Читать книгу Kõrtsi - Jüri V. Grauberg - Страница 4

Kaks nädalat tagasi murti Kõrtsi talu ligi poolesajapealisest lambakarjast maha neli lammast ja mõni päev hiljem veel kaks. Olgugi, et lambad olid aetud ööseks mitmekordse elektrikarjusega piiratud aeda, ei olnud see uttede elu päästnud. Talu peremees Priidik Sihvard, kogukas, õlgadele langevate halliseguste ja lokkis juustega, umbes viiekümne aastane mees, arvas samamoodi nagu kohal käinud ametimeeski, et hundiga siin tegemist ei ole ja niisuguse sigadusega lammaste kallal võis ainult koer hakkama saada. Hunt ei hakka elektrikarjusest üle hüppama. Seda võib teha vaid suur koer, kellel elektrikarjusest aimu. Pealegi oli lambaid hakatud purema kintsudest, mitte aga kõrist, nagu hunt oleks seda teinud. Ja murtud lambaid oli hakatud sööma ka kintsudest, mitte hundi moodi, kõhust. Priidik oli kindel, et huntidega tal tegemist ei ole, ning seetõttu pole tal vaja ka jahimeestelt abi paluda. Niikuinii neil hundilaskmise luba pole ja vaevalt ka saaksid. Hunt on püha loom, mis sellest, et murrab lambaid ja külakoeri. Hulkuvaid koeri võis aga tema arvates tulistada igaüks. Täpselt nagu lindpriisid.

Kuna maha murtud lambad ei läinud kirja kui hundiohvrid ja mingist kahjutasu saamisest polnud juttugi, otsustas Sihvard lammaste murdja maha lasta või siis kasvõi eemalegi peletada. Ja nii ta istus juba viiendat ööd järjest lammaste öö laagri lähedal suure saarepuu otsa tehtud väikesel platvormil ja ootas, püss käes, lammaste murdjat. Jumal andis juba jaanikuu alguses kuiva ilma ja Vanakurat hordideviisi sääski. Püssikuul oli kõige kindlam viis murdjast, või murdjatest lahti saamiseks. Kõrtsi talu lambakari oli kuus looma juba kaotanud ja Priidik ei olnud nii rikas, et võinuks oma lammastega ei tea kust tulnud murdjaid toita. Mitte selleks ei kasvatanud nad koos Lehtega juba mitu aastat lambaid. Siiani ei olnud ükski murdjaloom nende villakandjate kallal käinud. Need kuus maha murtud looma olid esimesed ohvrid.

„Kaua võib?” ümises mees tuntud telelauset ning laskis silmadel hoolega ringi käia. Juunikuine öö oli pahareti laskmiseks küllalt valge ja kuna kurjam oma tegevusega kuuli nõudis, siis pidi ta selle ka saama. Sihvard ei olnud kade mees, mis sellest, et tal oli karabiini jaoks alles jäänud vaid paarsada padrunit ja polnud ka lootust kusagilt saada padrunivarule täiendust. Vene väed olid Eestist ammuilma läinud. Lammaste murdja pidi aga tina saama igal juhul. Kõrtsi talu peremees oli valmis kas või sügiseni istuma öösiti puu otsas lavatsil ja oma lambaid valvama. Talu asju ajas niikuinii juba ammuilma Lehte ja Priidik ei pidanud enam ninapidi iga asja juures passima ning kontrollima.

Lehte oligi kohe, kui ta tuli Kõrtsile teenijatüdrukuks, endal eelmise tööandja poolt siniseks pekstud silmad peas, pikkamööda, kuid kindlalt asunud taluasju korraldama ning Priidik andnud pikapeale kõik otsad naise kätte. Kui see teenijatüdrukuna ametisse võetu tahtis perenaisena tegutseda, siis ei olnud ju mõistlik teda keelata, pealgi oli Priidik harjunud, et majas on keegi, kes kõik talle ette-taha ära teeb. Ema, Kõrtsi Lonnit, ei olnud enam ammuilma elavate kirjas ja Lehte jaoks oli seega koht ees olemas. Priidik usaldas tema kätte kohe ka raha, mille ema oli kappi, voodilinade vahele ära peitnud ja mille Lehte oli kapiriiuleid korrastades üles leidnud. Kõrtsi uus perenaine kasutas selle Priidiku arvates ära mõistlikult, sest ostis talu piimakarja tervendamiseks vajalikke vahendeid.

