Читать книгу Teotahtelised poisid - Jüri Parijõgi - Страница 4

Ühel suvisel õhtupoolikul Rein ja Anna olid jälle üksi ning omapead kodus. Sellega olid nad küll juba ammu harjunud, sest isa käis iga päev ehituste juures tööl, kuna ema leidis teenistust kas sadamas või kaubaaitades. Nii olid kodud vanemaist inimestest tühjad peagu igas majas siin linna ääres agulitänavas. Kus just väga väike laps juhtus olema, seal jäi ema koju kogu päevaks. Mõnel oli aga vanaema väikesi lapsi hoidmas ning karjatamas. Kõige halvem oli neil poistel ja tüdrukuil, kellel ei olnud kodus ema ega ka vanaema, küll aga väikesi lapsi. Need pidid olema lapsehoidjad ega pääsenud teistega kaugemale mängima kui oma hoovi või maja ette tänavale. Kaugemaist ettevõtteist ja käikudest pidid nad loobuma, olgu need nii huvitavad kui tahes.

Ja elati siis pikad päevad põhjalikku ning huvitavat mänguelu kogu tänava ulatuses. Tänavast ei piisanudki: siirduti linna taha metsa ja nõmmedele või Kalaranda. Igal pool oli palju huvitavat näha ja ette võtta. Vahel muidugi kakeldi, kanti päev või teine viha, kuid lepiti jälle.

Mõnikord aga tüdineti mängudest ja üksteise seltskonnast ilma erilise põhjuseta, kuid nagu ühisel kokkuleppel. Siis kaoti ükshaaval tänavalt oma hoovidesse või siirduti kitsaisse kodudesse, kus ebamääraselt nukrutseti ja asjatult tegevust otsiti. Mõni otsis sel puhul üles koguni talvise õpperaamatu ja hakkas seda sorima. Juhtus siis sedagi, et hakati vanemate inimeste töid ning talitusi tegema: poisid leidsid, et oleks vaja kuuris puid lõhkuda, kuna tüdrukud enamasti tubade koristamise või riistade pesemise käsile võtsid. Kuid enne kõike tunti nälga ja asuti sööma. Mänguhoos võidi mõnikord päevad otsa söömata olla, kuid sellistel puhkudel tuli söök esimesena meelde. Neid aegu kutsuti omavahel igavaiks aegadeks, mil paha oli olla.

Ühel sellisel igaval õhtupoolikul asus Anna tuba koristama, Rein aga tammus kärsitult edasi-tagasi, käies kord kapi, kord laua juures. Ta kolistas pahuralt veetrumlit pliidil ja mängis lauanoaga, ilma et isegi oleks õieti teadnud, mida ta tahab.

Viimaks pahvatas ta välja, järsult ning rabedalt: „Süüa tahaks!”

„Võta kapist leiba,” ütles Anna asjalikult. „Ja võiraasuke peaks olema sahvris tassil.”

Rein kolistas jälle kapiust, siis kirtsutas huuli: „Midagi sooja tahaks. See kuiv leib, see tüütab pikapeale ära.”

„Vaata, kus mul asjamees!” oli Anna pahane. „Õhtul tuleb ema koju, eks siis saa. Kust mina sulle nüüd sooja sööki võtan?”

Rein tegi jälle paar tiiru söögikapi ja pliidi vahel, siis andis head nõu:

„Teeme ise, teeme ise sooja sööki. Küpsetame paar kildu liha, soojendame kartuleid – palju meile siis vaja! Tuld ei maksagi alla teha, teeme priimusel. Ma oskan küll priimust käima panna.”

Anna katkestas toapühkimise ja jäi kuulatama. Asi näis huvitavana, maksis katsuda. „Ei-noh, küll me priimuse põlema saame, seda oskan mina ka,” arvas ta omalt poolt. „Ja liha olen ma ennegi küpsetanud, olen suppigi keetnud ja muud sööki teinud.”

Asi lõppes sellega, et hakati ühel nõul endile sooja sööki valmistama. Anna lõikas lihakillud pannile ja hakkas kartuleid koorima, kuna Rein priimuse pliidiservale valmis pani. Ta tahtis parajasti piiritust süütekaussi valada, kui Anna hoiatama ruttas:

„Loksuta enne! Võib-olla on tühi, tuleb petrooleumi lisaks valada.”

