Читать книгу Gunteri talv - Juan Manuel Marcos - Страница 2

Veidi enne Corrientese lennukisse istumist oli Toto Azuaga pidanud Oklahomas sügisseminari viimase loengu. Cathedral of Learningi kolmeteistkümnenda korruse kitsukeses seminariruumis pilgutasid magistrandid tülpinult silmi. Azuaga oli heitnud viimase äreva pilgu katkematult langevale tihedale lumele, seejärel harjumuspäraselt hääle puhtaks köhatanud ning alustanud:

„Nagu kõikides Ameerika mandri primitiivsetes ühiskondades, koondub ka tupii-guaraniide usuelu šamanismi ümber. Payé’del ehk ravitsejatel-šamaanidel on samalaadsed ülesanded nagu kõikjal mujalgi ning rituaalne elu on alati seotud normidega, mille eesmärk on tagada ühiskonna sidusus reeglite abil, mille kehtestavad inimestele kultuurilised heerosed (Päike, Kuu jne) või müütilised esivanemad. Seega ei erine tupii-guaraniid siiamaani millegi poolest teistest metsaühiskondadest. Ometigi annavad Prantsuse, Portugali ja Hispaania reisimeeste kroonikad tunnistust ühest märkimisväärsest iseärasusest, mis asetab tupii-guaraniid Lõuna-Ameerika metsarahvaste seas täiesti omaette staatusesse. Mis see siis on? Eurooplased ei võinud hõimude vahelisi lakkamatuid sõdu ja nende usuriitusi pidada muuks kui paganluse ilminguks või saatana kätetööks. Tupii-guaraniide isevärki prohvetlus põhjustas mitmeid väärtõlgendusi. Veel hiljaaegu peeti seda tüüpiliseks kriisiaja messianismiks, reaktsiooniks Lääne tsivilisatsiooni pealetungile. Siiski oli see sündinud ammu enne valgete saabumist, võib-olla juba 15. sajandi keskpaigas. Nähtust küll mõistmata, oskasid juba esimesed kroonikud teha vahet šamaanidel ja teatud salapärastel tegelastel: karaí’del. Viimastel ei paistnud olevat ravitsejaülesandeid, see oli täielikult payé’de pärusmaa. Samuti ei olnud nad riituste läbiviijad. Ei olnud šamaanid ega vaimulikud. Kes karaí’d siis ikkagi olid? Nad ei teinud muud, kui kõnelesid. Ütlesid, et nende ülesanne on kõikjal rääkida. Mitte ainult omaenda kogukonnas, vaid igal pool. Karaí’d reisisid vahetpidamata külast külla ja muudkui rääkisid. Karaí’d võisid karistamatult liikuda sõdivate hõimude seas, neid ei ähvardanud oht, pigem olid nad kõikjal oodatud. Nende tuleku puhuks kanti küla sissepääsuteele lehtedest vaip. (You really are horny. I can see that by the size of your prick, oli öelnud Eliza). Karaí’sid ei peetud kunagi vaenlasteks. Kuidas see oli võimalik? Primitiivses ühiskonnas määratletakse indiviidi sugulussidemete ja kogukonda kuuluvuse kaudu. Need aga pannakse paika põlvnemisahela ja liitlastevõrgustikuga. Tupii-guaraniidel lähtus põlvnemine isaliinist, kuuluti isapoolsesse suguvõssa. Siinkohal ilmneb taas karaí’de veider diskursus: nad nimelt väitsid, et neil polegi isa, et nad on naise ja jumala järeltulijad. Oluline ei ole siinkohal suurushulluslik vaim, mis paneb prohveteid end jumalikustama. Tähtis on hoopis too isa puudumine, tema eitamine. Kui ei ole isa, pole ka sugupuud. Säärane diskursus õõnestab veresidemetel põhineva primitiivse ühiskonna tugisambaid. Seega tulenes karaí’de rändeluviis sidemete puudumisest ühegi kindla kogukonnaga, mitte nende fantaasialennust või reisilembusest. Kuulumata ühtegi rühma, ei olnud nad ka kellegi vaenlased. Keegi ei kiusanud neid taga ega pidanud hulluks. Nad olid pärit kõikjalt. Mida ütlesid karaí’d ise? Nad kõnelesid diskursuste välist diskursust. Nad paelusid indiaani rahvahulki traditsioonilisest diskursusest lahku löömise diskursusega. Nende diskursus kulges väljaspool vanu, jumalatelt ja müütilistelt esivanematelt päritud reegleid ja väärtussüsteemi. See ongi suurim mõistatus. Miks peaks kindlalt oma põliseid väärtusi hoidev primitiivne ühiskond tunnistama salapärasid mehi, kes kuulutavad reeglite ja ühtlasi neile allutatud maailma lõppu? Karaí’de prohvetliku diskursuse võib võtta kokku kui äratundmise ja lubaduse: ühelt poolt kinnitavad nad ikka ja jälle, et maailm on üdini halb, teiselt poolt avaldavad aga veendumust, et on võimalik hea maailma eneselevallutamine. (Darling, I don’t know what got into me, oli öelnud Eliza, if somebody had told me this morning that I was going to do something like this, I’d have told them they were crazy). „Maailm on halb!” „Maa on kole!” väitsid nad. „Jätame selle maha!” Säärane ülimalt pessimistlik maailmanägemus leidis neid kuulanud indiaanlaste seas