Читать книгу Suur võidujooks - Jüri Kolk - Страница 5

Mul oli hiljuti puhkus. Kõik teavad, mida tähendab puhkus – teavad need, kes on puhanud, teavad need, kes pole seda ammu teinud. Muidugi, seda seletatakse sajal erineval viisil, aga mina ütleksin, et mõnikord sa ei pruugi isegi mõelda, et su eluga on midagi korrast ära. Elad vaikselt: magad öösiti, jood reedeti, oled kohati väsinud, ei vingu eriti, aga ei tüüta kedagi ka entusiasmiga, võtad aeg-ajalt midagi ette, midagi uut ja põnevat või vähemalt toredat, kõik nagu tiksub, kõik on paigas, ja siis kunagi, rütmist välja langemata, oled korraga surnud, järgmisel esmaspäeval enam tööle ei lähe. Harjumus on küll kõva, aga ikkagi ei lähe, mingi sündsustunne peab ju olema.

Ühesõnaga, puhkus on see, kui sa oled mõneks ajaks oma rutiinist kõrvale jäänud, võid ennast üllatada uinakuga või värskuspuhanguga, avastad endast ootamatult inimese – tegelikult ikkagi mitu. See inimene hakkab vaikselt silmi avama, ta teeb ehk mõne esimese kobava sammu, talle võib pähe turgatada mingeid mõtteid, aga samas teab ta, et see puhkus – see saab kohe läbi. Taas algab elu, millel pole mitte midagi viga, millest on võimalik teha, mida sa just ise tahad. Elu, kus igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja, sant ja saun ühes lõhestunud isikus.

Puhkus on selle elu keskel küll äärmiselt teretulnud vaheldus, seda ma kahtluse alla ei sea. Suurem osa inimesi muidugi rütmi ei muuda, ainult vahetavad tegevusi. Nad tormavad pere või sõpradega mingisse ülerahvastatud randa, kogunevad paarile ruutmeetrile, väsitavad ja tüütavad üksteist, püüavad võimalikult palju näha või võimalikult palju purjus olla, mingit rütmimuutust ei ole, mingit mõtestatud tegevust – ammugi siis tegevusetust! – ei ole võimalik täheldada.

Kohutavalt moodi on läinud mingi veider ja haiglane leiutis, mida nimetatakse aktiivseks puhkuseks. See tähendab üldjuhul, et mitte lihtsalt ei kurnata ennast viimase võimaluseni, vaid püütakse seda teha intensiivsemalt kui kolleeg: lennata maailma kaugeimasse otsa, treenida ennast oimetuks, pildistada ennast kõigi vaatamisväärsuste juures, murda uue hobiga alustades jalaluud.

Tunnistan, olen seda alati põlanud. See ei anna juurde midagi inimeste elukvaliteedile, ei anna neile ühtki ideed, ühtki uut lähenemisnurka. Minu stiihiaks on alati olnud pühendunud mittemidagitegemine. Molutan, vedelen võrkkiiges, loen mõne raamatu – aga kui ära tüütab, siis viskan pärast esimest peatükki riiulisse ja tilpnen mõnel teisel, hetkel vastuvõetavamana tunduval viisil ajas edasi. Eks see sõltu indiviidist, aga minu jaoks on see viljakas ja tervistav viis elamiseks. Lisaks sellele, et ma tegelikult puhkan, olen ma nende puhkuste ajal mõelnud välja mingeid konksukesi, mingeid uusi lähenemisi, leidnud hobisid, mida hakata viljelema siis, kui jälle algab argipäev. Näiteks kirjutamine: oleks mõttetu loota, et ma suudan romaani puhkuse ajal valmis kirjutada. Tähendab, see on muidugi võimalik, aga nõuab enese allutamist teatud raudsele, ebameeldivale distsipliinile. On üks äraneetud aktiivse puhkuse vorme. Aga kui puhkuse ajal laias laastus valmis meeliskleda, mida sa järgmise eluaasta jooksul teha tahad ja kust näpistada selleks aeg, siis see on viljakas, mõjub elukvaliteedile nagu sõnnik jumalasõnale või mida issand oma kesapõllul kasvatabki.

Oluline on, et puhkus ei muutuks mingiks kuradi ajurünnakuks, et sa ei võtaks endale mingeid kohustusi, ei pingutaks ülearu – ainult nii saavad tulla head uued mõtted, minul küll. Pingutusega õpitakse sissetallatud vagu sügavamalt kündma, aga see on igav, olete seda kindlasti märganud.

