Читать книгу Sune - Jüri V. Grauberg - Страница 4

„Kas sa siga vägistasid mind öösel?“ oli tüdruku esimene küsimus, kui nad hommikul ärkasid.

„Polnud mõtteski,“ turtsatas Jarmo. „Miks sa kogu aeg vägistamist kardad?“

„Meestel ju muud polegi mõttes…“ tüdruk lausa kiljus.

„Need küll mehed pole, kes niimoodi mõtlevad,“ arvas Jarmo ning tuli teki alt välja. „Tõuse ka üles ja läheme alla kööki ning vaatame endile midagi süüa. Ja üldse, millal sa viimati sõid?“

„Ei mäleta…“

„Läheme alla!“

„Mul pole midagi selga panna!“

„Ah soo, ja just…“ meenus noormehele, et kõik see, mis ta eile tüdrukule selga leidis, jäi ju duširuumi. Ta läks ja tõi sealt vajaliku ning viskas voodile. „Näita korraks mulle oma päkkasid ka!“

Tüdruk lükkas kuulekalt jalalabad teki alt välja ning Jarmo määris need jälle salviga kokku. „Nüüd on okay. Tõmba sokid otsa ja tule alla.“

Selleks ajaks, kui tüdruk trepist alla koperdas, oli Jarmol juba kümmekond kartulit kooritud.

„Sul on valus käia?“

„Jah…“

„Istu siia, köögilaua taha ja räägi. Ma teen niikaua meile midagi süüa.“

„Mida ma rääkima pean?“

„Ma ju võiksin teada, keda ma oma kodus tohterdan ja kellele süüa teen või mis sa ise arvad…“ torises mees sõbralikult ja päris, „mis su nimi on?“

„Sune Traore. Sune pidi mingis Aafrika keeles päikest tähendama.“

„Mina olen Jarmo Põlluaas. Olen selle talu peremees. Kasvatan lambaid, iseenda tarbeks karpkalu ja paar aastat tagasi müüsin mett ka, aga möödunud talvel said pooled mesilaspered kahjuks otsa ja sel suvel pole tõenäoliselt midagi müüa. Hea kui endilegi talvemee korjavad.“

„Miks nad ära surid?“

„Minu viga kindlasti… Kas jäi talveks sööta väheks või lihtsalt läks tarusse mingil moel niiskust,“ arvas mees ja jätkas, „mõned sead on mul ka. Jälle vaid oma tarbeks.“

„Sul on päris maamehe nimi ka.“

„Ega kõlalt sinu nime vastu ikka ei saa küll. Sul ju nii eksootiline nimi,“ naeris Jarmo ja uuris, „kust sa pärit oled?“

„Ma ei tea… Ema andis mu kohe, kui sündisin, lastekodusse ära ja seal olengi kogu elu olnud,“ tunnistas tüdruk. „Väikelaste sõimes olevat mulle ka nimi pandud.“

„Kes su ema on?“

„Ei tea… Tahtsin ta üles otsida, kui lastekodust linna läksin, aga kahjuks ei jõudnud. Enne rööviti mind baarist ära ja topiti litsimajja.“

„Mida imet sa sinna baari otsisid?“

„Ma töötan seal ju… koristajana,“ vastas Sune. „Õigemini töötasin. Enam ma sinna oma jalga ei tõsta. Ma ei näita üldse linnas oma nägu enam. Mitte kunagi!“

„Mida sa kavatsed edasi teha?“ küsis Jarmo. „Politseisse tuleb ju avaldus kirjutada…“

„Ja siis on neil kaabakatel kohe teada kus ma olen. Ütlesin sulle juba,“ ärritus Sune ja lisas siis natukene rahulikumalt, „praegu nad vähemalt ei tea mind siit otsida.“

„Sul vist pole praegu ka dokumente?“

„Ei ole jah. Nad võtsid mult ju kõik ära. ID-kaardi ja ka pangakaardi. Õnneks ei tea nad koode.“

„Mida sa kavatsed edasi teha?“ päris mees uuesti.

„Ei tea. Pole jõudnud veel sellele mõeldagi,“ ohkas tüdruk. „Võib-olla saan ehk millalgi lastekodusse tagasi. Sinna tööle… Aga praegu ma ei saa veel käiagi. Jalatallad on katki ja kogu ihu on valus. Silmad on ka ju veel paistes…“

„Käime ehk traumapunktis ikkagi ära?“ pakkus Jarmo. „Las vaatavad su igaks juhuks üle.“