Читать книгу Kaamelid pasunapuhujatega - Juhan Jaik - Страница 1

KAAMELID PASUNAPUHUJATEGA

Оглавление

Pietre um põhatu rikas:

Nulga täüs um nuijõ,

Salvõtäüs samblit,

Aidatäüs aganit.

Rahvalaul.

Sel õhtul Piitre oli vist viimane, kes kulutas vallamaja uksi. Seda ta arvas sellest, et kui ta astus uksest välja, siis vallakasakas lõi kolksatades uksele seespoolt riivi ette. Ja kui uksel riiv on ees, siis pääseb vallamajja vaid suure häda puhul sekretäri köögiukse kaudu. Väikse häda puhul ei pääse säältki, peab tulema homme.

Vaata nüüd kui hästi läks, mõtles Piitre. Kui oleksin jäänud viis minutit hiljemaks, siis täna ei oleks saanudki kätte neid kaht kirjakest ja seda peremehe tellitud kolm korda nädalas ilmuva ajalehe numbrit, mille järele Piitre armastab käia kolm korda nädalas. Peremees mõnikord pakub küll hobust selleks käiguks, et mis needki tallis tambivad jumalamuidu, kuid Piitre pole veel kunagi teinud seda käiku hobusel. Mis see viis kilomeetrit mõni maa, kulub niisama jalutamiseks ära ilusal õhtul.

Ja Piitre armastab neid käike. Need on kui tillukesed pühapäevad ta nädalas. Kui ta õhtu jõudes hakkab ümber riietuma vallamajja minekuks, siis on just laupäevane tundmus südames. Ja kui ta juba on astunud välja ussaiast, siis tal on tundmus nagu oleks äkki sulasepoisist saanud kuningaks. Kodu on peremehe silm ja käsk igalpool, kuid siin nüüd on niisugune vabadus, et kõik see igapäevane elu ununeb hoopis. Siin tema on üksi kesk lumist taliteed ning siin ta mõtted usaldavad lennata tundmatuile maile, siin mõnigi ilusam ilm julgeb laskuda temani, mida kodu ei juhtu kunagi. Seepärast ta ei tarvita hobust nendeks käikudeks, sest sellega see aeg jääks lühikeseks, hobuse nõõtamine ja ree rappumine roobastes tihtigi lööksid segi need imetaolised haprad mõtteehitised, mis neil käikudel kasvavad ta pää kohale. Ka täna vallamajja tulles magusad mõtted mõlkusid ta pääs. Unistused olid uitnud isegi muinasjutulisis lilleaius, kus kõik nii soovide järele hää, ulatunud isegi taevasse heleroosade pilveküngastikkude suigutavva rahhu, olid rännanud säält edasigi, oli mõttes elanud läbi kõike, mis nii ihaldatav ning mis selle maailma võimaluste ulatuses polnudki midagi üliloomulikku, kuid mis tegelikult millegi pärast kättesaadav siiski vaid mõttelennule. Ning kui Piitre oli jõudnud vallamajani, siis ta pää oli juba päris väsinud, kõrvad kohisesid ja süda kloppis sügavast kaasaelamisest vilka mõttekiire sätendavale põlemisele. Ja peaaegu oleks jäänud hiljaks.