Seekord, ma ei tea miks, miski prõksatas minus. Nädalavahetus läks nagu ikka, esmaspäeva logelesin maha, aga miski jäi kripeldama, ma tõesti ei tea miks. Teisipäeval tekkis tunne, et kurat mind võtku, puhkan ka ükskord aktiivselt. Kohe tabas mind paanikahoog – enese orjastamine ei ole impulssotsus, seda tuleb hoolikalt planeerida, vajalikud rangid ja rauad aegsasti valmis muretseda. Otsisin terve päeva korralikku ideed, mida ma siis oma puhkusega teha võiksin. Lõpuks otsustasin, et loendan arve. Miljonini. Valjult.

Ma ei tee nalja, üldsegi mitte. See ei ole kindlasti kuidagi kehvem plaanist juua, sporti teha või reisida. See on praktiliselt sama asi mis kestvussport: sa astud ühe sammu ja teed seda siis seni, kuni tühjaks pigistatuna kokku kukud, uhkena villide, läbitud kilomeetrite ja ennekõike eneseületuse üle.

Leidsin, et kui ma loendan arve umbes kaheksa tundi päevas, siis jõuan miljonini kuueteistkümnendal päeval. Kuni saja tuhandeni läheb kahtlemata kiiremini, aga siis kui on vaja juba välja öelda sada kakskümmend tuhat viissada kolmkümmend kuus, vat see on pauk. Selles mõttes, et reaalselt kulub kümne arvu loendamiseks 45 sekundit kuni koguni minut, siin ei maksa endale illusioone teha. Suu kuivab, kogu aeg tahavad arvud sassi minna … Mõistsin kohe, et väljakutse on ränk, pigistab mu mitmes mõttes täiesti tühjaks. Samas on see loomulikult parem kui lihtsalt päevad läbi joosta või rattaga sõita.

Minu aktiivse puhkuse täpse vormi väljavalimisel aitasid kõvasti kaasa ka järgmised tõdemused:

1.Mul ei ole pärast garderoobis lollakat liibuvat kostüümi.

2.Mul ei ole õigupoolest üldse mingeid jaburaid kulusid.

3.Arvude loendamist võib endale lubada kõikjal: ma saan minna jalutama, jääda koju, ma võin isegi autoga Lätti sõita ja roolis olles arve loendada.

4.Üleüldse on see mõistlik ja odav hobi.

Luban kohe, et ei hakka teid sellest agooniast detailselt läbi jutustama. Esimesed päevad olid lõbusad ja kerged: hoidsin veepudelit käeulatuses ja muudkui loendasin. Käisin pikkadel jalutuskäikudel, tegin endale süüa, koristasin elamist põhjalikumalt kui kunagi varem – ja muudkui loendasin. Kolmanda päeva õhtuks olin graafikust päris kõvasti ees, olin jõudnud uskumatu kahesaja kolmekümne tuhande viiesajani. Samas tempos jätkates võinuks ma lõpuni jõuda kuus päeva rutem kui plaanitud. Igal õhtul kirjutasin ma paberilehele arvu, milleni olin jõudnud, et sealt hommikul jätkata. Juba esimesel päeval õppisin ma lisaks lihtsate toimingute sooritamisele (nagu toiduvalmistamine ja koristamine jms) ka veidi abstraktsemaid, unistavamaid mõtteid mõtlema, ilma sealjuures loendamist sassi ajamata. Muidugi – arvuga eksimine oli algusest peale minu suur hirm, seetõttu tegin iga loendatud tuhande lõpus paberile vastava märke. Kui läks sassi ja ausalt ei suutnud meenutada, alustasin uuesti täistuhandest.

Umbes viiendal päeval jooksis mul aju kokku. Ma olin küll teinud endale iga päev pikki loendamisvabu tunde, aga siis ma ei suutnud enam seda loendurit korralikult välja lülitada. Näiteks mõtlesin, et teen väikese uinaku, aga ise lamasin ja kerisin peas arve, ikka +1, +1, +1, +1, kohutav! Mõtlesin, kui need numbrid oleks nüüd lambakari, kui need oleks minu lambad, küll ma oleks rikas mees, ja jätkasin loendamist. Kõige hullem oli, et seda une-eelset loendamist ei saanud ju kasutada – esiteks pidin ma kõik numbrid häälega välja ütlema, ja teiseks, kuigi ma oleks saanud diktofoniga kindlaks teha, kuhu uinumise hetkeks jõudsin, siis see ei tundunud väärikas. Loendama peab ikka teadlikult, mõttega. Loendamise juures ei tohi teadvust kaotada. Hea küll, kui ma päeval natuke kõrvale kaldun, laskun või kerkin (ma pole enam kindel, kumbapidi see käib) automatismi, selle suudan endale andeks anda, aga uinuda loendamise pealt – ei, see ei sobi, siin pole mingit kahtlust.

