Читать книгу Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust - Jürgen-Detlev von Uexküll - Страница 2

24. veebruaril 1812 sõlmisid Preisimaa kuningas ja prantslaste keiser liidulepingu „mis puudutas ka tegevust Venemaa vastu”. Selles garanteeritakse vastastikku maavaldused ning tugevdatakse Inglismaa-vastast blokaadi. Prantsuse ja liitlaste vägedele garanteeritakse vaba läbipääs ning Preisi kuningas kohustub osalema Venemaa-vastases kampaanias 14 000 jalaväelasest, 4000 ratsaväelasest, 2000 suurtükiväelasest ja 60 suurtükist koosneva kontingendiga. Venemaa vastu peetava sõja õnneliku lõpu korral peab Preisimaa saama kompensatsiooni maa kujul. 24. märtsil sõlmivad Venemaa ja Rootsi Peterburis liidulepingu, milles Rootsile „kinnitatakse, et talle tahetakse peatselt nõutada Norra” ja et too lubab selle eest Napoleoni-vastaseks võitluseks 30 000 meest. 25. märtsil ratifitseeritakse Viinis Austria ja Prantsusmaa vahel sõlmitud liit. Mõlemad riigid garanteerivad vastastikku maavalduste puutumatuse ja uuendavad vastuvõetud Inglismaaga kauplemise keeldu. Austria kohustub hoidma relvil 30 000 meest ja 60 suurtükist koosneva suurtükiväe pargi. Venemaa-vastase sõja õnneliku lõpu korral peab Austria territoorium saama suurendatud. 27. märtsil antakse Peterburis teada reservarmee moodustamisest.

Strelna, 17. märts 1812 ■ Pärast seda, kui keiser lasi meie polgul enda eest mööda marssida, lahkusime me Peterburist enne keskpäeva ja jõudsime kella 9 ajal siia kohale. Meie lahkumisel oli kogunenud suur rahvahulk ja paljud saatsid meid jalgsi või vankritel. Nii paljude sõdurite lahkumine, kes oma pered maha jätsid, oli osalt lõbus ja osalt kurb näitemäng. – Ma ise olin väga rõõmus Peterburist lahkudes. Oma fantaasias nägin tulevast elu sõjakäigul võõrastes maades eredais värvides. Ainuke asi, mida ma kahetsesin, oli loobumine preili M. seltskonnast, kes oli mulle nii erinevail viisidel kalliks ja huvitavaks saanud.

Strelnasse jõudes kiirustasid mõned ohvitserid ja ka mina võõrastemajja, et endale lõunasöök tellida; olime marsist päris väsinud ja keha taastumine oli hädavajalik. Õhtu möödus vestlustes, milles tulevikku ette kujutati. Esimest korda magasime õlgedel ja lakas.

Djatlitsõ, 18. märts ■ Ropšas, kust me läbi läksime, andis härra Lazarev meile hea hommikueine. Marss oli päris pingutav. Me jõudsime kella 5 ajal Djatlitsõsse, kus meid ootas hea lõunasöök, mida vürtsitasid mu seltsimeeste naljad. (Mul pole midagi paremat teha, kui usaldada end sõdurite ja inimsoo kaitsja Morpheuse hoolde.)

Tširkovitsõ, 19. märts ■ Ma magasin sel hommikul nagu kuningas; äkitselt kuulsin ma pasunahelisid, hobuste hirnumist ja ma näen, kuidas mu Fjodor voodile läheneb, mind äratada ei söanda ja kuidas ta mind ärkvelolevana leiab, püüdes mu silmadest lugeda, ega tema kohalolek mind ei häiri. Ma tõusen üles, juba on mul palašš3 vööl ja mu hobune taob hüti lävel rahutult esikapjadega maad. Ma hiivan end hobusele, sõjaline vaimustus haarab mind ja ma tõotan endale vapralt võidelda ning mitte iial ratsaväest lahkuda. – Nüüd olen jälle oma seltsimeeste ringis, nalja ja naeruga. Mul ei ole oma päevikule midagi usaldada, vaid vahetevahel mõtlen ma preili M. peale…

Opolje, 20. märts ■ On kohutavalt külm. Olen terve päeva jala käinud. Suurvürst4 liitus siin meiega.

Narva, 21. märts ■ Mulle anti 15 päeva puhkust. Ma kaotasin mängides 400 rubla. Vaatasin Narva koske; see on imeline; ma pole veel midagi nii ilusat näinud.

22. märts ■ Puhkepäev. Olen lähetatud polgu tarvis sööta rekvireerima. Tore ülesanne. Mul pole sellest aimugi.

Oudova 5 , 23. märts ■ Lõpuks olen siin; üdini läbikülmunud, täiesti märg, vandudes öömajapidajaid ja postiljone, kes reageerivad vaid peksule ja rahale. – Kui olen jaganud lapiti mõõgahoope, hästi maksnud, kõvasti karjunud, olen saanud vähe süüa ja öömaja, mis sobiks loomadele, keda araabia prohvetid nii põlgavad. – Mu tuba on nii väike, et saan vaevu teha 3–4 sammu, räpane ja täis põrgulikke söödikuid. Lisaks pole perenaisel muud pakkuda kui veidi pekki ja mune.

24. märts ■ Mu hea Akulina lõbustab mind oma heasüdamlikkuse ja lobisemisega; me saame nii hästi läbi nagu tunneksime üksteist juba paar aastat. – Ma olen oma aega täna hästi veetnud. Minu armastusväärne talupoeglik nümf Oudovast istus täiesti sõbralikult mu põlvele. Ma ütlesin endale, et ennast tuleb edasi harida ja end lõbustada seal ja millal just saab. Ma palusin teda jutustada oma ilusast pulmapäevast; see kirjeldus köitis mind väga ja see vestlus soojendas mind sedavõrd, et ma vaevu oma teenri sisenemist märkasin, kes näis muiet alla suruvat. See oli kindlasti väga koomiline, nähes mu Akulinat äkitselt lahkumas oma kohalt mu põlvedel.

Ma eksisin filosoofilistesse vaatlustesse. Kõik siin ilmas on asjatu, hüüdsin ma. Vaevu puudutab inimest rõõm kui ta juba end äkitselt sellest ära pöörab. Kujutlusvõime, see meie meelte kaunis võime, tegi mõningaid hüppeid, aga peagi pöördusin oma jaheda filosoofia juurde tagasi. Ma mõtlesin oma noorusele ja oma hetkeolukorrale. Minevik jooksis mu silmade eest läbi – õnnelik lapsepõlv, kui ma kõike naervate silmadega vaatasin ja kus kujutlusvõime kõigele sõnulseletamatu sarmi andis. Aga nüüd! Milline erinevus! Kuigi mu meeled ja mu iseloom pole võtnud süngeid ja tumedaid toone, tunnen ma siiski ükskõiksust kõige vastu, mis mind ümbritseb; see teeb mulle vaeva! On hetki, kui mu süda end vabalt tunneb ja tahaks kogu maailma emmata, aga need hetked on mööduvad ja kaovad kui sulav lumi soojendavate kevadiste päikesekiirte käes.

