Читать книгу Gunteri talv - Juan Manuel Marcos - Страница 5

Pärast jutuajamist peapiiskopiga tõstis Eliza mantlikrae üles, otsis katedraali ees väljakul sobiva pingi, istus maha ja mõtles Madridist. Temast mõne sammu kaugusel sihtis Hispaania kapten endiselt oma kivist mõõgaga ulma, mida püüdes oli ta enam kui neljasaja aasta eest teel Eldoradosse asutanud selle linna. Olgu su värss kui heitlikku hommikutuulde puistatud homne päev (Paul Verlaine). Tolles kirkas lasuursinises kerguses, rõõmsas hommikuvalguses saavad liblikad ja laternad mälult tiivad, et mõistu kõnelda kastest, päiksest, elust ja õhust. Ta ihkab sukelduda nardide tähejoovastusse, olla viiuldaja ritsikas, niiskete silmade kärsitu suupill, vargne madrigal puhkemistunnil. Tema silmi pimestavad ning tema veres murravad piike mandlipuud, männid, hommikune safiir, hällilaulud, tuuleõhk, kilgendus, mööda lipsav sajajalgne, toimekas tirt. Muusikast tulvil muretu keskpäeva kombel viskub ta armunult tuulele vastu. Tema käed, üüratud valguse jõed, ja rohelise lõhn! Ning tema huuled, sõnadekobarad! Kastiillased ja baskid ei leidnud Pizarro kaevandusi. Lõunas panid nad aluse tollele kahe näo, kahe naha, kahe hinge ja kahe keelega rahvale, kelle keskel ei suuda tema abikaasa, baierlastest vanemate poeg, end iial koduselt tunda, ehkki ta sündis tolles Uue Maailma Mesopotaamias. Kui Eliza sai Gunteriga viiekümnendatel tuttavaks, poleks ta arvanud, et too heledat verd nähenärijast ökonomist on Lõuna-Koonuse poeg. Ta küll kahtlustas, et mees on võõramaist päritolu, sest tema inglise keel kõlas liiga täiuslikult, jäi mulje, nagu püüaks ta nähtamatu range grammatikaõpetaja pilgu all hoolikalt New Englandi aktsenti järele aimata. Gunter oli toona kolmekümne seitsme aastane ja ta ise kolmekümnene. Marylandi ülikooli dekaani juures kodus oli üks pikk kõhetu tüüp talle võitlusvalmilt lembeid pilke heitnud, ise samal ajal preisiliku askeetlikkusega järades odava juustu fondüüsse kastetud sellerivarsi … See tegi Eliza rahutuks. Ta mõtles, et küllap on end Washingtoni ametnike hulgas ihaldusväärseks poissmeheks pidav teutoon voodis surmigav, pealegi tõenäoliselt lehkava hingeõhuga. Ta ei suutnud kujutleda oma kogukat keha tema kohal, püüdmas mehele sellerivart suhu pista. Elizal oli seljataga luhtunud noorpõlveabielu, mida ta parema meelega ei meenutanud. Lahutus – selles oli ta veendunud – oli tema karjäärile tublisti kaasa aidanud. Töökohaga rahul – Eliza töötas hispaania keele abiprofessorina –, ei lasknud ta end kohutada kellelgi, olgu see või dekaani ennasttäis õpingukaaslasest ökonomist. Ent too vastupandamatute iiri silmade ja briljantsete vahemärkustega neegritar, kel polnud plaaniski abielluda, õhutas takka ainsat tõelist kirge Gunteri elus. Mehe ajasid hulluks Eliza Botticelli rinnad ja ahvipärdiku-naerurõkatused. Ning ta lõi naisele külge tõhusalt ja vastupandamatult. Meest ei heidutanud, et Eliza oli pöörane ja punane – punane nagu pink väljakul, kus ta istus, see ühtlasi oli kõige avalikum seda värvi asi, mille olemasoluga Corrientese karmid sõjaväelased leppisid. Nad veetsid oma mesinädalad juunikuises Pariisis. Ülejäänud nädalad ja kuud möödusid rütmis, kus tooni andsid orgasm ning steriilne tülpimus, teineteise talumine, kummagi võidujooks ametiredelil, Eliza katkenud rasedused, viljakalt, Šveitsi kella täpsusega korraldatud elu. Mis aga puutub Šveitsi kui metafoori, eelistas Eliza kellasid juustule: viimane tuletas talle liig elavalt meelde dekaani sellerivarsi. Gunter järas ka sibulat ning muud kraami, mis mahtus germaani köögi raskekahurväe karmi paletti. Iga päev neelas ta gallonite kaupa õlut (viiekümneselt vahetas ta selle viski vastu), kuid igahommikused ratsutamisharjutused hoidsid