Читать книгу Üks päev detsembris - Josie Silver - Страница 4

„Püüa täna õhtul Davidiga kohtudes rutakaid otsuseid mitte teha. Sa ei pea teda ilmselt esmapilgul endale sobivaks, aga usu mind, ta on väga vaimukas. Ja ta on lahke, Laurie. Ta andis mulle ükspäev koosolekul oma tooli. Kui paljud sinu tuttavad mehed nii teeksid?“ Sarah räägib seda põlvitades, võttes meie ühise tillukese korteri köögikapi tagaseinast välja võimalikult palju tolmuseid veiniklaase.

Vaatan vastust otsides ringi ja tõtt-öelda pole siit midagi leida. „Alumise korteri mees võttis oma ratta eest, et ma hommikul välisuksest välja saaksin. Kas see loeb?“

„Seesama mees, kes avab meie kirju ja jätab igal nädalavahetusel fuajee põrandale külmi kebabitükke?“

Naeran endamisi ja pistan veiniklaasid kuuma vahutavasse vette. Meie korteris toimub täna õhtul iga-aastane jõulupidu, mida oleme korraldanud sestsaadik, kui Delancey Streetile kolisime. Ehkki me kinnitame endale, et seekordne pidu tuleb uhkem, sest me ei käi enam ülikoolis, on külalisteks peamiselt tudengid ja mõned kolleegid, kellega me alles hakkame tuttavaks saama, kes tulevad siia vaidlema asjade üle, millest me päriselt aru ei saa – mulle tundub nii –, ja keegi David, kellega ma peaksin seksima ja keda Sarah peab minu jaoks täiuslikuks. Oleme seda varemgi läbi teinud. Mu parim sõbranna peab end kosjamooriks ja korraldas mulle juba ülikoolis mõned kohtamised. Esimene, Mark või võib-olla Mike, tuli keset talve kohale lühikestes jooksupükstes ja üritas terve õhtusöögi aja soovitada mulle selliseid roogi, mille kalorite põletamine jõusaalis ei võtaks kauem kui tunni. Ma armastan pudingut – põhiline, mis mulle menüüs ei kõlvanud, oli Mike. Või Mark. Vahet pole. Sarah kiituseks tuleb tunnistada, et mees sarnanes veidi Brad Pittiga, kui kissitada silmi ja vaadata teda hämaras ruumis silmanurgast. Ma tegin seda – tavaliselt ma esimesel kohtamisel meestega ei maga, aga mulle tundus, et pean Sarah pärast üritama.

Tema teine valik Fraser oli ainult natukene parem. Vähemalt mäletan ma tema nime. Ta oli kõige šotlaslikum šotlane, keda ma kohanud olen, nii et ma ei saanud umbes poolest tema jutust aru. Ma ei usu, et ta mainis torupille, aga ma poleks olnud üllatunud, kui tal olnuks üks torupill hõlma all. Tema ruudumustriline kikilips oli häiriv, aga sel polnud ka tähtsust. Kõige suurem möödapanek leidis aset kohtamise lõpus – ta saatis mu koju Delancey Streetile ja suudles mind nii, nagu teeks kunstlikku hingamist äärmiselt suure hulga süljega. Ma jooksin tuppa jõudes kohe vannituppa ja mu peegelpilt kinnitas, et ma näen välja, nagu oleks mind suudelnud Taani dogi. Vihmas.

Ega ma ise ole ka osanud kallimaid valida. Kui Lewis välja arvata, kes oli kodus mu pikaaegne kallim, panen ma ikka alati mööda. Kolm-neli, vahel ka viis kohtamist, enne kui asi liiva jookseb. Hakkan juba arvama, et kui olla parim sõbranna kellegi nii vapustavaga kui Sarah, on sel ka negatiivne pool – tema tõttu on meestel naiste suhtes ebarealistlikud ootused. Kui ta mulle väga kallis ei oleks, tahaksin tal ilmselt silmad peast välja torgata.