„Lehte on tubli olnud....” mõtles Priidik ja tõmbas teksariiete rinnataskust välja piibu ning pani selle hambusse. Põlema ta seda siiski ei pannud, sest mine tea, äkki oskavad lambamurdjad tubakasuitsu lõhnast mingit ohtu aimata ja ka see öö läheb tühja. Ammuilma sisse suitsetatud piip kõlbas ka niisama mõnusalt hammaste vahele panna.

„Lehte on tubli olnud...” kordas mees mõttes ning kui aus olla, siis ei olnud tal naisele küll mitte midagi ette heita. Lehte oli sünnitanud aasta pärast, järgmisel kevadel, veel enne, kui lumi põldudelt sulama hakkas, Priidikule kena, punnpõskse poja ning paar aastat hiljem veel poja ning siis, peale aastast vaheaega tütre. Pesamunaks. Ja kogu see aeg ei olnud Lehte kordagi kurtnud, et Priidik, ma ei jaksa, aja nüüd taluasju ise, mul on peale talu veel ka lapsed kaelas.

Lehte oli olnud abielus, aga kui tema mees õnnetult surma sai, pidi ta hakkama elatist teenima mujalt, sest korter, kus ta koos abikaasaga elas, öeldi kohe peale mehe hukkumist üles. Tuttavate kaudu sai ta teenijatüdruku koha ühes üsnagi jõukas talus.

Priidik oli kunagi lubanud Lehtele tema pruutkleidi asemele, mille ta juba esimesel päeval kui naine talusse tööle tuli, kogemata udaralappideks lõikas, uue osta, kui tal seda vaja peaks olema. Ja kohe kui talus saadi sügiseste põllutöödega ühele poole, sai Kõrtsi uus perenaine nii uue pruutkleidi ja ka tanu alla. Oli ju Lehte, peale juhutöölise Madise tekitatud tulekahju kiiret likvideerimist veel laudapõrandal suitsevate põhutortide vahel seistes Priidikut kallistanud ning sosistanud mehele kõrva:

„Sa lubasid suvel, et ostad mulle udaralappideks lõigatud pruutkleidi asemele uue...”

„On sul seda kleiti nüüd vaja?”

„Siis on vaja, kui sa tõesti mind endale naiseks tahad. Ainult siis...”

Sihvard oli võtja mees.

Priidiku meeleheaks ei soovinud noorik suuri ja kärarikkaid pulmi ning nende pulmapeol oli vaid kõige lähemad naabrid ja mõned peremehe sugulased. Pruudi poolt oli pulmas vaid Julie, naabritalu, Liiviku perenaise Aino õde. Oli ju tema andnud Lehtele peavarju kui see Kaarli eest, kelle talus ta teenijana töötas, põgenema pidi. Kaarlil oli kombeks joomasena teenijatüdrukut käperdama hakata ja oleks heameelega kindlasti ka vägistanud kui Lehte poleks vastu hakanud. Teenijatüdruk sai siis tavaliselt kibekähku sinised silmad pähe ja jooksis Kaarli vandesõnade saatel naabriperesse pakku.

Ussisoo Tõnis, hea naabrimees, tõmbas pulmas nina kähku õliseks ja ajas Priidiku arvates väga rumalat juttu. Mis oli temal asja Lehte kaasavaraga? Tüdrukul polnud peale paari spordikoti midagi kui ta Kõrtsile tuli ja Priidikule ei olnudki ju vaja mingit kaasavaraga naist. Talle oli vaja talusse perenaist ning ka kaissu kedagi meelepärast ja armsat.

„Mitte iga mees ei saa niisuguse kaasavaraga naist.” jauras Tõnis ning kippus Priidikut kallistama. „Palju õnne, naabrimees!”

Sihvardile ei meeldinud naabrimehe irvitamine Lehte kahe spordikoti üle, aga purupurjus inimese peale vihastuda ei olnud mõtet. Pealegi võtsid Aino ja Julie peagi Tõnise enda hoole alla ning peale mõne pitsi sisse jootmist talutasid mitte midagi taipava mehe magama.

