Читать книгу Kättemaks - Juhan Jaik - Страница 1

Prinnu põli oli äraarvamata kibe — halb oli öösel, halb hommikul ja halb oli igal tunnil ja nädalapäeval, mil talle meelestus, et elu oleks võinud olla ka teistsugune.

Kas niisugust asja tõesti keegi oleks võinud siis ette aimata, kui Prinnu oli alles noor sirguv mustlane, sihvakas nagu päevalill, kaela otsas naeratav ruske nägu täis tervist ja elurõõmu; kas siis keegi oleks võinud ennustada talle niisuguseid sante päevi, kui tema astudes üle kümnenda aasta oli juba mustlas-suguharu parim ratsutaja ning lendles pääsukesena ühe hobuse turjalt teisele, rõõmustudes sellest ise ja pannes vankuma palju osavusimesid näinud vanade mustlaste päid, et nad mugisesid tunnustades kaasakiitvaid hääli, kuna ükski sõna polnud küllalt hea Prinnu kiitmiseks. Ja veel hiljem, kui Prinnust tõesti sai parim hobuseasjamees, kui kõik ettevõtted ja asjad edenesid ta käes, kui ta oli parim tantsija ja laulumees, kas siis ka keegi oleks võinud uskuda, et on ka temale nähtud ette päevad, mil liig vähe ruumi ja tuju hüppamiseks ja tantsimiseks.

„Ai, Prinnu, Prinnu, sinust saab mustlaste kuningas, kõikide vürstide vürst, niisugune mees, et kõikide mustlaste kõrvad kumisevad su kuulsusest,” ütlesid siis vanad kulunud jässakad mustlasraugad, närisid tubakajuuri ja lõid piitsavarrega plaksu vastu omi saapasääri.

Kuldsed olid need Prinnu nooruspäevad. Varakult kasvasid ta nina alla kaks musta vurru, üks ühele, teine teisele poole nina, ülemise huule äärele. Neid Prinu armastas keerutada, kui nad juba vähekesegi hakkasid ulatama näppu ning ta silmad sulasid nähes peeglist, kuidas need vurrud ta naeratades kerkivad lõbusalt üles ja alla. Sellega ta oli harjunud juba ammu, et mustlasneiud vahtisid teda iharalt, kuid tal endal tuksatas õige meeldivalt südame all, kui maanteel temale jäid vahtima järele kõik ristirahvas, kõik jõukas raharahvas, iga maamehe villane vanker, iga setu ja juut. Prinnu siis juba oligi nagu mustlasprints, polnud teist sellist printslikku kuuldud ega nähtud. Seda ta teadis ning see tõstis ta eneseteadvust, tegi ta näo edevaks oma olemasolu rõõmust ja ta vaate võidujulgeks.

Vaeselt siiski ta pidi algama oma iseseisvat elu. Ta isal oli ainult üks luutunud ruun, kes kesksuveni tilkus talvkarvast, ruuna taga igast jätkust logisev vanker ja vankris kümneliikmeline perekond, vankri taga keti otsas näljane peni Kuta. Prinnule vanker jäi varsti kitsaks mitmel põhjusel. Ta unistas printslikust vankrist ning isagi juba rääkis ammu, et temasugune poiss võiks juba kaduda vanemate kaelast. Võiks ise hankida omale hobuse ja kurinad, vankrirattad ja reejalased, põhukoti ja telgiriide kõige muuga, mis on tavaliselt mustlase koormas.

Prinnu algaski elu. Ühel ilusal päeval ta pidas oma pulmad männikus, kus oli kisa ja kriiskamist niipalju nagu õiges mustlaspulmas peab olema. Pruut oli otsitud hoolega ja asjatundlikkusega, sest kui nad algasid oma pulmatantsu, siis nähti, et pruudi jalad olid kerged ja puusad painduvad ning pidas vastu niikaua kui Prinnu veel jõudis rabeleda ja sopsutada tedrekukena. Kui nad siis ühel ajal nõrkesid, kanti neid rõõmukisa saatel pulmatelki, kuhu nad jäid tapvat tantsu puhkama kuni järgmise päeva õhtuni.

Edaspidi kõik arenes kiiresti. Õnn saatis teda. Ta valis endale raskeima ja hädaohtlikema tööala, kuid õnn saatis teda õhinaga. Juba siis, kui ta Tsitserle tõi ilma esimese tütre, kelle lasksid ristida Lanniks, oli Prinnu ilusa hobuse ja vankri omanik, hobusel ümber kaela kõige kirjumad valjad, kaelas isegi kahed kurinad — ühed vanad, mida veel kahju ära visata või kinkida, teised vastsed, milliseid iga mustlane oma elus osta ei jõua. Veel mõni aeg edasi Prinnu rikastus veel ühe tütre võrra, kuid siis juba nende istumist hellitas õõtsuv vedrupadi vankripõhjas ning Prinnu peos oli linnast ostetud triibulise varrega piits, mille vihisemisel õhus hobune virutas niisuguseid samme, et Prinnu ja Tsitserle näod tõmbusid õnnelikule naerule.