Igatahes, võite mind rumalaks pidada, aga ma teadsin, et need mehed ei olnud õiged. Mulle meeldib romantika – Nora Ephron oleks minu unistuste peo peakülaline ja ma tahaksin väga teada, kas toredad poisid tõesti suudlevad nii. Saate aru küll. Loodan, et kõikide nende konnade seas kohtan ma kunagi ka oma printsi. Või midagi sellist.

Kes teab, milline David on. Võib-olla veab mul kolmandal katsel. Ma ei kavatse hinge kinni hoida. Võib-olla on ta mu elu armastus või on ta jõle, aga ma olen elevil ja valmis vooluga kaasa minema. Ma ei ole seda viimasel aastal tihti teinud – me mõlemad kolisime ülikooli kaitstud maailmast töömaailma reaalsusesse, Sarah edukamalt kui mina. Ta sai juhuslikult töökoha kohalikus telekanalis, aga mina töötan ikka hotelli vastuvõtus. Jah, ehkki ma andsin uusaastalubaduse, ei tööta ma ikka veel oma unistuste ametis, aga mul oli valida kas see või minna koju Birminghami ja ma kardan, et kui Londonist lahkun, ei saa ma enam siia tagasi. Sarah’l pidi nagunii lihtsamini minema – ta on seltskondlikum ja mina kohmetum, mis tähendab, et töövestlused ei suju väga hästi.

Aga täna õhtul me unustame selle. Olen otsustanud nii palju juua, et seltskondlik kohmetus on võimatu. Uus aasta võimaldab meil ju oma järelemõtlematu ja alkoholist ajendatud käitumise unustada. See juhtus eelmisel aastal, jumala eest. Minge eluga edasi!

Täna kohtun ma ka esimest korda Sarah uue kallimaga. Ta on mehega mitu nädalat käinud, aga ühel või teisel põhjusel ei ole ma selle väidetavalt äärmiselt seksika mehepojaga veel kohtunud. Olen temast kuulnud piisavalt, et kirjutada raamat. Vaene mees seda ei tea, aga Sarah räägib, et ta on voodis jumal, ning ta kavatseb temaga lapsi saada ja abielluda, kui mehest on saanud kuulus meediategelane, kelleks ta ilmselgelt saada kavatseb. Mul on sellest mehest peaaegu kahju, sest tema tulevik on kahekümne nelja aasta vanuses järgmiseks kümneks aastaks paigas, ent tegemist on ju Sarah’ga. Ükskõik, kui lahe see mees on, veab ikkagi temal.

Sarah aina vatrab temast. Ta teeb seda ka praegu, rääkides nende metsikust voodielust rohkem, kui ma teada tahaksin.

Tõstan vahused sõrmed üles, et teda ohjeldada, ja seebimullid lähevad lendu, nagu oleks laps mullitajat puhunud. „Olgu, palun lõpeta. Ma püüan mitte orgasmi saada, kui viimaks su tulevase abikaasaga kohtun.“

„Ära seda talle ütle, eks?“ muigab Sarah. „Seda tulevase abikaasa asja. Ta ei tea seda veel ja see võib teda ehmatada.“

„Arvad?“ küsin ma surmtõsiselt.

„Las arvab mõne aasta pärast, et see on tema geniaalne mõte.“ Sarah pühib tõustes teksade põlved puhtaks.

Noogutan. Sarah’t tundes mässib ta selle mehe ümber oma väikese sõrme ja too on valmis spontaanselt abieluettepanekut tegema just siis, kui Sarah seda õigeks peab. Teate ju inimesi, kes teisi enda poole tõmbavad? Neid haruldasi elust pulbitsevaid isiksusi, kes kiirgavad midagi, mis teised inimesed nende orbiidile kisub? Sarah on selline, aga kui arvate, et see teeb ta talumatuks, siis eksite.