Nüüd algas selle käigu teine pool — kojuminek. Jupp kõverat teed vallamaja läheduses ja poodide ümbruses kadus ruttu ning nüüd Piitre oli jällegi pikal üle heinamaade ja nurmede viival taliteel, reelaiusel ja siledal, mis nagu peaks vastu igavesed ajad. Sellel teel kogu talve ajal keeb elu. Mõni Ants veab heinu, mõni Joosep puid, mõni Jaak telliskive. Siin sõidavad vahel ka lihunikud ja linakaupmehed, pundar kurinaid hobuse kaelas, ajades koledat traavi. Vahel hall setu longib oma seebikoorma taga, tuletades meelde kauget Petserit ja pildudes riste külmahärmatunud kasukanööpide vahele. Vahel peremehest maha jäänud koer lippab kui jalgrattal. Siinsamas vahel kihutavad purjus pulmalised, lõhkudes kärinaga lõõtsapilli, kuid vahel komberdab jõuetu sant, hoides kätt silmi ees, et näha paremini lähenevat talu. Öösi kooserdavad siin nii valge kui hall jänes otsides heinakõrsi ning silmitsedes vahetevahel taliheledast kuust valgustatud pehme­lumelist maailma, kusjuures nende ümmargused silmakesed säravad kui kalliskivid rändava kaubitseja sõrmuses. Päeval kraaksuvad ja karglevad siin varesed, sirtsuvad ja kekslevad varblased, otsides musta kraami, mida ei taha nimetada. Ja nii see kestab, kuni mõni varakevadine vihmahoog sööb lume ümbrusest, et jääks tallatud teease jääb üksi kõrgeks nagu nälginud tõpra selgroog, kuni viimaks veenire-ussid söövad sellegi oma nahka.

Kuid õhtuti juhtub vaikseid tunde taliteel. Veomehed on juba ammu jõudnud kodudesse, võõrad selleks ajaks on juba oma sõidu sihil. Harva juhtub liikuma mõni hobusemees, kuid tasasel teel ei kuulegi veel libisevat lähenemist. Pimedusest kasvab äkki su ette vastusõitja hobuse tume kogu või tagant sõitja sörgib vaikselt mööda lume tasases kahinas. Ning nii on jällegi vaikus ja üksindus, rahu ja segamatus ning niisugustel tundidel kogu tee oma pikkuses on Piitre päralt, keegi ei tule teda sääl eksitama, kui ta ühetasaselt lükkab oma aeglasi samme ja lennutleb maiaid mõtteid.

Nii kaugele kui silm ulatus oli lagendik. Oli natuke tuult õhtukaarest. Taevas seisid mustad pilvepõõsad, mille taga kuu kärmas kass ajas taga väikest tähehiirt. Paiguti nad tulid nähtavale mõne pilve tagant, kuid kadusid jälle — ikka täheke ees, kuu taga, vahemaa nende vahel endine. Piitre silmitses seda lugu päris tõsiselt, kuid ikka näis nii, et pilved seisavad ja kuu tähekesega jooksevad. Kuu ajab taga tähte, kuid kätte ei saa, vilgas täht põgeneb eest ära. Vaata imet, kuis kuulgi taevas ei vea.

Sellest Piitrel halgahtas meelde, kuidas temalgi pole vedanud kogu eluaeg. Ka temalgi on olnud soove, suuri, palavaid soove, kes jõuakski enam mäletada, mis ta kunagi on soovinud? Iga päev, iga silmapilk sünnitab soove, kuid surmab nad samal silmapilgul. Neid ei maksagi kõiki enam äratada ellu, kui sama kerge vaevaga võib sünnitada tuliuusi ja haaravaid. Kuid siiski, heites pilku sellele soovide kalmistule, võib teha sellise tuletise, et soovid jagunevad kahte suguharru. Üks suguharu või tõug on säärane, et omab otse pöörast sigivust, kuid need oma üürikese kestvuse ajal on tallekestena abitud. Need soovid on seepoolest hääd, et nad ei valuta südamel. Kuid teine tõug ei sigine kodujänesena, nad kasvavad elust enesest valusate ohakatena, teevad südamele vahest kibedat tuska ja närimist ning need just on valitsevad inimese elu, õnne või õnnetuse kujunemisel.