25. märts ■ Just nägin oma venda Jakobit. Milline rõõm! Kui tore on armastatud inimest taas kohata. Ta tuleb puhkuselt, et oma polku tagasi pöörduda. Ta peab kohe edasi minema. Oma asjaajamised olen lõpetanud; polk marsib hommikul edasi.

26. märts ■ Jakob ja Garde à Cheval on läinud; vaid mina olen sellesse neetud hütti jäänud, jäetud igavuse ja üksinduse kätte. Siiski armastan ma vahel üksindust, mis inimese tema enda juurde tagasi toob. Ma nimetaksin seda heaks ravimiks, kuna küpses peegelduses veedetud silmapilgud on hädavajalikud.

Zamogilje, õhtul. ■ Pärast seda, kui olin oma väikesed äriasjad lõpetanud ja oma komando ees teele saatnud, istusin ma oma kibitkasse6. Kutsar, kes oli nähtavasti lasknud oma huultel liiga tihti klaasi pikkust mõõta, ajas oma troika nelja sõitma; hele kuupaiste lasi maapinna näida maagilise ja magusa selgusega. Paremal laius Peipsi järv, vasakul tõusis tume mets. Ma langesin unistustesse, kuni kutsari alkohol ja suur kivi mu sõiduki ümber ajasid. Õnnetus polnud siiski kuigi suur ja kella 9 ajal jõudsin siia kohale, kondid nagu rattale tõmmatud ning kirudes napsi, kive ja kutsarit.

27. märts ■ Puhkepäev. Ilm on halb; vaid mu sõprade seltskond ergutab mind pisut.

Seltso, 28. märts ■ Marsin taas koos polguga. Mõtlen tihti oma perekonnale; see on mu kõige armastatum tegevus.

29. märts ■ Õnnetu päev! Marss polnud mitte ainult pikk ja väsitav; saatan sundis mind kaarte mängima, kui olin klaasi punši joonud. Ma kaotasin kogu oma raha! See on asjata, et ma oma kaebused paberile panen, see on halb ja tumm trööstija. Mis ma nüüd ilma rahata peale hakkan? Olgu neetud see kelm, kes kaardid välja mõtles! Nad on mulle piisavalt õnnetust toonud!

Tolbitsa, 30. märts ■ Ilm on ilus, meie marss oli lõbus. Ma hakkan oma kaotustest üle saama, aga andsin endale sõna hasartmänge enam mitte mängida. – Siinsed talupojad on tõeliselt vaesed.

Pihkva, 31. märts ja 1. aprill ■ Puhkepäev. Kevad läheneb kiirete sammudega ja laseb loodusel ning inimesel uuesti sündida. Meie sissemarss oli pidulik; keegi polnud varem keiserlikku kaardiväge näinud ja kõik vahtisid meid suurte silmadega. Linn on väike, halvasti ehitatud, aga elav. Eile õhtul käisin jalutamas, et oma väikesi tähelepanekuid teha. Rahvas räägib siin iseäralikku žargooni; naised kannavad ilusaid tanusid. Mul oli rõõm apteekri juures klaverit mängida, millega ma veetsin aega kuni kella kuueni; siis läksin n-ö kontserdile, kuus mustlasest käpardit, kes mõistsid ilmselt rohkem kreeka keelt kui muusikat. Täna sõime me kuberneri, vürst Šahhovskoi pool, kes meid täiuslikult vastu võttis.

2. aprill ■ Teel Pihkvast Ostrovisse märkasin ma hulka kerjuseid, kes kogunesid suurele teele, et möödujate halastust välja kutsuda. Valitsus on süüdi; lisaks on enamik robustsed ja terved. Kas see on siis virkus ja aktiivsus, mida Venemaa etnograafilistes kirjeldustes nii kiidetakse? Kas võib kogu rahvust õiglaselt hinnata, kui tuntakse vaid osa sellest? Selle kandi talupojad on väga vaesed. Tal pole riideidki, et end külma eest kaitsta. Õnneks on ta selle seisundiga liialt harjunud, et temas võiks suureks kasvada vastuhaku vaim, mida maha tuleb suruda.

Ostrov, 3. aprill ■ Täna hommikul ületasime jõe Velikaja Reka, mille kaldal linn asub. Ma külastasin proua K. mõisa. Kõikjalt kumas heaolu ja lihtsust. Kell kuus pöördusin oma korterisse tagasi. Me veedame oma õhtuid bostoni mängimise või lobisemisega. Mis oleks sõjaväeteenistus ilma sõprade seltskonnata!

4. aprill ■ Me marsime nüüd suure tee serva mööda. Meie tänane marss oli päris lühike. Pärast sööki tegime koos polkovnikuga jalutuskäigu. Kumbki meist esitas sõjalisi plaane. Vaheldumisi olime rünnakul või kaitses. Maastik oli ebatasane; sellele vaatamata lasime me (oma mõtetes) patareid valmis panna. Mõned talupojad, kes meile vastu tulid, pidasid meid hullumeelseiks ja tegid ristimärgi. – Heidan oma õlekubule magama.

Võšgorod, 5. aprill ■ Tänane marss oli päris meeldiv. Linnulaul kuulutas kevade saabumist, kuigi maa on veel lumega kaetud. Me oleme Võšgorodi külas, mis asub ilusas kohas. Me ronisime koos mõne meie ohvitseriga ühe kõrgema künka otsa, mis küla ümbritsevad, kuna sulav lumi tegi ratsutamise võimatuks. Tipult avanes ilus vaade üle oru kaugustesse; me nautisime vaadet kaugustesse nii, et jäime tunni võrra hiljaks ja leidsime eest külmaks läinud lõunasöögi. Millist kurba elu ma peaksin küll elama, kui mu õnnelik iseloom ja elav temperament ei laseks mind asju lõbusa külje poolt võtta. Meid on kolm ohvitseri ja viis teenrit väikeses toas, millest vaevalt jätkub siin elava perekonna mahutamiseks. Ma lõbustan end erinevate gruppide vaatlemisega, mis näivad pärinevat Hogarthi7 maalilt. Siin kisa, seal antakse halvale lapsele naha peale, nurgas küpsetatakse leiba. Üks peseb end, teine sööb, kolmas teeb tualetti. Uskumatu segadus. Väriseva peaga vana naine ja mina ise oleme ainsad tegevuseta pealtvaatajad. Sinna juurde süüdatakse tosin piipu ja kõik on tihedasse suitsupilve mähkunud. – Ja mida kuradit teeb see logard Fjodor? Ta keerab ühel vaesel kanal kaela kahekorra! Kuidas peab selles rahvahulgas saama magada ja välja puhata? Ebaõnne krooniks veel need putukad, kes on loodud inimsoo piinamiseks; need kirbud, need lutikad, need tarakanid; kes kaitseb mind kõigi nende arvukate rünnakute eest? Sellele vaatamata püüan ma magada – ehk on uinakul kaastunnet minu kannatuste suhtes.