Ka Lehte oli Tõnise aasimisest veidi solvunud ja Priidik pani tuju parandamiseks plaadimängijasse plaadi ning viis pruudi tantsule. Ega tantsimiseks suurt ruumi polnud, sest pulmad peeti ju Kõrtsil, aga hea tahtmise juures võis paar, kolm paari ikka jalga keerutada. Priidik ei olnud mingi tantsumees, aga valssi oskas ta enda arvates küll.

Sügisene, hall taevas oli maa ligi ja hommikul külmunud poriloigud ei olnud enam mingi uudis ning seetõttu tõid Mati Nuude laulus olevad sõnad „Õites on maa ja taevas...” natukene helgust sügisesesse päeva.

„Ole sa, ole sa, ole julge nüüd sa, vii kallim kaasa tantsima...” julgustas Priidikut oma noorikut keerutama ning mees tundis kuidas kaasa temast tugevamini kinni haaras. Ta oli ihaldatud Lehte küll juba enne kartulipõllule minemist kaissu saanud, aga nüüd oli ka abielu vormistatud. Ametlikult! Sihvard tahtis, et kõik oleks nii nagu peab.

Öö hämarus varjas valvatavat lambaaeda, aga nii palju lubas öö vaadata küll, et silm sai teha vahet lammastel ja elektrikarjuse heledatel postidel.

„Saaks raipe lõpuks kätte!” mõtles Sihvard puu otsas platvormil istudes ja unega võideldes. „Saaks ühegi kätte! Siis hakkavad teised ehk pelgama.”

Karabiini, mida ta praegu käes hoidis, usaldas ta täielikult. Priidik oli sellega viimase kümnekonna aasta jooksul küll vaid tosin kitse ja ühe põdra lasknud, aga käsi oli tal jätkuvalt kindel ning silm selge. Karabiinile paigaldatud öösihik lubas ka pimedal ajal metslooma jalust maha võtta.

Lehte oli alguses väga pahandanud, kui ta aastaid tagasi esimese metskitsega koju tuli, ja Priidikut salakütiks sõimanud, aga kui mees seletas, et kui loom on minu talumaa peal, siis on ta ka minu loom ning sellega talitan kuidas tahan, jäi naine lõpuks vagusi.

„Mina teen oma maa peal mida tahan.” lisas Priidik. „Eraomand on puutumatu!”

„Metsloomad peaksid siis eramaal ka olema puutumatud.” arvas Lehte kitse liha lõikudes.

„Võib-olla... Minu metsas võivad nad siiski päris ohutult jalutada.” vastas mees ja lisas: „Ussisoo Tõnis laseb enda metsas ühe põdra teise järel. Muud liha ei söögi enam. Ütleb, et võtab riigilt oma metsa müügist saadud raha tagasi mille Maapank temalt varastas. Põderhaaval.”

„Nojah... Tal ju nüüd kunagi maha saetud metsa asemel tublisti põdranoorendikku kasvamas.”

„Tema asi. Pole minu mure mida ta oma metsas teeb.” arvas Priidik naabrimehe tegemistest. Ussisoo Tõnist ei peetud salakütiks, sest ta ei rääkinud enda tegemistest selles vallas kellelegi ning ka Sihvardile, kui naabrimehele, vaid vihjamisi. Ei ulatunud ka seadusesilm iga metsataluni ning see oli põhjuseks, miks Kõrtsi peremees enda perele mõnikord metslooma liha lubas. Ei olnud ta ju kitse laskmisega riigilt miljoneid viioldanud ja kitse hind oli võrreldes meedias kajastatud finantsafääridega kaduvväike. Suured vargad sõidavad praeguselgi ajal tõllas ja väikesed ripuvad võllas, aga see ei keelanud mehel vahetevahel karabiini peidukohast välja võtta ning oma talu metsas veidi ringi vaadata.

„Murdjaid tahaks praegu küll lasta…” muigas Priidik mõttes ning püüdis kinni vajuvaid silmi lahti hoida. Ta oli saarepuu otsa teinud enda arvates liiga mugava lavatsi, sest see lubas mugavat istumist ja Une Mati oli kohe ka varmas võimalust passima. Õnneks oli Jumal loonud sääsed ja andnud need Luciferi käsutusse ning need väikesed kuid tüütud põrgulised ei lubanud magama jääda ja Une Matil polnud, vähemalt ka sel sääsepirinat täis jaanikuu ööl, pea mingeid šansse.

