Читать книгу Kass nimega Jossif - Jorma Rotko - Страница 5

Venelased vihkavad kaotatud sõdu ning selline oli Vene-Jaapani sõda. Suri umbes 150 000 meest, jäädi ilma suurtest maa-aladest ja mere põhja läks terve Vene keisririigi laevastik. Häbistav oli seegi, et sõja võitsid väiksed kollanahalised pilusilmad.

Üldise rahulolematuse valitsedes oli kerge tõsta esile ühiskondlikke ebakohti ning neid Venemaal jagus. Jossif pasundas nendest rahvale nii kõnes kui kirjas, aega mööda oli temast saanud professionaalne riigikukutaja. Miks niimoodi oli läinud?

Kurja juur oli vist lugemisoskus. Jossifi emal oli kinnismõte, et poiss tuleb panna kooli. Goris oli selleks vaid üks võimalus: venekeelne õigeusukiriku kool. Linlaste arust Keke ehk gruusia keeles Ketevan, oli veider. Ta ise ei osanud lugeda. Tavaliselt selline inimene peabki seda oskust enda lastele tarbetuks kuid Keke mitte. Üks kõik, Jekaterina jõukade armukeste majanduslikul ja muul abil läbis Jossif kooli auga pärast seda, kui papp Charkviani poisid olid õpetanud talle vene keele enam-vähem selgeks. Jossifi vanemat seda keelt ei osanud ning kodune keel oli gruusia.

Jossif siirdus kirikukooli järel Tiflisi õigeusklikku vaimulikku seminari, aga seal tal nii hästi ei läinud. Tiflisi seminar oli rohkem kitsarinnaliste pappide valvatud türm kuid õppeasutus. Lisaks igasugu keeldudele oli seminaris must nimekiri raamatutest, mille lugemine polnud lubatud. Paljud keelatust materjalist oli pärit Marxi, Engelsi ja teiste revolutsionääride sulest. Loomulikult seminaristid lugesid meelsasti just neid raamatuid.

Jossif arenes ruttu mässumeelseks. 20aastaselt ühines ta Gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega ning järgmisel aastal oli tal seminarist juba villand. Ta jalutas sealt välja.

Järgnesid propaganda levitamine, streikide korraldamine, vägivald ja röövimised, aga ka kongressid ja nõupidamised teiste samasugustega. Peale kõige selle kuulus revolutsionääri tööpõldu pidev enda varjamine politseinikke, sõdurite ja ohranka eest. Normaalne pereelu polnud just võimalik, aga sellegipoolest Jossif abiellus juulis 1906. Pulmad olid päris väiksed ja ebatraditsionaalsed, vaid mõni mõrsja sugulane ning paar Jossifi röövelsõbra. Jossifi ema asjast ei teadnud ning ta isast polnud ammu kuulda midagi.

Jossif oli tutvunud Aleksander Svanidzega, kes oli keigarist noormees aadlike tutvustega, tudeng Leipzigi ülikoolis, aga ka bolševik. Tal oli kolm ilust õde, kõige kauneim neist oli 20aastane Jekaterina ehk Kato. Temast sai Jossifi naine ning umbes üheksa kuu pärast sündis neile poiss, Jakov.

Jossif otsustas minna Kaspia mere äärde, Bakuusse. Seal elasid rikkad naftaparunid ja nende mujalt toodud juuretu tööliskond, ideaalne koht kihutustöö tegemiseks. Ta võttis naise ja lapse kaasa.

Aprillis-mais reisis Jossif Londonisse, kus peeti Vene sotsiaaldemokraatide 5. kongress. Sealt naasnud oli ta kodus umbes kuu aja, enne kui matkas Stuttgarti Saksamaale. Seal peeti kommunistide teise internatsionaali kongress. Kato ja Jakov jäid Bakuusse, kus naftale lehkav õhk oli äärmiselt palav.

Tulnud tagasi Saksast võttis Jossif ette pingelise töögraafiku. Ta kadus varahommikul ning naasis öösel. Kato istus kodus ning murdis pead: Kas mees on arreteeritud või mitte? Ta palvetas Jossifit, et too loobuks ning tuleks tagasi normaalse koduelu juurde. See aga oli lootusetu soov.

Leitsak, stress, unepuudus ja vähene söögiisu röövisid noore naise tervise. Svanidze perekond sai asjast teada. Nad nõudsid tungivalt tooma Kato Tiflisisse. Mees viivitas, aga oktoobrikuus nad läksid. Saatnud Kato isakoju ta reisis kohe tagasi Bakuusse revolutsiooni tegema.

Kehvas seisundis naine sai tüüfuse ja lisaks veritseva maohaavandi. Asjast kuuldes Jossif reisis Tiflisisse, kus tal jäi vaid näha, kuidas Kato sureb 22aastaselt.

Jossif oli mures, aga ta ei leinanud noort naist ega emata jäänud kaheksakuist pisipoissi, vaid ennast. Ta tagus oma südame piirkonda ja halises:

”Olen nüüd nii üksinda, kirjeldamatult üksinda!”

Jossif ei osanud armastada kedagi peale iseennast, sest lapsepõlves polnud ta armastust kogenud. Kui pole midagi saanud, pole midagi anda. Isa kolkis teda viha tõttu, ema peksis ajendil, et ilma selleta poisist ei arene tähtsat meest. Vene impeeriumi pärapõrgus Gruusias tähendas see tähtsus enamasti vaimuliku ametit, sest ülikooli seal ei olnud.

Svanidzed andsid Jossifi kibedalt mõista, et ta on süüdi Kato surmas. Jossif tahtis neid veenda, et ta mure on ehtne ja sügav ning hakkas tegema teatrit kalmistul. Ta hüppas lahtisesse hauda asetudes magama Kato kirstu peale. Matuselised abistasid Jossifi üles, aga oli neidki, kes oleksid hea meelega hakanud kohe kühveldama liiva peale.

Taibates Svanidze perekonna pahuruse reisis Jossif Gorisse ema juurde. Seal trehvas ta endise koolivenna Ioseb Iremašvili ning pidas talle väikse kõne:

”Mu elu on purunenud! Mind hoiab elus veel kinni ainult sotsialism! Selle jaoks kavatsengi pühendada kogu mu olemasolu!”

Laused olid hoolega vormitud juhuks, et temast ükskord saab nii tähtis nina, et keegi kirjutab ta eluloo.

Gorist reisis ta jälle Bakuusse. Jakovi jättis ta Svanidze perekonna mureks. Revolutsiooni tegemine on raske, kui peab hoolitsema pisipõnni eest. Läks kümme aastat, kuni ta poissi järgmise korra nägi.