üksmeelse heakskiidu. See diskursus ei tundunud neile sugugi haiglane või dementne. Asi oli lihtsalt nõnda, et tupii-guaraniide ühiskond oli mitmesuguste jõudude surve all jõudnud murdepunkti, sinna, kus lakatakse olemast primitiivne, teisisõnu muutusi tõrjuv ühiskond. Karaí’de diskursus oli tolle ühiskonna lõpu tõestus. Rahvastiku hoogne kasv, varem tavapärase hajaasustuse asemel suurtesse küladesse koondumise tendents ning võimsate isikute ilmumine viisid lõpuks kõige määravama uuenduseni: ühiskonna kihistumiseni, ebavõrdsuse tekkeni. Sügav rahulolematus tegi hõimude meeled ärevaks, ning karaí’d, kes teadvustasid enesele seda rahulolematust, andsid sellest teistele teada kui maailma halbusest, koledusest ja valelikkusest. Toimuvate muutuste suhtes ülejäänud rahvast erksamad prohvetid ütlesid esimestena välja selle, mida kõik ebamääraselt tajusid. Seega valitses indiaanlaste ja prohvetite vahel, kes ütlesid, et maailma on tarvis muuta, sügav mõistmine. (Come on and fuck me, oli öelnud Eliza, oh, baby, slam it home. Drive it in my mound. Darling, oh, fuck my box. Give me a good screw). Mis abinõu karaí’d siis välja pakkusid? Nad kutsusid indiaanlasi üles lahkuma halvalt maalt, et asuda teele Halvata Maale. See viimane on õieti paik, kus nooled lendavad jahile iseseisvalt, kus mais tärkab, ilma et selle eest tuleks hoolitseda, see on täiuslik paik, kus puudub võõrandumine, paik, mis oli inimeste ja jumalate ühine kodu enne seda, kui kõikehaarav veeuputus pühkis maa pealt esimese inimkonna. Kas pöörduda tagasi müütilisse minevikku? Radikaalne sidemete katkestamise soov ei piirdunud üksnes muretu maailma lubamisega. See aga andis karaí’de diskursusele säärase purustusjõu, mis oli suuteline vana korra täielikult kaotama. Üleskutse esitajad ei hoolinud ühestki reeglist, isegi mitte tollest, mis oli õigupoolest ühiskonna alus – naiste vahetamise seadusest. „Nüüd ei ole naistel enam omanikku!” ütlesid karaí’d. (Fuck me, fuck me, fuck me, oli öelnud Eliza, oh, Toto, come on and fuck me.) Kus siis asus too Halvata Maa? Karaí’de müstika ületas traditsioonilised piirid. Maapealse paradiisi müüt on omane peaaegu kõikidele kultuuridele, ning inimesed võivad sinna jõuda alles pärast surma. Ent karaí’de jaoks oli Halvata Maa tegelik, konkreetne paik, kuhu võis pääseda hic et nunc1, seega surmakatset sooritamata. Mütoloogia järgi asus see paik enamasti Idas, seal, kus tõuseb päike. Ning selle otsinguil algas 15. sajandi lõpul suur tupii-guaranii hõimude ränne. Tuhanded indiaanlased hülgasid oma külad ja põllud, paastusid ja tantsisid lõputult ning, muutunud taas rändhõimudeks, asusid teele itta, jumalate maale. Jõudnud ookeani rannikule, ootas neid suurim takistus – meri –, mille taga pidigi asuma Halvata Maa. Mõned hõimud seevastu uskusid, et minna tuleb hoopis loojuva päikese poole. Enam kui sada tuhat indiaanlast asus 16. sajandi alguses teele Amazonase suudmest. Kümme aastat hiljem jõudis neist vaevalt kolmsada Peruusse, mille tolleks ajaks olid juba hõivanud hispaanlased. Kõik ülejäänud olid surnud kes nälja, kes kurnatuse tagajärjel. Karaí’de prohvetlus kutsub üles riskima kollektiivse surmaga. See prohvetlus ei ole rannikualade tupiide juurest kuhugi kadunud. Seda võib kohata ka Paraguay tupiide juures, kes viimati asusid Halvata Maad otsima 1947. aastal. Need olid Mbyá-indiaanlased, kes suundusid Santose piirkonda Brasiilias. Ehkki tänapäeval on guaranii hõimude väljavool peatunud, inspireerib nende karaí’sid üha müstiline kutse. Kaotanud küll varasema võimu juhtida oma rahvas Halvata Maale, ei ole karaí’d ometi loobunud siserännakutest, mille radadel mõtiskletakse omaenese müütide üle, jõudes mõnikord metafüüsiliste spekulatsioonideni, nagu tõestavad guaraniide pühad tekstid ja laulud, mida võime senimaani nende suust kuulda. Nagu teadsid guaraniide esivanemad viiesaja aasta eest, teavad ka nemad, et maailm on halb, ning ootavad selle lõppu. Selle maailma hävitab tuli ja taevakarva jaaguar, ning püsima jäävad üksnes guaranii-indiaanlased. Guaraniide otsatu paatoslik uhkus hoiab neid veendumusel, et just nemad on väljavalitud rahvas, ning et varem või hiljem kutsuvad jumalad nad eneste seltsi. Ning tolles eshatoloogilises maailmalõpuootuses teavad guaraniid, et ükskord saabub nende kuningriik ja et Halvata Maast saab lõpuks nende tegelik elupaik.”