Otsa uus perenaine

Оглавление

Jüri V. Grauberg. Otsa uus perenaine

I OSA

1. peatükk

2. peatükk

3. peatükk

4. peatükk

5. peatükk

6. peatükk

7. peatükk

8. peatükk

9. peatükk

10. peatükk

11. peatükk

12. peatükk

13. peatükk

14. peatükk

Отрывок из книги

Mööda äsjasadanud vihmast märga asfaltteed sõitis mõõduka kiirusega küllaltki hea välimusega tumepunane “Toyota”, mille rooli hoidis umbes kolmekümneaastane, ruuge habemega ja sinises teksaülikonnas kogukas, veidi rohmakate näojoontega mees. Tema paksud ja heledad, veidi lokkihoidvad juuksed langesid vabalt teksapluusi lahti nööbitud kraele. Mees hoidis oma suurte ja tugevate käte vahel kohatult väikesena tunduvat autorooli mingi iseenesest mõistetava hooletusega ning vaatas ükskõikselt autole vastu liikuvat märga teelinti. Habemik ei paistnud eriti kuulavat tema kõrval istuva pensioniealise, ümaranäolise ja trullaka naisterahva juttu, kes püüdis kõigest hingest midagi talle selgitada. Ta ei paistnud millegipärast oma kaassõitja juttu eriti mõistvat või õigemini – mõista tahtvat.

“Ma ei saa aru, miks sa kogu aeg mulle vastu punnid?” sädistas ümaranäoline ja hakkas jälle nagu lapsele, kes teab juba mitmendat korda, selgitama: “Kas sa siis tõesti mõtled, et ma saan kogu aeg käia sinu lehmi lüpsmas? Ei saa ju! Isegi kui ma seda ka väga tahaksin ei saa ma seda teha, sest ma ei saa ju oma loomi sinu lehmade pärast ripakile jätta! Otsale rattaga sõitmine ise võtab juba tüki aega ära, muust rääkimata. Mõtle ometi mees!”

.....

“Mul on toasussid kotis olemas.” ütles Pille. “Ma otsin nad kohe üles!”

Kristjan läks otsejoones läbi köögi oma magamistuppa ja astus siis sealt paremale pöörates ning pruune uksekardinaid kõrvale lükates edasi suurde külalistetuppa, kuhu tal oli plaanis Pille elama panna ja asetas tüdruku napi varanduse keset tuba põrandale: “See siin ongi teie tuba!”

.....