Читать книгу Teotahtelised poisid - Jüri Parijõgi - Страница 5

Minu poisikesepõlv langes kokku Maailmasõja-aastatega. Isa oli sõtta võetud, ema pidi hommikust õhtuni kibedasti tööl käima, et toita meie neljaliikmelist perekonda. Linnavalitsusest maksti küll emale sõdurinaise pajukit, kuid sellega üksi me läbi ei saanud. Kõik hinnad kerkisid iga päevaga, nii et palk ega pajuk neile kuidagi järele ei jõudnud.

Sellest siis tuligi, et me ema harva nägime ja minusugusele poisile rohkem vaba voli jäi ümberjooksmiseks, kui seda oleks tohtinud lubada. Pikad õhtupoolsed päevad jooksime ringi kas Koplis, metsas või kolasime sadamas. Linn oli sõdureid ja võõraid töölisi täis, igal pool oli midagi näha ja toimetada.

Pärast revolutsiooni, sõja viimasel aastal toodi linna nii palju sõdureid, et neid paigutati isegi eramajadesse. Meie naabrusse paigutati terve trobikond vene sõdureid, kes hommikust õhtuni lärmitsesid õues või kolasid linnas. Mõnikord laulsid nad kurvaviisilisi laule. Teinekord lasti jälle selline mürgel lahti, et hoia alt – harmoonika pandi hüürgama, mehed kogunesid ringi, kuna keskel löödi tantsu.

Igatahes märkasime meie, et õiget korda enam sõjaväes ei ole, püssid vedelesid kuuris või seina ääres, padruneid võisime meie, poisid, saada niipalju kui aga tahtsime. Käsigranaate, granaadikapsleid ja muud laskemoona liikus nii palju poiste seas ringi, et võis arvata, nagu tahaksid poisid sõdurite asemel sõtta minna. Esialgu aga ei mindud kuhugi, paugutati siinsamas rannas ja metsas. Mõned vanemad inimesed ohkasid:

„Ime küll, et nad selle paugutamise peale üksteist pole veel maha tapnud!”

Siis aga hakkas koolis igast klassist poisse ära jääma – teati kõnelda, et see ja see lasknud granaadikapsliga oma sõrmed ära, see lasknud endal silma peast välja.

Minu pinginaaber Lembit Ruut teatas ühel päeval:

„Nende granaatidega ei maksa jännata, aga vaat püss – see on hoopis iseasi. Kui saaks ühe päris vintovka kätte, siis alles oleks mees.”

See „vintovka” saamine ei lasknudki kaua oodata. Ühel päeval kolisid meie naabermajast vene sõdurid ära, jättes maha õuetäie igasugust prahti ja mustust, aga ka palju sõjatarbeid.

Me leidsime sealt raudkiivreid, gaasimaske, supikatlaid ja palju muud, millele me nimegi ei teadnud anda. Aga kõige tähtsam leid oli püss, päris uus ja korras püss. Sõber Lembit takseeris püssi mitmest kandist ja teatas siis, et see on jaapani püss.

Nii saime siis ootamatult püssi omanikuks. Viisime selle esiteks Ruutide puukuuri, kus ta hoolikalt ära peitsime.

Kustki hankisime ka jaapani padruneid, nii et olime täies varustuses sõjamehed.

Kui aga tahtsime püssiga linnast välja minna, et mõnd toredat pauku teha, siis ei läinudki see nii lihtsalt. Püss õlale võtta ja minna nagu sõjamees muistegi – seda me ei riskinud. Juba lähemal tänavanurgal oleks miilitsamees meilt püssi ära võtnud. Palitu hõlma alla püss panna – selleks olime meie liiga väikesed ja püss liiga suur. Lembi katsus küll püssirauda püksisäärde peita, nii et pära oleks tulnud üles pintsaku alla, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Meie kuued olid aja jooksul nii kitsaks jäänud, et isegi tüseda taskuraamatuga, kui see põuetaskus oli, hõlmad kinni ei andnud, mis siis veel rääkida püssilaest.

