Читать книгу Otse aia taga - Jüri Kolk - Страница 3

vaata tüdruk ma olen juba

vana mees füüsiliselt ja

vaimselt muidugi värske

ja tuline aga tead – elu-

kogemus surub mu meele-

kohtadele pigistab rinnus

ma ju tean kuidas see kõik

läheks ja ehkki ma väga

tahan siis ometi tüdruk kuula

mind ometi pean ma ennast

keelama hakkan vaikselt

väsima kõigist neist kangelastest

meestest kelle mõõk on alati

kõige pikem ja kes on kõik minu

pojad ja oma tütardest kelle

tõttu põletatakse linnu maha

ja musttuhat hinge vajub

hauapimedusse ja karjub

ja ajab verist eepost suust

välja ma olen hakanud mõtlema

üha rohkem tavalistele inimestele

et neilgi on ju vist teatud elu-

õigus ja kui ma ütlen tavalised

siis ma pean silmas näiteks vuntsidega

estebani kellele meeldib ronida

puude otsa turnida katustel ja

lugeda sealt täiskuule luuletusi

ja kui ma ütlen tavalistele

inimestele siis ma mõtlen näiteks

lopsakale barbile kelle pihast

mina küll ümbert võtma ei ulatu

aga millise hooga ta polkat tantsib

mehed isegi kangelased on ta käes

kui takukoonlad ja kui ta naerab siis

kukuvad akendelt klaasid eest

sellistele tavalistele inimestele

mõtlen ma ei tõesti ma poleks pidanud

sulle lähenema vana harjumus

kogu see noorena püsiva keha

rokenroll on alatasa matnud mind

ta alla rusuks on raugenud rind

aga mitte enam siiamaani ma ütlen

ja mitte enam sinu selja taga on

su lõhnav säng aga minu selja taga

on uks võimalike tulevike hämarasse

aeda ja nüüd ma siis pöörangi ringi

ja marsin otseteed tulevikku ja

ära karda ma ei vaata enam tagasi

kõik need tavalised inimesed – nad

võivad nüüd tulla välja

võivad olla nii eriskummalised kui