Читать книгу Otse aia taga - Jüri Kolk - Страница 2

te ei kujuta ettegi kui palju

ma olen sellesse panustanud

keegi ei kujuta isegi mul

endal läks arvepidamine mingil

hetkel täiesti sassi olin äärmiselt

üllatunud kui võrdlesin tegevuspäevikut

sisetundega nimelt ma tõusin

varavalges võimlesin krousisin

ripsmeid ja tegin kuus tuhat käte-

kõverdust karastasin ennast ära

neetud külma veega

lugesin läbi kõik heideggeri

metafüüsilised poeemid ma mõtlen neid

mis jäid tal kirjutamata kõigepealt

lugesin eest tahapoole ja siis kohe

tagant ettepoole te ei kujuta ette milliseid

sügavusi need sisaldavad milliste sügavike

kohal need haigutavad ma noppisin naabrite

aias muru käsitsi lühemaks et nad ei

mataks mu kõige viljakamat mõtlemisaega

müristades et nad näeks et pole vaja

müristada ja ei müristakski kas ma vähe

püüdsin ja otsisin ja ootasin kandsin

kuldrüüd kargasin kõrgelt ja raiusin maha

selle metsa mis ees oli ja kui see kõik

oli tehtud siis istusin vaikselt ja mitte

ühtegi mõtet ei tulnud

ega läinud

üleüldse oli

väga vaikne

lumi tuiskab

sinu laul

on lauldud

ma olen teinud väga kohutavaid asju

hirmsaid andestamatuid süütegusid

lasub mu hingel need kogunevad

aina kogunevad tuisk ajab umbe

talvised teed tuisk ajab umbe mu

meeled ajab umbe kevade ja vanasti

nii kargena tundunud sügise kõik

on üks suur valge pasa virvendus

ma alustasin sellest ei saa kahjuks

salata ma vaatasin üle selle aia

kas taat vähe keelas ütles et ei

ole mul asja üle aia vahtida aga

mina ikka vahtisin kui vähegi

võimalik vahtisin vahtisin kuidas

naabri linda kasvab ja mida ta teeb

kui arvab et ma ei vahi vahtisin

kuidas mõisa tallis moonakaid peksti

tegelikult kõik muidugi nägid minu

vaikset kuunäolist vahtimist moonakad

karjusid et ma ikka kuuleks ja kupjad

lõid kiiremini kõrgemalt ja kõvemini

et ma neid nõrgukesteks ei peaks linda

kasvatas endale rinnad tagumiku ja

pikad patsid aga tema on küll väga

iseseisev küllap oleks ta seda minu

vahtimisetagi teinud alles hiljem sain aru

ah mis millestki ei saanud ma aru

siiani olen hädas selle arusaamisega

tükk aega ei saanud aru aga hakkasin

aimama et mina oleksin pidanud hiljem

vahtima et kui ma oleksin vahtinud

hiljem siis oleks ma ehk leidnud hoo

et hüpata üle aia murda pooleks

paar kubjast ja nende piitsad käed on

mul sellised suured aga nüüd on ainult

üks valge pask üks valge pask virvendab

silme ees ma aiman et ma oleks pidanud

juba ammu iseenda

lennutama üle aia nagu kivi aga jäin

juba kord vahtima ja nüüd on raske seda

õiget hetke ära tunda kõik on üks valge

pask kas ma seda juba ütlesin laman maas

ja närin teinekord puukoort puren põlis-

puid läbi koprad vahivad mind imetluse

ja hirmuga koprad vahivad mind imetluse

ja hirmuga ma olen teinud väga kohutavaid

asju hirmsaid andestamatuid süütegusid

lasub mu hingel

uisutad

oma meeleselguse

õhukesel läbipaistval jääl

pika püüdlikult sujuva sammuga

üha sinnapoole

kus on vähid

eks nad ole kõikjal

suured kui labakindad

õgivad üksteist

õgivad sinu

see jää murdub

vabandage

kas saaks teiega veidi rääkida

ei ma luban jeesust ei mainita

taevariik ei lõgista-pauguta väravaid

neel tõmblemas igatsusest teie hinge järele

näh rääkisingi sellest juba liiga pikalt

lõpetasin asi pole selles

teate

oh palun andke mulle

veel paarkümmend sekunditki

teate

