Читать книгу Kättemaks - Juhan Jaik - Страница 2

Pahad olid vangla päevad, lõpmata pahad olid…

Prinnu nagu enam ei lootnudki, et korra teda lastakse lahti iga tuule poole. Ta ei mäletanudki vabast elust enam kõike hästi. Vanglaelu sai mõneti nagu endastmõistetavaks, hakkas kodunema. Ta ise muutus kõigele leplikumaks ja teda loeti paranevate vangide hulka. Miski nagu murdus temas. Ja korra pühapäeval ta oli juba küps selleks, et läks koos teiste vangidega vangla jumalateenistusele.

See oli suur juudisiniste seintega ruum, kuhu enne Prinnut olid kogunenud juba mitmed kümned teised vangid pühasõna kuulama. Kõik nad olid nagu oma patu ja alanduse äratundmises asetunud seinte äärde ja nurkadesse, võimalikult kaugemale altarist. Lühike, pügatud habemega vana pastor, lai must mantel ümber, oli juba omas kantslis ning silmitses halle vange nähtava vastikusega. See oli kõva südamega mees, sest igale vangile puuris ta oma pilgu silma, kuni see pidi häbelikult vaatama lakke või põrandale. Kui ta asus jutlustama, siis ta hääl oli ükskõikne, sõnad aga salvavad ja noomivad. Ta oli nagu pööranud pahurpidi kogu piibli, heitnud sealt kõrvale kõik soojema ja inimliku, noppinud aga üles kõik ähvardused ja kurjad sõnad, millised valas välja vangide valutavatele hingedele. Nii torkavad olid need sõnad paiguti, et Prinnu kahetses, et ta üldse tuli siia sõimule oma tasakaalu ja rahu kaotama. Ta pööras ära oma silmad pastorilt ning hakkas vaatlema ruumis ringi.

Vange oli siin igast east ja kehakasvust. Üks vana roimar, kidakõrvne nähtavasti, hoidis kätt kõrva ääres ja keha poolküürakil ettepoole ning nagu mingi õela maiusega püüdis õpetaja sajatusi. See võis olla kõige kurjem kurjategijaist, kes nüüd vangla üksinduses võis piinata veel vaid ennast.

Sellelgi jutluseahnel Prinnu pilk ei püsinud kaua. Üldse kogu need hallid rühmad, õnnetustekimbud, olid vastumeelsed silmale. Prinnu silmad hakkasid ekslema mööda vangla seinu, milledele olid kuldtähtedega trükitud piiblisalmid. Prinnu luges:

„Issand ei jäta seda mitte karistamata, kes tema nime kurjasti pruugib.”

„Vanemate patud nuheldakse laste kätte kolmandast ja neljandast põlvest saadik.” „Mõtle surma peale.”

„Mina olen Issand, püha vihaga jumal.” „Hirmus on elava jumala kätte sattuda.” Veel mitmed niisugused salmid ja ähvardused olid maalitud sinna seintele, puuduvad luges ette kantslist mees mustas mantlis. Igal aknavahelisel ruumil oli midagi rusikatnäitavat. Kuhugile polnud pöörata pilku, kust ei vahiks vastu issanda kuri ja vihane süda. Prinnu lõi silmad maha.

Algas koraal. Prinnu, kes ammu unustanud laulmise, tahtis nüüd lauldagi omaette, kuigi oma meeles juba põlgas seda olemist. Ta laulis tasakesi, et vaevalt kuulis oma häält. Kusagil nurgas rühmkond vange aga laulis kõigest kõrist. Neil olid toored hääled. Mingi vastik piiblijulgus kuuldus nende väljapressitud häälest. Nad nagu tahtsid sellega litsuda ennast lähemale issandale kui teised, tahtsid nagu tõendada kuuljatele, kui kõvasti nad armastavad jumalat ja kui suure jõuga nende usk tungib rinnust välja. Selle vastikuse eemalepeletamiseks Prinnu asus tuletama meelde vanu mustlaslaule. Kuidas vangla üsna märkamata oli viinud ta laululusti! Miks tal kunagi ei tulnud meelde laulda vanu mustlaslaule kas või endalegi? Kas mitte ei olnud nii, et alguses ta meelega hoidus sellest, et mitte osatada omi haavu?