Kohtusin temaga ülikooli esimesel kursusel siinsamas. Olin otsustanud üürida ülikoolilt korteri, mitte minna ühiselamusse, ja valisin selle koha. See on kõrge vana maja, mis on jagatud kolmeks – alumisel korrusel on kaks suuremat korterit ja meie pööningud on ülemisel korrusel, nagu mingi kelmikas järelmõte. Olin täielikult võlutud, kui seda vaatamas käisin, sest mul olid roosad prillid täiega ees. Teate seda väikest korterit, millises elab Bridget Jones? See meenutas mulle seda, ainult et oli armetum ja vähem elegantne ning üüri maksmiseks pidin ma hakkama seda võõraga jagama. Need miinused ei takistanud mind allkirja andmast – ühte võõrast on lihtsam taluda kui lärmakat, võõraid täis koridori. Mäletan kolimise päeva, kui kärutasin oma asju kolmandale korrusele lootes, et mu uus korterinaaber ei hävita täielikult mu Bridget Jonesi fantaasiat.

Ta oli kinnitanud uksele tervituse kasutatud ümbriku tagumisel poolel, suures hoogsas punases käekirjas.

Kallis uus korterikaaslane!

Läksin ostma odavat vahuveini, et tähistada meie uude koju kolimist. Kui tahad, võta suurem tuba.

Mulle meeldib nagunii olla vetsule lähemal!

S x

Oligi kõik. Ma olin tal peos enne, kui temaga kohtusin. Ta on minust erinev mitmel moel, aga meil on piisavalt sarnasusi, et klappida ülihästi. Ta on vapustava välimusega, tulipunaste juustega, mis ulatuvad peaaegu tagumikuni, ja tema keha on imeline, ehkki ta ei hooli oma välimusest grammigi.

Tavaliselt tekitaks nii vapustava välimusega naine minus inetu õe tunde, aga Sarah oskab inimesi end hästi tundma panna. Esimese asjana ütles ta tol päeval poest tagasi jõudes: „Kuradi kurat! Sa oled Elizabeth Taylori koopia. Peame tabaluku ukse ette panema, muidu tekitame mässu.“

Ta muidugi liialdas. Ma ei ole eriti Elizabeth Taylori moodi. Mu emapoolne vanaema oli prantslanna, kellelt ma pärisin tumedad juuksed ja sinised silmad. Ta oli kahekümnesena üsna kuulus baleriin ja meil on selle tõestuseks alles vanad kavalehed ja udused ajaleheväljalõiked, ent ma olen pidanud end alati pigem ebaõnnestunud pariislaseks – pärisin vanaema kehakuju, aga mitte tema graatsilisust, ning tema korralik brünett krunn on minu puhul muutunud peas püsti seisvaks juuksepahmakaks. Pealegi ei ole ma piisavalt distsiplineeritud, et tantsimisega tegelda. Ma armastan liiga palju šokolaadikooki. Kui ainevahetus aeglasemaks jääb, on mul kriips peal.

Sarah ütleb naljatades meie kohta prostituut ja printsess. Tegelikult pole temas midagi litsakat ja mina pole piisavalt daamilik, et olla printsess. Nagu öeldud, on meil palju ühist ja me ajame teineteist naerma. Tema on Thelma ja mina Louise¹, mistõttu mind natuke häirib, et ta on järsku armunud mehesse, keda ma pole veel näinudki ja kelle sobivust kinnitanud.

„Kas meil on piisavalt alkoholi?“ küsib ta, vaadates kriitilise pilguga köögi tööpinnale rivistatud pudeleid. Mitte keegi ei saaks öelda selle kohta peen väljapanek – seal on odavat supermarketi veini ja viina, mida me oleme viimased kolm kuud kokku ostnud, et pidu jääks meelde.

Või pigem ei jääks.

