Читать книгу Neem - Juha Hurme - Страница 3

UNIVERSUMI SÜND, KOSMILINE JA BIOLOOGILINE EVOLUTSIOON. INIMLIIKIDE ARENG. NEANDERTALI INIMENE. TÄNAPÄEVA INIMESE SÜND.

Alguses oli olematu punkt, mis oli õige vähe pritsinud üle ääre. See oli niisiis omalaadne plekk, aga siiski nii pisike, et selle peale ei mahtunud istuma isegi ühtainsat inglit.

Kogu tulevik oli kiilutud sesse pisikesse pritsmesse, mis kätkes endas niimoodi ülivõimsa laengu väge ehk puhast energiat. Kõik kosmose galaktikad ja nendevaheline tolm, ruumid ja väljad, see meie vana tubli maakera ning kõik tema elavad ja elutud isendid, iga aatom ja molekul meie planeedil ja väljaspool seda on põhjapaneval kombel omavahel ühenduses.

Needsinased ühendused viivad kõik kokku sellesse ühte plekki 13,8 miljardit aastat tagasi.

Ka sina, mina, Väinämöinen, Mikael Olavipoeg Agricola, Larin Paraske ja ebamäärane kogum nimega Soome olime mõistagi tolles loksuvas punktis podisemas. Väinämöinen, väljamõeldud olend, selles mõttes, et tolles punktis olid haudumas teadvustumise võimalustena ka alles ajastute pärast arenevate olevuste aated ja unelmad.

Kui aeg oli edasi nihkunud sekundi miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondik-miljondikosa võrra, oli kosmose temperatuur sada miljon-miljon-miljon-miljon-miljonit kelvinit ja hakkas eriti nobedasti laienema. Tähendab maailmaruum ise hakkas paisuma ning jahtuma. Paisumine tulenes nii maailmaruumis sisalduvast energiast kui ka elementaarosakeste füüsika teooriates kindlaks tehtud vaakumi energiast.

Meie maailmaruum ei saanud algust „universumi keskpunktis”. Kõik, mis tänapäeval on olemas, ja tegelikult märkimisväärselt rohkemgi kraami, oli laetud tollesse punkti ehk plekki. Väljaspool seda ei olnud mitte kui midagi, näiteks mitte midagi säärast, mida me kirjeldame mõistetega „ruum” või „universum”. Big bang’iks nimetatud olemise sööst olematusse toimus kõikjal universumis. Mis, tõsi küll, oli sündides nii pisikene, et sellest poleks saanud isegi inglile hambaplommi. Ent kasvama kus oli kange!

Väikeses ja kuumas, võiks öelda Ameerika jalgpalli suuruses maailmaruumis oli käimas kõva madin: energia oli hakanud muutuma mateeriaks ja äärmise aktiivsuse palangus algosakesi aiva tekkis, põrkus ning hajus. See oli üks igavene tihe, tuline ja higine lööming!

Selle maailmaajaloo otsustava hetke jooksul (täissekundini oli veel üüratult aega) oli tekkinud kahesuguseid teineteise vastu vaenulikke elementaarosakesi: ainet ja antiainet. Kui ainet ja antiainet oleks olnud ühepalju, oleks kõik kohe alguses lörri läinud. Vastandlikud aineosakesed nimelt hävitavad kokku põrgates teineteise. Ainet oli siiski rohkem, protsendi miljardikosa võrra, ja sellest osakesest ongi meie universum kogu täiega sündinud.

Aatomeid hakkas moodustuma siis, kui jahtunud ja paisunud universumimaimuke veetis oma 300 000. sünnipäevi, esmajoones vesinikku ja heeliumi. Paisumine ja jahtumine jätkus, mateeriat kogunes, ja miljoni aasta pärast hakkas gravitatsioon vorpima ilmaruumi koesse tähti ning galaktikaid.

Universum on ringluses. Kosmose vesinik ning suur sorts heeliumi on pärit aja ja kõiksuse algtohuvabohust, mis sünnitas ka kröömikese ilmaruumi kergeimat metalli liitiumi. Ülejäänud liitiumi, mida me vajame nutitelefonide akudesse, kosmose heeliumivarud ja kõik teised raskemad elemendid oleme saanud tähtede termotuumasünteesist ja supernoovaplahvatustest. Need kustuvate hiidtähtede energiaküllased plitakad paiskavad surnud tähtede aatomeid igale poole galaktikatesse.

Kui me hammustame õuna, siis sööme „suure paugu” energiat. See on lihtsalt mitmesuguste muutuste kaudu edasi kandunud. Maailmaruumi ei ole pärast tema teket mitte kusagilt bensiini juurde tangitud. Kohe alguses anti kätte kõik, mis meil on.

Aatomid, mis moodustavad nii porgandi kui ka selle sööja, on varem osakestena olemas olnud miljardites tähtedes. Iga galaktika, täht või ulukküülik on vaid ajutine korter elektronidele ja muudele meie maailma ehitusosakestele, mis läksid liikvele aja ja universumi alguses ning on miljardeid valgusaastaid risti-rästi maailmaruumis ringi rännanud.

Nad jõuavad tagasi ka tähtede radadele, kui mingi tuleviku supernoova põrutab me kehades ja kontorites külaliseks olnud algained uutele kosmose orbiitidele. Võime rõõmsal meelel rääkida kosmilisest evolutsioonist. Me asustame maailmaruumi, mis on lakkamatus ja igaveses muutumises.

