Читать книгу Olle - Jüri V. Grauberg - Страница 4



Proloog

Оглавление

Õhus polnud enam kevadisi tuuli, oli vaid jahe sügisniiskus ja ka linn oli hulga tulederikkam kui kevadel, sest sügisene pimedus tuleb ju õige varakult. Soojuskiirgurid tegid, mis nende võimuses ning katuseterrassil oli peale Lauri veel nii mõnigi inimene hilissügisest linnavaadet nautimas. Restorani „Komeet“ katuseterrassil istus sama laua taga, kus pool aastat tagasigi, Lauri Lambakahar. Prohmakas ärimaailmas, kus ta lausa iseenese lollusest oma firmast ilma jäi, polnud meest muserdanud. Kolmekümnendates aastates kutti niisugused asjad tavaliselt enam ei mõjuta. Tavaliselt. Mõni hakkab küll kurvastusest jooma, aga Lambakahar oli läbi ja lõhki tegudeinimene.

„Tere! Sa kutsusid mind...” ütles Peeter Garten ja istus Lauri vastu laua taha. „Ja oh sa kurat, jälle on „Martini” laual! Sa tead ju, et ma ei tohi seda juua!”

„On vaja välja mõelda uue firma uus nimi, kulla kamraad,” muigas Lauri. „Ja sul tuleb see väga lihtsalt välja, kui sa „Martiinit” jood.”

„Tuleb välja jah, solk ju joomiseks,“ torises Garten ja uuris, „kas meie uus firma lendab kah kui komeet järgmise naise saba alla?“

„Ole sa... Seda hirmu mul nüüd küll enam ei ole!“

„Räägi parem, mis jama sul selle Kairiga oli? Kuidas sa meie firmast ilma jäid? Nägin, et midagi susises, aga täpsemalt ei tea ma midagi.”

„Alguses oli suur armastus ning siis tuli õudne jama. Nagu ikka, sest miski ilus siin ilmas ei kesta kaua ega jää ka karistamata,” filosofeeris Lauri ohates. „Mu naine sai kusagilt teada, et ma Kairiga sehkendan ja nõudis kohe lahutust ning loomulikult ka poolt firma vara.”

„Sa vormistasid lahutuse käigus kogu firma Kairi nimele? On mul õigus?”

„Jah! Ja loll olin... Kuradi loll...” tunnistas Lauri ja lisas mitu trükimusta mittekannatavat vandesõna. „Kairi, kuradima lehm, soovitas mulle ühte väga head notarit, aga ei öelnud, et see notar on tema elukaaslane. Rääkis kogu aeg, et kasvatab üksi kahte last, aga oma notarit ei nimetanud mitte poole sõnagagi. Mõtlesin, et kannan firma Kairi nimele, abiellun temaga ja elan nagu härra edasi. Ja minu naine saab ülbuse eest vaid tühjad pihud.”

„Sellepärast sa siis ära kingitud firmast ära läksidki, et Kairi tegi su lagedaks?”

„Ega ma ise oleks läinudki, aga Kairi, kui firma uus omanik, laskis mu lihtsalt kohe lahti ja oligi kõik. Mõni päev pärast seda, kui sina läksid tema soovil uusi väljakutseid otsima...” urises Lauri.

„Kuradima viisakalt loll termin – läks uusi väljakutseid otsima,“ märkis Garten hapu näoga. „Nüüd on nii, et tööd mul pole, elada on vaja ning alimendid on kah kaelas. Ja äri ka enam teha ei julge. Oled kuulnud? Teine mees juba jäi vahele.”

„Aare siis?“

„Muidugi!“

„Kuidas ta nii loll oli? Kas keegi pani kitse?“

„Ei tea. Ja ega vahelejäämiseks pea tingimata loll olema… Aitab kui võmmidel juhtub mingi info olema või siis lihtsalt tobe force majeure. Ka niimoodi juhtub, kahjuks…“

„Kardad ise ka midagi?“

„Jah... Ei… Kõik justkui puhas, aga mine sigu tea. Võmmid pole ka sugugi lollid…“

„Alimentide maksmisest saad ju kõrvale hiilida...”

„Ei hiili kõrvale! Pereväärtused maksavad ka midagi.”

„Pereväärtused? Naerukoht sinu puhul...”

