Читать книгу Kõrtsi - Jüri V. Grauberg - Страница 5

„Seiger, kabluta siia!” hüüdis Anti Kubjas valjult oma töölaua tagant. „Kuuled, Ursula?”

Objektihaldur tegi meelega karmi häält. Kontoris kikitati kõrvu - kohe läheb diskussiooniks, sest Anti ja Ursula suhteid ei saanud kuidagi heaks nimetada. Antil oli kombeks kamandada, oli tal selleks õigus või mitte. Haridus poleks lubanud tal objektihaldurina töötada, aga oskus pugeda ja näidata end sellel alal pädevana, oli ta siis või mitte, kindlustas talle ametikoha. Võibolla just sellepärast kandis ta Põhja-Korea diktaatorile sarnast soengut, aga tema juuksed olid heledad ning ka välimuselt ei sarnanenud ta Kim Jong Un’iga.

„Kuidas, palun?” Ursula tõstis silmad arvutiekraanilt ja vaatas sinnapoole kus oli Anti töölaud.

Objektihaldur mõistis koheselt, et täna ei ole see päev, mil iga tema soovi jooksujalu täidetakse ja mahendas hääletooni:

„Ursula, palun tule siia.”

„Sinul vaja, sina ka tule…” vastas Ursula tööd katkestamata.

„Hea küll…” nohises Anti vastuseks, kuid mõttes seadis valmis rünnakuplaani.

„Sa õpid meil soome keelt?” küsis objektihaldur ja jäi Ursula töölaua kõrvale seisma.

„Jah, tean võibolla selle keele grammatikast ühtteist, eriline rääkija ma paraku veel ei ole. Kodutee küsimisega saan siiski hakkama, kui olen näiteks Helsingis ära eksinud.” naine pani hiire käest ning kohendas punaste raamidega prille mis nii hästi sobisid tema tumedate silmade ja juustega. Õlgade ümber pandud valge, heegeldatud sall lisas naiselikkust.

„Meile tulevad nüüd soomlased külla ja mul on vaja, et sa tuleksid tõlgiks.”

„Ei tule! Minu keeleoskus ei ole selleks piisavalt hea. Pealegi tööasjus ma seda keelt ei puhu, sest soome keele kursuste eest ei olnud tööandja nõus maksma.”

„Mis see siia puutub? Meil on vaja.”

„Kui teil oleks vaja, siis te ka maksaksite koolituse eest.”

„Mis sa targutad ja tänitad alati? Sa käid ju koolitusel tööajast, mis koolituse eest maksmist sa veel nõuad?”

„Jälle sa topid oma nina asjadesse, mis sinusse ei puutu ja taas ei ole sa kontrollinud fakte! Selles, et hakkan tööajast käima soome keelt õppimas, olen bossiga eelnevalt kokku leppinud ja selle arvelt on mu töötasu ka praegu väiksem.”

„Ota suuhun!”

„Sa oskad ju küll soome keelt! Sinu jaoks täiesti piisavalt ja ka sinu tasemel, nagu ma kuulen. Muuseas, kirjakeeles ehk grammatiliselt õige on „Ota suihin!” Suurimad tänud tehtud ettepaneku eest, kuid ei paku huvi. Ei ole vaja endale suhu igasugu jama toppida!” Ursula põsed lõid punetama ja ta asus kohe vasturünnakule. Ei ole nii, et iga mats tema peale haukuda tohib! Kuna muud midagi hetkel meelde ei tulnud, siis kõlbas Kubjast ka hambaorkidega torkida:

„Miks sa nende puidust hambaorkidega, mis sinu arvuti monitori kõrval räpases topsis on, oma hambaid lõhud? Sinu hambumuse juures on see totaalne lollus!”

„Mis asja? Jälle sa tänitad!” urises Kubjas sest jälle tahtis Ursula teda paika panna. Kuid eneseuhkus ei lasknud tal seda asja niisama jätta, seda enam, et nende lähedal kikitasid töölaudade taga kõrvu mõned tiimikaaslased kellele see kõik nalja tegi ja pakkus huvi. Kuidas tänane dialoog jätkub? Anti ja Ursula läbisaamine oli ju teada. Kes sel korral peale jääb?

Ursula andis hagu edasi:

„Anna andeks, et hoolin! Minu varalahkunud isa ütles ikka, kui ema ta kallal tänitas, et nad on nii kaua abielus olnud, et kui naine ta kallal võtab, siis on kõik superhästi, sest see tähendab, et emal pole temast pohlad. Ja tean kehvadest hammastest ühtteist, mul endal samasugused. Sul olid kuskil harjakesed olemas selleks, ma olen neid näinud, otsi need parem üles. Õige töövahend iga töö jaoks ehk õppinud mehed, Rootsi riistad, nagu sa ise pidevalt ütled.”

Anti hakkas pintsaku taskutes tuhlama ja tõi nähtavale kondoomi paki ja ootas Ursula reaktsiooni.

„Nojah, tubli oled, et enda tervise ja ohutuse peale mõtled isegi siis, kui iha sind niidab, kuid meil on hetkel üleval ju hoopis teine teema. Kondoome hammaste vahele toppida ei ole vist kõige mõistlikum, või kuidas? Otsi edasi. Muuseas, miks vedeleb sinu arvuti kõrval sekretäri kohvitass ja lusikas? Sa ju tead, et talle ei meeldi, kui tema asju näpitakse.”

„Kui teda lakkuda ei saa, siis lakun vähemalt ta lusikat...” irvitas Anti.

„Nojah, sinu suu, ise tead, mis sinna topid.” turtsus Ursula. Anti hakkas jälle nilbeks muutuma. „On sul mõni asjalik küsimus ka? Ma ei kavatse siin sinuga lolli juttu rääkida.”

Anti sai aru, et pall on veeremas tema väravasse ja ta kipub selles kahevõitluses alla jääma. Oli vaja tal seda üldse alustada? Tuli hakata päästma olukorda:

„Ursula, milleks sa selle imeliku tugitooli kontorisse muretsesid?”

„Mina ei muretsenud, vaid töötervishoiu volinik organiseeris selle siia. Tead ju isegi, aga pead ikka õiendama! Ja teadmiseks sulle, et selle tooli peal saab selga puhata. Inimesed istuvad sundasendis praktiliselt kogu päeva ja neil on vahepeal vaja lasta end horisontaalasendisse, et selg saaks puhata. Milles probleem?”