Veel mõni aasta edasi ning Prinnu lood paranesid veelgi. Vanad mustlasraugad, hõredahabemelised ja hambutud, võtsid piibu suust, kui rääkisid temaga, sülitasid mõnuga vastu maad ning laususid:

„Sina oled alles mustlane, nii nagu mustlane peab olema. Sinusugusel maksis sündida ilma. Annaksin viimase habemetuti ja hambakontsu lõualuust, kui sina oleksid mu poeg. Aga näe — sääl on minu pojad… On need üldse kellegi pojad või mustlased? Mis teha niisugustega?”

Prinnu naeratas siis nii, nagu ta oli õppinud naeratama, kui kuulis sõnadest kiitust enesele või luges seda kellegi pilgust. Ta pikemaks kasvanud vurruotsad kerkisid siis ninaotsast tunduvalt kõrgemale ning valged hambaread vahtisid nagu valged sirelid maailma valgust.

Kuid seda mustlast polnud, kes oleks ütelnud Prinnule, et nüüd on küllalt hullamistest, õnn on keeranud muile teile, nüüd olgu parem vagusi ja ettevaatlik. Seda ütlejat ei olnud. Ning siis tuligi see õnnetus, mida on äraseletamata vastik ja valus elada läbi ka mälestuses.

Ükskord noore lume ajal tabati ta varastatud hobusega, peksti tabajate külameeste poolt poolsurnuks ning sellele kõigele järgnes veel pikk teekond karmide politseinikkude vahel. Tuli rännata valla vahitoast vahitoani kuni siiasamma vanglamüüride vahele. Neljal esimesel küüdisõidu päeval Prinnu uiatas peksuvalu ning oli rabatud juhtunud õnnetusest. Ta istus kinnisilmi saanis ja mõtles. Ei usaldanud avada silmigi. Viiendal päeval päikesevalgus tungis läbi laugude ning Prinnu pilutas silmi. Ta vaade aga ei jäänud peatuma päikesele, vaid teda viiva politseiniku hobuse hästisöödetud seljakumerusele. See oli meeldiv hobune, meelitavalt ja tantsivalt lohistas ta saani talvisel kergel teel. See oli ilus loom, silmaga mõõtes julgelt poole kallim Prinnu omast. Oli kõigiti õige, et Prinnu peas valmis kavatsus — kui ta ükskord jälle on vaba, siis niipalju ta suudab ikkagi, et ühel ööl see hobune saab tema omaks ilma peremehega kauplemata ja raha liigutamata. See jäigi üheks ta igatsuseks.

Kaasvangidele Prinnu ei räägi kunagi oma loost pikemalt. Oma üldsõnalist jutustust algab ta sõnadega „kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab igakord.” See on Prinnu elukogemustest väljakasvanud vanasõna, millisesse tema arvates on surutud maailma suurimad tarkused nii tabavalt ja lihtsalt, et sellega on lahendatud kõik elu keerud ja kühmud. Ta ei räägigi oma hobusteärist ja kinnisattumisest, sellest ta tunneb häbi. Hoopis kergemini ta jutustab oma esimesest põgenemiskatsest, mis olnud õnnetuist õnnetuim — vangivalvurid tõmmanud ta jalgupidi õuemüürilt tagasi. Sellele õnnetusele järgnes pikk istumine pimedas kartseris, muu aga jäi kuidagi tulemata. Teine katse läks ka täitsa ülekohtuselt nurja. Juba mõnisada sammu vanglast eemal nägi ta tagaajajaid, kes sulgesid kõik teed. Jäi ainus tee minna järve ning Prinnu läkski vette niikaugele kui võis. Kuidas ja missuguste abinõudega ta õngitseti sealt välja, see oli jällegi ülekohtune ja hingetäitev temp, mida teistel kerge teha, Prinnul aga raske kannatada. Seekord pidi ta juba algama oma istumist uuest otsast, viit enneistutud aastat ei loetud enam millekski. Need aastad valu ja vaeva vanglas olid läinud nagu hobusesõnnik suure veega. Veel muid ja muidki õnnetusi on olnud vanglas, iga väikenegi äritegemiskatse on nurjunud ja kõigi nende ebaõnnestumiste tühipaljas loetelugi näitab, et kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab igakord.

Rahutuim olemine vanglas on kevadel. Kui esimene liblikas eksib üle vanglamüüri õuenurgas kiratseva lodjapuu põõsa juurde, nii kohe miski nagu hakkab rabelema Prinnu südames. See taob valusalt, kuklakontide taha tekib kiskuv valu, käsi tahaks veriseks peksta vastu müüre. Sest see liblikas toob meelde kõik suvised metsamälestused. Liblikas võib tõusta lendu, tiivelda metsa, Prinnu seda aga ei saa. Liblikas võib minna ja otsida üles, kus kaugel rändab praegu Tsitserle, Lanni ja Eti, liblikas võib lennata kaasa nende vankri tolmus, Prinnu aga ei saa. Liblikal on suurim vabadus, ta ei oska aga sellega midagi teha. Kuidas Prinnu oskaks nüüd kasutada vabadust, kuid temal seda pole! — Hiljem kärbsed lendavad päikesepaistelisele müürile, samad kärbsed, kes väga rahulikult võiksid koguda praegu omad tiivad lennule ja laskuda Prinnu hobuse lihavale nahale, hammustadagi seda hobust, Prinnu aga ei saa.