Sander sündis Lehte väitel enneaegsena, aga oli igati tubli ja asjalik põnn. Unustas end küll mõnikord tissi otsa magama, aga ju siis oli ema süles nii mõnus olla. Naabri Aino arvas Sandril olema nii Priidiku, kui ka Lehte näojooni, aga mees ei suutnud lapse välimusest küll midagi tuttavat välja lugeda. Titel ikka tite nägu. Kui ta sellest Lehtega rääkis, arvas see, et kes teab, kellesse poeg on läinud, sest ei pea ju laps olema kohe ema või isa nägu ja võib väga hästi olla niisugune nagu mõni kaugem esivanem.

„Me ei tea ju millised olid meie esivanemad, Jürrid ja Marrid, või kes veel...” arvas selle kohta Lehte ja lõpetas jutu.

Kui Sander oli juba õuemurul vudija mees, küsis Lõusa Keskuse poe juures veidi vindine Ussisoo Tõnis Priidikult, nagu muuseas, et mis sa poisile isanimeks panid? Kas Kaarel või Priidik?

Sihvard oleks selle küsimuse peale heameelega naabrimehe kulmu rulli löönud ja silma alla teise laksuga sinise laterna pannud – Tõnis näeks ka öösel õues vett viskamas käia, aga ümberringi oli liiga palju inimesi ning tasus siis tühjast tüli teha? Oli ju temalgi lapse enneaegse sünni puhul kohe Lehte endine tööandja, Kaarel, meelde tulnud, aga eneseuhkus ei lubanud vana asja meelde tuletada ning vaevalt oleks Lehte midagi tunnistanudki. Ütles ta ju tookord, kui Priidik ta autoga Julie juurest endale teenijatüdrukuks tõi, et kui midagi niisugust oleks olnud, siis ma poleks enam pühitsenud, oleksin pannud ta sinna, kus temasuguste koht.

„Võib-olla oli Lehtel Kaarli naisest ja lastest kahju ning vaikis vägistamise maha?” mõtles Kõrtsi peremees ning võttis püssi kindlamini kätte. Oleks Kaarel olnud siin, laskeulatuses, oleks üks kuul olnud tema. Nii, igaks juhuks. Õhupuhastamiseks.

Sander oli Priidiku poeg ja ei olnud ka, aga see ei tähendanud seda, et poiss oleks olnud mehele vähem kallis kui tema teised lapsed, Joonas ning Tereese. Sihvard püüdis Kaarlile mitte mõelda ja ega igapäevane elu andnudki selleks mahti. Tööd tahtsid tegemist, talu orjamist, elu elamist, ning lapsed kasvatamist. Vaid vahetevahel, kui Priidik istus üksi saunas, õllepudel ees, tulid talle nukrad mõtted pähe. Ja siis ka mõtted Sandrist. Viimasel ajal ei tahtnud Lehte enam oma mehega kuigi kaua saunas koos olla. Ütles, et ta on nii paksuks ja koledaks muutunud, et ei taha enam alasti poseerida. Pole ammuilma enam modell. Priidik kinnitus, et iga naise kehakumerus on kui armusang tema kehal, ei veennud Lehtet. Siiski, talutööst higised seljad tahtsid ikka pesemist ning nii mõnigi valutav koht mudimist ning masseerimist. Ja Lehte oli jätkuvalt ahvatlev kõigi oma armusangadega.

„Limpsi nüüd oma õlut, aga ära üle pinguta.” ütles Lehte tavaliselt, kui oli abikaasa kallistustest ning suudlusest pääsenud ning hommikumantli paljale ihule tõmmanud ja saunast ära hakkas minema. „Ma lähen telerist seepi vaatama.”

„Seep on ikka see mis puhastab ihu ja värskendab hinge!” mõmises saunaline muiates ning võttis sauna eesruumi seina ääres olevast külmikust „Saku Tumeda” ning avas selle avajat kasutamata. Sõrmes oleva abielusõrmusega sai pudelilt korgi imehästi maha. Mõnikord oli ta joonud peale sauna mitu õlut jutti ja see oligi põhjuseks miks Lehte soovitas mehel mitte üle pingutada.