Rein loksutas priimust – tühi, mõni piisk loksus sees. Ega sellest ole midagi, arvati ühiselt, täis petrooleumipudel on siinsamas kapi kõrval nurgas, tuleb lisaks valada. Rein hakkas õiendama nagu elupõline tulesüütaja. Keeras priimusel korgi pealt ära ja valas pool pudelit tulejõudu anumasse, nagu ise mehiselt seletas. Kui Anna tahtis appi tulla, tõrjus ta tüdruku eemale nii kärsitult, et korgita pudel läks ümber ja selle sisu voolas kõik pliidi ette põrandale.

„Vaata, mis sa nüüd tegid!” pahandas Anna. „Mine eest ära, ma võtan lapi ja kuivatan põranda ära.”

Rein keeras priimusekorgi kõvasti peale ja silmitses siis veidi petrooleumiloiku pliidi ees, mis üha laiemale voolas ja juba keset tuba ulatus.

„Ei, pea!” hoiatas ta Annat. „Kes siis petrooleumi lapiga kuivatab. Tead, mis ema teeb, kui õlitilk maha läheb, – pistab põlema. Ja see põleb nii ära, et ei jää märga laikugi järele. Seda olen ma ise oma silmaga näinud.”

Anna jäi, lapp käes, seisma – jah, nii teeb ema küll. „Pista siis tikust tuli otsa!”

Rein võttis pliidiservalt tikud, kükitas maha ja hakkas petrooleumiloiku süütama. Esimene tikk kustus, aga teine tikk süütas loigu ääre kahvatu leegiga, mis algul õige aralt edasi nihkus, siis aga laienes ja õhku tõusis.

„Mis ma ütlesin!” hõikas Rein. „Ema teeb alati nii. Varsti…”

Rein ei jõudnud oma sõnu lõpetada, kui käis tume plahvatus, leek haaras äkki kogu loigu ja tõusis lakke.

„Oih!” kiljatas Anna, kuna Rein tarretus sambaks.

„Tulikahju! Vett, vett!” hõikas Anna. Toobitäis vett lendas põrandale, leek aga laienes ja tõusis.

„Nüüd läheb kogu maja, nüüd läheb kogu maja…” nuttis Anna. „Lähme kutsume Reineti omad appi! Viska veel vett, viska vett!”

Nüüd ärkas tarretusest ka Rein. Talle tuli tumedalt meelde koolis õpitud tarkus, et õlisid veega kustutada ei saa, peab katsuma lämmatada liivaga või vanade riietega.

„Veega siin ei saa!” hüüdis ta Annale vastu. „Mine õue, too liiva, ma katsun põrandariietega leeki surnuks lüüa.”

Anna jooksis õue, Rein hakkas põrandariietega tuld taguma, kuid seda suuremaks leek paisus. Ja kui Anna ukse avas, limpsas leek seinu… õnn veel, et kardinatesse ei ulatunud. Juba tundus toas kuumust ja peent nõge hakkas laest alla sadama.

„Viimaks läheb tõepoolest kogu maja põlema…” kohkus Rein ja otsustas ruttu: „Peab lämmatama, peab lämmatama…”

Palavikulise kiirusega hakkas ta siia ja sinna petrooleumiloigule peale suruma põrandariideid ja märgi pühkmekaltse. Anna tuli tuppa, mõlemad pihud liiva täis.

„Mis ma liivaga teen?”

„Viska sinna, viska tulle!”

Anna poetas oma liivapeotäied tulle, aga sellest ei olnud vähematki abi: leek lõõmas endiselt. Palju enam suutis Rein oma kaltsudega – kuhu kaltsu peale surus, seal tuli lämbus. Kui ta aga riide ära võttis ja teist kohta tahtis matta, lõi leek endises kohas jälle elama.

„Nii ei saa,” leiutas Rein viimaks. „Peab kogu selle loigu riietega katma. Too eeskojast isa vana palitu, jookse kuuri, too sealt vanu kotte.”

