Читать книгу Karutapja - Jüri V. Grauberg - Страница 3

   See oli paarkümmend aastat tagasi, kui Asso ühel kenal suvepäeval rattaga kodukülast kümnekonna kilomeetri kaugusel asuvasse alevisse apteeki sõitis. Jõudnud kohale, pani poiss jalgratta apteegi ukse kõrvale seina najale ja tahtis juba sisse minna, kui kuulis äkki summutatud karjed. Tänav oli tühi, ta jooksis maja taha.

   Hoovis seisis isekallutaja ning selle taga suur hunnik küttepuid. Tõenäoliselt olid halud just äsja auto kastist maha kallatud. Karjed ja madistamine kuuldusid just selle haluhunniku tagant. Eller läks kiirel sammul karjete suunas ning nägi murule selili väänatud noort naist ja kaht tööriietes meest, kes teda vägistada üritasid. Noormees haaras ühel kurikaelal juustest ning tõmbas ta tugeva liigutusega naise kallalt ära. Teine sai jalahoobi näkku ning hetk hiljem kadus lahti pääsenud noorik apteegi tagaukse kõrval oleva ukse taha. Noormees teadis, et sealt läheb trepp maja teisele korrusele, kus oli ärklikorter.

   Mehed, kelle plaanid Elleri poolt nii otsustavalt ära rikuti, kargasid talle kohe kallale ja hakkasid hoolega klohmima. Noormees polnud küll nõrgukeste killast ning andis vastu nii kuidas jaksas, kuid kahe mehe jõud käis temast lõpuks üle ja peagi löödi ta õuemurule pikali. Anti hüvastijätuks veel paar korda jalaga ribidessegi.

   „Me veel kohtume, sa kuradi raibe,“ lubas üks meestest lahkelt ja hetk hiljem sõitis veoauto kolinal hoovist välja ning keeras alevi peatänavale.

   Asso tõusis pikkamööda põlvili, siis püsti ning kõndis verd sülitades jalgratta juurde. Sõiduriista peeglisse vaadates avanes talle üsnagi kole vaatepilt. Poiss võttis taskust taskurätiku ning niisutanud seda süljega, hakkas oma nägu verest puhastama. Näo sai ta enamvähem puhtaks, aga verejooks ninast ei tahtnud lõppeda. Poiss surus taskurätikuga nina kinni ning läks apteeki ja palus apteekrilt midagi, millega saaks nägu lappida ning ninast verejooksu peatada. Ühtlasi ostis ta ka küllasõitnud tädile astmatubakat. Selle pärast ta ju üldse apteeki tuligi.

   „Miks sind nii hirmsasti peksti?“ päris prillidega proviisor. „Ma nägin tagaaknast, et sovhoosi mehed olid sul kallal kui kaarnad. Aga miks? Mis juhtus?“

   „Niisama…“ porises noormees. „Lahutasid vist meelt… Joomased kah teised…“

   Ta ei tahtnud vägistamiskatsest midagi rääkida ning pealegi polnud tal aimugi, kes oli too noor naine ja kes olid nood pätid.

   Asso võttis ostetud ravimid ja läks õue, jalgratta juurde tagasi ning hakkas proviisorilt saadud salviga silmade ümbrust määrima. See pidi apteekri sõnade järgi kas siis vähendama või hoopis takistama siniste silmaaluste tekkimist.

   „Miks sa end siin lapid?“ kuulis ta äkki selja tagant naisehäält. „Tule! Läheme tuppa ja ma teen su näo korralikult korda.“

   Noormees pöördus üllatunult ringi ja nägi enda eest seismas sama neidu, kelle ta mõned minutid tagasi vägistajate käest päästnud oli.

   „Tule, tule!“ kutsus näitsik ja hakkas ärklikorrusele viiva ukse poole sammuma. „Tule!“

   Noormees järgnes talle sõnagi lausumata ja peagi istus ta väikeses köögis laua taga ning lasi omal sooja veega nägu puhastada.

   „Hea oli, et enne küttepuude toomist teekannus vett keetsin. Nüüd on kohe soe vesi võtta…“ seletas näitsik ja askeldas hoolega noormehe näo kallal. „Kuule, kes sa oled?“

   „Asso Eller on minu nimi…“

   „Kus sa elad ja mis tööd sa teed?“ uudishimuliku neiu käed tundusid Assole pehmed ja soojad.

