Читать книгу Sune - Jüri V. Grauberg - Страница 2

Jarmo kihutas oma musta BMW-ga linnast kodu poole. Ta oli teinud järjekordse hüppe linna, lõbumajja ning nüüd, tagasi sõites, ootasid teda ees kodutalu, ketti pandud karvane koer, poolteistsada lammast ning marjaaia ääres, sauna kõrval, parajalt suur tiik koos karpkaladega. Marjaaias ootas meest ka kümmekond mesitaru, kus kahjuks vaid pooltes tegutsesid mesilinnud. Talv oli tema mesilastega üsnagi karmilt ringi käinud ja suvi polnud veel niipalju edenenud, et võinuks mõnes tarus uut ema oodata.

Abieluvoodis ei oodanud aga meest keegi. Tema voodi oli tühi juba sellest ajast, kui linnatüdrukust abikaasa, Kristel, leidis endale Facebooc'ist soomlasest kallima, ühel päeval oma asjad kokku pakkis ning minema sõitis. Sõitis ära just siis, kui Jarmo oli koos naabrimehega, kes ka mesilinde kasvatas, Tallinna Lillepaviljonis meetooteid müümas. Ja ei osanud Jarmo siis veel arvatagi, et tema naine sõitis laevaga Lillepaviljoni lähedalt mööda ja otse Soome poole. Ühe-otsa- piletiga.

Kui mees õhtul koju jõudis, leidis ta köögilaualt ootamatu sõnumi Kristelilt, kus oli kirjas, et temal on villand pidevast lambahaisust ja tema läheb nüüd vabasse maailma värsket õhku hingama. Igaveseks.

Sellest oli juba ligi neli aastat mööda läinud. Alguses lootis Jarmo, et Kristel tegi ehk niisama nalja ning tuleb koju tagasi ja ta oleks võtnudki, sest kes see siis ei eksi. Eksimine olevatki ju inimlik. Ja värsket õhku oli siingi küllaga ning lamba haisu võis tunda vaid karjakoplites ja laudas. Ei mujal.

Ta isegi ootas mõnda aega oma kaugele eksinud naist aga mida aeg edasi, seda rohkem Kristeli jäljed talus kustusid ja lõpuks hoopistükkis kadusid. Ja kadusid siis, kui Jarmo ühel päeval juhuslikult teada sai, et Kristel tõesti elab ja ka juba töötab Soomes ning ei mõtlegi enam Eestisse tulla. Sel päeval kustus ka Jarmo lootus.

Mees oli saatuse poolt ennegi nahutada saanud. Alles see oli, nii viis-kuus aastat tagasi, kui ta ühel talvel mattis kiriku lähedale surnuaeda liiklusõnnetusse sattunud vanemad. Nii ema kui isa ning paar kuud hiljem ka ainsa venna. Kui Jarmo vanemate eluküünla kustutas roolijoodiku karm käsi, siis venna käsi ei värisenud iseenda elule otsa peale tegemisel. Algul kannatas küll viinapudelit tõsta, aga pärast seda ei kannatanud enam autot teel pidada. Ja jälle oli üks teeäärne puu vales kohas kasvama hakanud ning ajapikku nii tugevaks sirgunud, et metallist sõiduauto end tema vastu päris lömmi sõitis. Puul tuli vaid kooretükk tüve küljest lahti ja jäi tükiks ajaks puu külge ripakile.

Ühe talvega võttis viinakurat talu inimestest peaaegu tühjaks. Jäi vaid Kristel. Ja hea, et jäi, sest Jarmole mõjus nii vanemate kui venna surm üpris rusuvalt. Läks mitu kuud kuniks mees end jälle leidis ning elurõõm tagasi tuli. Kohus halastas tema vanemad tapnud autojuhile ja see pääses millegipärast vaid tingimisi karistusega.

Jarmo pidas juba plaani omakohtu korras mõrvarit karistada, aga Kristel laitis selle mõtte karmilt maha. „Kui sina ei suuda oma ema ja isa mõrvarile halastada, siis ole mees ja halasta vähemalt tema väikestele lastele. Kes neid siis kasvatab kui sa nende isa maha lööd?“

„Minu vanemad hukkusid, ilma, et neile keegi oleks halastanud, aga mina pean mõrvarile halastama?“

„Jah! Ja halastama just tema laste pärast!“

Lastele jäi nende isa alles. Jarmo püüdis olla halastaja Samaariamees. Olgugi, et vahetevahel hinges kripeldas, kui ta sellele mõtles.

Ja nüüd too, kes kutsus meest halastusele, oli ise halastuse ammuilma unustanud ning sõitnud parematele jahimaadele. Soome.

Jarmo keeras autoga suurelt teelt ära ja silmas õhtuvidevikus tee ääres kükitavat olevust, kes autotuledesse sattudes kibekähku püsti kargas ning metsa poole liipas.

„Kes see seal oli? Kits?“ ehmus mees, aga kuna minema liibanud olevus siiski kuidagi metskitse kuju välja ei andnud, haaras ta kaenla all olevast kabuurist püstoli ja jooksis puude vahele kadunud kogule järele. Oli vaja selgeks teha, kes passis pimedal ajal tema kodutee ääres ja milleks.

Õige pea silmaski ta kedagi, kes kui tont, end põõsa taga varjas. Paari hüppega oli mees tondi käsivarres kinni.

Jarmo suureks üllatuseks oli metskitseks peetud põgenejaks hoopis tumedanahaline, noor tüdruk. Paljajalu, nägu paiste pekstud, huuled kärnas ja silmaalused… Jah, tüdruku vasekarva nahal tundusid silmaalused päris võikad, peaaegu mustad.