„Küllaga. Inimesed toovad nagunii midagi kaasa,“ vastan ma. „Kõik läheb hästi.“ Kõht koriseb, tuletades meelde, et me kumbki pole hommikust saadik söönud.

„Kas sa seda kuuled?“ küsin ma kõhtu masseerides. „Mu magu palub sul teha DS erirooga.“

Sarah võileivad on Delancey Streeti müütide ja legendide aluseks. Ta õpetas mulle oma püha hommikusöögikolmainsust – peekon, peet ja seened – ning meil kulus peaaegu kaks aastat, kuni leidsime oma eriroale nime DS, meie korteri järgi.

Ta pööritab silmi ja naerab. „Sa oskad seda ise ka teha.“

„Mitte nii, nagu sina.“

Ta ajab end veidi puhevile, avades külmiku ukse. „Seda küll.“

Vaatan, kuidas ta laob kihiti kana, sinihallitusjuustu, lehtsalatit, majoneesi ja jõhvikaid ning see on täppisteadus, mida ma veel pole omandanud. Tean, et see kõlab jõledalt, aga uskuge mind, see ei ole jõle. See ei pruugi olla tavapärane tudengimenüü, aga sestsaadik, kui me ülikoolipäevil selle imemaitsva kombo valmis tegime, on meil alati need koostisosad külmikus olemas. See on meie tavapärane söök. See, jäätis ja vein.

„Asja üdi on jõhvikad,“ ütlen ma esimese suutäie järel.

„Asi on kogustes,“ sõnab Sarah. „Liiga palju jõhvikaid ja see on moosisai. Liiga palju juustu ja jääb mulje, nagu lakuks teismelise musti sokke.“

Tõstan võileiva, et veel üks amps võtta, aga Sarah viskub ettepoole ja lükkab mu käe alla. „Oota. Me peame midagi jooma, et peotuju tekiks.“

Ma ägan, sest kui ta võtab kaks pitsi, taipan, mida ta üritab. Ta naerab juba endamisi, võttes kapist helbekarpide tagant tolmuse pudeli.

„Munga kusi,“ ütleb ta ja kallab mõlemale pitsitäie. Või benediktiin, kui anda korteriga kaasa tulnud vanale ürdiliköörile õige nimi. Pudelil on kirjas, et see on eriline segu salajasi ürte ja maitseaineid, ning kui me varsti pärast sissekolimist seda maitsesime, otsustasime, et üks neist salajastest koostisosadest on üsna kindlalt benediktiini munkade kusi. Aeg-ajalt, tavaliselt jõulude paiku, võtame kumbki pitsikese, ja me oleme seda rituaali hakanud armastama ja vihkama võrdsel hulgal.

„Põhjani,“ ütleb ta naeratades ja lükkab mulle üle laua klaasi, istudes toolile. „Ilusaid jõule, Lu.“

Me lööme kokku ja joome pitsid tühjaks, virutame tühjad klaasid lauale ja võpatame.

„See ei lähe vanusega paremaks,“ sosistan ma, tundes, et jook võttis mul suulae naha maha.

„Raketikütus,“ kähistab Sarah naerdes. „Söö võileiba. Oled selle ära teeninud.“

Me sööme vaikuses ja kui oleme lõpetanud, kopsib ta tühja taldriku serva.

„Jõulude pärast võiksime vist ka vorsti lisada.“

Ma raputan pead. „DS erirooga ei tohi muuta.“

„Vürtsika vorstiga on võimalik kõike paremaks teha, Laurie.“ Sarah kergitab kulme. „Kes teab, võib-olla näed täna Davidi oma.“

Arvestades Sarah korraldatud kahte viimast pimekohtingut, ei lase ma sel mõttel end liialt elevile ajada.

„Tule,“ ütlen ma ja panen taldrikud kraanikaussi. „Sätime end valmis, nad on varsti kohal.“

Olen joonud kolm klaasi valget veini ja üsna lõõgastunud, kui Sarah mu üles otsib ja kättpidi köögist välja tirib.