Sa võid olla kahekümne ühe aastane noor kotkas ja sul on jalas tuliuued saapad, ent iga su keha aatom on 13,8 miljardit aastat vana ja su läikivad käimad on samavõrd kindel vintage.

Maailmaruum on algpunktist peale kloppinud kokku ja lagundanud laiali lugematul ja kujuteldamatul määral tähti ning galaktikaid. Neid perioode saame tänapäeval vaadelda ja tundma õppida, kuna Albert Einstein on meid 20. sajandi alguses õpetanud tagantjärele nägema kosmose ajalugu. Juba meie Päikese valgus on kaheksa minutit vana ja isegi oma lühinägeliku palja silmaga me eristame öötaevas kümnete tuhandete aastate taguseid objekte.

Meie päikesesüsteem hakkas moodustuma umbes üheksa miljardit aastat pärast universumi sündi. Tema vanus on järelikult 4,6 miljardit aastat. Meie koduplaneet on pisut noorem ning kosmilise laupkokkupõrke tulemus.

Laias laastus neli ja pool miljardit aastat tagasi sööstis planeet Marsi suurune, Theiaks nimetatud kamakas täie vaardiga otsa meie kujunemas oleva planeedi ürgvormile. Ka Theia alles hakkas planeediks sündima. Kokkupõrge paiskas kummagi osalise kergema pindmise varustuse kõigi nelja tuule poole ja sulatas rasked tuumikud ühte. Lahtine pudi-padi jäi kettana tiirlema ümber sel kombel moodustunud uue taevakeha Maa ja ühines vähehaaval Kuuks.

Hoop väänas Maa pöörlemistelje 23,5 kraadi võrra viltu. Maa ja Kuu omavaheline komplott hoiab seda teljenurka stabiilsena. Sellest kokkupõrkest ja selle kaldnurksest tulemist tuleneb ka aastaaegade vaheldumine ning ööpäeva ja kalendrikuu pikkus. Niisugune sooja ja külma tasakaalustamissüsteem andis elu tekkimise võimaluse. Ja oli tarvis vett.

Veest teeme kohe rohkem juttu, kuid enne veel paar sõna Kuust. Ilma Kuuta oleks kõik teisiti. Kuu põhjustab tõusu ja mõõna, ja selle paistus ning ringlus avaldavad mõju loomariigi käitumisele ja seega tema arenemisele, evolutsioonile. Meie, inimesed, õpime etapiviisi mõistma aega ja ruumi, vaadeldes ning õppides tundma Kuud. Beethoveni „Kuupaistesonaati” ei oleks olemas ilma Kuuta – ega oleks meest ennastki.

Ookeanid tekkisid 4,4 miljardit aastat tagasi. Meie maakera tulvab veest. Ilmselt oleks vett veelgi rohkem, lausa üleliia ilma Theiata, mis läigatas Maa ülearuse vee kosmosesse. Vastasel juhul me hulbiksime vees. Sinuski on soost ja rasvahulgast sõltuvalt vett umbkaudu 60%. Vesi ilmus siia komeetidest ja kõvas kuumuses higistavatest kividest. Kõiksus, universum, andis meie planeedile kogu vee kohe algusmärulis. Seejärel keerati kraanid kinni ja sellesama korduskasutusveega, mitu korda joodu ning pissituga, peame ponnistama kuni maakera söeks põlemiseni välja, mis juhtub, ütleme, miljardi aasta pärast, siis kui päike on oma vesinikuvarud ära kulutanud ja hakkab paisuma.

Eespool esitatu on niisama selge ja läbikatsutud teadmine kui see, et Maa on kera, mis tiirleb ümber Päikese. Me oleme näinud neid asju, vaadates üha kaugemale kosmosesse ehk minevikku esmalt pikksilmaga ja siis peenemate kiirgusmõõturitega. Lisaks sellele kannab maakera pind nagu ka meie oma keha jälgi 13,8 miljardi aasta vanusest ajaloost.

Tänapäeval on meil maailmaruumi kohta teada palju huvitavat. Jalgpall hüpleb mööda väljakut, Kuu tiirleb ümber Maa ning Maa ümber Päikese ühel ja samal põhjusel. Põhjus ei ole mitte raskusjõus, nagu arvas Newton 1680. aastail, vaid universumi kõverdumises. Universum ei ole „koht”, kus suured piljardikuulid tiirutavad gravitatsiooni jõul ümber üksteise, vaid universum ise on gravitatsiooniväli, tervik, mis venib, kõverdub, väreleb, lainetab ja väändub. Päike koolutab kõiksust enda ümber. Tähendab planeedid kihutavad otsejoones mööda universumit, mis on lehtrina kaldu Päikese poole. Universum kõverdub seal, kus on palju mateeriat või energiat (need on üks ja sama asi). Ka aeg kõverdub samal põhjusel.

Aega ei saa vaadelda sõltumatult nendest protsessidest, millele ta viitab. Aeg ei ole universumi struktuurist sõltumatu voog, vaid teatud suhe. Ruum ja aeg on ühinenud neljamõõtmeliseks tervikuks, millest aega ei saa mitte mingil viisil lahti saagida. Ajal on olemas algus, see sündis sellessamas tohuvabohus kus muugi maailmaruum. Enne 13,8 miljardi aasta tagust kosmilise võidujooksu stardipauku ei olnud olemas mingit kestust, ei mingit ajalugu, ei ei mingit aega. Mitte kui midagi. Meil on üllatavalt raske käsitada mõistet „eimidagi”. Ometi tahaksime sellele meeleldi anda mingisuguse vormi: tühi pime maailmaruum ja igavene aeg. Ent need on „midagi”, konstruktsioonid. Eimiski on tõepoolest eimiski. Ja isegi seda mitte.