„Ära õienda,” vihastus Lauri. „Mis sina targem oled?”

„Minul pole ka enam firmat ja pole nagu sinulgi töökohta, aga vot perekond on alles. Ja vangi aitasin sul vaid ühe mehe panna.”

„Olgu, olgu! Ära seleta,” rahustas Lauri. „Mul polnud ju õrna aimugi, et too Ingmar, kellest me patuoina tegime ja kes meie eest sidima läks, on Kairi poolvend.“

„Oh-sa raisk!“ Peetri silmad läksid üllatusest suureks. „Kairi maksis siis just selle eest meile kätte ja veel nii karmilt!“

„Just nimelt! Kogu tema armastus polnud muud kui mäng, et mulle kätte maksta... kurat ma ütlen,“ ja Lauri vandus seda väidet kinnitades jälle päris rõvedalt. „Kardan, et see pole veel kõik. See lits risti ette ei löö!“

"Miks sa kardad?"

"Lits nuhkis minult äri kohta üht-teist välja. Mõnikord, kui ta mul kaelas rippus ja mõnusalt nurrus, oli ta väga varmas küsima ja uurima. Brasiilia kohta näiteks ja kõike muud ka. Kuradi nuhk! Samasugune nagu kunagine Mata Hari! Ma sain sellest alles hiljem aru. Siis kui firma oli käest läinud ja ise töötu,“ urises Lambakahar ja lisas mõtlikult, „võibolla on Aare vahelejäämine just tema süü..."

„Keppi said ju ikka?“ noris sõber.

„Äh!“ nähvas Lauri. „See lits väitis end olevat kristlike elukommetega inimese ja ütles, et enne laulatust mind ligi ei luba.“

„Ja ei lubanudki?“ naeris Garten.

„Ei!“ vastas Lambakahar. „Mudis mul ihu kihu täis ja siis hakkas pipardama ning abiellumisest rääkima.“

„Ma pole nii lolli meest veel näinud kui sina oled, minu hea sõber…“ irvitas Peeter. „Firmast ilma, kepist ilma ja perekonnast ka ilma. Jumala paljas, ilmapeal mees! Taskud tühjad kui orjal. Aga vähemalt veel vabaduses...“

„Ära kurat sina vähemalt õienda!” muutus Lambakahar tigedaks, kuid jätkas siis kohe tüki vaoshoitumalt, „ma ei kutsunud sind siia tülitsema. Mul on mõte – luua uus firma ja siin on mul vaja sinu, kui kogenud mehe abi.”

„Kas tahad teha samasuguse hooldusfirma, mille mina sulle häda sunnil maha müüsin ja sina suurest armastusest Kairile ära kinkisid?” päris Garten. “Niisuguse, mis kevadel komeedina tõusis, suvel säras ning sügiseks susinal kavala naise saba alla kadus?“

„Jälle sa...” torises Lauri pahaselt, aga jätkas siiski. „Just! Samasuguse hooldusfirma ning siis Kairi koos oma notariga tööturult välja süüa. Aga see firma, mis me nüüd teeme, ei lenda enam kevadise komeedina, vaid sünnib sügisel ja hakkab rahulikult särama teiste omasuguste seas.”

„Kuum armastus on sind luuleliseks teinud…“ konstateeris Peeter ja küsis uudishimulikult, „kuidas sa seda kavatsed teha?”

„Maksan üle Maintenance LTD paremad töömehed! Kutsun nad enda firmasse, võtan veel mehi juurde ning arvan, et ega Kairi siis kuigi kaua vastu ei pea. Kogemusi pole temal ega notaril.”

„Notar juba tõmbas sul korra naha üle kõrvade...”

„Ja nüüd on minu kord seda teha,” surus Lauri läbi hammaste ja pakkus, „võta, joo „Martinit“! Meil on vaja uuele firmale nimi välja mõelda. Ja siis otsustada, keda endi firmasse üle meelitada.”

„Olgu!” ütles Peeter ohates ja võttis „Martini” pokaali vastumeelselt kätte. „Arvan, et pole mõtet kedagi üle meelitada. On vaja alustada puhtalt lehelt.“

„Miks nii? Meil olid ju tööl väga asjalikud mehed,“ imestas Lauri.