5. aprill ■ Peatus. Ilm on kehv. Ma mõtlen täna sõjaväeteenistuse tegeliku eesmärgi üle; milline kurb vajadus see küll on! Püüdsin ilmaasjata kindlaks teha väikest kasu, mida see inimsoo seisus toob. Kuna see ei saa ilma sõdadeta olla, kuna see on jagatud eri huvidega rahvusteks, peab sõduriseisus igal pool olemas olema. Aga rahu ajal! Võib öelda, et ta hoiab korda ja tasakaalu – jah –, aga kas pole kurb sõja ajal endasuguseid hävitada ja vaenlasele vastavalt võimalustele kahju teha? Ja siis – kas alati ollakse õige asja eest väljas? Kas me pole masinad võõra tahte, ebaõiglaste asjade ja projektide teenistuses? Kas pole kabinetiintriigid, monarhide isiklikud tülid oma naabritega tihti veriste sõdade põhjuseks? Kas ei olnud Seitsmeaastase sõja üks peamine põhjus Friedrich Suure naljatlevad märkused oma suurte naabrite Katariina ja Maria Theresia üle? Hispaania ja Baieri pärilussõda on samuti näiteks, mis demonstreerivad, kui väga oleme me õnnetud meie suure verise tahte täideviijad. Siis kasutatakse pühasid sõnu: usk, au, isamaa, et katta oma erinevaid isiklikke huvisid ja kavatsusi; vaja on religioosset sirmi, et pimendada koledat ja vastikut vaatepilti. Miks ei võta nad siis üksteiselt elu, nagu vanadel aegadel – need suured, kes uskusid end olevat maapealsed jumalad ja kelle jaoks oleme meie sunnitud kõike purustama? Meie õnn, meie elu – ja milleks? Et nende inetuid vajadusi teenida! On muidugi olnud sõdu, mis on rohkem või vähem vabandatavad ja mille eesmärk on olnud õilsam, nende hulka, loodan ma, kuulub ka see sõda. Aga see on haruldane ja kes garanteerib meile selle sõja motiivid? Aga miks neid mõtteid isegi paberile usaldada; see oleks kriminaalne selles keisririigis, kus vaba mõte on keelatud ja see tähendaks inimliku ebausu voolus vastuvoolu ujumist.

Mihhailova, 8. aprill ■ Jääminek Düünal8 takistab meie marsi edenemist; oleme sunnitud veel mõneks päevaks siia külla jääma; ebameeldiv viivitus. Selle soovimiseks pole õige ei aeg ega koht. Ma lõbustasin end sellega, et tegin jalutuskäigu ja ronisin märkimisväärselt kõrge mäe otsa. Selliseid asju olen ma lapsest saadik armastanud. Kuna mu hing nagu ka mu silmad laiemat horisonti armastavad? Kas ma saan aja jooksul ka ise teataval inimlikul kõrgusel seisma? Kes seda teab! Praegusel silmapilgul pidin ületama suuri raskusi, et eesmärgile jõuda. Sulav lumi ja väike oja, mille pidin ületama, pidurdasid mu marssi tükiks ajaks; lõpuks jõudsin eesmärgile ja mu pingutusi tasus lai ja kaunis vaade üle lageda maastiku. Istusin kivile ja andusin naudingule palju näha; ma mõtlesin üldistele raskustele, mis annavad inimlikele pingutustele pikantse maitse. Rõõmud on nii ebatäiuslikud (kogemus tõestab seda), kui pole ületamiseks raskusi. Laps näiteks ei hooli enam ilusast mänguasjast, mida ta käes hoiab, kui näeb midagi muud ihaldusväärset, mis võib olla kapi peal, kuhu ainult suure vaevaga ulatub. Kas armastus oleks nii kuum, kui viisakusreeglid, lahusolek, sund sellest mitte rääkida poleks takistused, mida on raske ületada? Miks viimaks pürib isegi raugaeas mees auahnete eesmärkide poole? Ilmselt seetõttu, et ületatavad raskused valmistavad talle samasuguse triumfi kui rõõm saavutatu üle.

Aga ma olin täiesti unustanud need sada sammu, mis mul jäid teha kõrgeimale tipule jõudmiseks. Ma jõudsin sinna peagi – pilgule avanes avar silmapiir, kaetud kaugete metsadega; objektid orus, veidi aja eest suured, näisid nüüd väikestena. Nii on see kogu maailmas. Pole midagi, mida miski veel suurem ei ületaks. – Mu mõttekäik pöördus nüüd inimliku auahnuse poole: milline haletsusväärne olevus on inimene kohe, kui ta võrdleb end täiusliku suurusega, mida pakub loodus. Ja siiski arvab ta end olevat universumi isanda. Miks arvab ta end olevat armsa jumala meistritöö ning soosik? Kas see pole olnud võimeline looma palju täiuslikumaid olendeid, kes elavad kaugetes maailmades, mida meie silmad vaevalt näevad? Inimene on füüsiliselt nii vähene, eimiski, küll aga miski oma hinge ja vaimu omadustelt; aga kas need on tõepoolest nii väljapaistvad, nagu me usume ja see meile meie uhkuses näib? Ma ei usu seda. Miks on meie omadused, mis meie vaimsel silmapiiril nii suured näivad, nii tihti egoismist lämmatatud? Sellel mäel veedetud järelemõtlemise tund peaks inimesele tema väiksuse looduse suuruse kõrval selgeks tegema; vaid loodus üksi on võimeline tema edevuse ja eelarvamused maha suruma. Mida enam inimene mõtleb end olevat teistest kõrgemal, seda madalamal on ta moraalse täiuslikkuse nivool. Kõigi nende huvitavate asjade üle järele mõeldes pöördusin ma koju tagasi.

9. aprill ■ Tänu ühe mu seltsimehe armastusväärsusele, kes mulle raamatuid laenas, veedan oma aega lugemisega. Ma neelan nüüd Mme de Staëli „Delphine’i”9. Milline stiil, millised otsused, millised karakterid! Eessõna on meistritöö; kahju, et ta on nii romantiline, nii sentimentaalne; see pole aga suur viga; sellest saab eelis, kui tundlikkus on õige ja afekteerimata. Milline kaunis karakter on romaani kangelanna! Kas see polnud tema enda biograafia, mida ta kirjutada tahtis? Ma leian Mathilde karakteris natuke liiga vähe kohusetundlikkust ja situatsioon on liiga kunstlik. Aga teos on šarmantne; Staël on naisterahvast Rousseau, aga veidi teisel kujul.

Vitebski kubermang, mida me nüüd läbime, on kultiveeritum kui need, millest me juba läbi marssisime. Kõikjal on näha juute. Juuditarid on ilusad. Ma olen näinud mitmeid, kellel on väga huvitav füsiognoomia; kahju, et nad on ebapuhtad.