Nii selle asjaga on. Universumid paugatavad, kõiksus pöördub pahupidi põhjatuteks aukudeks, aeg venib ja jääb planeedi läheduses loiuks, kõik on suhteline, tähtedevaheline ruum laieneb ning lainetab nagu Kokemäe jõgi tulva ajal … Me elame tegelikkuses, mis on põnevam ja fantastilisem kui inimkonna mustkunstnike ja posijamooride kõrkjamütsist välja tõmmatud maailmatekkemüüdid!

Paar Ameerika selli, Arno ja Robert, nägid pilkenime Big Bang saanud universumisündi 1960ndail oma taldrikantenniga. Esialgu mõtlesid nad, et aparaatidest kostvat kohinat tekitab katusel pesitsevate tuvide sitt. Kuid see ei olnud tuvisitt, vaid maailmaruum ise, mis kohises. Kosmose alguse leidmise eest said nad aastal 1978 põmaki! Nobeli preemia. Ja 2014. aastal avaldas üks asjale pühendunud soomlane Kari, kosmose hakatuse vallas kõrgkoolitatud proff, 220-leheküljelise raamatu maailmaruumi esimese sekundi kohta. Kirjandusliku kujutusviisi täpsuses jääb talle alla isegi Volter Kilpi.

Me teame üpris hästi, kuidas kõik toimus. Täiesti omaette küsimus on, miks nõnda toimus. Kosmoloog, parim asjatundja, vastaks sellele: „Niisama heast peast.” Või nagu ütleks sõsar venelane: „Kakaja raznitsa – mis vahet seal on?”

Minu arust on need täitsa ammendavad vastused.

Lauri Viita formuleering kosmose kohta õhtu hämardudes on samuti meeldiv: „Ei isegi taevas meie taevast tunne.”

Me võime põhjendatult nimetada kosmost looduseks. Kosmoses ei ole piire, on üksnes vastastikmõju. Elu on maailmaruumi omadus, väga haruldane omadus. Meie oleme selle tõendus ja selle tunnistajad.

Kui universumi mateeria hüples oma kalduvuste kohaselt ning algplahvatusenergiast kannustatuna mitmekesisuse trepiastmestikul ülespoole, muutus elutu loodusseaduste sunnil elusaks sel hetkel, kui aegruum oli niisuguseks muutuseks küps. Kui elu jätkas oma teekonda samas suunas sedasama treppi mööda, süttis aegruumi lähiajaloo teatud faasis põlema teadvuse lambike.

Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus. Inimese ajalugu küündib kõikide elusolenditeni. Meie planeedi kõige elava ainurakne vanaema sündis ürgmeres umbes nelja miljardi aasta eest. Kogu elu maakeral on tagasiviidav selle ühise algkujuni.

Ainurakne vanaema ühes oma järglastega pidi niisiis 4000 miljonit aastat vahetpidamata vihtuma tööd teha, et püramiidid saaksid ehitatud ja „Kalevala” luulendatud. Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole. See nelja miljardi aasta pikkune elusüsteem koosneb arvukatest olemasolevatest vormidest ja lugematutest juba kadunud vaheastmetest. Mitte miski ei ole püsiv. Meie muljed püsivusest on meelepete, mis tuleneb inimisendi (100 aastat) ja teadliku inimliigi (100 000 aastat) ea põgususest võrreldes evolutsioonilisteks muutusteks vajalike aastamiljonite ja -miljarditega.

Loomulikult kannab meie planeet evolutsioonilise arengu märke, ent nagu juba Charles Darwin on öelnud, on see selles suhtes nagu halvasti hoitud, lohakile jäetud loodusloo muuseum, kus uued kihistused ja pöördelised vapustused laastavad möödunud aja vorme ja staadiume ja matavad need hoolimatult enda alla. Paljut on siiski suudetud vähestestki jälgedest välja selgitada.

Vesi on paslik lahusti, mis tegi võimalikuks eluks möödapääsmatult vajalike keemiliste reaktsioonide tekkimise. Esimesed paar-kolm miljardit aastat loksus elu meres oma üherakulistes vormides; tal ei olnud kuhugi kiiret. See oli veekääbuste ehk bakterite, vetikate ja muu seesuguse aeg. Kuigi mõned üherakulised tüübid lõid kampa ja moodustasid kolooniaid, ei paisunud ükski üksikorganism või nende kooslus kolme miljardi aasta kestel suuremaks kui lemmingu kaka.

Päikesevalgusest assimileerimise teel elujõudu ammutanud vetikad hakkasid ainevahetuse lõpp-produktina välja pumpama hapnikku, mille abil jaksasid pärast paari miljardi aastast kohanemist ja treeningut vähe suuremadki sellid pingutada. Hulkraksed peiarid, taimed, seened ja loomad, ilmusid näitelavale 0,6 miljardit ehk 600 miljonit aastat tagasi. Mõned taimed riskisid levineda maakamarale. Maa atmosfäär oli selleks ajaks ehk 500 miljoni aasta eest enamvähem samasugune kui praegune. Sealt edasi on evolutsiooni kulg olnud üks kärts ja mürts, mitte mõni mökutamine.

