Читать книгу Üks päev detsembris - Josie Silver - Страница 3

20. märts

Laurie

„On see tema? Ta tundus kuidagi bussilik.“

Vaatan Sarah peanoogutuse suunas ja libistan pilgu üle reedeõhtuse rahvast täis baari. See on meil harjumuseks kõikjal ja igal ajal – otsime rahva seast „bussimeest“, nagu Sarah teda kutsuma hakkas, kui me jaanuaris jõuluaegseid märkmeid võrdlesime. Tema pere pidustused Yorkis tundusid palju lärmakamad kui minu mõnusad toidust üleküllastunud pühad Birminghamis, aga me mõlemad tulime Londoni talve reaalsusesse tagasi uue aasta algusele omase melanhoolsusega. Rääkisin kohe ära oma haleda „esimesest pilgust armumise“ loo ja soovisin ka samas, et poleks seda teinud. Asi pole selles, et ma ei usaldaks Sarah’t – asi on pigem selles, et sestpeale on selle mehe leidmine tema jaoks veelgi suurem kinnisidee kui minu jaoks. Ja ma hakkan selle mehe pärast vaikselt hulluks minema.

„Milline?“ Vaatan kulmu kortsutades inimmerd, peamiselt võõraste peade kuklaid. Ta kirtsutab nina, mõeldes, kuidas seda meest mulle kätte näidata.

„See seal, keskel. Sinises kleidis naise kõrval.“

Naist märkan kergemini – tema täiesti sirged valged juuksed püüavad valgust, kui ta pea kuklasse heidab ja enda kõrval seisva mehe poole vaadates naerab.

Mees on sobivat kasvu. Juuksed on sarnased ja õlajoon tumeda särgikanga all ehmatavalt tuttav. Ta võib olla kes tahes, aga ta võib olla ka bussimees. Mida rohkem ma teda vaatan, seda kindlam olen, et otsingud on lõppenud.

„Ma ei tea,“ ütlen ma hinge kinni hoides, sest ta on tõesti lähedal. Olen teda kirjeldanud nii palju kordi, et Sarah teab arvatavasti minust paremini, milline ta välja näeb. Tahan lähemale nihkuda. Tõtt-öelda tundub, et olengi juba nihkumas, aga siis hoiab Sarah käsi mind tagasi, sest mees on langetanud pea ja suudleb ennastunustavalt blondiini, kellest saab otsekohe minu jaoks maailma kõige vastikum inimene.

Issand, ma arvan, et see on tema! Ei! See ei pidanud nii minema. Olen seda stseeni igal õhtul silmi sulgedes ette kujutanud ja see pole mitte kunagi – kordan: mitte kunagi – niimoodi lõppenud. Vahel on ta sõpradega baaris, teinekord loeb üksinda kohvikus, aga mitte kunagi pole ma kujutlenud, et tal on sõbratar, keda ta suudleb, nii et hing kinni.

„Kuramus,“ pomiseb Sarah ja torkab mulle veiniklaasi pihku. Me vaatame, kuidas suudlus jätkub. Ja jätkub. Jestas, kas neil pole mingit sündsustunnet? Mees kobab nüüd naise tagumikku, ületades rahvast täis baari jaoks igasugused piirid. „Kombed, inimesed,“ poriseb Sarah. „Ta pole sinu maitse, Lu.“

Olen nagu kuu pealt kukkunud. Kallan klaasitäie jahutatud veini korraga kurgust alla ja värisen.

„Tahan vist ära minna,“ ütlen ma, tobedal kombel nutma puhkemas. Siis lõpetavad nad suudlemise ja naine kohendab kleiti, mees pomiseb talle midagi kõrva ning pöördub ja tuleb joonelt meie poole.

Ma taipan kohe. Mees möödub meist ja ma peaaegu naeran joovastunud kergendustundest.

„See pole tema,“ sosistan ma. „Isegi mitte eriti tema moodi.“

Sarah pööritab silmi ja hingab välja, kuna oli ilmselt hinge kinni hoidnud. „Jestas, suur tänu selle eest. Milline jätis. Tead, ma oleksin talle äärepealt jala taha pannud.“

Tal on õigus. Meist äsja mööda loivanud mees on äärmiselt ennast täis, pühkides naise huulepulka käeseljaga huultelt, rahulolev muie tualettide poole minnes näol.

Issand, ma tahan veel juua. Oleme kolm kuud bussimeest otsinud. Pean ta varsti leidma, muidu satun võõrutusravile.

Pärastpoole Delancey Streetile jõudes võtame jalanõud jalast ja vajume istuma.

„Ma olen mõelnud,“ sõnab Sarah. „Töö juures on üks uus tüüp. Võib-olla tahaksid temaga kohtuda.“

„Ma tahan ainult bussimeest,“ ohkan mina dramaatiliselt.

„Aga kui sa ta leiad ja selgub, et ta on tropp?“ küsib Sarah. Meie varasem vahejuhtum baaris tõi ilmselt ka talle mõistuse koju.