Mõni aeg hiljem neljanurgelisel taevasina laigul, mida näeb Prinnu kas oma kongi aknast või vangla õuelt, liugleb põhja pikk rivi kurgi. Kuidas Prinnu tahaks, et ühegi kure jalad ulatuksid vanglani. Prinnu haaraks neist kinni ja võiks siis see taevalinnukene õngitseda teda välja mitmete müüride vahelt ja trellide tagant. Saadaks Tsitserle, saadaksid Lanni ja Eti temale niisuguse linnu oma muinasjutumaalt.

Iga päev toob uusi kevadsõnumeid, mis kõik teevad hinge lõpmatu rahutuks. Kõik kutsub ja hüüab, päike meelitab, iga lõhn ärritab. Sellest vähesest, mis on näha siia müüride vahele, jätkub ainult selleks, et tuletada meelde, mis niisugustel päevadel on näha, kuulda ja tunda vabas looduses. Sood on veel täis loike, kuid sooäärtel kasvavad kannikesed ja pääsusilmad. Lehtmetsa all kasvab ohtralt valgeid vareslilli ja küüvits, sitke ja madal põõsaspuu, ajab mürgiseid õisi. Linnud on juba tulnud kõik, küllap on. Mõnikord näeb siia vaid kuidas hoolas kuldnokk lendab noolena üle müürinurga ja kaob sinna, kus tal pesa. Oi, kõike, kõike äraarvamata meelitavat ja südamepärast, mida ei oska loetella enesele isegi siin mitte.

Siiski siingi on palju näha, kui silmanäljas asud vaatlema põhjalikult. Kõik, mis kevade on toonud uut, pole Prinnule vaenulik. Väljast õhkuv soojus ja silmipimestav valgus on temale sama sõbralikud kui muilegi siinpool või sealpool müüri. Iga pisike murulibleke, millest kõik vabaduses jooksevad nii hoolimatult üle, on kaunis omas rammusas roheluses, iga müüriäärne võililleleht jutustab oma senist elulugu ja tulevikku kuni hallipäise raugaeani. Prinnu silm vaatab ka üle müüri ja näeb ühe kauge puu rohelist latva. Õhtutel ta kuuleb, kuidas kajavad tänaval jalutajate sammud, mõnikord kuulduvad siia ka üksikud muusikahelid pargist ja mõnikord öisete kojuminejate lõbusat nalja ja laulu. Kõike seda ta vaatab ja kuulab alati innuga, kuni viimaks ta silm märkab aianurgas seisvat politseikoera Suvorovit, kes vahib alati tigedalt altkulmu vangi otsa. Siis sellelgi unustussilmapilgul on läila lõpp — kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab igakord.

Hulk aastaid on Prinnu juba istunud. Temal on nüüd natuke vabadustki, sest on vanglas saunakütja. Sellena ta saab vabamalt liikuda paaril nädalapäeval vangla õues, tunneb kõiki istujaid, teab, kus keegi istub. Tema habegi on juba palju pikem kui pulmaajal. Ta näoilme on jäänud mesimagusaks, kuigi teda on tabanud niipalju õnnetusi. Midagi on siiski veel järel ta printslikust näost, ta on isegi märganud, et tema nägu silmitsetakse veelgi heameelega ja kui ta naeratab, siis igaüks satub ta naeratusest heasse tujju. Seda ta vahel saab kasutadagi, sest mõnede akende taga istuvad sees seesugused vangid, kellel pole puudust millestki ja kes võivad visata läbi akna temalegi tüki saia või vorsti, kui ta naeratusega suudab pehmendada nende südame. Kui ta siis näsib saadud toidupoolist, siis ta naeratus on veelgi magusam.

Omakseid Prinnu pole näinud kõige selle aja jooksul. Keegi pole tulnud teda vaatama ning Prinnu ei tea, millistel teedel koliseb nüüd ta vanker, milliste metsade all tehakse laagrituld või missugune päike piilub hommikuti tema laste näole telgi alla.

Kaua ta peab siis veel istuma? Seda tahaks teada temagi, kuid ei julge küsida. Korra ta küsis seda vangivalvurilt Raualt. See ajas oma jõleda suu kahjurõõmsale naerule ja parastas:

„Ahah, kas läheb juba igavaks? Pole veel istuda saanudki, juba tahab välja. Ei maksa olla nii ninatark. Siia müüride vahele oled sa enese ära müünud.”