Viimaks leiutas Lembi:

„Ei aita muud, kui tuleb püssiraua otsast tükk maha võtta, parajasti nii, et kui lae paned kaenla alla, siis toru ots palitu alt välja ei paista.”

Nii siis jäigi. Lembi isa oli Sadamatehaste lukksepp ja tal oli kodus nii palju rauatööriistu, et tee või uus püss valmis algusest lõpuni. Lembi isa rauasaega võtsime püssi otsast tüki maha, parajasti niipalju, et kui lae panid kaenla alla, siis toru ots palitu hõlma alt välja ei paistnud. Muidugi ei läinud ka palitu hõlmad kinni, kuid me käisimegi rohkem lahtiste kui kinninööbitud hõlmadega. Viilisime saetud püssiraua otsa siledaks ja olime väga õnnelikud. Kel teisel meie koolist oli nii tore püss nagu meil!

Laskemoona saamine oli päris tühine asi. Igal poisil koolis oli tol ajal kümmekond padrunit taskus nii vene kui ka jaapani püssi tarvis.

Me kiskusime mõnel padrunil kuulid otsast ära, täitsime kestad peenikeste haavlitega, ja nii olimegi mõne päeva pärast täie varustusega jahimehed.

Ühel õhtupoolikul panime siis padrunid tasku, Lembi võttis püssi kaenlasse – temal oli õigus esimene pauk lasta, sest püssi ümbertegemine toimus tema isa riistadega. Pealegi oli ta pikem kui mina ja tema palitu ka minu omast pikem, nii et tal oli kergem surmariista varjata.

Linnast välja jõudsime ilma äpardusteta. Kellelgi ei tulnud mõttesse jälgida, kuhu poisid lähevad ja miks ühel neist on palitu hõlm nii salapäraselt pungis.

Metsas võttis Lembi püssi hõlma alt välja, pani padruni rauda sellise uljuse ning kindlusega, nagu oleks ta elupõline sõjamees. Siis heitis püssi selga ja lausus:

„Nii on palju parem.”

Nüüd hakkasime jahisaaki otsima. Hunte ja karusid Tallinna lähedal metsas ei ela, seda me teadsime, kuid me olime täiesti veendunud, et ka neist oleksime oma püssiga jagu saanud.

Leppisime nii kokku, et mina hiilin põõsaste vahelt jäneseid, Lembi vaatab taeva alt linde. Mõne aja pärast pani Lembi näpu suule ja hoiatas:

„Pst… vares! Vares seal puu otsas. Anname sellele esimese põraka.”

Ta võttis püssi seljast ja seadis palgesse, kuid samas lõi kahtlema:

„Ehk on kauge? Uus püss – mine tea, kuidas võtab. Astume mõne sammu lähemale.”

Hakkasime edasi nihkuma. Lembi minu ees, püss laskevalmis ja sõrm päästikul. Mina hinge kinni pidades tema järel. Mõlemad jälgisime üksisilmi varest. Korraga – sopsti! – ja Lembi kaob ära.

„Tont… mis nüüd? Mis sul on?”

„Ei midagi – kraav, kurivaim. Kukkusin kraavi… ei pannud luurates seda tähele. Oota, ma ei taha praegu välja ronida, viimati vares ehmub ja paneb minema. Võta sa püss ja põmmuta maha!”

Nende sõnadega sirutas ta püssi kraavist minule. Võtsin püssitorust kinni ja ei näinud mina ega pannud ka Lembi tähele, et tal sõrm oli kogu aja päästikul. Nii kui ma püssi otsast kinni võtsin ja veidi tõmbasin, käis hirmus pauk. Kukkusin kraavikaldale maha, silmade ees läks kõik mustaks ja palav juga jooksis üle keha.