Näib olevat ka nii, et mida rängem soov, seda vähem ta toob tuska. Need on süütud mänguasjakesed, millega võib mängida ajalehe järele käies või töö juures, kui peremehe äraolekul võib lasta natukeseks käed ripakile. Aga just need väiksed soovid, mis teostatuna oleksid Piitre igapäevase räbala elukanga aukude täitmiseks või parandamiseks, need on nagu möödapääsematud, nendele ei saa heita ükskõikselt käega, need otse kisendavad kiire teostumise järele. Need on kui õelad kiusajad, kui pisikesed tondid vahivad vastu igalt poolt ning nad armastavad külastada Piitret just kodu. Kõik puudused ja elumured on muutunud nendeks väikesteks saadanateks ja neid on palju, määratu palju ja nende arv kasvab selle võrra, kuivõrt Piitre saab vanemaks ning eluküsimus muutub tõsisemaks. Ja nad ilmuvad kõik välja oma peiduurkaist, kui Piitre juhtub mõtlema omale viletsale sulaseelule. Ja seegi on põhjusi, miks Piitre nii väga igatseb kodunt ära siia vaiksele taliteele, kus saab mõttes rännata sellesse maailma, kus kõik soovide järele nii võimalik.

Kui Piitre oli alles noor, siis ta nägi kunagi kindrali pilti ühes kooliraamatus. Kange mees pidi olema see kindral, oli maalitud juba niisugune kuri nägu, ja hobune ta all oli kui põrguline. See kindral oma suure sõjaväe eesotsas sõitis otse türklaste kindluse seina mööda üles. Piitre siis tahtis ka saada kindraliks. Mitu korda mõtles sellest ja kujutles, kuidas temagi lööb lahinguid ja võtab vange, murrab kindlusi ja purustab riike, teeb väikse sõjaväega ennekuulmata imet. Soovis ja asi jäi sellega, kuni enam ei mäletanudki, kunas ta oli unustanud selle soovi. Pärastpoole see tahtmine mõnikord on tulnud veel meelde, kuid teadmata, kunas nende unistuste puhuks temas on tekkinud vastus, et jah, hää ta oleks, kui see asi oleks nii, kuid kui Piitre nüüd oma paremais aastais leiab enese ikka sulasena, siis tal pole sellest küll vähematki valu, et ta pole kindral, kuid elu peaks siiski olema kuidagi teisiti kui nüüd. Raske on leppida selle elu viimaseima palaga. On ju maailmas mitmeid ja mitmeid saatuse sorte, mis teevad inimese vabaks kõigest kitsendavast ja lubavad inimesele teostada soove nii, et need ei jää valuks südamele. Miks Piitre pole ühe sellise saatuse omanik, kui temagi on inimene ja need teised õnnelikud on ka ainult inimesed?

Saaks asja veel nüüdki ta elust, olgugi et on hilja. Kuid muu asi ei saaks teda enam aidata kui ainult suur hulk raha. Muu jaoks ta on saanud vähe kooliharidust ja ei oska üldse panna toime midagi tähtsat. Ainult suur rahaõnn saab aidata teda igal ajal. Kuid kust seda võtta! Raha hoitakse nii kõvasti peos igalpool, et ülearust krossigi ei lasta välja kuhugi. Ja iga marga või krooni saamiseks pead vintsutama ennast niipalju, et kui siis saadki selle natukese, siis suurt summat ei julge tahtagi, kui see maksab nii hulga ränka tööd. Elada väiksema tööga siiski jätab elule rohkem mõnu kui nii raske rahavinnamine. Otsida või kaevata maa seest mõnd peidetud kullatagavara oleks küll kena, kuid kes teab kui palju säält saakski, või kui üldse saab, riik võtvat ühe kolmandiku omale. Ja need peidetud varanduste jutud on ka suuremalt jaolt tühi lori, seda ei maksa uskuda. Piitre on öösiti küllalt käinud kaevamas metsades suurte kirsside alt ja varemeis, kuid pole saanud midagi. Või kui on olnudki kuski, siis mõni juba ammu on saanud varem jaole ja viinud ära, pole kellelegi niitsatanudki.