Nii askeldasid mõlemad sooja söögi tahtjad tuld kustutada, hirm silmis ja higi laubal. Ja mõne aja pärast läkski neil korda leeki surmata. Nad kandsid kuurist ammu kõrvaleheidetud põrandariidetükke, vanu kotte ning kaltse tuleloigu katteks. Veel kaua pärast tule kustumist tampisid nad jalgadega mahalaotatud riideid, nagu kartes, et salalik leek veel kuskilt välja lööb ja uuesti hädaohu tekitab.

Siis istusid mõlemad väsinult toolile ja tundsid alles nüüd, kuidas nad üle kogu keha värisesid, nii et hambad lõgisesid suus.

„Oh jumal küll,” ohkas Anna. „Mis meist siis oleks saanud, kui kogu maja oleks põlema läinud!”

„See oli jumala õnn, et mul meelde tuli nende riietega hakata. Veega õli ei kustutata. Vesi annab õlitulele hoogu juurde, nii räägiti koolis.”

„Missugune tuba on, Rein! Kõik petrooleumivingu täis… ja nõge sajab laest alla nagu musta lund.”

Nüüd avati mõlemalt poolt aknad, et tuul õlivingu välja viiks, ja otsustati kiiresti hakata tuba korda seadma, et enne kõik korras oleks kui isa ja ema koju tulevad.

Kõigepealt pandi priimus ära – sooja sööki ei ihaldanud nüüd enam kumbki. Siis viidi isa palitu eeskotta tagasi ja hakati korraldama põrandariideid, kusjuures iga riidetükki hoolega silmitseti, kas sel tulemärke juures ei ole. Mõnel vanemal riidetükil lõigati põlemismärkidega tükid lihtsalt küljest ära, teistel püüti pruuniks kõrbenud kohad veega endiseks pesta. Riietel ei olnud suuremat viga, ainult ühe põrandariide küljest tuli poole meetri pikkune tükk ära lõigata ja hoovi prügikasti viia.

„See ei tähenda midagi,” lohutas Anna Reinu, kes lühemaks lõigatud põrandariide juures nõutult kukalt sügas. „See on vana riidetükk, ema ei tunnegi, et siit otsast on jupike maha võetud. Ma sean ta nii paigale, et ema ei märkagi. Vaata, selle otsa panen seinast veidi eemale, siis ulatub ta kapi ette nagu ennegi.”

Kui kõik riided ja kaltsud olid põlenud kohalt kõrvaldatud, märgati kohkudes, et kõige rohkem oli kannatanud põrand. Kogu petrooleumiloigu ulatuses oli tuli põranda mustaks kõrvetanud, ühes kohas rohkem, teises veidi vähem. Igatahes niipalju, et seda kuidagi varjata ei saaks.

„Aga mis põrandaga saab?” jäid mõlemad nõutult seisma.

Anna katsus märja lapiga põlenud kohti valgeks pesta, Rein kraapis omalt poolt lauanoaga – miski ei aidanud.

„Kas tead,” leidis Rein viimaks hea nõu, „ma toon kuurist isa höövli ja hööveldan põlenud kohad üle, siis ei jää märkigi järele.” Kohe jooksis Rein kuuri ja tuli sealt tagasi haamri ning höövliga. Enne tagus ta haamriga kõik kulunud naelapead sisse – seda oli ta isa käest ehituste juures õppinud –, siis pani höövli tööle. Tsiuh ja tsäuh lendasid laastud, nii et oksad aina praksusid – saaks aga enne vanemate tulekut tööga valmis! Paar korda lõikas höövel hästi, siis läks raud nüriks, sest kuivad oksatüükad nagu täkkisid höövliraua hambaid täis. Rein koputas rauda kord sügavamale, kord laskis tagasi, kuid sellest oli vähe abi.

„Liivane on,” leidis ta viimaks. „Põrand on liivane, nürib raua ära. Võta lapp ja tõmba need kohad üle, kuhu sa liiva viskasid. Ma toon kuurist teise höövli.”

Ühel nõul pühkisid nad liiva ära, hööveldasid ja koristasid laaste kuni lõpuks oli kaotatud viimne tulejälg.