„Jah olid küll, aga mul oli tunne, et nemad ei pidanud meid kuigi asjalikeks. Sellepärast,“ seletas Garten veenvalt ja jõi koledat nägu ette manades pokaalist mitu head lonksu. „Pole vaja neid meelitama hakatagi.“

„Seda nüüd küll, aga ikkagi…” polnud Lauri sõbraga päris nõus. „Mõnega võiksime ikkagi ääriveeri rääkida. Oleks kohe kogenud mehed võtta…“

„Räägi siis ise! Mina oma nina sinna ei topi. Mina olen teistsugune mees.“

„Ma igal juhul proovin mõne mehe pehmeks rääkida. Ja lubada võib neile ju alguses kõike…“ arutles Lauri edasi ja märkas äkki, et Peetri tool on tühi. „Pole ta midagi teine mees... „Martini“ mõjub täpselt samamoodi!”

Peeter tuligi veidi aja pärast tagasi, pühkis vesiseid silmi ja teatas, „firmal uus nimi kah juba olemas!”

„Soo-oh?” kergitas Lauri rõõmsalt kulmu. „Milline siis?”

„Let us do it. LTD.”

„Nii... „Martini” abil saadud nimi? Luba meil ära teha OÜ? Kas pole ehk liiga pikk ja keeruline?”

„Ei ole midagi! Hüüumärk kah lõppu. See püüab pilku ja soovitab innovatsiooni...” Peeter nuuskas nina ja pühkis silmi. Vägev jook see „Martini”! „Mõtlesin ka, et... endistest meie meestest võiks ainult Kaspari üle meelitada.”

„See on ju sihukene äpu vend...”

„Aga tema oskab kituda! Räägib kõik välja, ilma et isegi aru saaks,” teadis Peeter. „Niisugust meest on meile kindlasti vaja.”

„Keda juhtkonnast võtta?”

„Hull! Mitte kedagi,” vastas Peeter. „Ja ega meil alguses polegi kuigi palju inimesi vaja. Tähtis, et saaksime töö käima panna. Dumpingu hinnad mõneks ajaks…”

„Dumpingut ei saa vist alguses kohe käivitada….“

„Peab saama, muidu me turule sisse ei murra. Turuhindasid on vaja kohe solkima hakata, vaid siis on lootust jalad alla saada. Täpselt nii nagu kevadelgi tegime.“

„Ja siis ruttu Kairel ning tema notaril vaip jalge alt ära tõmmata...” ümises Lauri rahulolevalt. Mees oli muretsenud, et Peeter ei võta vedu, aga näe, võttis küll. Isegi „Martini” kõlbas, nagu varemgi. Jah, saab ta ju jälle firma peremeheks.

„Kuule mees, miks sa selle kuradima Kairiga üldse jamama hakkasid?”

„Ah... Naine hakkas mul voodis pipardama ja mida aasta edasi, seda rohkem... Ja Kairi hakkas vaikselt tiiva alla pugema… ” tunnistas Lauri vastu tahtmist. „Ja kui aus olla, ega mul firma kõrvalt pere jaoks suurt aega jäänudki.”

„Naine tuleb heaks peksta, siis ei piparda midagi!” soovitas Peeter.

„Sina peksad?” imestas Lauri. „Minu käsi küll ei tõuseks... Isegi kui oleks vaja. Näiteks Kairile klobi anda… Ei! Ma ei suudaks….”

„Kuidas võtta...”põikles Peeter vastusest kõrvale. „Aga jätame selle.. Kuule! Nii et selle Let us do it! LTD paneme käima! Teeme ära!”

„Teeme ära!” vastas Lauri ja ulatas Peetrile käe, mille too rõõmsalt ka vastu võttis.

Vaid aastapäevad tagasi lõid samad mehed samamoodi käed kokku, kui andsid valetunnistusi ning sokutasid endi asemel vanglasse Ingmari, kel tegelikult narkokaubandusega mingit pistmist polnud. Tema süü oli selles, et ta istus Peetri ja Lauri kaubaauto roolis, teadmata millist kaupa veab.

Pool aastat tagasi, varakevadel, istusid mehed sama restorani, „Komeet“ terrassil ja otsustasid luua Maintenance LTD. Nüüd, kui õhus oli tunda juba talvelõhna, löödi kolmandat korda käed kokku uue firma, Let us do it! LTD loomiseks…

Olle

Подняться наверх