Jah. Priidik oleks Tõnise kulmu heameelega rulli löönud ja ainult see, et nad ei olnud poe ees üksi, takistas seda tegemast.

„Sander on ju Tõnise poeg!” vastas Sihvard.

„Keri kuradile!” urises Ussisoo peremees ja tõmbus pahaselt kõrvale. „Sa ei saa ka naljast aru.”

„Sul on lollakad naljad, kallis naabrimees, sellepärast ma ei mõista neid.” vastas Kõrtsi peremees ning sellega jutt lõppeski.

Tookord jutt lõppes, aga kripeldama jäi see Priidiku hinge küll ja kripeldab siiamaani. Ja küsida ei taha kelleltki. Äkki Sander ongi Kaarli poeg? Parem, kui ei mõtle sellele ja veel parem, kui ei tea. Tõe teadasaamine võivat tõeotsijale olla mõnikord niivõrd hirmus ja õudne, et ta kahetsevat tõe teadatahtmist eluaeg.

Vaikselt maas lamavad lambad hakkasid äkki määgides ringi jooksma ning Priidik nägi lammaste hulgas suurt, beeži värvi koera. Mees võttis karabiini kindlamalt kätte ja tulistas. Koer ei teinud kuulmagi, see-eest jäi maha üks lammas.

„Sa kurinahk!” vandus tulistaja ning sihtis hoolsamalt. Seekord sai koer pihta ning tema valukisa kostus üle lammaste määgimise.

Mees ronis püssi kaasa haarates kiiresti puu otsast alla ning jooksis lammaste juurde. Koer tahtis mehe lähenedes teda rünnata, aga tagumised jalad ei võtnud vedu.

„Säh!” ähkis Priidik ning saatis kuuli loomale silmade vahele. „Said!”

Püssi otsaga korjust liigutades nägi ta koera kaelarihma. Sellele oli külge pandud helkurid!

„See ju Tõnise Morgan!” imestas mees. „Morgan pidi ju olema õpetatud ja lausa medalitega koer!”

Tõsi. Priidik ei olnud küll ühtegi medalit Tõnise koeral näinud, aga naabrimees ärples võimaluse korral ikka, et temal on medalitega koer ja nii tark, et saab isegi inimkeelest aru.

„Muidugi saab.” oli Sihvard naabrimehega päri. „Ütled talle inimkeeli Morgan, ja koer kohe vaatabki sulle otsa.”

Nüüd oli Morgan Kõrtsi peremehe jalge ees pikali ja tema röövkäigud Priidiku lammaste juurde lõppenud. Kaelarihma külge pandud helkurid pidid Tõnise jutu järgi päästma auhinnatud koera autode eest, aga ei suutnud päästa teenitud kuuli eest. Morgan pidi nüüd minema parematele jahimaadele.

Morgani lähedal ukerdas maas koerale määratud kuuli saanud lammas ja mehel ei jäänud muud üle kui vöölt puss tõmmata ning loomal kõri läbi lõigata.

„Täpselt nagu venelastel Powersi luurelennuki alla tulistamine kuuekümnendatel aastatel.” vandus Sihvard. „Enne ikka enda lennukile pihta ja siis alles Powersile. Raisk!”

Mees võttis koeral jalgadest kinni ja taris selle elektrikarjuse juurde ning viskas siis üle aia. Sama tegi ta lambaga ning mõtles sealjuures, kumb oli raskem, kas Morgan või lammas? Vist ikka Morgan.

Kõrtsi peremees võttis karabiini rihmapidi selga ning hakkas kodu poole minema. Lammas tuli käruga koju viia ning ka Morgan tahtis matmist. Ootamatu lambapraad oli perele kindlustatud ja Priidiku arvates ei olnud tal niipea vaja saarepuu otsa tehtud platvormile lambaid valvama minna. Lammaste murdja oli karistuse saanud. Tõnisele ei kavatsenud ta asjast kõssatagi, sest sellest võis vaid probleeme tulla ja kindlasti tulekski, ning süüdlaseks tehakse ikka tema, mitte aga Ussisoo Morgan. Ta ei tahtnud naabrimehega suhteid rikkuda. Omakohus ei ole riigi poolt aktsepteeritud, olgugi, et paljud kohtulahendid lausa karjuvad Sihvardi arvates Omakohtu järele. Karabiin võetakse muidugi ära, ning trahvid ja muu jama sellele lisaks. Pannakse veel vangigi. On seda siis vaja? Karabiini läheb kindlasti veelgi tarvis, sest ega Morgan pole ainukene, kes võõrast vara ihaldaks. Parem ei kõssa sellest kellelegi. Lehtele peab kindlasti rääkima, arvas Priidik, aga teiste ees jääb tema suu küll lukku.