Olgugi et kiira-käära. Maapinna tõestusmaterjal kõneleb maakera lähimineviku mastaapsetest ja massilistest väljasuremistest 440, 375, 250, 200 ja 65 miljonit aastat tagasi. Selle võimalikud põhjused võisid olla taevast langev pomm ehk asteroid, massiivsed vulkaanipursked ja ookeanides toimunud keemilised muutused. Need massimõrvad on kujundanud elu suunda ja andnud lõpuks inimliigile võimaluse tulla, näha, mõista, paljuneda, areneda, hävitada ja lollusi teha.

Sinivetikad mõrvasid 2,3 miljardi aasta eest planeedi ülejäänud elusorganismid, tootes nendes tingimustes uut, mõjusat keskkonnamürki: hapnikku. Hapnik oli tapja veel 200 miljonit aastat tagasi. Selle toona kiiresti kasvav kontsentratsioon tähendas osale liikidest surma. Hapniku hulka atmosfääris suurendas radikaalselt mandrilaamade liikumisest põhjustatud Pangaea mandri rebenemine, mille käigus kiskusid Ameerikad end Aafrikast lahti ja lõid Atlandi ookeani. Ühtlasi mattis too rebend ning määratu suur uue rannajoone erosioon hapnikku neelavad merede põhjakihid enda alla, nii et hapnikku vabanes atmosfääri kõvasti.

Sealt kusagilt kaugete küngaste öödest, miljonite ja miljonite aastate takka on Lapimaal säilinud uhke kuristik, muistse maavärina tulemus, Kevo kanjon. See märgistatud kanjonirada tasub tingimata läbi vantsida. Kevo lõhang on jääaegade silumisest hoolimatagi vägev, südantliigutav ning hingemattev maastikuobjekt. Kui ei ole taskukohane Lapimaa reisi ette võtta, siis sügava muinasaja püsivaid tunnismärke võib leida mujaltki. Põhja-Savo kaljude arhailised moodustised on ligikaudu kolm miljardit aastat vanad.

Ja tuletagem veel meelde, et kui vaatad peeglisse, siis näed nii peegliklaasil kui ka sealt vastu vaatavas ahvinäos 13,8 miljardi aasta vanust kraami.

Kõik praegused imetajad, linnud, roomajad ja kahepaiksed põlvnevad muinasaegsetest kaladest, kes sulistasid ürgmeres juba 530 miljonit aastat tagasi. Nendest põlvnevad muidugi ka nüüdisaja kalad, kes jätkasid evolutsioonilist arenemist pärast kuivemate semude maabumist.

Esimesed maismaaloomad katsetasid rannaelu 400 miljoni aasta eest, ehkki elati veel kalade võimuperioodil. 300 miljonit aastat tagasi katsid maad paksud metsad ja roomajad hõlvasid eluruumi. 230 miljonit aastat tagasi, kesk roomajate hiilgeaega piilusid hirmunult ringi esimesed imetajad. 180 miljoni aasta eest arenesid roomajatest esimesed linnud. Samasuguse tuhinaga julges loomastik viimaks tõepoolest ka kuival maal kanda kinnitada.

Elu eksperimenteeris peaaegu paarisaja miljoni aasta kestel vägevate roomajate, dinosauruste, lendsisalike ja krokodillidega; sisalikulised olid vallutanud maa, mere ja ilmaruumi. See muljet avaldav sõu ning jõuline eluvorm lõppes järsku, kui 65 miljoni aasta eest langes maapinnale asteroid. Hoop tekitas tolmupilve, mis tuhmistas Päikese ja tappis taimed. Kokkupõrke mõjutused kordusid toiduahelas ja ülemaailmne Jurassic Park hävines.

Kalad ja linnud ei lasknud ennast nii vähesest loksutada, vaid jätkasid oma evolutiivset eluviisi omas sõiduvees. Väikesed närilised toibusid katastroofist kuidagiviisi, paljunesid, muundusid, kasvasid, mitmekesistusid ja täitsid maa. Mõningad neist ronisid puu otsa ja hakkasid ahvi moodi käituma. Nende lähimad sugulased olid kaguan (mingisugune lendrott) ja tupaia ehk ütleme et puuhiirlane.

Esitan kõige senise kokkuvõtteks Friedrich Nietzsche hämmastavalt selge ning nüüdisteaduse valguses pädeva mõttekäigu kosmose kohta aastast 1882:

„See astraalne maailmasüsteem, milles me elame, on erand; see süsteem ja selle eeldatav märkimisväärne kestus on omakorda teinud võimalikuks erandite erandi: orgaanilise elu kujunemise. Maailm seevastu on üldiseloomult igavesti kaos, mitte küll selles mõttes, et seal puuduks paratamatus, vaid nimelt et selles ei ole korrapära, liigendust, kuju, ilu, tarkust ja mis need meie esteetilised inimlikkused kõik ongi. Mõistusega võttes on ebaõnnestunud visked kindlasti reegel, erandid ei ole mingi salajane eesmärk, ja automaatmuusikariist kordab igavesti oma laulu, mida ei saa iial nimetada viisiks, – ning lõppude lõpuks on juba ütlus „ebaõnnestunud vise” inimlikustus, milles sisaldub laitus. Aga kuidas meil võiks olla luba laita või kiita kõiksust? Hoidugem nimetamast seda südametuks või arutuks või vastupidiseks: see ei ole täiuslik, ei ilus ega üllas ega taha selliseks ka saada, see ei püüa üldsegi jäljendada inimest! Mitte mingi esteetiline või moraalne hinnang ei puuduta seda üldse! [–] Millal ometi ei tee kõik need Jumala varjud meid enam pimedaks? Millal ometi saame loodusest välja heidetud kõik jumaliku? Millal võime hakata ennast, meid inimesi, loomulikustama, puhta, uuesti leitud, uuesti lunastatud loodusega!”