„Arvad, et peaksin otsimise lõpetama?“ küsin ma ja tõstan raske pea diivani käetoelt, et teda vaadata. Ta laiutab käsi ja jätab need laiali.

„Tahan lihtsalt öelda, et sa vajad tagavaraplaani.“

„Juhuks, kui ta on tropp?“

Sarah tõstab pöidlad püsti arvatavasti seepärast, et pead on liiga raske tõsta.

„Ta võib olla täielik supertropp,“ sõnab ta. „Või tal on sõbratar. Või, issand, Lu, ta võib olla abielus.“

Ahmin õhku. Tõsiselt. „Ei!“ turtsatan ma. „Ta on vallaline, vapustav ja ta on kusagil seal, oodates, et ma ta üles otsiksin.“ Tunnen seda purjus inimese veendumusega. „Või otsib ta koguni mind.“

Sarah ajab end küünarnukkide najale ja põrnitseb mind, pikad punased juuksed sassis ja ripsmetušš laiali läinud.

„Tahan öelda vaid seda, et meil – sul – võivad olla ebarealistlikud ootused ja sa – meie – peame edaspidi ettevaatlikud olema.“

Tean, et tal on õigus. Mu süda jäi enne baaris peaaegu seisma.

Vaatame teineteist ja siis patsutab ta mu jalga. „Me leiame ta,“ ütleb Sarah. See on lihtne toetuse väljendus, aga minu purjus olekus toob see mulle klombi kurku.

„Lubad?“

Ta noogutab ja teeb südame kohal risti ning ma nuuksatan vesiselt, sest olen väsinud ja purjus ja võib-olla ka sellepärast, et ma ei suuda vahel enam bussimehe nägu päriselt meenutada ja kardan, et unustan, milline ta välja näeb.

Sarah ajab end istuma ja kuivatab pluusivarrukaga mu pisarad.

„Ära nuta, Lu,“ sosistab ta. „Me jätkame otsimist, kuni ta leiame.“

Noogutan ja vaatan lakke, mida meie majaomanik on lubanud aastaid üle värvida, sestsaadik, kui me siia kolisime. „Leiame. Ja ta on täiuslik.“

Sarah vaikib ja vehib siis näpuga kusagil oma pea kohal. „Peab olema. Muidu uuristan ma ta otsaesisele sõna „tropp“.“

Ma noogutan. Tema lojaalsus on kiiduväärt ja see on vastastikune. „Roostes skalpelliga,“ lisan ma võigast kujutluspilti täiustades.

„Ja see läheb põletikuliseks ja tema pea kukub otsast,“ pomiseb tema.

Sulen silmad, naerdes endamisi. Kuni ma bussimehe leian, kuulub lõviosa minu õrnadest tunnetest Sarah’le.

24. oktoober

Laurie

„Arvan, et sellega on ühel pool,“ sõnab Sarah ja taganeb, et meie kätetööd imetleda. Oleme terve nädalavahetuse oma korteri väikest elutuba remontinud – oleme mõlemad värviplekilised ja tolmused. Oleme peaaegu lõpetanud ja ma tunnen mõnusat rahulolu – soovin vaid, et mu hädine töökoht hotellis tekitaks mulle pooltki nii hea tunde.

„Loodan, et majaomanikule meeldib,“ ütlen ma. Meil pole tegelikult lubatud selliseid muutusi teha, aga ma ei usu ka, et ta meie tegevusele vastu oleks.

„Ta peaks meile selle eest peale maksma,“ lausub Sarah, käed puusas. Tal on seljas äralõigatud säärtega tunked ja roosa vest, mis on tema juustega räiges vastuolus. „Me tõstsime tema korteri väärtust. Kellele ei meeldiks need põrandalauad rohkem kui see vana hõre vaip?“

Naeran, meenutades seda komöödiat, kuidas me rullikeeratud vaipa trepist alla tassisime. Kui alla jõudsime, higistasime nagu kaevurid ja vandusime nagu meremehed, mõlemad täis lahtise vahtkummist aluskihi tükke. Kui olime selle naabri prügikonteinerisse vinnanud, lõime käsi kokku – see konteiner on siin olnud terve igaviku ja ma ei usu, et nad seda tähelegi panevad.

Ilusad vanad tammepuust põrandalauad on imeilusad – ilmselgelt vaevus keegi neid kunagi korda tegema, enne kui praegune majaomanik need mustrilise jõledusega kinni kattis. Meie pingutused laudu lihvida on vilja kandnud, tänu valgeks värvitud seintele ja suurtele vanadele liugakendele seisame mahedalt valgusküllases toas. See on väsinud hoone, mille karkass on glamuurne, kui kipslaed välja arvata. Oleme ostnud odava vaiba ja pannud kokkusobimatutele mööblitükkidele magamistubadest toodud pleedid peale ning ma leian, et oleme odava rahaga korda saatnud ime.

„Boheemlaslik elegants,“ kuulutab Sarah.