Mind tabas kurnatus, tõsiselt. Mu suu oli paks, kuiv ja paistes, iga natukese aja pärast sisseahmit lonksuke vett ei aidanud enam. Ma tundsin, et mu hääl murdub; ma tundsin, et mu vaim murdub. Kõikjal mu ümber kerkisid arvudest ja numbritest tornid, ma ei suutnud neid enam välja lülitada, ma aina mõtlesin neist, ma visualiseerisin endale kõiki väljaöeldavaid arve erinevate asjadena: kuussada viiskümmend tuhat kolmsada kakskümmend viis punase habeme ja verd täis valgunud silmadega päkapikku, seitsesada kaksteist tuhat ükssada viisteist justiitsministeeriumi ametnikku, kes mõtlevad välja uusi seadusi, seitsesada kolmkümmend tuhat – jumal tänatud, ümmargune arv – pirniseemet. Ausalt, see oli kohutav. Ainult otsus, et ma ei anna alla, ainult tahtekindlus hoidis mind reel.

Mäletan neist päevadest ja öödest vähe. Numbrid jälitasid mind kõikjal. Kui ma enam ei loendanud, siis loendasid nemad mind, tiirlesid mu ümber. Ma nägin unes numbrimassiive, loendasin neid ilmselt uneski valjul häälel. Ma ei vastanud telefonile, kui mu kallim helistas. Mul oli eesmärk.

Enam ei suutnud ma loendamise all „oma mõtteid mõelda“, nüüd oli loendamine, finišijoonest kogu oma keskendumisjõuga kinnihoidmine mu ainus üla- ja alamõte. Ma loendasin, loendasin, loendasin. Tõsi, ma olin graafikust endiselt meeldivalt ees, loendamine oli muutunud mu kinnismõtteks ja ehkki ma pidin tihti ennast puhkama sundima, ehkki ma pidin tihti viimase ülesmärgitud arvu juurde tagasi pöörduma, olin ma graafikust ees. Mul puudus vähimgi kavatsus alla anda.

Üheteistkümnendal päeval jõudsin ma üheksasaja kahekümne tuhandeni. Ma muidugi mõistan, et kui ma seda nüüd nii räägin, siis kõlab see absurdselt – ma olin oma eesmärgile juba nii lähedal. Minus ei olnud toimunud mingeid äraneetud sisemisi arenguid. Ma tundsin uut hingamist, uut jõudu. Ja ometi, järsku otsustasin ma oma ürituse pooleli jätta. Ei, mitte sellepärast, et see olnuks mõttetu. Mõttekus ei kuulu objekti ega tegevuse alla. Mõttekus on tegija sees. Kõige lihtsama näitena: ükski äraneetud maratonijooksja või jalgrattur ei võidaks väitlust minu, loendaja vastu. Ei, ma ei halvusta neid, lihtsalt minu haruldane hobi pole sugugi nii jabur, kui teile võib esmapilgul tunduda. Korralikus väitluses jääb eelarvamusest väheks. Kordan, ma käisin pikkadel jalutuskäikudel, mu aju töötas. Kindlasti ei töötanud see millegi olulise kallal, aga see töötas.

Niisiis, ühel hetkel, enesele täiesti ootamatult, otsustasin ma katkestada. Püüdsin ennast ümber veenda: ütlesin, et lõpp on juba lähedal, et ma ei suuda ju inimestele valetada, ammugi iseendale. Ma ei saa endale kunagi öelda, et ma viisin alustatu lõpuni, ei saa. Kõik need ja paljud teised argumendid olid tühi mulin. Ma olin otsustanud, ma katkestasin. See tuli järsku, see tuli ootamatult – ilmselt on ka teil veider seda juttu siin lugeda.

Alles tagantjärele valdab mind õnne- ja kergendustunne. Ma õppisin selgeks ühe kõige olulisema asja ja seda õppetundi ei võtnud vastu mitte minu mõistus, vaid pigem mu keha, kogu mu olemus. Õppetund on iseenesest imelihtne: ma võin teha, mida tahan; ma võin taganeda kõigist otsustest ja lubadustest; ma võin minutipealt selja keerata ja lakata kuulamast iba, mis mind ei huvita; ma ei pea naabrist ega kolleegist kiiremini jooksma ega kõrgemale suusatama. On väga vähe asju, mida ma pean, kui ma ennast ise ei sunni. Ei, see kogemus ei muuda mind asotsiaalsemaks, see annab mulle hingamise. Pole midagi, mida ma ei suudaks kõrvale heita – olgu sotsiaalne heakskiit ja tellimus kuitahes kõvad.