Nietzsche oli ahv. Inimene on ahv. Me elame ahvide planeedil.

Tänapäeva inimahvid kuuluvad ülemsugukonda Hominoidea. Selles on kaks sugukonda: gibonlased ja suured inimahvid. Suured inimahvid jagunevad kahte alamsugukonda, kes on orangutanid ja Aafrika inimahvid. Aafrika inimahvid on gorillad, šimpansid ja inimesed. Inimese ja šimpansi DNA kattuvus on üle 98%. Nende liikide ürgema kooris banaani ja mõlgutles oma ahvimõtteid napilt 10 miljonit aastat tagasi.

Inimese ajalugu on 100 000, 10 000, 60 000, 3 miljoni, 10 miljoni, 30 miljoni, 3,8 miljardi või 13,8 miljardi aasta pikkune. Kõik need arvud on põhjendatud verstapostid olemise, elamise, teadmise ja tundmise suures lugulaulus. Asun oma sihtmärgile liginema 30 miljoni aastat tagant. Sedavõrd on kulunud aega sellest, kui inimahvid lahknesid sabalistest idaahvidest omaette arenguliiniks. Järgnevas arenemiskäigus on põhjust pöörata tähelepanu dramaatilisele tempo kiirenemisele.

Samal ajal elanud inimahviliigid treenisid kõndimist 25 miljonit aastat. Ja kui 15 miljonit aastat intensiivset trenni oli seljataga, harunesid šimpans ja inimese algahv eri suunda. Veel 5 miljonit aastat tublit liikumiskursust, ja viimaseist sugenes ahvinimesi, kes siis, tähendab 5 miljonit aastat tagasi, sörkisid ringi püstiasendis ning oskasid vajaduse korral kasutada käepikenduseks kivi ja malka. Nende püstiasend kinnistus normaalseks liikumisviisiks miljoni aastaga. Sellele järgnes eesjäsemete emantsipatsioon. Nendega oli võimalik juba käepäraselt toimetada. Käte ja silmade ühistöö igasuguste objektide uurimisel ja näperdamisel viis aju arenemiseni. Kõige varajasemad kivist tööriistad on leitud Keeniast ja on 3,2 miljonit aastat vanad. Võime hakata rääkima juba inimliigist, Homo perekonnast.

Homo’d töötasid nüüd miljon aastat kivitööriistadega ja olid siis valmis püstiasendis inimestena levima Aafrikast Aasiasse ja Euroopasse. Liik oli laialt levinud ja väga muteeruv, püstisi inimesi oli oma sada sorti.

Püstiasendis inimene oli edumeelne sell. Ta arendas kivist tööriista tehnika uuele tasemele ja õppis kasutama tuld. Inimene on põrnitsenud ülestehtud lõkkesse üle miljoni aasta. Tuli sütitas ka köögid: hakati valmistama toitu. Kuumutamisega saadi ühest ja samast saagihulgast kätte rohkem energiat, soolestik ahenes ja aju aina kasvas. Pott, kui see vähe hiljem leiutati, toimis mao tehnoloogilise jätkuna. Püstine inimene seadis tegelikkuses sisse oma vastupidava ja varjulise sopi ning sai maakeral hakkama peaaegu kaks miljonit aastat ehk kauemini kui ükski teine inimliik.

Kogukam Heidelbergi inimene arenes püstiasendis liikuvast inimesest Aafrikas 600 000 aastat tagasi ja levis omakorda Aasiasse ja Euroopasse. Euroopas arenes temast Neandertali inimene, Aasias Denissova inimene ja Aafrikas nüüdisinimene. Sellel etapil lobises inimene juba ladusalt. Praeguste arvestuste järgi on meie planeedil inimliikide hulgas olnud võrreldes teiste loomaliikidega täiesti uuel tasemel infovahetust – keelepeksu, jutuvada ja sõnamulinat – koguni miljoni aasta jagu. Keel tähendab intensiivistatud ühistegevust. See andis inimliikidele otsustava evolutsioonieelise.

Rääkiv inimene on viimase poole aastamiljoni ajal saanud kogeda üsna muutlikku kliimat ja kolme jääaega, millest värskeim, Weichseli-nimeline, taandus 11 000 aastat tagasi. Jäälagunemise aegadest rääkimisel on niisiis pikad traditsioonid. Käelised inimlaadsed kirvekasutajad suutsid erinevalt teistest loomadest kähku muuta oma tegutsemisharjumusi vastavalt keskkonna muutustele. Nad redutasid koobastes, mähkisid keha ümber loomanahku ja soojendasid end lõkketule ääres, mille olid metsapõlengust taltsutanud. Igasugu veidrusigi tehti. Puhuti vilepilli, kaunistati kruuse ja võõbati koopaseintele pilte. Lõksutati lõugu ja löödi lusti.

