Читать книгу Karutapja - Jüri V. Grauberg - Страница 4

   „Miks sa mune tõid?“ imestas Hedvig, kui Asso laupäeva hommikul tema köögilauale väikese korvi asetas. „Ma pole palunud!“

   „Kui me hakkame puid saagima, siis läheb kõht vahepeal tühjaks,“ teadis noormees. „Tühja kõhuga on üpris sant tööd teha.“

   „Mul on  ju kodus süüa…“

   „Mis siis, et on,“ vastas Asso. „Mune võib ikka praadida ja üldse, ega ma ei tulnud siia sinu kulul elama. Ma tulin puid tegema. Sulle appi…“

   „Justkui isa Goriot…“ torkas Hedvig ja muigas, „sa vist ei tea, kes see on… või oli?“

   „Balzaci romaan… Olen lugenud,“ kehitas noormees õlgu ja lisas, „ma ei usu, et sind võiks samastada mõne tema tütrega.“

   „Miks siis mitte?“

   „Ei mina tea,“ vastas Asso ja arvas, et oleks aeg minna õue ja saag halu sisse lükata.

   „Saepuki sain ka! Naabritädilt,“ kiitles Hedvig. „Minu arvates päris korralik.“

   „Kohe uurime,“ oli Asso tõsine ning trepist alla läinud, hakkas rattaraami küljest saagi lahti harutama. See oli tal pakitud pruuni pakkepaberisse ning nööriga jalgratta raami külge kinnitatud. Halgude lõhkumise kirves oli pakiraamil, vanas kandekotis.

   „Noh… anname minna,“ kamandas Asso, kui Hedvig oli teisele poole saepukki asunud ning sae käepidemest kinni võtnud. „Vaatame, kuidas meil koostöö läheb.“

   „Küll ta läheb,“ lubas neiu. „Ma olen tugev! Ja muideks,  ma olen ennegi puid saaginud.“

   Veidi aega saaginud, päris Hedvig nagu muuseas, „tunned sa kedagi Lepiku kooli õpetajatest? Või tead?“

   „Ju ikka…“ noormees ei tahtnud sugugi tunnistada, et ta läheb sügisel Lepiku kooli üheteistkümnendasse klassi. Assole meeldis Hedvig ja tal oli tekkinud üks, enda arvates, väga hea plaan, mis annaks võimaluse isegi armeeteenistusest kõrvale hoida. Ta teadis, et kui mehel on kaks last ja ta on abielus, siis teda armeeteenistusse ei kutsuta. Võib-olla kutsutakse hiljem kordusõppustele, aga see vältab vaid mõne kuu, mitte kaks pikka aastat. Asso lootis neiu endale naiseks moosida. See hulljulge mõte tekkis talle tegelikult juba siis, kui Hedvig tema nägu verest puhastas. Nooriku käed olid nii soojad, pehmed ja hellad…

   „Endel Kaarmet tead?“

   „Tean küll. Lapsed kutsuvad teda Jumbuks.“

   „Miks?“ turtsatas Hedvig. „Naljakas!“

   „Ta on niisugune… jupp. Tagumikust maani pole meetritki,“ naeris ka Asso.

   „Mis siis sellest, et jupp,“ arvas Hedvig. „See-eest on viisakas ja abivalmis mees. Poissmees pealegi!“

   „Poissmees? Sellel poissmehel on kodus kaks väikest poega ja naine töötab tal koolis lauluõpetajana,“ teavitas Asso neidu ning arvas, et too kuradima naistekütt, too jupp Jumbu, oli vististi hakanud Hedvigit püüdma. See värske teadmine kriipis noormehe hinge. See ei lugenud midagi, et ta oma naisevõtuplaanist polnud tulevasele noorikule veel isegi mitte iitsatanud.

   „Valetad!“ ei tahtnud Hedvig uskuda.

   „Ena mul asja valetada,“ kehitas Asso õlgu ning lisas, „kuulu järgi olevat Jumbul siin, alevis, ka kaks naist sihikul. Ühele, kes töötab sovhoosis loomaarstina, olevat ta isegi tite valmis teinud, aga kindel ma selles pole. Kuulujutt! Aga teisest küljest… mingi iva peab selles olema, sest ega kuulujutud tühja koha peale teki.“

   „Mina sind ei usu!“

   „No ära siis usu! Kui ta sulle tite valmis treib, küll sa siis uskuma hakkad…“

   „Ole vait!“

   „Kuidas seltsimees Hedvig soovib,“ vastas Asso. Ta ei tahtnud suhteid neiuga teravaks ajada.

   Mõnda aega vaikides saaginud, Hedvig tüdines, „mul on käsi juba väsinud. Ma tahan puhata!“

   „Kuidas soovid…“ oli Asso nõus. Ta asetas kahemehe sae pukile, võttis jalgratta pakiraamilt kirve ning andis esimesele saetud notile laksu. Nott lendas heleda raksakuga pooleks. Hedvig vaatas huviga, kuidas noormehe kogenud käte all notid üksteise järel parajateks pliidipuudeks muutusid.

   Peale seda, kui Asso kirve alt viimane saetud halg puuhunnikusse lendas,  vaatas noormees ringi, „näitaksid ehk oma kuuris koha, kuhu me puud saame laduda?“

  „Sa tead vist paremini, kuhu…“ arvas Hedvig, kui nad kuurid seisid ja ringi vaatasid.

   Asso arvas teadvat. Ta tõstis seal vedelenud vähese koli ühte nurka, vabastas pikema seinaääre ning vaatas neiu poole, „kui sul midagi selle vastu pole, siis siia laomegi riida üles.“

   „Minugi pärast! Siia kõlbab küll.“

   Viimane halg riidale pandud, kibeles noormees taas saepuki juurde. „Kas läheme ja saeme nüüd edasi?“

   „Jah… peab ju saagima, muidu ei saa kunagi valmis.“

   Umbes tunni pärast pani Hedvig käed puusa, „tead mees, ausalt! Mina tahan nüüd natukene puhata…“

   „Anna minna,“ lubas Asso ning haaras kirve järele.

   „Sa ei tahagi puhata?“

   „Mul pole õigust puhata.“

   „Miks siis?“

   „Kui mina ka puhkama hakkan, siis saeme neid puid lume tulekuni…“

   „Kas see oli vihje?“ kallutas neiu pead ja vaatas noormehele tähelepanelikult otsa.

   „Ei vihjanud ma midagi…“ ähkis Asso ning andis kogu jõust paku peale pandud notile kirvega pihta. Nott oli okslik ja ei tahtnud kuidagi noormehele alla anda, aga polnud temalgi pääsu tugeva käe ja terava kirve eest. Hetk hiljem oli jändrikust notist saanud parajad pliidipuud. „Ja üldse… Ükskõik kus sõdur on, peaasi, et ta alles on…“