tema kõhu trimmis ja Eliza hellitas meest, justkui oleks too ortopeediline porgand tšillikastmega. Madridist oli Eliza harjunud mõtlema oma sartrelikel hetkedel, kui meel oli mujal. Talle meenus sügis, vanad kellatornid, Moncloa leegitsev horisont, kuldsed pajud, leinavad mustad paplid, täpselt sellised, nagu ta oli neid oma Pittsburghi toas Machado luuletusi lugedes ette kujutanud. Nii nagu ta oli neid igatsenud Iberia lennukis (mis oli kõige odavam). Madridis ta mõistis, miks oli Machado violetne kunst kodusõja järel nii põhjalikult muutunud, miks sulatasid need kuldsed värsid tema Argüellese pansioni õhtute terase tolles igaveseks surmakiiluga kaheks löödud Hispaanias. Kahjuks langes Elizale osaks elada timukate Madridis, kuid teistsugust enam ei olnud. Franco oli jätnud Hispaania ilma heast filmikunstist, vabadusest, Euroopast, ilmalikest raamatupoodidest, välismaa teatrist. Ülikooli vahetasid välja guardia civil6 ja klooster. Kuid Elizale meeldisid inimesed, puhas aine, mida diktatuuridel pole kunagi õnnestunud rikkuda. Churro7-müüja, kirjakandja, veinimeister, kojamees, turunaine lükkasid ümber valitsuse propagandafilmides nähtu, tõid langenud välja surmaorust, igaüks neist oli Walt Whitman. Eliza otsustas lõplikult, mis saab tema kutsumuseks ja teiseks keeleks. Ta valis diplomitöö teemaks Machado ning hakkas kirjutama nüüdseks juba klassikaks saanud ja kolme keelde tõlgitud raamatut, sedasama, mida ta oli maininud peapiiskopile. Eliza harjus ka naishormoonidest lähtuva, kuid sellepärast sugugi mitte vähem poeetilise kinnismõttega: hispaania noormeestel on see asi pikem, jämedam ja soonilisem! Ta magas enam-vähem kõigi tol ajal veel tundmatute poeetidega. Hiljem, juba abielunaisena, pöördus nii mõnegi juurde tagasi, ning nagu ta ütles kord Gunterile García Lorcat parafraseerides: „Jõe äärde viisin ma tema, uskudes, et ta on vaba, ent tal oli kirjalik töö.” Ülemeelikud veinipeod, tudengipoisid, kes ei olnud deodorandist kuulnudki. Mõnikord sosistas Eliza Gunterile, et teda narrida ja erutada: „Tõsi on, et mind ei ole puudutanud ükski tõeline isane, nagu näiteks kuningas.” Gunter, kes imetles Franco režiimi efektiivsust, lõkerdas naerda, ja nii jõuti hõbepulmadeni välja. Gunterile oli õpetatud, et kõik hispaanlased on idioodid. Tema vanemad, Baierimaalt džunglisse ümber asunud kirjaoskamatud põlluharijad, olid õppinud rääkima indiaani, kuid mitte hispaania keelt. Gunterile määrati pealinna saksa koolis õppimiseks stipendium. Ta suhtles algusest peale rikaste perede võsukestega, kes õppisid eraõpetaja käe all konnasööjate keelt. Kuid ta ise võttis tõsiselt käsile hoopis inglise keele õpingud ja New Deal’i8 kursused, mida korraldati otse kooli kõrval suure põhjariigi hambapastakonsulaadis. Nii saigi Gunterist 1939. aastal parimate hinnetega gümnaasiumilõpetaja. Napilt kolm kuud varem oli presidendiks saanud ebatüüpiline kindral. Chasco sõja võidukas komandant, askeetlike kommetega mees, põlluharijatest vanemate poeg oli hariduse saanud Euroopas, ta oli kindral, kes ei olnud kunagi kasutanud oma rahva vastu relvi, ning frankofiili spontaansest tülgastusest fašismi vastu algab lugu Altoses, kõrgelt õhust laskub tuleleekides marssal veenoolena rohelisele pinnale, ta ei peatu seal all mitte vigaste tiibade tõttu, vaid tema mõõdukas meel ei luba tal tõsta häält, ei elusalt ega surnult. Et võita sõda, pole vaja karjuvat poosi. Piisab kodumaa-armastusest ja erksast vaimust. Nii sammubki ta Altosesse, et elada lihtrahva kõrgusel, et rääkida prantsuse, guaranii ja raua keeles. Õhtuhakul nähti teda lendamas tähena, puhkamas lahinguväsimust. Valvamas öötaevas puhta tähena. Kellelgi pole olnud nii järeleandmatut haaret, mitte kellelgi tema taevase kotka