ma kirjutan kriminaalromaani

seal on muidugi mõrvar

mõtlesin et milline ta välja näeb

detailideni

mitte et ma teda kirjeldaks

aga hea teada

nojah vaadake

täiesti ootamatul

jahmataval moel

olete teie täpselt tema nägu

ei ma ei mõelnud teda teie järgi välja

vaatasin teid ja hakkasin mõtlema

ei ma muidugi tean

et teie ei ole tegelikult mõrvar

veel üks minutike palun

ühesõnaga

hakkasin mõtlema et kui te olete nii sarnased

et mul oleks huvitav teada

et kui te kellegi maha lööks

kas pigem suruõhuvasara või kirvega

oh olge nüüd

teie küll ei ole mürgitaja

oma elutee keskel

leidsin end sügavast pasast

vabandage väljendust tõesti

võtsin end kokku

läksin üles mäe peale

mägi või asi

parim mis mul võtta

hüüdsin kõigest väest

hüüdsin korda kolm

tagane minust saatan

tagane minust saatan

tagane minust saatan

ja kui saatan oli minust

kolm korda taganenud

olin ootamatult puhas

ja tühi

nõus seedima vaid

mahemeega nuumatud karuliha

vahtima päevad läbi selgetesse silmadesse

taguma imelikest aamidest

imelisi õõnsaid helisid

sõitma üle mere

heade inimeste juurde

kuulama kogu öö ööbikulaulu

ööbik laulab nüüd aastaringselt

kus ta pääseb

muidugi ei ole see damoklese mõõk

ega giljotiin

mis su pea kohal ripub

pole põhjust hädaldada

paar knopkat

männiokast

nööpnõela

kruvikest

peotäis klaasikillukesi

näpuotsaga katusenaelu

mõned okkad ja ogalikud

veel üht-teist

kõik tühised asjad

muretseda pole põhjust

privileege nõuda pole õigust

ei midagi erilist

kokku paar tonni

kui sedagi

pigem ikka vähem

naerata

elu naeratab vastu

loomulikult ei kõnele

romeo ja julia

armastusest

see on ju siililegi selge

serviti virutage sellisele armastusele

ütleb siil

kuulake siili

aga see on ikkagi ilus lugu

algusest peale

igatsusest parema maailma järele

ilma paari traditsioonita

ilma mõne ettemääratud vihkamiseta

öö viilin trelle

vaikuse krigin rinnus

jõelt kuuldub õhku

lubage ma täpsustan oma mõtet

vaadake teie sõnavõtt

ei olnud mulle meeltmööda

õigupoolest kui tohib veel veidi täpsemini

täitsa ebameeldiv oli

detailsemalt öeldes

vastik

kui see juba jutuks tuli

rumal tundus ka olevat

noh lollakas

oi

kas te ise tõesti arvate nõnda

tahaksin seda veel omalt poolt

kommenteerida

palun

ainult paar täpsustavat märkust

laske palun käed alla

paar täpsustavat märkust

kuulge teie

palun ärge kiskuge mind

selle härra rinnalt maha

kas te ei näe

meil on vestlus pooleli

taevatrepp

ma arvan

ma tean

see on pruun

vana

puidust

keegi pole seda kunagi pühkinud

kõigi koormatest on pudenenud rämpsu

peamiselt tolm

olmeprügi

mälestused

veel need mõni tuhat otsust

esimese mademeni

taevas ei terenda

maa ei paista

õhk seisab

hetk viibib

sa ei vaata vasakule ega paremale

vahid maha jalge ette

keegi on siit puid tassinud

midagi pannakse põlema

kõnnid üksi

keegi ei käi koos sinuga

keegi ei käi sinu ees

keegi ei käi sinu järel

kõnnid üksi

keegi on siin kunagi olnud

esimese mademeni

on paar tuhat sammu

see hetk

kogu maailm tundus olevat selge valmis ja

hoomatav

see hetk on läinud

ehk mitte jäädavalt

aga läinud

õnnis hetk ei viibinud

armastus ei kanna enam maailma

sina ei kanna enam maailma

ei näe läbi selle lahkest koest

vintskled vanades ämblikuvõrkudes

selle hetke selgused ja selgitused on läinud

sõrmenukid tõmbuvad krampuv-valgeiks

see hetk on läinud