10. aprill ■ Ilm on halb. Pole midagi hirmsamat kui selle riigi teed. Meie vaesed hobused pääsesid vaevu edasi, nad vajusid kuni põlvini porisse. Ma tunnen kaasa vaesele jalaväele ja mu vaesele vennale Jakobile, kes on alamleitnant. Elu, nagu me seda marsil veedame, on päris monotoonne.

Ludzen, 10 11. aprill ■See väike kohake, mille nimi meenutab linna, kus Gustav Adolf oma traagilise lõpu leidis, on päris kole, kuigi ilusa asukohaga. Me jõudsime siia pärast 40-verstalist11 marssi, ihuni läbimärjad ning läbi ja läbi külmunud. Pole midagi paremat kui pärast lihtsat söömaaega heas seltskonnas koos oma seltsimeestega magama heita.

Režitsa, 12 12. aprill ■ Siinne ümbruskond on võrdlemisi mägine. Ma ei tea, miks see rohkem ligi tõmbab, mis on ebareeglipäraselt ilus; kõik, mis on pitoreskne ja suur, meeldib mulle eriti. Me elame metsaülema13 juures, kes võttis meid hästi vastu. Pärast lõunasööki ilmus välja tema vennatütar; ta mängis klaverit ja laulis päris ilusasti romanssi: „Parle moi de ce que j’adore”. Kuidas küll on pehme naisehääl tehtud selleks, et meest mõjutada! Mida lihtsam on hääl, seda rohkem on temas sarmi. Olles oma päevaga rahul, heitsin voodisse ja lasin unel end oma perekonna kätele kanda, kes ehk nüüd mõtlevad minule, teadmata midagi oma pojast. Palusin armsat jumalat kogu südamest, et ta hoiaks iga selle perekonna liiget, õnne vennale, ühele vanemate armsamale pojale; võibolla tunnevad nad muret, eelkõige ema, see hell sõbranna…

13. aprill ■ Puhkepäev. Sel hommikul üles tõustes nägin liigutavat vaatemängu. Päike paistis sellise kauni pildi peale: pika valge habemega ja õilsa näoga rauk toetas oma väärikat, vanadusest kortsulist palet talunaise põlvedele, kes toitis ilusat lapsukest ja vaatles suure õrnusega rauga näojooni. 15-aastane poiss seisis talunaise pingi taga ja hoidis mõlemas käes sama vana tüdruku käsi, keda ta kirglikul pilgul vaatas, sellal kui tütarlaps tema armastava pilgu eest kõrvale põikles. See vaatepilt oli väärt Correggio või Vernet’ pintslit. Ma hõõrun oma silmi ega usu end vene hütis viibivat; see vaatepilt meenutab mulle antiiki, see võiks olla Kreeka või Rooma. Mu entusiasm ja illusioonid haihtusid aga kohe, kui mu pilk langes minu Fjodorile, kes norskas kürasse, saapaid ja kiivreid täis voodil.

Maastik siin on väga sõbralik; käisin täna palju jalutamas. Õhk muutub pehmemaks ja kevade tulekut on tunda. See on juutide ja raskolnikute14, arvuka, aga vähearmastatud sekti kubermang Venemaal. Joomine ja suitsetamine on neile keelatud; mulle kinnitati, et nad otsivad oma naised välja pimedas ja kompamise teel, mis on ühtaegu kummaline ja koomiline. Noor tütarlaps, kellel on kuupuhastus, ja rase naine ei tohi koos perekonnaga süüa, vaid teevad seda üksi. Paljud nendest kummalistest kommetest tõestavad rumalust ja eelarvamusi, mida nende juhid oma huvides ära kasutavad.

Üksildastel hetkedel mõtlen ma mõnikord noorele naisele, kes mind Peterburis huvitas. Tema isikliku sarmiga olid ühendatud heast suguvõsast pärit õilsa hinge eelised, kultiveeritud vaim ja elavad ning õrnad tunded. Tihti uskusin, et armastan teda; siiski olen veendunud vastupidises, kuna mul on teine idee, palju energilisem ettekujutus sellest üleloomulikust kalduvusest, sellest hõõguvast kirest, mida armastuseks nimetatakse. Oli saanud harjumuseks teda iga päev näha; tema omadused joovastasid mind. Kõik tõmbas mind tema poole, ilma et ma oleks läbi elanud emotsioone, mida tuntakse tõeliselt armastades. Ilma endale illusioone tegemata jõudsin platoonilise ja füüsilise armastuse ideede ja peegelduste juurde. Olles hulk aega järele mõelnud puhta armastuse võimalikkuse üle, mis välistab täielikult meelelisuse, olin sunnitud selle tagasi lükkama ja seda järgneva põhjusega. Mitte kunagi, usun ma, pole olnud näidet sellest, et 50-aastast naist ja 25-aastast noort meest oleks sidunud püsiv ja puhas kirg, või vastupidi. Kui aga nii erinevas vanuses inimeste vahel õrn ja tugev ühendus tekkis, oli see kas suure lugupidamise või ärganud meelte tagajärg. Täiuslik armastus, see puhas ja taevalik armastus, mida Platon kirjeldab ja mille suurust, tugevust ja üllust ta kiidab, võib tegelikkuses olla vaid kahe samasoolise inimese vahel. Öeldakse, et nii paljud inimesed on üksteist armastanud, ilma seejuures kunagi voorusi ja kombekust ületamata. Hästi. Aga ikka on see olnud see hingeline kirg, mis rahuldub embuse, suudluse, silmade keele või hääletooniga. – Armastatakse end selles punktis petta; usutakse end täiesti puhtalt armastavat – aga see pole siiski muu kui rafineeritud meelelisus. Kas teie, noored inimesed, armuksite naisesse, kes on hambutu küürakas, aga omab kõiki hinge ja vaimu paremaid külgi? Kas teie, noored iludused, armuksite mehesse, kes on 55 aastat vana, kelle nina on kui kartul ja kõht meenutab õllevaati, aga on äärmiselt austusväärne, vooruslik ja vaimurohke? Ei, kindlasti mitte. Miks siis endale ette kujutada, et platooniline armastus on olemas?

14. aprill ■ Tänane marss oli lühike. Juba keskpäeval olime korterisse asunud. Ilm oli ilus, üks seltsimees pani mulle ette jahile minna või üht läheduses elavat aadlimeest külastada, et peletada igavust, mis meid piinas ja häiris meie majaperemehi, kellele me igasuguseid vempe mängisime. Vaevalt oli see mõte meile tulnud, kui ta juba täide viidi. Me lasime kaks taluhobust saduldada, võtsime S-i, meie eskadroni leitnandi käest jahipüssi ja – koera ning asusime teele. See polnud aga kerge; iga kannustamise peale ajasid hobused oma pead püsti, hirnusid ja vaatasid oma ratsanikke, nagu küsides, mida see tähendama peaks. Viimaks ajasime nad traavile ja jõudsime järgmisse külla. Külas saime teada, et nelja versta kaugusel elab üks poola aadlimees. Sellest piisab, ütles S. mulle, et teda külastada. Aga kuidas end talle esitleda? See olgu minu asi, ütlesin nüüd. Nende sõnade juures ületasime väikese oja; mu hobune põlvitas rahuliku meelega, et juua. Kuna ma ei olnud seda oodanud, libisesin ma koos sadulaga üle hobusepea pea ees mutta. Õnneks olin jalad jalustest vabastanud, muidu oleksin võinud viga saada. Hobune aga hakkas pärast janu kustutamist aeglaste sammudega oma talli poole liikuma. Mu relvavend hoidis naerust külgi kinni ja minulgi ei jäänud muud üle kui halva mängu juures hea nägu teha ja veerand tundi kogu südamest naerda. – Üks talupoeg, kes selle sündmuse tunnistajaks oli, aitas meil hobuse kinni püüda.

