Читать книгу Suur võidujooks - Jüri Kolk - Страница 3

Mõtlesin kunagi, et olen riik. Teate küll: riik. Võimupüramiidid. Katteta lubadused. Pealinn, teine linn, perifeeria. Juhtimiskonverentsid ja ümarlauad. Jääkeldrid, valitsevad parteid, silmaklapid ja loosungid. Selline normaalne riik. Korruptsioon, persevestid, meelelahutus. Katteta lubadused. Lähenev rikkus. Helge homne. Helget homset ei tohi ühe riigi puhul unustada. Korralik riik põhineb lootusel ja ahnusel. Riik osaleb võidujooksus, kes esimesena kuristikuni jõuab. Riik tahab kiiremini kõrgemale ja kaugemale.

Mnjah, selle poolest ma vist ei olegi riik. Olen linn. Laisk keskpäevane päike tüütab tolmuseid, kuldseid tänavaid. Pearättidega naised seisavad kaevul ja keskväljakul, rinnutavad aknalaudadel, sehkendavad ja sädistavad. Valivad kellegi endi seast välja ja teevad tema elu põrguks. Ütlevad, et väljavalitu ei ole kunagi siseringi kuulunudki, et tema väljavalimine ja väljatõukamine ei olnud sama hoobi kaks kõrvuti asetsevat nukki. Kinnitavad, et ta ise ei soovinudki olla sissevalitu, vastuvõetu, seepärast ta valitigi välja.

Mõned vanad mehed istuvad, seljad vastu seina, mõnel on eluaeg olnud selg vastu seina. Nad on sellest seinast välja kasvanud, nad on nagu seen linnamüüridel. Nad istuvad, toetavad selga vastu linna maju või müüre ja suitsetavad. Väravatel ja tornides logelevad vahisõdurid. Poisikesed kemplevad kaigastega. Öö varjus tehakse mõõdukas koguses tumedaid tegusid. Kõigil on aega, päris tööd ei paista tegevat keegi. Säästlik, jätkusuutlik, laisk elu. Olen igav, stampkujutelmadest tiine linn. Olematu, ebausutav linn.

Ei, ma pole vist isegi mitte seda. Pole isegi linn. Ma olen terve hulk mehi. Mõned sügavad paari ülemise nööbi vahelt ühe käega karvast rinda, ise õiendavad samal ajal teiste meeste kallal, teine käsi on otsekui löögiks tagasi viidud. Siin-seal keevad mõned üle. Üle keevad sõnad ja ideed, kutsutakse tegudele, teod ootavad, muutused ootavad, aga samas lüüakse käega, põlastatakse. Ei alustata, lükatakse edasi. Otsaesised leemetavad higist, see on raske õlikiht, mis mind katab. Mis meid katab. Kallerdunud higi ja räpasus loob meie atmosfääri. See kaitseb ja jahutab meid, aeg libiseb meist üle, vesi organismist ei lõpe.

Aga narratiivi meil pole. Suurt narratiivi ei ole, käiseid ei käärita üles mitte selleks, et tööle paremini valu anda. Varrukad tõmmatakse ülespoole küünarnuki sügamiseks. Pöial on ammu sügelemast lakanud, sügelus on levinud üle terve käe, aga kuri ei tule. Vähemalt mitte õige, tuline, suur kuri. Jah, nüüd sügeleb juba terve käsi, mõlemad käed, aga meil pole ikka veel väikest dekonstruktsioonigi kavas, suure narratiivi puudumisest ma juba rääkisin. Ei tõmba me maha ühtki küla, ei poe hulgakaupa hobuse sisse. Kükitame, sügame küünarvart ja kasvame selga-pidi seinte külge, saame ehk osaks linnast.

Mõnel sellisel hetkel, sellisel vaiksel üleminekul meestejõugust seeneks, usun: ma olen surematu. Me kõik oleme surematud. Muidugi kehtib see ainult siinpoolsuses. Muidugi on ees ootamatuid üleminekuid. Aga siiski.

Igatahes olen ma leegion. See on ilustamata fakt. Teoreetiliselt võiksin olla ka riik, aga kesse viitsib.