Morgan lebas, hambad irevil, haua kõrval ning Priidik mõtles, et kui koera eest oleks rohkem hoolitsetud, elaks ta siiani ja mine tea, võitnuks koerte näitustel tõesti isegi mõne medali. Nüüd sai ta medalite asemel auga väljateenitud puhkepaiga sellesama saarepuu alla, mille lähedal ta kurja tegi, ning mille otsast teda karistati ja tema saatuse ning haua kohta võis rääkida vaid üks mees, Kõrtsi Priidik.

Enne looma auku ajamist võttis Sihvard temalt kaelarihma ära. Ta tahtis selle saata kallile naabrimehele, Ussisoo Tõnisele. Väärtpanderolliga. Oli ju ka Morgan väärt koer olnud, helkuritega, ja sai aru inimkeelest ning oskas hinnata lambaliha.

Mees vantsis kodupoole, karabiin õlal ja aiakärus, mida ta enda järel vedas, süütult surma leidnud lammas. Minnes tuli talle millegipärast meelde Lehte jutt saarepuust kui halva energiaga puust.

„Sellepärast sa ehitadki puu otsa lavatsi, et tahad seal halba teha.” torises naine. „Puu oled sa küll õige valinud!”

„Õige koht jah.” kinnitas Priidik ja lisas: „Paremat kohta lavatsi jaoks, kust lammaste murdjat passida, pole öö kopli lähedal olemaski.”

„Saarepuu on halva energiaga puu ja seal sa teedki ainult halba!”

„Ära aja lorijuttu!” keelas mees. „See oleks halb kui ma vaataksin tegevusetult pealt kui meie lambaid üksteise järel maha murtakse.”

„Riik maksab kahjud kinni.”

„On sul see raha juba taskus?” küsis Priidik. Teda hakkas naise torisemine juba ärritama. „Öeldi ju, et lambaid on murdnud hulkuvad koerad ning seda kahju riik ei kompenseeri. Ma pean ise oma loomi kaitsma. Omavastutus.”

„Omavastutus ei tohi olla veel omakohus!”

„Kurjategija hävitamine pole omakohus vaid õigusemõistmine.” torises mees. „See õigus mul ju ometi on?”

„Kes sulle selle õiguse andis?” küsis Lehte ja irvitas: „Sa oled siis kõvem mees kui peaprokurör, või kes? Ma ei teadnudki.”

„Loodus ei salli tühja kohta. Sa tead seda küll.” seletas Priidik. „Ja kui riik ei suuda, pigem ei taha minu loomi kaitsta seadusega, siis pean mina selle lünga täitma. Ja täidangi, räägi mida sa tahad!”

„Sind pannakse vangi!”

„See oleks minule au ja riigile häbi.”

„Kuidas nii?” Lehte niigi kaarjad kulmud tõusid imestunult lausa looka. „Kuidas nii?”

„Kui riik karistab inimest selle eest, et ta tegi ära selle mida riik pidanuks tegema, aga ei teinud, siis see on ju au tegijale ja häbi karistajale.”

„Olgu!” ütles naine. „Mis me vaidleme, sina ajad ju ikka oma.”

„Ei ole pääsu, kulla naisukene.” vastas Priidik muiates. „Lammaste murdmisele on vaja lõpp teha muidu pole sul varsti enam ühtegi looma kellelt villa niita.”

„Tee siis nii, kui seda õigeks pead. Mina ei sega, aga puu oled sa küll vale valinud. See on halva energiaga puu ja tuleks hoopis maha saagida. Siin saab ainult halba olema.”

Ja nüüd oligi Lehte ennustus täitunud. Surm oli selle puu juures juba vikatiga vehkinud.