„Ta on siin,“ sosistab ta mu sõrmeluid litsudes. „Tule teda tervitama. Sa pead temaga kohe kohtuma.“

Naeratan vabandavalt Davidile, kui Sarah mu eemale veab. Hakkan aru saama, mida Sarah silmas pidas, kui ütles, et David võib mulle meeldima hakata. Ta on mind juba mitu korda naerma ajanud ja kallanud mulle pidevalt veini juurde – ma mõtlesin isegi juba väikesele suudlusele. Ta on meeldiv, meenutades „Sõprade“ Rossi, aga avastan, et mind huvitab rohkem Sarah hingesugulasega kohtumine, mis tähendab, et „Sõprade“ Ross on homme unustatud. See on hea baromeeter.

Sarah tirib mu läbi meie naervate purjus sõprade ja terve hulga inimeste vahelt, keda me vist kumbki ei tunne, kuni jõuame viimaks tema kallimani, kes seisab kõhklevalt välisukse juures.

„Laurie.“ Sarah on ärevil ja särasilmne. „See on Jack. Jack, see on Laurie. Minu Laurie,“ lisab ta rõhuga.

Avan tervitamiseks suu ja näen siis mehe nägu. Süda kerkib kurku ja mul on tunne, nagu oleks keegi mulle elektrišoki labad rinnale pannud ja voolu põhja keeranud. Ma ei suuda midagi öelda.

Ma tean teda.

Mul on tunne, nagu oleksin alles eelmisel nädalal teda esimest – ja viimast – korda näinud. See hingemattev pilk rahvast täis bussi ülemiselt korruselt aasta tagasi.

„Laurie.“ Ta ütleb mu nime ja ma võiksin nutta kergendusest, et ta on siin. See kõlab pööraselt, aga ma olen terve viimase aasta soovinud ja lootnud, et kohtun temaga juhuslikult. Ja nüüd on ta siin. Olen otsinud tema nägu rahva seast, baaridest ja kohvikutest. Olin juba bussimehe leidmisele käega löönud, ehkki Sarah vannub, et ma olen temast nii palju rääkinud, et ta tunneks tema ka ise ära.

Selgub, et ei tundnud. Selle asemel tutvustab ta teda mulle kui oma elu armastust.

Rohelised. Mehe silmad on rohelised. Iirise servadest samblarohelised, pupillide ümbert merevaigukuldsed, aga mind ei jahmata nii väga tema silmade värv kui pilk, millega ta mind vaatab. Jahmunud äratundmine. Peadpööritav laupkokkupõrge. Ja siis on see kadunud, nii et ma ei tea, kas ehk minu enda igatsuse jõud pani mind seda ette kujutama.

„Jack,“ õnnestub mul öelda ja ma sirutan käe. Tema nimi on Jack. „Tore kohtuda.“

Ta noogutab, huulil kerge närviline naeratus. „Laurie.“

Vaatan Sarah poole, tundes kohutavaid süümepiinu, kindel, et ta tunnetab, et midagi on valesti, aga ta ainult naeratab meile nagu hullumeelne. Jumal olgu tänatud odava veini eest.

Kui Jack võtab mu käe oma sooja tugevasse pihku, surub ta seda kindlalt, peaaegu viisakalt, nagu kohtuksime koosolekuruumis, mitte jõulupeol.

Ma ei tea, mida peale hakata, sest ükski neist asjadest, mida ma teha tahan, ei oleks õige. Ma ei saa kohapeal orgasmi, aga mu südamega on midagi lahti. Kuidas kurat selline asi juhtuda sai? Ta ei saa olla Sarah kallim. Ta on minu oma. Ta on terve aasta minu oma olnud.

„Ta on imeline, eks?“

Sarah on pannud käe mu alaseljale, tõugates mind mehe poole, et me embaksime, sest ta tahab, et meist saaksid parimad sõbrad. Tunnen end armetult.