põletavat pilku. Ja mitte kellegi nii tühje taskuid. Võitlus jätkub, lugu algab kõrgelt, ja täna on seitsmes september, igaveseks oli ta sõlminud üleval tugevad sõprussidemed. Üks neist põhjaameeriklastest oli talle lubanud Paraguay noorte jaoks stipendiume. Gunterile sattus Harvardi ülikool. Ometi ei jäänud tema vanemad tol aastal nõusse. Oli neil ju ainult üks poeg. Vanemate juurde kolkakülla jäänud Amapolal polnud heaks partiiks kuigi häid väljavaated. Kuid president hukkus talle korraldatud lennuõnnetuses ning tema järeltulijaks sai parempoolsete vaadetega sõjard. Gunterid hoidsid pöialt teljeriikidele, kuid leppisid Yale’ist tulnud pakkumisega, et säästa Panchot Herodese hüsteeriast. Elu Yale’is osutus Gunterile rängaks katsumuseks. Ta kõndis Chapel Streetil, möödus hotell Duncanist, heitis pilgu soklikorrusel asuvale, juba kakssada aastat New Havenis asunud Old Heidelbergile, et silmadega õgida täidetud rannakarpe ja Pilsner Urquelli õlut, mis temale, vaesele Ladina-Ameerika stipendiaadile jäi kõik puha kättesaamatuks. Gunter lõpetas ülikooli cum laude ja omandas kümnendi lõpuks kõigepealt magistri- ja siis doktorikraadi. Tema vanemad surid neljakümnendates aastase vahega vähki. Gunter näpistas säästudest, et sõita isa matustele, ent kui suri ema, oli raha otsas. Ta leidis korraliku palgaga kontoritöö. Ning aitas Amapolat ka pärast seda, kui too oli juba Sanabriaga abielus. Gunterist sai Soledadi ristiisa. Eisenhoweri võimu all oli ta saavutanud stabiilselt jõuka mehe maine, gringo passi, ning 1958. aastal ei harjutanud ta tennist mitte just Bob Hope’iga, küll aga endiste ülikoolikaaslastega – näiteks Eliza dekaaniga. Sellest oli möödas nii palju aastaid! Ning Eliza oli taas hakanud unistama Madridist. Miks arvas Gunter, et hispaanlased on idioodid? On tõsi, et minevikus on nad saatnud korda suuri asju – ja seda ei mõelnud ta Orwelli mõjul – ning nii saabus Sarmiento, esimene jänkimeelne Argentina ahv, kes suri pagendatuna apelsinipuu otsa, olles enne kuulutanud, et Inglismaa on tsivilisatsiooni püha ema ja barbaarsus jaaguari poeg. Häbelikud ja töökad Gunterid olid õpetanud Amapolale majapidamistöid, kuid vanemale pojale keisri kombeid. Esiti ei osanud Eliza seda kahtlustadagi. Nüüd, ehkki ta oli sale ja veetlev, päris Jane Fonda kohe, damn it!9, andsid viiskümmend viis aastat end tunda. Tolles troopilises põrgus, talvel veel pealekauba, eelistas ta vaadata ettepoole. Miks arvas Gunter, et hispaanlased on idioodid? Eliza oli nördinud. Talle meenusid Argüellese kõrtsid, tudengite odavad söögikohad, elu, mis saabub äkki kahvatu komeedina käheda vaikuse nappidel tundidel, asjad, mis juhtuvad vaid seal, sest mujal poleks neil mõtet, väreldes kui saladus kesk uitavaid silmi, uitavat tuhka ja mälestusi, talle meeldib vesi, mis purskub päevast, keskpäevast nagu puhtalt lehelt, ta ei armasta vaikivaid müsteeriume, mis puhkevad öösel punaste õitena, lageda taeva all viibiva hinge hõõguvaid tukke ja siestat, mis ulub kui kauge kaubarong, ta peatub neis vanades asjades, teise maailma soppides, maailmas, mis on kui helisev mast ja tulekahju; neil Herakleitose päevadel läheb ta kõndima, teekaaslaseks nostalgia. Teised ütlevad küllap, et see oli sügise algus, kuid tema teab, et see algas varem ja et üleüldse, homme on jälle päev. Keegi dikteeris talle neid tiineid tekste, mis teda nädalalõppudel loovad, sellal kui tema silmad rüüpavad männilatvu ülikooli taga, ja maastikku, mis õieti polegi maastik, vaid hoopis inimjõgi, ajajõgi. Ning kui talle meenus praetud heik, mida tema mees poleks iialgi osanud nautida, tundis Eliza korraga, et oli raisanud kakskümmend aastat oma elust kummituse kõrval. Kui masendavad olid ühiselt veedetud weekend’id10! Kui