Kuid samas tabas töötajaid uus üllatus: hööveldatud põrandaosa oli nüüd liiga valge, palju valgem kui muu põrand, ja paistis niisama teravalt silma nagu ennest põlenud kohad… sea põrandariideid, kuidas tahad.

„Ei see ema silma eest varjule jää,” arvas Anna. „Nii kui ta siin pliidi ees veidi liikuma ja talitama hakkab, kohe märkab.”

„Teeme siis mustemaks!”

„Aga kuidas?”

„Tead, toome aiast mulda ja hõõrume mullaga üle. Küll sa näed, siis ei ole tundagi, et on hööveldatud.”

Jälle asuti suures üksmeeles tööle. Anna tõi aiast põlletäie mulda ja puistas selle maha. Siis heideti põlvili ja hõõruti mullaga nii, et peopesad hakkasid kipitama.

„Läheb, juba läheb!” hüüdis Rein rõõmsalt. „Näed, juba niisama hall nagu muu põrandki.”

Ja unustati töö juures tühi kõht ja soe söök, millest kogu see õnnetus alguse sai. Kui hööveldatud põrand juba küllalt halliks oli nühitud, nii et seda muust põrandast enam eraldada ei võidud, pühiti muld uuesti kokku ja viidi välja. Põrandariided seati paigale, tuba tuulutati ja nõgi pühiti kummutilt maha. Aegsasti enne vanemate tulekut saadi kõigega valmis.

Astuti siis ärevas ootuses laua taha – kas märgatakse või ei? Ei märgatud. Ema tuli koju, hakkas pliidi ees talitama, saatis Reinu puukuuri ja Anna poodi. Kõik läks hästi: põrand oli nii halliks hõõrutud, et ema silm seda ei näinud, ja Anna oli lühemaks lõigatud põrandariide nii osavasti kohale asetanud, et sedagi ei märgatud. Ainult isa krimpsutas tuppa astudes veidi nina ja lausus siis:

„Mis te seal pliidi juures kõrvetate? Tuba imelikku haisu täis.”

Reinul ja Annal jäi seda kuuldes süda seisma. Rohkem isa asjast ei kõnelnud, võttis taskust ajalehe ja hakkas lugema.

Nii möödus kogu nädal. Vanemad ei märganud tuleõnnetuse jälgi ja lapsed unustasid selle. Laupäeva õhtul tuli ema varem koju ja hakkas talitama. Rein ja Anna mängisid tänaval hilja õhtuni. Kui nad tuppa tulid, märkasid nad kohkudes, et ema oli põrandat pesnud, ja nende hööveldatud laik valendas vastu. Isa ja ema mõlemad uurisid põrandat – mis siin on tehtud?

„Kuulge, tulge siia! Mis te selle põrandaga olete teinud?” nõudis isa.

Lapsed hoidusid nurka… süda kippus seisma jääma. Välja tuli, välja tuli ometi! Vaat seda nad ei mõistnud ette aimata.

Ei aidanud midagi – sõna sõnalt, lause lauselt nõuti lastelt välja kõik, kuidas nad olid hakanud tuld tegema, kuidas õlipudel oli ümber läinud, kuidas nad olid õli süüdanud ja kustutanud ja pärast jäljed kaotanud.

Aga vanemad ei olnudki kurjad.

„Mis häda teil seda priimust oli süüdata?” päris ema. „Rein tahtis sooja sööki saada,” nuuksus Anna vastuseks.

„Aga miks te siis õli põlema süütasite?” nõudis omakorda isa.

„Rein süütas.”

„Mina süütasin jah… et siis ei ole vaja pühkida. Ema teeb mõnikord ka nii.”

„Olete mul husarid küll,” ütles isa tõsiselt. „Suured jõnglased juba, aga tule ja vee eest peab teid veel hoidma. Jumala õnn, et te aknaid ei avanud ja märkasite riietega kustutama hakata. Vesi ei tee õlile midagi. Aga see lugu peaks teil nüüd meeles seisma surmatunnini.”

„Seisab, isa,” pomisesid lapsed, tundes heameelt sellest, et nii vähesega asi lõppeski.