Jack pööritab silmi ja naerab närviliselt, nagu tekitaks Sarah käitumine temas kohmetust.

„Just nii suurepärane, nagu sa ütlesid,“ sõnab ta noogutades, nagu imetleks sõbra uut autot, ja tema näole kerkib minu poole vaadates vabanduse sarnane ilme. Kas ta vabandab, kuna mäletab või kuna Sarah käitub nagu üleliia innukas tädi pulmas?

„Laurie?“ Sarah pöördub minu poole. „Ta on ju täpselt nii imeline, nagu ma ütlesin?“ Ta naerab, mehe üle uhke, ja peakski olema.

Ma noogutan. Neelatan valulikult ja sunnin end naerma. „Kindel see.“

Kuna Sarah tahab nii meeleheitlikult, et me teineteisele meeldiksime, puudutab Jack kuulekalt huultega mu põske. „Meeldiv sinuga kohtuda,“ ütleb ta. Tema hääl sobib talle täiuslikult – rahulikult enesekindel, madal, leebe huumoriga. „Ta räägib sinust pidevalt.“

Ma naeran ebakindlalt. „Ka mul on tunne, et tunnen sind.“ Ja nii ongi – mul on tunne, et tunnen teda terve igaviku. Tahan pead pöörata ja teda huultele suudelda. Tahan ta oma tuppa tirida ja ukse sulgeda, öelda, et armastan teda, võtta riided seljast ja minna temaga voodisse, uppuda tema naha puidusesse, puhtasse ja sooja lõhna.

Olen põrgus. Ma vihkan ennast. Taganen paar sammu, et kainet mõistust säilitada, ja üritan sundida oma õnnetut südant muusikast vaiksemalt põksuma.

„Juua?“ küsib Sarah kergel toonil valjusti.

Jack noogutab, tänulik, et leidis päästenööri.

„Laurie?“ Sarah vaatab minu poole, lootes, et ma lähen nendega kaasa.

Ma vajun tahapoole ja vaatan piki koridori vannitoa suunas, niheldes, nagu peaksin vetsu minema. „Tulen kohe.“ Pean Jackist, neist, sellest kõigest eemale saama.

Vannitoas virutan ukse kinni ja vajun istuma, pea käte vahel, ahmides õhku, et mitte nutma puhkeda.

Issand jumal, issand jumal. Issand jumal! Ma armastan Sarah’t, ta on mu õde, ehkki mitte vere kaudu, aga see … Ma ei tea, kuidas turvaliselt navigeerida, uputamata laeva kõigi meiega pardal. Lootus lööb rinnus helendama, kui kujutan ette, kuidas ma jooksen siit välja ja pahvatan tõe välja, sest võib-olla saab Sarah siis aru, et põhjus, miks ta Jacki vastu tõmmet tunneb, on alateadlikult selles, et ta tundis temas ära bussimehe. Jumal ise teab, et ma peaaegu et joonistasin ta Sarah’le ette! Milline ämber! Kuidas me selle absurdsuse üle naeraksime! Aga … mis edasi? Ta astub viisakalt kõrvale ja Jackist saab minu kallim? Ma ei usu, et Jack mind üldse ära tundis.

Reaalsuse tinaraske lüüasaamise tunne purustab mu hapra totra lootuse. Ma ei saa seda teha. Muidugi mitte. Sarah’l pole aimugi ja, issand, ta on nii õnnelik. Seda kiirgab temast heledamalt kui valgust Petlemma tähest. Praegu on küll jõulud, aga see on päriselu, mitte mingi nõme Hollywoodi film. Sarah on mu parim sõbranna ja ehkki see võib mu hävitada, ei ütle ma kunagi Jack O’Marale – ilma igasuguse lootuse ja tagamõtteta –, et ta on minu jaoks täiuslik ja mu närbunud süda armastab teda igavesti.