Mu seltsimees õnnitles mind viisi puhul, mida ma olin kasutanud ojapõhja mineraalidega tutvumiseks ja oletas, et minu avastused on loodusteadustele suure tähtsusega ning saavad peagi kogu maailmale tuntuks. Ma surusin hambad kokku ega vastanud, et mitte anda põhjust uueks kriitikaks, milleks mu kurva kuju rüütlit meenutav kuju ja riietus rohkelt põhjust oleks andnud. Nüüd jõudsime metsa; tee hargnes; nagu Herakles teelahkmel ei teadnud me, millist valida; lõpuks otsustasime vasakpoolse tee kasuks ja lasime hobustel joosta nii kiiresti kui nad jõudsid; eesmärgile me ei jõudnudki, ka läks peagi pimedaks, tee lõppes otsa – või me olime ta ära kaotanud. Seal – üksik lask! Me kuuleme kuuli vilistamist. Üks mees tõttab ligi, vabandab meid ehmatamast. Püssi tühjakslaadimisel läks see lahti ja kuul oleks peaaegu ühte meist tabanud. Ta näitab meile teed metsast välja, kutsub oma majja külla ja tema nime nimetamise juures saame me aru, et see ongi pan, keda me tahtsime üles otsida. Ta võõrustab meid parimal kombel. Tema perekond oli väga armastusväärne, eriti noor orb, kes tema majas viibis. Pärast seda kui olime hästi söönud ja hästi joonud, pöördusime tagasi koju, kus meil kindlasti hea uni tuleb.

15. aprill ■ Vitebski kubermang erineb teistest oma linnade suursugususe ja elanike rikkuse poolest. Maastik on väga vaheldusrikas; siin on mägesid, järvi, viljakaid põlde: kahju, et metsi nii vähe on. Pinnas on hea; üks küla on teise kõrval.

Kamenets, 15 16. aprill ■ Lund pole enam näha, aga tee on väga mudane. Kõikjal annab kevad endast teada. Lõokesed ilmestavad põldusid, mis on veel lagedad ja ilma ilustusteta.

Dünaburg, 16 17. aprill ■ Vaevalt kohale jõudes laseb suurvürst polgul harjutada. Elanikud tõttavad igalt poolt kohale, et seda pealt vaadata. Me teeme oma asja hästi – aga mina olen enda liigutamiseks liiga väsinud. Ma leidsin siin hea restorani; mida veel on vaja oma keha ja vaimu värskendamiseks.

Dünaburg, 18. aprill ■ Puhkepäev. Dünaburg on päris väike linn, asub koos hiljuti uuesti väljaehitatud kindlusega Düüna kallastel. Ma veetsin hommiku sellega, et käia läbi mitte väga ligitõmbav ümbruskond, teha väikesi sisseoste ja külastada kindraliproua Hohmanni, keda ma Peterburist tunnen. Tema mees, kes juhib diviisi, on juba lahkunud. Kindraliproua võttis mind väga armastusväärselt vastu ja ma veetsin päeva kõige meeldivamal kombel. Tal on suurepärane vaim ja põhimõtted, mis tema soole au teevad. – Õhtul lõbustasime end kasakate võidujooksuga, kes on väga osavad. Kohalikud juudid on väga rikkad. Olin täna ühe juures, kes omab poole miljoni eest kulda ja hõbedat.

19. aprill ■ Täna ületasime Düüna, mis polnud päris ohutu, kuna pontoonid olid kehvas seisukorras. Marss oli päris pikk.

Vidzõ, 20. aprill ■ Ülemate tahe on selle distrikti mõneks nädalaks meie asupaigaks määranud, nagu mulle räägitakse. Meie eskadron, mida käsutab rittmeister Leontjev, on korteris külas, mis on Vidzõ linnast 5 versta kaugusel ja mille nimi on Horonjek. Ümbruskond on sõbralik. Meie neli ohvitseri oleme korteris lihuniku juures, kes näib olevat heatahtlik sell. Mul on omaette väike tuba ja ma loodan, et ma tunnen end siin hästi.

21. aprill ■ Lihavõtted! Ilm on suurepärane. Kõik hakkab õitsema ja kasvama. Kell 10 läksime me suurvürsti juurde, et teda õnnitleda ja meid võeti väga armulikult vastu. Vidzõ linn on küll väike, aga sõbralik. Siin on palju juute, kes on väga räpased, aga nende käitumine on nii naljakas, et ka kõige tõsisem inimene naerma hakkab, kui ta neid näeb. Nende väänlemist peab nägema, kui nad mõne polkovniku, kindrali või ennekõike suurvürstiga kohtuvad. – See on üks eriline klass inimesi, need juudid, nende kombed, tavad ja religioon erinevad teistest. Sajanditest pole piisanud nende muutmiseks. Ma külastasin sünagoogi. Viis, kuidas nad armsa jumalaga suhtlevad, on märkimisväärne. Mind vapustas mh, et väikesed juudid juba 10 kuni 12 aasta vanuses abielluvad. Üks väike kümneaastane, kellel oli kaasas tema kolmeteistaastane naine, lõbustas mind oma naiivsete vastustega.

Me sõime lõunat polkovnik Andrejevski juures, kes meid parimal kombel võõrustas. Kõigil oli väga lõbus. Meie lõbususele pani krooni mitme juudi antud kontsert, mis nõudis väga heatahtlikku suhtumist. Mõned ohvitserid hakkasid tantsima. Juutide lemmikinstrument on simbel, teatud liiki pool-klavessiin, ilma klahvideta, mida mängitakse väikeste pulkadega vastu keeli lüües. Juuditaride ja poolataride seas leidub päris palju ilusaid nägusid. Üks neist jäi mulle silma oma ilu ja heade maneeridega.

22. aprill ■ Saatsin S-i jahil, mida ta väga armastab. Mind köidab see vähem. See on julm lõbustus. Ratsutades üle aasa, mis hakkas kattuma õrna rohelusega ja mis oleks rõõmustanud ka kõige ükskõiksemat silma, märkasin pajuoksal kahte lindu, kes tähistasid kevade saabumist, aga ka armastuse taastulekut. Ma istusin rohule ja mõtlesin tahtmatult M-le. Kui kallis ta mulle veel on! Õhtu oli ilus; pöördusin alles kuuvalges tagasi – „Ossiani”17 juurde, mida ma nüüd loen.