„Lase mind kohe lahti…“ vingus tüdruk ja seda sulaselges eesti keeles. „Pa-alu-un!“

„Kes sa selline oled ja mida sa siin metsas teed? Miks sa siin oled?“ imestas Jarmo. „Ma oleksin su äärepealt auto alla ajanud.“

„Jooksin ära….“ nuuksus tüdruk. „Lase mul minna!“

„Jooksid vangimajast ära?“

„Ei-iii!“

„Kust siis? Kodunt?“ Jarmole ei meenunud küll hetkel kusagil olema talu, kus niisuguse välimusega tüdruk elada võis. Temale, kui noorele mehele, oleks niisugune asi kindlasti silma jäänud.

„Litsimajast!”

„Mis? Kuidas… kuidas…“ jahmus mees. Tuli ju temagi alles ühest niisugusest asutusest. „Millisest litsimajast?“

„Kust mina tean! Ja mis see sinu asi on? Lase mind kohe lahti!“

„Läheme auto juurde ja räägi mulle, mis pull on,“ otsustas Jarmo. Ta vedas vastu puikleva tüdruku autosse ning tõukas esiistmele istuma. Tõmbas igaks juhuks traksid ka kohe peale, sest muidu paneb tüdruk veel enne jooksu, kui tema rooli taha jõuab ja aja siis poolpimedas metsas teist taga.

„Lase mind parem kohe maha kui peksma ja vägistama tahad hakata,“ kiunus tüdruk. „Sul revolver olemas!“

„Ma pole mingi mõrtsukas…“ vastas mees püstolit kabuuri tagasi pannes ja uuris, „sa oled peksa saanud… Kes sind peksis ja mille eest? Räägi, kus sul valutab? Äkki on vaja sõita traumapunkti?“

„Ei sõida traumapunkti! Seal saavad nad mu kohe kätte,“ hakkas tüdruk vastu.

„Kes?“

„Need kes mu joogi sisse solki panid ja hiljem litsimajja vedasid. Ja siis läbi peksid.“

„Kes need olid?“

„Ma ei tea! Ma ei tunne neist kedagi,“ vastas tüdruk ja turtsus, „mis sa küsid? Mis see sinu asi on? Lase mind parem maha ja ma saan vaevast lahti. Jumal ka ei aita mind!“

„Miks sa tahad, et ma su maha laseksin?“

„Parem on olla surnud kui litsina elada!“

„Võib-olla…“ venitas mees ja käivitas auto. Ta tuli ise ka just litsimajast ning see andis ainet mõtlemiseks. Näiteks kasvõi see, et miks sealsed tüdrukud litsideks hakkasid? Kas vabatahtlikult või hoiti neid surma ähvardusel paigal?

„Kus see litsimaja asub, kust sa ära jooksid?

„Ei tea. Kusagil mändide all.“

„Millal sa sealt ära jooksid ja kuidas?“

„Kaks meest peksid mind niikaua, kuni ma mõistuse kaotasin ja läksid siis minema. Kui ma jälle midagi taipama hakkasin, siis oli uks lukku pandud ja välja ei saanud,“ seletas tüdruk vaikselt nuuksudes. Tundus, et tal oli ükskõik, mis temast saab. Ta ei küsinud isegi kuhu Jarmo sõidab. Vaatas vaid ükskõikselt autotuledes välkuvaid teeäärseid puid. “Kui märkasin, et aken on natukene irvakil siis pugesin sealt vahelt välja. Ja kui jalad õues maha sain, panin otsejoones põõsaste vahelt metsa poole jooksu.“

„Kuhu poole sa jooksid ja kui kaua?“

„Ma ei tea kuhu poole ma jooksin. Tahtsin vaid kaugemale saada. Mingil ajal sattusin linnast välja viivale teele ja jooksin kuni jaksasin. Kui valgeks läks, siis läksin tee äärde peitu ja olin seal kuni pimedani ning siis hakkasin jälle jooksma.“

„Kaua sa siis niimoodi jooksid?“

„Teisel ööl tahtsin ka veel joosta, aga enam ei jaksanud ja keerasin suure tee pealt ära. Ja siis tulid sina,“ vastas tüdruk ja päris, „kes sa oled ja mida sa minust tahad? Ah, vahet pole… Peksa või surnuks, aga litsiks ma ei hakka!“

„Kuula nüüd! Sõidame minu talusse,“ vastas Jarmo rahulikult. „Seal pesed end puhtaks ning siis vaatame üle kõik su muhud ja sinikad. Katsume sind natukene tohterdada aga kui arsti peaks vaja minema, siis sõidame traumapunkti. Kui muud üle ei jää… Ja politseisse on ka vaja teatada.“

„Kui teatad politseisse, siis on need pätid, kes mind peksid, kohe mul jälle turjas kinni ja viivad litsimajja tagasi. Politseiga ei tohi sõnagi rääkida. Lase mind siis parem kohe maha!“

„Kust need pätid sinu elukoha teada saavad?“

„Politsei ütleb!“

„Ei ütle midagi,“ arvas Jarmo.

„Pättidele antakse minu avaldus lugeda ja seal on ju kõik kirjas, nii minu nimi, isikukood kui elukoht.“

„Kust sa seda tead?“ imestas mees.

„Paaril lastekodu poisil oli narkotsi ja politseiga tegemist ning pärast olid neil diilerid ukse taga…“ seletas tüdruk. „Diilerid said poiste aadressi teada vaid politseist, ei mujalt.“

Neiule mõjus vist lõpuks Jarmo rahulikkus, ta ei pidanud meest enam ohtlikuks. Nutu ja nuuksumise lõpetanud, istus ta rahulikult autoistmel.