„Sul on juustes värvi,“ ütlen ma, puudutades pealage, et ta teaks, kus, ja määrin seda tehes ka oma juuksed värviseks.

„Sul ka,“ vastab ta naerdes ja vaatab siis kella. „Friikartulid ja kala?“

Sarah’l on hobuse ainevahetus. See on üks neid asju, mis mulle tema juures kõige rohkem meeldib, sest nii võin mina süümepiinadeta kooki süüa. Noogutan, sest kõht on tühi. „Lähme.“

Pool tundi hiljem ütleme oma uues uhkes elutoas toosti, süües diivanil istudes põlvedelt friikartuleid ja kala.

„Peaksime oma töökohad sinnapaika jätma ja hakkama teles remondisaadet juhtima,“ tähendab Sarah.

„Oleksime vinged,“ arvan mina. „„Laurie ja Sarah disainerremont“.“

Ta vaikib, kahvel õhus. „„Sarah ja Laurie disainerremont“.“

„Laurie ja Sarah kõlab paremini,“ muigan ma. „Sa tead, et mul on õigus. Pealegi olen ma sinust vanem, nii et õigluse nimel peaks minu nimi eespool olema.“

See on meil pidev omavaheline nali – olen Sarah’st paar kuud vanem ja ma kasutan alati võimalust seda rõhutada. Ta turtsub õlut kurku tõmmates, kui ma põrandalt oma pudeli võtan.

„Ära põrandalaudu ära riku!“

„Kasutasin klaasialust,“ teatan ma uhkelt.

Sarah kummardub ja vaatab mu klaasialust, milleks on supermarketi selle kuu pakkumiste leht.

„Issand jumal, Lu,“ venitab ta siis. „Meist on saanud klaasialuseid kasutavad inimesed.“

Ma neelatan tõsiselt. „Kas see tähendab, et me saame koos vanaks ja võtame kassid?“

Ta noogutab. „Arvan küll.“

„Noh, mis siis ikka,“ porisen ma. „Minu intiimelu on ametlikult surnud.“

Sarah keerab kokku oma friikartulite ja kala ümbrispaberi. „Ise oled selles süüdi,“ sõnab ta.

Ta peab mõistagi silmas bussimeest. Bussimees on saavutanud praeguseks peaaegu müütilise staatuse ja ma olen alla andmise äärel. Kümme kuud on väga pikk aeg, et otsida võõrast inimest lootuses, et ta on vallaline, et ma talle meeldin ja et ta pole kirvemõrvar. Sarah ütleb, et ma pean edasi liikuma, mis tähendab, et pean leidma kellegi teise, enne kui nunnaks muutun. Tean, et tal on õigus, aga mu süda pole veel valmis bussimehest lahti laskma. See tunne, kui me pilgud kohtusid – ma pole midagi sellist kunagi varem kogenud.

„Oleksid jõudnud maakerale tiiru peale teha selle ajaga, mis on möödunud tema nägemisest,“ sõnab Sarah. „Mõtle, kui paljude täiuslike meestega sa oleksid seda tehes magada võinud. Oleksid saanud rääkida lapselastele lugusid Robertost Itaalias ja Vladist Venemaal.“

„Ma ei saa lapsi ega ka lapselapsi. Otsin igavesti asjatult bussimeest ja pean koos sinuga kasse,“ lausun mina. „Me asutame kasside varjupaiga ja kuninganna annab meile selle eest medali.“

Sarah naerab, aga tema pilk ütleb, et on aeg bussimehe unistused maha matta ja ta unustada.

„Mulle meenus, et olen kasside suhtes allergiline,“ tähendab ta. „Aga sa ju armastad mind ikkagi, eks?“

Ohkan ja võtan oma õlle. „See on kahjuks tõsine probleem. Leia keegi teine, Sarah, sest me ei saa koos olla.“

Sarah muigab. „Mul on järgmisel nädalal kohtamine.“

Haaran südame kohalt kinni. „Sa said minust kiiresti üle.“

„Kohtusin temaga liftis. Hoidsin teda stopp-nupuga pantvangis, kuni ta nõustus mind välja kutsuma.“

Ma pean tõesti Sarah’st õppust võtma – ta näeb midagi, mida tahab, ja haarab sellest kahe käega kinni. Soovin miljonendat korda, et mul oleks olnud julgust bussist väljuda, aga ma ei teinud seda. Võib-olla on aeg mõistus pähe võtta, lõpetada bussimehe otsingud ja purjuspäi nutmine iga kord, kui see jälle ebaõnnestub. Teisi mehi on küllaga. Pean võtma oma elu motoks „Mida Sarah teeks?“ – olen päris kindel, et tema ei raiskaks oma elust aastat nukrutsemise peale.

„Kas ostame sellele seinale mõne pildi?“ küsib ta, vaadates tühja kohta kamina kohal.

Noogutan. „Jah. Miks mitte? Kas see võib olla kassipilt?“

Ta naerab ja viskab mulle kokkukeeratud friikartulipaberi vastu pead.