meenutada võrdluseks kas või öist tähistaevast ja rasvast nõrguvaid siniseid merekarpe Amadísis, Andrés Mellado tänava peenutsevas paleograafilises stiilis kõrtsis, mille seinu ehtisid reprod rüütliromaanide lehekülgedest, või veel kirkamalt meenuvat Toperit Fernando el Católico ja Galileo tänava nurgal, kus Valdepeñas ei maksnud dollaritki ja järgmine oli sootuks tasuta, kui naeratasid pooleteiseaastasele sinisilmsele Gemale, José Luisi ja ühe naise (kelle nime ta oli unustanud, kuid kes valmistas maailma parimaid paneeritud aedube) tütrele. Loomulikult ei pääsenud igaüks Madridi passiga. Elizale meenusid inimnäota parasiidid, Ameerikast välja süljatud emigrandid, kelle õlaluud olid lihvi saanud nende Franco-vastaste frankistlikus kibestumuses, kes olid leidnud oma kolmekuningapäeva kingipakist selle, mida neil endal ei olnud õnnestunud türannilt välja pigistada ja mida nad nüüd keelasid viimase eeskujul muu maailma põlatutele. Väljakul hämardub. Talv on tema silmadest sisse astunud ning taas püüdnud kinni mändide kuiva karje. Kiire mööduja. Keegi, kes mõistab seda nukrat tolmumantlit, külma, maha pudenenud sigaretti, pilku, mis otsib Kastiilia kõrgest taevast kaugeid ookeane. Kuid keegi ei peatu. Mitte alati ei saja Madridis lund, nii see lihtsalt on ja kõik. Mees ei mäleta omade viimast embust, ei lennuki värvi ega tolle kibeda olukorra täpseid nägusid. Ta teab vaid seda, et nad ootavad kusagil avasüli, silmis sama pilk, mis tolgi päeval. Tuhakarva liivale unustatud suitsukoni. Pikalt kõndinud kingad viivad ta suure kaarega tagasi koju. Ent tema jääb ikkagi sinna, väljakule lõdisema. Ta pole valinud seda talve ega midagi: ei maja, linna ega tuult. Lõppude lõpuks ei ole pikemat ega kurvemat vahemaad – mõtleb ta – kui see, mida me ei suuda mõõta videviku aegu. Meie idioodid, mõtles Eliza justkui guaraniide keeles, kus puudub tegusõna „olema”, ja see viimane on kahtlemata Sarmiento süü. Gunter, hälbinud tüüp, kuid ikkagi Soledadi onu. Eliza mäletas Soledadi ähmaselt nende Washingtoni kodus. Ta valmistas seks puhuks lambaprae, täpselt Segovia Cacambo õpetuse järgi. Tüdruk oli öelnud, et viib keele alla. Pärast käskis Gunter tal nõud puhtaks pesta, sest Salvadorist pärit teenijatüdruk oli juba magama heitnud. Elizale oli Soledad kallis veidra ning kahtlemata nostalgiamaigulise ideoloogilisel tasandil sõpruse pärast. Tema mõttekäik oli lihtne: kellelgi pole õigust võtta ainsaltki vasakpoolse ilmavaate esindajalt võimalust nautida ali-ole’d11 maailma kõige kurvemas ja kaunimas linnas. Ning lõplikult võitis Soledad Eliza südame, kui hakkas juba koitma ning tüdruk lubas kindla peale minna ükskord Madridi ning tahtis täpselt teada, kus Eliza oli elanud, et tema maja eest poseerida, rääkida kojamees don Ángel Hontanariga, juua samu veine. Seepeale oli Eliza puhkenud jahtunud lambaprae kohal nutma nagu poolemeelne ning tundnud, et, kurat võtaks, Machadol oli kõigi nende aastate takka olnud ikkagi õigus. Siin koidab ühe kummalise kurbuse kaja, ning hinge kaamed hooned mul vabisevad veres (René Dávalos, Menard’i versioon). Otsatu õhtu õrnas tuhas külvavad vaikivad praod tõrksa katedraali ümber sirelite lõhnavat agooniat tamme äraproovitud varemeil. Tümpsuva päikese kõrvetava kaitse all, varjusurmas, tuulevaikuses, talismanita, peatub ta kõhklemisi oma avarates piirides nagu peitu pugenud rohutirts. Tolle kuulikindla hingetõmbehetke niiskel survel viib kõik – ilmed, siluetid, kajad, suveleitsak, õpetatud kastanipuu, parkide arvutud hõõguvad söed – teda teotatud maailma poole. Tülpimus, letargia, harjumused. Iidsel päikesekellal hävitavad õnnetud päevad teda aeglasel sammul. Eemal iseendast, Retiro pargi mõõtmatus üksilduses, lunastab ta oma puutumatuid lootusi.