23. aprill ■ Läksime täna päris vara linna, paraadile. Leontjev andis meile täna õhtusöögi, mis oli äärmiselt igav. Mängiti palju. Ma tõmbusin peagi tagasi, et Tallinna kirjutada, mida ma polnud enam ammu teinud.

24. ja 25. aprill ■ Mu šefi usaldus tõi mulle rõõmu ühest reisist Vidzõ ümbruskonnas. Eesmärk oli hankida toiduaineid ja sööta meie polgule. Mul kulus palju vaeva üldse millegi leidmiseks, kuna kõik oli peidetud. Lõpuks õnnestus mul piisavalt kokku otsida… Mina ja mu komando tülitas mitmeid poola aadlikke, kes mind kindlasti mitte kõige sõbralikuma pilguga vaatasid. Aga igal pool jäid inimesed rahule; eriti daamid olid minuga rahul, kuna ma kõigiga flirtisin.

27. aprill ■ Ma hakkan igavust tundma. Mu seltsimehed, kes on küll vahvad sellid, pole alati kõige seltskondlikumad. Nad magavad palju, mida mina ei suuda.

28. aprill ■ Täna hommikul, pärast ratsutamast tagasipöördumist sain ma kirju Tallinnast. Milline õnn on saada uudiseid nii kaugelt. Ma olen oma käe välja väänanud – see valutab kohutavalt.

29. aprill ■ Täna tõusin ma väga vara üles. Pärast kolme versta kaugusel asuva mäe otsa ronimist avardus mu muidu kitsas silmapiir ja ma vaatasin naervale maastikule. Vaevu tõusnud päike peidab end kergete pilvede taga ja levitab pehmet selgust üle metsade, põldude ja orgude, mis talveunest ärkavad. Meeldivalt värske tuul kurrutab kolme minust paremale ja vasakule jääva järve pinda. Siin ja seal paiknevad külad on veel päris vaiksed ja rahulikud. Suutsin vaid pingutusega sellelt mäelt lahkuda.

30. aprill ■ Tänane päev on kehvem kui eilne, kuna aeg-ajalt sajab. Me lõbustasime end tulevikuplaanide ja igasuguste rumaluste tegemisega; meeldiv tegevus kaardiväeohvitseride jaoks. Aga mida kõike igavusest ei tehta! Me lähme vara magama, me tõuseme vara üles, sööme lõunat kell 1 ja õhtust kell 8. Kõik on meil hästi ära jagatud. Nii veedame me aega joomise, söömise, magamise ja igavlemisega.

1. mai ■ Nelja versta kaugusel meie külast elab poola aadlik nimega Grynsewicz, keda me aeg-ajalt külastame. Ta on väga väärikas mees, kes armastab lobiseda poliitikast ja majandusest; tal on päris armas õetütar, kes meile tihti laulab ja end kitarril saadab. Sokavnin ja mina külastasime teda täna. Tema kui kaunima soo austaja ja mina, kes seda ära ei põlga, flirtisime preili Mariega; ta eelistas siiski Sokavninit, kes on ilus mees. See rikkus mu tuju kogu õhtuks. Lisaks hakkasid nad mind nokkima. Mees võib kuni sinnamaani kõik välja kannatada, aga kui ta naeruväärseks tehakse, suudab ta end vaevu valitseda. Nii olin ma vihast pea meeletu. Ma soovisin kõigile kuivalt head ööd, hüppasin oma hobusele, andsin kannuseid ja eemaldusin kauni Marie elukohast. Läbi metsa ratsutades mõtlesin ma meeste enesearmastusest. – Niipea, kui enesearmastus saab puudutatud, kannatame me siin ilmas nii palju valu ja ebameeldivaid tundeid! Selle asemel, et oma ligimesele head ja edu soovida, inimene vihastab, kui tema juures ei nähta neid häid külgi, mida ta arvab endal olevat, aga tegelikult ei oma. Kuna ma mõistsin, et mul polnud Sokavnini ja Marie suhtes õigus, lubasin endale seda viga rohkem mitte teha. Kell on 9 ja aeg on magama minna.

2. ja 3. mai ■ Eile olin ma Vidzõs vahtkonnas. Suurvürst oli kehvas tujus. Täna veetsin ma terve päeva meie polkovniku Leontjevi juures, kes elab ühe itaallase pool, kellel oma kena maamaja ja hea köök.

4. mai ■ Ilm on täna suurepärane. Kui kaunis on loodus oma arenemises! See on raamatute raamat, kust võib ammutada kõike, mis on ilus ja õilis ning mis on kuidagi seotud teadustega. Tihti väga igava seltskonna pealiskaudsusest ja maotusest vastikust tundes otsisin üksindust. Täna õhtul läksin väiksesse metsatukka künka taga. Päike, mis oli maakera pinda valgustanud, taandus saabuva öö ees. Õhk oli imeline ja heade lõhnadega täidetud. Valgus kahvatus aeglaselt, aga lasi aimata mind ümbritsevate esemete piirjooni. Mütoloogia keeles rääkides tõttas Apollo oma armastatu käte vahele, et anda Dianale aega oma kalli Endymioniga rääkimiseks. Tööka ja ülesärritatud maailma tuhm ja segane lärm vaibus aegamisi. Metsa sulelised elanikud jäid vait, et lasta laulda oma kuningannal, õrnal Philomelel… Värske, aga pehme tuul liigutab hoogudena tärkavaid lehti, ühendab oma meloodia allika omaga, mis maapinna sisemusest puhkedes raamib heledat rohtu ja levitab vürtsikat aroomi. Kullatud horisont on läänes kaetud suurepärase värviseguga, mida võib asjatult otsida kõige ilusamatel maalidel. Kuu, mis püüab end peita pilvedes ja kerges udus, levitab heledat, valget ja võbelevat valgust üle metsade, orgude, järvede ja põldude. Ma olin ekstaasis ja juhtisin oma mõtted möödunud aegadele. Ettekujutus manas mu meeltesse looduse jälgimise ja tema loojale mõtlemise asemel armurõõmud. Kui nõrk ja oma kirgede ohver küll on inimene! Ma näen sel silmapilgul üht valgesse loori rüütatud kuju puu tagant välja astumas. Kuu laseb mul tema näojooni aimata. Oleksin ma olnud eksalteeritud, oleksin arvanud end elavat mütoloogia muinasjutulises ajastus ning nägevat enda ees hamadrüaadi või oreaadi. Kuna ma aga olin unistanud õnnelikest päevadest, mis ma veetsin preili M-i seltskonnas, sain ma maost ja Eeva õunast kiusatusse viidud: ma torman ilmutise poole, haaran temast ja söandan koguni teda enda vastu suruda! – Siis süttib kuuvalgus ja laseb mul näha umbes 70-aastast megääri. Mu hõõguv arm moondub jälestuseks; ma tõukan ta tagasi ja tema, seni vaikne kui hiir, karjatab ning kukub pikali. Milline situatsioon! Olin kui kivikuju, kelle ees kaheksakümneaastane ilmutus ülestõusmiseks vähkreb, et siis peagi oma kuivetunud liikmeid kord põhja, kord lõuna poole raputada. Lõpuks tunnen ta ära – see on mu majaperemehe vana kokk, kes otsis mind et õhtust sööma kutsuda. Me sõlmisime peagi rahu ja naersime selle üle veel kaua.