See kõik on ka meie praeguste Soome riigis elavate inimeste põhiajalugu. Seal kusagil olid ju meie kõikide esivanemad, olgu me siis mullu sisse rännanud tulnukad, sita-aadud Savo südamest, Sevettijärve koltalaplased või Grankulla konnatiigi svenssonid. Ühestsamast pundist me oleme puha, maailmakodanikud ja kümneid tuhandeid aastaid parema elu lootuses mitmesse suunda vanderdanud, õnnestunult surma eest pagenute, väljasuremist vältinute kamp.

Peatugem korraks oma seltsimeeste ning lähisugulaste neandertallaste laagripaigas kusagil Euroopa lääneranniku ja Lõuna-Siberi vahelise maastiku radadel. Neandertallased elutsesid ligi 400 000 aastat kõnesolevas kohas, võimalik, et pehme ilmastiku perioodil ka Soomes, sihukeste tublilt sajapealiste klannidena. Selline klann koosnes umbes 15-liikmelistest suurperedest, kes elasid lähestikku ja vajaduse korral tegid koostööd.

Pohjanmaalt, Kristiinankaupunki naabrusest Lapväärti Susiluolast² vägeva kaljurahnu alt on leitud jälgi, mis võivad viidata Neandertali inimeste peavarjule 40 000 – 120 000 aastat tagasi. See oleks kenake vedamine, sest üldiselt võttes on mandrijää nüsinud ära kõikvõimalikud märgid, mis on vanemad kui 11 000 aastat. Susiluola on ainus tõenäoline paleoliitilise kiviaja jäänuk Soomes.

Susiluolal on teisigi üürnikukandidaate. Neandertali inimese ja nüüdisinimese sugulasliikidest uitasid ka Denissova ja Florese inimesed Ida-Euroopa, Aasia ja Siberi maastikel ehk siin kandis. Kõik need liigid ajasid kõvasti inimeseks olemise asja!

Susiluola leiu üle vaieldakse, kuid vahest oleks olulisem mõista, et neandertallased, Denissova või Florese inimesed oleksid mitu korda kas jääaegade vahel või jääaegade sisestel soojematel perioodidel imehästi jõudnud praeguse Soome territooriumile rännata. Kui 1960ndatel kaevati Kesk-Lapimaale Vuotso kanalit, leiti töömaalt 120 000 aasta vanune lehisetükk. Leid osutab, et näiteks toona valitses meil kogu maal täiuslik Neandertali ilm. Ilmastik oli Weichseli aja soojematel perioodidel mitut puhku soodus ka näiteks mammutitele, kelle karjamaadeks olid Suomenniemi jääliustikku ääristavad rohtlaaned.

Neandertali uljas inimliik – ma pakun julgelt – on tõeline, algupärane põlissoomlase kasvulava!

Palju polnud neid kunagi. Kogu neandertallaste populatsioon oleks külmadel mandrijääga kattumise perioodidel mahtunud ilusti Hartwalli Areenile hokimatši vaatama. Neid oli tookord 10 000, kui sedagi. Soodsamatel aegadel populatsioon mitmekordistus, jäädes siiski alla 100 000.

Neandertallane oli inimene, mõtlev ning tundlik olend, kes elas tormilist ja hädaohtlikku elu olelusvõitluse karmides tingimustes sada tuhat aastat enne Kela³ hüvitisi ja miljon aastat enne kodanikupalka. Uurijad on osanud leitud luudest välja lugeda, et neandertallased hoolitsesid invaliidistunud kaaslaste eest pidevalt isegi aastaid. Toitsid, hooldasid ja pidasid ülal tegelikult ju kasutuid veterane. Suguvenda ei jäetud maha! Vaat säherdune asi on empaatia ja altruism, ülim inimsus.

Neandertallane valdas tuletehnikat ja oskas ehitada oma perele ränkades ilmastikuoludes püsiliku ning soojapidava kodu. Ta liikus veekogudel omatehtud paadiga. Ta mõistis end külma vastu kaitsta maitsekate nahkürpidega, ehkki õmblema ei õppinud ta iial. Neandertali inimese laagris valitses tööjaotus ja klann suutis organiseerida ka laiemat koostööd jahipidamise aktsioonideks. Rakketiim ajas saakloomi selleks valmis kaevatud aukudesse ja ülesseatud püünistesse. Niisugust asja ei õnnestu teha ilma oskusteta, looma käitumist tundmata ja plaani pidamata. Märkimisväärne osa Neandertali funktsionääride elust möödus mitmesugustel koosolekutel ja nõupidamistel. Neandertallane kommunikeeris suurepäraselt – ta pruukis suud.

Neandertallane elas ja oli ka muidu just nagu meie. Ta maitsestas oma rooga ja tarvitas ravimtaimi, nokitses ripatsite ja muude ehete kallal, kasutas looduslikke pigmente ja uuristas oma koopaseintele sümboolseid kujundeid. Lähedaselt meenutas ta nüüdisaja inimest ka selles mõttes, et temagi oli, teisest küljest, ühtaegu toores ning hoolimatu, arutu metsaline. Kõikus elaja ja ingli vahel, nii nagu inimestel kombeks.

Kui keegi suri, jäi küla tõsiseks. Kadunuke maeti maha, hauda pandi kaasa talle tähtsaid esemeid. Mahajääjad seisid siis vaikselt üheskoos haua serval, arutasid abstraktseid asju ja mõtisklesid teispoolsuse üle. Neandertali inimene suri välja 28 000 aastat tagasi. Viimase satsi jäänuseid on leitud Gibraltarilt. Müts maha neandertallase kalmul! Igaühes meist on paar olulist tilgakest tema sangarlikku verd.

