Читать книгу Olle - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Olle Bergström, ligi kahemeetrine, kolmekümnendates aastates tumedapäine, lokkis juustega mees sisenes peale auto parkimist RIMI kauplusse ja läinud juba pikemat aega tuttava kaubariiuli juurde, ei leidnud ta oma suureks üllatuseks sealt seda, mida tahtis. Jälle on need totakad poes kõik segamini pööranud, siunas ta mõttes. Kaupmeeste tobe arusaam, et kui nad keeravad poes kõik asjad pea peale, sunnib see ostjaid tegema juhuoste ja kulutama raha peale vajaliku kauba ka millelegi muule. Sellele, mida tegelikult ei olnud poodi sisenedes mõtteski osta. Mõne ullikese ehk saavad ära petta, aga mind küll mitte, oli noormees kindel.

Olle traalis hoolega kogu kaupluse läbi ja püüdis meelde jätta, kus asus nüüd temale vajalik kaup. Nagu näiteks kanamunad, leib ja liha- ning vorstitooted. Ja muidugi ka mahlad. Piimatooteid ta ei tarvitanud, sest need polnud tema seedimisele sugugi mitte meelepärased.

Kassajärjekorras seisid tema ees kaks kahekümnendais aastais tumedapäist noorikut ja vadistasid midagi võõras keeles. Olle ei osanud arvata, mis keeles naised rääkisid. Tuttavaid sõnu ta nende kõnes ei kuulnud. Kui naised olid kauba eest maksnud, tegi üks neist kiire sammu tagasi, haaras Olle kauba hulgast suitsukana koiva ja tahtis sellega minema joosta, õnneks sai aga mees tal käest kinni ja küsis millegipärast vene keeles, „kudaa, kudaa?“

Naine ei vastanud midagi, viskas kanakoiva kassalindile tagasi, tõmbas käe noormehe haardest lahti ja lippas minema.

„Vaata raibet!“ vandus Bergström poolkuuldavalt. „Kuradi mustlane!“

„Mustlase vurffi küll, jah…“ ütles selle peale tumedate raamidega prille kandev, brünett kassanoorik. „Niisugustel tuleb kogu aeg silm peal hoida.“

„Ma ei tulnud selle pealegi, et niimoodi võidakse varastada…“ kohmas Olle. „Ma ei saanud alguses arugi, mis toimub.“