5. mai ■ Täna ei sa keegi välja minna, kuna vihma kallab ojadena. Ma mõtlesin kaua oma eilse seikluse üle.

6. ja 7. mai ■ Olin kaks päeva ära. Polkovnik saatis mind ära tooma moona, mida polk oli ostnud. Ma olin kahe poola aadliku juures – keda siin panideks kutsutakse – ja kes olid minu vastu äärmiselt viisakad.

8. mai ■ Milline õnn! Leidsin just klaveri või kui täpne olla, kehva klavessiini. Peale selle aarde leidsin veel ühe teise, mis on palju ilusam: kaks noort šarmantset olendit, hästi kasvatatud ja väga lõbusad. Ma räägin oma naabri Lopatinski tütardest, kelle mõis on päris minu elukoha lähistel ja kellega ma polnud siiani tutvunud. See on heasüdamlik inimene, tema naine on veidike iriseja, aga tütred seda armastuväärsemad – saledad kogud, ilusad silmad, reserveeritud olekuga, aga veidi kohmakad; oma jutus veidi naiivsed, aga vaimukad; nende kasvatus on veidi hooletusse jäetud, aga neil on annet ja nende südameheadus on hämmastav. Ma võtsin nõuks seda maja tihti külastada. Olen väga rahul sellega, kuidas ma tänase päeva veetsin. Ma ratsutasin tagasi – õhtu oli ilus. Ma istusin oma ukse ees, et veelgi nautida täies õies olevat loodust.

9. mai ■ Mul oli suur soov preili Lopatinskit taas näha; siiski ma kartsin, et tulen ebasobival ajal ega liikunud kodust kuhugi. Veidi lärmakas, aga mitte ebahuvitav sõprade seltskond, mu piip, mu hobused ja vana romaan pidid olema aseaineks.

10. mai ■ Ka täna ei mingit naabrite külastamist. Pidin minema teenistusasjus Vidzõsse. Nägin ettekandeid meie sõjalise olukorra kohta, mis on päris ebasoodus.

11. mai ■ Ma nägin neid taas! Aga kumba peaksin ma eelistama? Valik on liiga raske. Mu tunded kalduvad vanema poole, ta on veidi enam arenenud. Milline õnn! Klavessiin, armastusväärsed inimesed ja lisaks veel vanemad, kes ei armasta noorte tegemisi segada. Vanapapa, kelle südame ma võitsin tõsise oleku ja majandusalaste vestlustega, lahkub meist tihti, et oma türgi hobuse ja Smürna õunapuude järele vaadata. Ahvisarnaste kulmudega mamma armastab rääkida oma armumise ja abielu esimestest päevadest. Olen sellest aru saanud ja kannan end kujutlusvõime abil veerand sajandit tagasi, et rääkida temaga aegadest, kui ma veel sündinud polnud. Ta jätab meid tihti üksi, et kontrollida loomi ja oma majapidamist. Siis olen ma omas elemendis. Eriti siis, kui mu sõber S. mind saadab, sest tema flirdib nooremaga ning laseb mul vanemaga kurameerida.

12. mai ■ Suurvürst lasi polgul manöövreid teha. Ma ei saanud neil osaleda, kuna tundsin end pärast eilset tagasipöördumist halvasti. S-il, kes mulle seltsi pakkus, oli päris kummalisi ja koomilisi mõtteid. Igavus piinab teda. Nii hakkab ta kassi näpistama, sadulapüstoliga koduloomade ja – lindude pihta tulistama. Karjed ja kisa ei lõpe kunagi ära. Viimaks näitas ta end särgiväel meie perenaisele, proua Winschile, kes skandaali tehes küüni põgenes. Kõik inimesed majas said temalt hüüdnimed ning toolid ja pingid meie majas näevad välja kui Soodom ja Gomorra.

13. mai ■ Meie tegevusetus ei meeldi mulle üldse. Me oleme siinkandis juba neli nädalat. Räägitakse, et Prantsuse armee läheneb meie piiridele. Miks me neile vastu ei marsi? Miks? Kuna Venemaal on mehi ja ülemaid, kellel on rohkem mõistust kui sinul; kellel on vähem auahnust kui sinul! Aga ka mehi, kes ei armasta oma isamaad nii nagu sina ja kelle jaoks tuleb rahva heaolu pärast omaenda huvisid. See on tõsi! Aga kuna seda ei saa muuta, on parem kannatlikult oodata, mis armas jumal meile saadab.

14. mai ■ Mulle meeldib mõelda möödunud talvele. Huvitavad ideed järgnevad üksteisele ja mälestused, mis on unustamiseks liiga kallid, hoiavad mind mu üksinduses püsti. Väike sümpaatia, mida ma tundsin ühe noore isiku vastu, kes elas Peterburis minuga samas majas, elab veel mu südames ja see ei üllata mind. Kuigi mul on veidi frivoolne iseloom, armastan ma säärastele tunnetele anduda, mis ei kahjusta kunagi ühe noore mehe moraali – vastupidi, need hoiavad teda tihti andestamatutest rumalustest tagasi. Tema lokkis juuksed, tema vapustav profiil toovad mulle tema isiku hästi silme ette – aga see on kehv aseaine! Ma ei suuda ilma liigutuseta mõelda selle võluva näo peale, mis omas nii võluvat sarmi. Ta ei olnud ilus, aga elav väljenduslikkus võlus, eriti siis kui ta rääkis. Tema füsiognoomia elavnes siis ja tema ilusad sinised silmad särasid võrgutavalt. Ta oli palju lugenud, liiga palju lugenud! Samal ajal oli ta veidi hellitatud, veidi kapriisne, näitas aga võrreldamatut südameheadust. Kooslus, millest jätkus minu südame liigutamiseks. Ilma seda kaotamata oli mul raske temast lahkuda, seda enam, et ma teadsin, et meie lahkumine teda ükskõikseks ei jäta. Aeg ja vaheldus lasevad sel sümpaatial kaduda, mis mind muide ei piina, vaid suurendab mu praegust õnne. – Ratsahobune, keda ma väga armastasin, sai just surma. Milline kaotus!

15. mai ■ Öeldakse, et „Sans argent, sans bien, l’homme ne vaut rien!”18 See on üle pingutatud, kuna viibin just selles seisundis ja loodan, et kõlban siiski millekski! Selles vanasõnas aga siiski midagi on – eriti vulgaarsete jaoks, kes austavad inimest vaid tema särava välimuse pärast ja hindavad tema riietuse või rahakoti järgi. Aga, mu armas sõber, pöördume tagasi sinu enda isiku poole! Mul on häbi meie tegevusetuse pärast. Eelkõige pole ma rahul oma päevikuga, mis on nii ebahuvitav. Nii palju määritud poognaid, nii palju kulutatud sulgi, nii palju kaotatud pooltunde! Milleks see kõik?? On raske iga päev kirjutada, mida süüakse, mida juuakse, mismoodi igavust tuntakse! Ei, tõepoolest ei! Aga kuidas seda igavust peletada, seda rõhuvat tegevusetust, seda hävitavat rahulolematust! Kannatust peab olema ja – kannatust, mu armas Boris!