Me, tänapäeva inimesed, üritasime tungida Aafrikast Euroopasse ja Aasiasse juba 120 000 aasta eest, ent algav Weichseli jääaeg viis meid tagasi troopika soojusse. 60 000 aastat tagasi, jääaja sisemisel pehmemal perioodil õnnestus invasioon lõplikult. Neil aegadel nõksatas midagi inimajus uude asendisse. Juba tubli miljon aastat olid kõik inimeluka liigid eristunud teistest elukatest oma erilise leidlikkuse ja nüansika sidepidamisega, kuid nüüd otsustas nüüdisinimene tõepoolest nüüdisinimeseks hakata. Vahekord teiste loomadega muutus põhjalikult, kui ta asus tasapindadele maalima elu keskseid küsimusi kujutavaid pilte ja õõnestama luust vilepille.

Siinkohal on hea meeles pidada, et isegi kui uurijatel on õnnestunud leida kas või kümneid säilinud koopa- või kaljujooniseid ja paras hunnik pille, siis vanal heal paleoliitilisel kiviajal on neid olnud lausa ilmatul hulgal. Nende hävinemise ja jäljetu kaotsimineku protsent küünib sajani. Ja üksiti tuleb meenutada, et kiviaeg tähendab kolme miljoni aasta pikkust mitmejärgulist, paljude paikkondade ja paljude inimliikidega perioodi, mil Kartmatud Kivi-Pelled⁴ meisterdasid igasuguseid elu hõlbustavaid vahendeid ja asju enamasti puust, nahast, punutud nöörist ning muust lagunevast materjalist. Kui nood vennikesed maalisid pilte koobaste ja kaljuseinte kivipinnale, miks nad siis poleks võinud maalida neid teistelegi, kergemini kättesaadavatele, hävinevatele pindadele? Üksnes kiviesemed võisid säilida. Ja hea õnne puhul mõningad luud-kondid.

On vahva ette kujutada, kuis õõnsa eseme tagumine tekitas rütmi, liigendas tantsu ja sidus tööliigutusi, tehes rassimise otsekui imeväel kergemaks. Manasõnade vägi võimendus, kui neid toetas korduv viisijupp oma tõusude ja langustega. Loomahäälte matkimisest oli kasu küttimisel ja sõjajalal olles arendati välja sobilik sidesüsteem. Jõmpsikad uinusid rutemini, kui neile ümiseti kõrva mingit ambient-musa, pooleldi linnulaulu, pooleldi tuulekoha. Kord libises keegi kogemata nutusest virinast nutulaulu. Keegi teine jälle pani tähele, et kõlavad hääled rahuldavad mitmesuguseid tundelisi tarbeid, nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid.

Saamide laulutraditsioon viib meid tuhandete aastate taha. Saamide ja Siberi põlisrahvaste, nagu neenetsite, eenetsite, nganassaanide ja sölkuppide musitseerimises on palju ühisjooni. Üksik inimhääl on nendel tegelastel ainuke muusikaline väljendusvahend. Karmides elutingimustes on see kõige kergem ja kõige vastupidavam instrument, mis on inimesel alati kaasas. Maastiku akustilised omadused pakuvad solistile võrratu kontserdisaali, kus võib kõrile vaba voli anda ja oma olemasolust ümbruskonnale või laiemalegi ilmaruumile teada anda. Oskuslik loomahäälte matkimine ning kutse- ja käsuhõigete kirevus annavad sooritusele lisavärve.

Mitmelt poolt Ida- ja Kesk-Euroopast on leitud 20 000 – 30 000 aasta vanuseid graveeringutega luid, millel eri pikkusega jooned vonklevad piki luutüki pinda. Tulemus on kirju, märgid on tehtud eri aegadel eri tööriistadega, nii et tegu on pikema aja jooksul sündinud raamatupidamisega. Need ülestähendused, kirja eelkäijad, võivad viidata näiteks saakloomade hulgale, kuid võivad olla ka Kuu faase tähistav kalender. Enam-vähem neist aegadest pärinevaid kaljusse raiutud, ümbrust kujutavaid kaarte on samuti leitud.

Nüüdisinimene kodustas oma vanast vingamehest hundist koera 15 000 – 25 000 aastat tagasi. Oli nutikas temp pöörata ja taltsutada põline vaenlane omale sõbraks ning võitluskaaslaseks muu hulgas tema enese esiisa võsavillemi vastu. Koerast sai kähku oluline jahipidamistehnika osa ja võrratu häiresignalisatsioon. Omaniku seisukohast meelepärastel isenditel lasti omavahel sigida ja nõnda oli aretamistööga otsa peale saadud. Ühtlasi õppisid koerad omal kombel inimest ära kasutama.

Koerte ja inimeste vähemalt 15 000 aasta vanune kambajõmlus on oma kestuselt ja loomult ainulaadne kahe liigi sümbioos maakeral, ja omamoodi tontlikku kinnitust selle kohta annavad kas või nood hauakivide ja küünaldega koerte kalmistud. Selles on mõlemapoolset mõistmist, sõltuvust, kasusaamist, tunnet ja indu.

