevat sitkem, kuid Beso tehtud poisid. Esimene nendest, Mikheil, elas vaid kaks kuud. Järgmine, Giorgi, suri pool aastat pärast sündi. Sellel uusimal, kes ristiti Iosebiks, ei paistnud olevat häda midagi. Nimi Ioseb muundus ruttu venepäraselt Jossifiks, nagu peaaegu kõik nimed selles Vene impeeriumile alluvas maas.

Millelgi imelikul viisil tajus kingsepast abikaasa Beso, et tema alt poiss olla ei saa. Joobes olles ta nimetas last „Keke värdjaks“ ning vindis oli ta peaaegu iga päev. Ränk joomine oli alanud pärast esiklapse surma, teise lapse elust lahkumine lisas sellele veel hoogu juurde. Gruusia mõttelaadi järgi eluvõimetud imikud tähendavad nõrka ja kõlvatut isa. Kui Jossif oli kasvanud nii suureks, et ta löömist kestis, sai ta peksa tihti, oli süüd või mitte. Kui Jossifi ema püüdis minna vahele, kolkis Beso ka teda.

Sakslaste ekspeditsioon võeti Tiflisis hästi vastu. Oli organiseeritud igasugu lõbustusi, aga käidi ka inspekteerimas Kaukaasia rindelt naasnud väeosi ja haavatuid. Kaukaasias oli 50 000 vene soldati võidelnud hästi 100 000 türklase vastu. Ainus probleem oli puudujääk rasketest suurtükkidest, sest otomanidel oli kaugele laskvaid Kruppi suurtükke, mida sakslased olid nendele müünud. Selle eest palus prints Wilhelm vabandust ning lubas, et rohkem suurtükke ei toimetada türklastele.

Külalised elasid Vorontsovi palees Golovinski prospektil keset Tiflisi linna. See oli kindralkuberneride ja asekuningate häärber, kus ruumi jätkus. Selle saalides peeti balle ja vastuvõttusid.

Suurvürstil oli kuus poega ja üks tütar, Anastassia Mihhailovna. Noor suurvürstinna oli küll ilus, aga teravkeelne, isegi äge. See oli vist loomulik tagajärg elust ainukesena tütarlapsena kuue venna hulgas. Prints Wilhelm temast ei huvitunud. Talle ei meeldinud andekas, kuid okkaline neiu. Wilhelmi tulevane naine võiks olla pehme nagu nõbu Ella ning kogu sõnavaraks piisaks sõnast „jah“.

Kahenädalase Tiflisi külastamise pärast naasti tuldud teed tagasi Saksamaale. Nüüd ei kasutatud ratsusid, vaid rong viis nad Photisse. Rongi peatudes Goris meenus Wilhelmile meeldiv vahekord kaks nädalad varem. Ta naeratas natuke ning mõtles:

„Kui õnneks läheb, võib isegi pärapõrgu mäestikust leiduda lihvimata vääriskivi“.