Aga kui oleks hääd õnne, siis näiteks oleks väga ilus, kui Piitre äkki oleks Ameerikas, kus elavad need maailma rikkaimad mehed. Mine tea, kuidas äkki võiks ka Piitre kaela langeda suur õnn. Kas või nii, et mõni Ameerika miljonär lendaks oma halva lennumasinaga õhus mere kohal, aga Piitre õngitseks all kalu. Äkki ülal mootor jääks seisma, kogu masin hakkaks kukkuma ja paks miljonär hüppaks sellest välja. Piitre kohe lööks mõnele nöörile silmuse ja viskaks selle vettekukkuva miljonäri jala ümber. Teisest otsast hoiaks ühe käega kõvasti kinni ja teise käega hoiaks kinni paadist. Raske miljonär muidugi kõrgelt kukkumisega kaoks sügavasse vette, kuid Piitre nöör võtaks tal ära suure hoo. Piitre ühes paadiga kaoksid ka lühikeseks ajaks vee alla, kuid paat tõmbaks Piitre pinnale tagasi ja nii Piitre keriks köie otsas veest välja ka selle suure miljonäri, vees pole inimene ju kuigi raske. Raputaks selle siis elama ja tüüriks oma paadi kaldale. Raskekõhulise miljonäri elu oleks päästetud.

Kaldal Piitre ei teeks väljagi millestki. Ulataks tollele kõhukale mehele käe, et lahkuda, kuid see võõras ajaks silmad suureks ja tõrjuks käe tagasi, et kus sa sellega, tema, Ameerikamaa rikkaim mees, ei lase oma elupäästjat minema tühjade kätega. Haaraks kogunisti ehk Piitre turjast kinni, teisega viipaks auto ja nii nad sõidaksid kahekesi läbi pilvelõhkujate linna selle märjaks saanud mehe kodusse. See oleks muidugi ilmatu suur maja, ja kui nad kahekesi astuksid üles suurest trepist, siis kõik vaataksid, et kes on see lihtsa näoga mehekene, kes käib sõbrana suure rahatuusa kõrval? Kuid Piitre nägu selle juures ei muutuks sugugi, sest ta pole uhke.

Aga oma toas miljonär võtaks lahti suure kapi ja lausuks:

„Kui sina poleks mind aidanud, sa hää mees, siis oleksin ma praegu mere põhjas. Selle suure hääteo tasun ma nii nagu peab. Vaata, siin on sulle sada miljonit dollarit, pea see raha omale ja ela õnnelikult!“

Piitre siis teeks kohkunud näo ja ütleks, et talle pole raha sugugi vaja, tema on töömees ja saab omaga läbi, pole veel puudust olnud.

„Õigus!“ vastaks miljonär. „Saan sinust aru. Väga hää, et sa ütlesid seda, nüüd ma saan veel asja parandada. Sinu teo läbi sain ma tagasi oma maapäälse varanduse juurde, sain selle uuesti omale, niiütelda, sina leidsid selle minule tagasi, mis olin kaotanud. Ja leidja õigus on saada üks kolmandik. Üks kolmandik minu varandusest on aga kakssada miljonit dollarit ja selle pead sa vastu võtma, sääl ei aita ükski rohi.“

Piitre katsub veel ajada vastu, kuid oma jutus tähendab, et ka tema olevat kuulnud, et seaduse järele leidja võivat küll nõuda ühe kolmandiku. Ja kui siis miljonärihärra arvab, et Piitre peab selle võtma vastu, siis olgu päälegi nii. Raha on niisugune asi, et lahti saab sellest igal minutil, kuid seda saada on nii keeruline kunst, et ära hakkagi murdma oma pääd selle kallal.

Lõpuks asi jääks ikkagi nii, et Piitre võtab vastu selle suure rahasumma. Siis ta muidugi ei jääks enam päevakski sinna õngitsema rahamehi, kukkugu neid oma masinatega vette niipalju kui kukub. Talle jätkuks sellestki.