16. mai ■ Täna on ilm suurepärane. Lasin kõigil oma hobustel koplis joosta. Nende hüpped lõbustasid meid väga. Pärastlõunal korraldasime veepeo poolmädanenud paatidega. Kõik said märjaks. Õhtu ja päikeseloojang olid väga ilusad.

17. ja 18. mai ■ Kaks kaotatud päeva! Ei võideta just palju kui ollakse 24 tundi vahikorral ja 12 tundi puhkamas. Aga nüüd ei pruugi ma pikka aega midagi teha.

19. mai ■ Hommik möödus mõtisklustes minu tuleviku ja möödaniku üle, mis ikka veel köidavad mu mõtteid. Kell 5 lasin saduldada oma vana halli, kes on ühtaegu nii elav kui õppust võttev. Ma galopeerisin läbi oru, metsatuka ja üle lähedalasuva suure künka ning lähenesin parun R… elukohale, kelle juures oli korteris parun Tiesenhausen, üks meie abielus ohvitseridest. Seda maja pean ma nägema, ütlesin ma endale – ja mõeldud, tehtud. Mu silmad libisesid üle elumaja, aia, hoovi ja majandushoone; kõik nägi sõbralik välja. Ma astun sisse ja lasen endast teatada. Selles majas näib valitsevat meeldiv harmoonia ja see haarab mind esimesest silmapilgust kaasa. Ma kohtan siin tuttavaid. Majaperemees ja tema abikaasa näevad head välja. Vestlus käib majanduslike küsimuste ümber, millest ma tõesti vähe aru sain. Siis on kuulda vankrit ette sõitmas – kui liigutatud ma olin, nähes preili Lopatinskit koos vanematega sisse astumas. Kohe tekib meie vahel lõbusus. Toanurgas seisev klaver pakkus meile meeldivat ajaviidet ja pärast teejoomist saatsime me kõik külalised nende korterini. Mõlemad parunid juhtisid daame – mina hoidsin end preili ligiduses – vanad järgnesid meile ja nii jõudsime Lopatinskite majani. Kell 10 lahkusin ma kahetsusega ja kuukiired saatsid mind koju.

20. mai ■ Täna ei pidanud ma vastu soovile tagasi pöörduda oma kaunite sõbrannade juurde, kes mind muide ootasid; olin neile lubanud järgmisel hommikul tagasi tulla. Nüüd tuli aga näidata oma kiindumust ühe vastu neist ja seisukoht võtta, kuna on võimatu tõsiselt kurameerida kahe õega korraga. Mu vanema õe poole kalduv süda leidis väikese strateegilise plaani. Oli imeline õhtu ja mul oli kange tahtmine preili Claraga jalutama minna. Kuidas aga nooremast lahti saada? Nii palusin ma tal ümber kirjutada ühe masurka, mida ta väga armastas. Ta jäi lõpuks nõusse, aga heitis meile mõlemale kahtlustava pilgu ja küsis naiivselt: Mida teie mõlemad niikaua teete? Me teeme jalutuskäigu, vastasin mina. Preili Clara ulatas mulle meelsasti oma kauni käsivarre ja me läksime aeda. Aed läheb üle ilusaks metsaks, mis on kraaviga piiratud. „Kas veame kihla, preili, et ma saan sellest ühe hüppega üle?” – „Aga see pole ju midagi,” vastas ta mulle – ja oli juba üle kraavi hüpanud. Järgnesin ruttu tema eeskujule. „Kas te ööbikut kuulete?” küsisin ma. „Lähme talle lähemale.” Aga mida rohkem me sellele kauni muusikaga kohale lähenesime, seda kaugemal näis see olevat. Seda võis peaaegu maagiliseks nimetada. Lõpuks istusime me väsinutena puutüvele. Äkitselt karjatas preili Clara teravalt ja kukkus puutüvelt tahapoole maha! Sellest ootamatust õnnetusest võrdlemisi ehmununa säilitasin siiski piisavalt külma verd, et selle põhjus kindlaks teha. Tema seelikute vahele lipsanud sisalik oli talle hirmu nahka ajanud. Tegin kõik võimaliku, et teda sellest väikesest koletisest vabastada ja teda parimal võimalikul viisil trööstida, mis lõppes armuavaldusega, mis armastusväärselt vastu võeti. Armunud – te teate ju, mida see hetk tähendab, ja teie, kes te pole veel armunud olnud, pange end minu olukorda ja nõustuge, et see oleks ka teid liigutanud! Stseen, mis algas nii burleskselt, lõppes veelgi huvitavamalt. Vaikne õhtu, rahulik ja pehme õhk, tihe mets, kaskede lõhn ja lillede aroom kaunil murul, lindude vidin, ja lõpuks sureva päikese kiired levitasid sõnulseletamatut võlu. Kõik see lasi meil unustada aja ja hällitada meid magusas uimas, kuni ma end oma armastatu jalge eest leidsin; ma ei suutnud aga enam ta näojooni eraldada, nii pimedaks oli vahepeal läinud. Järve kauge kohin osutas meile teed ja nii leidsime tee tagasi koju, kus kõik juba meie pika jalutuskäigu pärast rahutuks olid muutunud. Puna tõusis mu kaunitari palgeile, kui ma temast lahkusin, ja ma hüüdsin, kui ma olin temaga hüvasti jätnud ja tagasi galopeerisin:

Milline päev! Ja sina oled oma siinviibimisega rahulolematu! Tänamatu!

Vidzõ, 21. mai ■ Suur pidu Tema Keiserliku Kõrguse nimepäeva puhul. Pärast seda, kui ohvitserikorpus oli teda õnnitlenud, korraldas too Tema auks hiilgava õhtusöögi. Paviljon, mis selleks puhuks ekstra ehitati, nägi väljastpoolt välja nagu Hiina ehitis; sisemuses oli kaetud laud 100 külalisele. Sõdureid võõrustati suurel platsil. Lauda istuti kell 3. Šampanja voolas ojadena. Suurvürst oli heas tujus. Kolm orkestrit andsid oma osa üldisele lõbusale meeleolule. Tooste öeldi kogu polgu juubeldamise saatel ja hurraahüüded tõusid taevani. Kell 5 saatsime me suurvürsti tema hobuseni. Päev lõppes tulevärgi ja illuminatsiooniga, mis oli siiski suhteliselt keskpärane.

22. mai ■ Suurvürst lasi täna polgul manöövreid teha. See tähendab, et minnakse Vilnosse20. Valitseb rõhuv kuumus. Kõik magavad või puhkavad end välja.

***