Inimeste ja loomade sarnasus on möödapääsmatu, kuna meie juured on ühises evolutsiooniajaloos. Evolutsiooni mõõtkavas on inimene väga noor liik. Zooloogia on alati ühtaegu ka antropoloogia ja vastupidi, inimeseteadus on loomateadus.

Piiritõmbamine teadvustatu ja teadvustamatu vahel on kriunakas tegevus. Inimene ei ole sugugi ainus loomaliik, kellel on teadvus. Kõigil imetajatel ja lindudel ning mõnel muulgi elukal on sääraseid aju ja närvikava struktuure, mis teadupärast tingivad teadvust, emotsionaalseid seisundeid ja tahtlikku tegutsemist. Paljud inimese tunded sünnivad sügavates ajusoppides, mis on oma ehituselt ja talitluselt samasugused kui teistel imetajatel. Suurim erinevus inimese ja teiste imetajate ajustruktuuris seisneb selles, et meil on ebatavaliselt suur ning kääruline neokorteks ehk hilisajukoor. See on meie ratsionaalse aru ja kontrolli kodu.

Maakera tänapäevane rahvastik on niisiis pärit viimasest, 60 000 aasta tagusest levikust Aafrikast põhja poole. Me kõik oleme suhteliselt väikese, arvatavasti Ida-Aafrikas elanud hordi järglased. See seltskond ristus oma põhjamaistel rännuteedel neandertallaste, Denissova inimeste ja teistegi taanduvate ning peagi väljasurevate inimtüüpidega, saades sel kombel oma kubemepanka kasulikke geene.

Pärast seda, kui 11 000 aastat tagasi Weichseli jääaeg lõplikult läbi sai, on maakeral viimaste aastakümneteni välja valitsenud inimliigile eriti soodsad, püsivad ja ennustatavad ilmastikuolud. Hämmastav küll, et just sellel perioodil oli maakeral oletatavasti kõige rohkem erisuguseid keeli ja kõige variaablimat lora. Keel on kohalik nähtus ja nendel aegadel elas inimkond, ligikaudu 5 miljonit isendit, omaette väikeste hõimudena küttides ja korilusega tegeldes. Maaharimine ja kasvavad kogukonnad tekitasid asulaid ning vajaduse ühise keele järele, nii et väiksemad keeled hakkasid sulanema suurematesse.

Evolutsioonis tuntud mehhanismid kehtivad ka keelte arengus. Sugupuud ja väljasurnud sugupuud esinevad ka keeltes, mis ei püsi oma eluajal iial ühesugusena, vaid libisevad lõputute vahevormidena uutesse vahevormidesse. Isegi kirjaoskus ei ole suutnud keeles sisalduvat plahvatuslikku muutumis- või elujõudu kammitseda, olgugi et suudab selle teatud perioodi materiaalse jäljena talletada.

Pärast viimast jääaega hakati praeguse Iraagi, Süüria ja Türgi õitsvatel ja kõikvõimalikust umbrohust haljendavatel kobeda mullaga aladel tegutsema hoopis uute võtetega. Ilus taim tõmmati koos juurtega maast välja ja istutati ümber paremasse paika jõekääru. Kitkuti selle kõrvalt ülearune rohi ära. Saak koristati ja maha pandi vaid suuremad terad. Esimest korda juhiti teiste liikide evolutsiooni. Või siis teist korda; juba varem oli sama tehnika abil tehtud hundist koer, eelistades üksnes paslikke eksemplare.

Maad on haritud 10 000 aastat. Põlluharimise ja selle peatse saatja, loomakasvatuse ehk karjanduse head küljed olid tohutud. Ei tarvitsenud enam ringi traavida ja korilusega tegelda, vaid panustati mõne tulusa taime- ja loomaliigi ohjamisse. Võidi kuskil kanda kinnitada ja headel aastatel hakkas toitu varuks kogunema. Oli aega ning jaksu agaramalt seksi harrastada. Põngerjate elumus- ja toitumusprotsent paranes. Kogukonnad kasvasid. Kõikidel ei olnud enam vaja toiduhankimises osaleda, mistõttu sugenes uusi ameteid, tekkis tööjaotus. Kogukond muutus kasvades mitmekesisemaks, selles kujunes sektoreid, hierarhiaid, võrgustikke ja valitsusi. Maksukogujad ja kaupmehed ei suutnud enam mälu järgi bisnisele pihta saada, nii et neil tuli välja mõtelda numbrid ja kirjatähed. Need on samahästi kui mälu tehniline jätk. Kirjandus sai alguse ülestähendustest ja matemaatika raamatupidamisest.

Põlluharimine sündis just seal, kus ta sündis, sest Lähis-Idas juhtusid olema paremad tingimused ja sobiv hulk rahvast õigel ajal õiges kohas. Seal kasvasid kõige paremad kõrs- ja kaunviljad, ja neid mugides kõndisid sealsamas ümbruses vabalt ringi vagurad, kodustamiseks sobilikud suuremat sorti imetajad. Ei siin tarvitsenud muud, kui hakata aga katsetama ja eksima, sellest õppima, katsetama uuesti pisut parema tulemusega, ning selle loogikaga jätkata südilt mõningad aastatuhanded.

Maaviljeluskultuuri kõrvalsaadusena leiutas inimkond maaomandi, stressi, töörügamise, ebavõrdsuse, orjuse, loomapiinamise, looduse rüüstamise ja looduse hävitamise. Mitte midagi ei saa jumalamuidu.