   „Elan Kivilaane külas ning hetkel olen puhkusel…“ vastas noormees tõredalt ja uuris veidi vaiksemal häälel, „kes sa ise oled?“

   „Minu nimi on Hedvig… Ploom,“ vastas näitsik ja naeratas, pead küljele kallutades. „Ma lõpetasin just ülikooli ja  mind suunati siia kanti tööle, Lepiku kooli õpetajaks.“

   „Ah soo-oo…" venitas Asso ning mõtles, et pole sellele Hedvigile vaja veel ütelda, et ta on koolipoiss. Võibolla juba paari kuu pärast kutsub neiu, kes praegu tema nägu lapib, teda tahvli juurde koolitükki vastama.

   „Tänan sind, Asso, hea mees, abi eest,“ muutus Hedvig korraga nagu väikeseks tüdrukuks. „Mina poleks nende vastu saanud…“

   „Mis seal tänada… Igaüks oleks appi tulnud…“ pomises Eller ja lisas, „ma ka ei saanud… nende vastu. Näed ju isegi…“

   „Igaüks pole appi tulija…“

   „Said nad midagi?“

   „Mida sa…? Ei saanud nad midagi!“ muutus Hedvig korraga vihaseks ning turtsakaks. „Ja mis see sinu asi üldse on?“

   „Ega olegi…“ vastas Asso mornilt. „Miilitsale teed avalduse?“

   „Midagi ma ei tee! Öeldakse veel äkki, et oled ainult kaks nädalat tööl olnud ja juba on sekeldused miilitsaga,“ vastas neiu vihaselt. „Sina ei tohi ka kellelegi midagi rääkida! Said aru?“

   „Kui-das soo-vid,“ venitas noormees ükskõikselt ja krimpsutas nägu. „Olen selle juba niikuinii unustanud.“

   Hedvig korjas laualt kokku kõik, mida ta noormehe näo puhastamiseks ning tohterdamiseks kasutas ja küsis juba rahunenuna, „kas sa kohvi tahad? Mul on oakohvi pakkuda.“

   „Kui see suurt tüli ei tee…“ vastas Asso. Ta polnud oakohvi veel eluski joonud. See oli kallis ja harva saada. Kodus joodi viljakohvi. Siguritega.

   „Kelle puud need on, mis siia toodi?“ küsis Asso kohvi nautides. See oli kohe tüki etem, kui viljakohv, mida ema kodus keetis.

   „Minu puud, talveks,“ naeratas Hedvig taas. „Sovhoos annab igale õpetajale ühe autokoormatäie tasuta.“

   „Ega sa ei saa neid suuri halge endale siia pliidi alla toppida… Need on vaja juppideks saagida ja peenemaks lõhkuda,“ õpetas Asso ja uuris, „kes need sul parajaks tükeldab? Sovhoosi mehed?“

   „Küsin kooli direktorilt, aga ma arvan, et mul pole suuremat soovi siin õues enam ühtegi sovhoosi meest näha.“

   „Kuidas siis saad?“

   „Ma ei tea veel…“

   „Ma võin sul aidata neid saagida ja siis lõhun ära ka…“ pakkus Asso. „Mina lõhun, sina laod kuuris riita…“

   „Ja mida sa selle eest tahad?“ küsis Hedvig huvitatult. „Liigset raha mul ju pole. Ja kui sa millegi muu peale loodad… siis jääb see ära.“

   „Sa lappisid mu silmnägu nii kenasti… Sul on nii mõnusad, soojad käed…“ kohmas noormees häbelikult. „Ja ega ma üksi saagi suurt midagi teha. Saagima peame ju ikka kahekesi.“

   „Mul pole seda sulle-mulle saagi…“

   „Saepukk ikka on?“

   „Saaksin ehk naabri käest laenata…“

   „Ma tuleksin siis paari päeva pärast, ütleme, et laupäeval, sinu juurest läbi,“ otsustas Asso. „Kas sa… palun, kas sa saaksid selleks ajaks välja uurida, kas sovhoosi mehed tulevad su küttepuid saagima?“

   „Ma ei taha ühtegi sovhoosi meest siin õues enam kunagi näha,“ muutus Hedvig taas tigedaks. „Ma ütlesin juba!“

   „Hea küll, olgu-olgu… Tulen laupäeval ja siis otsustame mis neist halgudest saab,“ tõusis Asso laua tagant püsti. Tänas kohvi eest ning juba ukseavas seistes lisas hüvastijätuks, „muidugi, kui sa üldse tahad, et mina aitan sul puud ära teha…“