Kui ta nii otsemat teed tuleks kodukülla tagasi, siis käiks siin ringi õige räbalates riietes, ajaks juttu kõikidega, nii rikaste kui vaestega, vanade kui noortegagi ning teeks nii kindlaks, kes on ta tõsised sõbrad ja kes on pilkajad. Käiks läbi kõik peremehed, kelle juures ta kunagi on teeninud ning uuriks perra, kas nad pole uhked tema vastu ja kas ei vaata üle õla. Kui siis kõik juba oleks selgunud, siis ühel päeval ta teeks avalikuks oma rikkuse. Ning saagu siis iga hääsüdamlik inimene temalt niipalju, et kõik kaua aega südamel kantud mured saaksid tasa. Aga uhkeks Piitre küll ei läheks. Ajaks niisama igaühega juttu nagu alati ja sööks külas käies taluinimeste lihtsat toitu. Palju nii temale vaja on. Lõpuks ostaks enesele talu, maksaks kauplemata selle hinna, mis küsitakse. Ehitaks siis sinna ilusa lossi suure torniga ja ilmatu suure viljapuu aia, et magusaid õunu oleks võtta omast käest kogu aasta, mitte aga nii, nagu praegu, et sügiseti õuna ajal mine või vargile küla sulimate poistega koos.

Kuid see pole veel kaugeltki kõik, mis võiks teha selle ilmatu suure summaga. Võiks ju minna ka reisima. Reisul Piitre ka ei ajaks uhkust. Säeks omale kodu suure toidumoonakoti kaasavõtmiseks, ei oleks võtta ka paremat suutäit, kui võõramaa toitudest isu on täis. Suuri kulusid ta reisul ei teeks. Oleks nii, et kõht poleks tühi ega janugi ei oleks. Kuid reisima minemisega võib teha veel suurematki nalja. Üksi reisida on ju hirmus igav, võib olla juba paari päeva pärast hakkad tahtma tagasi koju. Seepärast enne ärasõitu võiks teha niisugust nalja, et äkki lähed ühe talu põllule, kus sulane parajasti laotab sõnnikut, ja ütled, et mine nüüd jäta oma peremehega jumalaga, sest tuled minuga kaasa.

Aga miks siis jumalaga jätta? Ja kuhu kaasa? Töö jääb ju pooleli?“

„Pole sinu asi nüüd küsida ja arutada. Usu mu sõna, kui ütlen, et tule kaasa ja asi sellega. Kui ei tule — pärast kahetsed!“

„Kas kauaks ajaks siis pean minema või?“

„No ära tule siis üldse, kui ei taha ja küsimisega viidad aega. Hääd päeva siis.“

„Oota nüüd oota, küll ma tulen. Lase natuke mõtelda,“ hädaldab sulane, sest talle tuleb meelde, et Piitre on jõukailegi teinud palju hääd, ega ta siis vaest sulast lükka õnnetusse. Küll sulane siiski aga kratsib kuklaaugust ja sipleb jalgadega paigal, sest mine nüüd tea, lähed Piitrega kaasa, viidad päevakese ära ja sellest võib peremehega tulla pahandus, sest on kibe tööaeg. Kui aga Piitre tasub selle eest, siis on kena küll, kuid kui Piitre tasub nii vähe, et see ei tasu seda tüli peremehega, siis … ei, Piitre ei jäta omasugust hätta, tal on palju raha ja hää süda.

Piitre näeb sulase kahevahel olemist, kuid laseb mehel kimbelda. Ei ta seleta talle midagi selgemalt, mehel peab olema usku temasse. Tema, rikka mehe sõna peab maksma palju, peab maksma ka teise peremehe põllul, seda Piitre tahab näha.

Kui siis sulane otsustab, et tuleb Piitrega kaasa ja jookseb peremehele sellest ütlema, siis Piitre jääb nurmele ootama, keda veel võiks võtta kaasa. Otsustab viimaks, et kui juba teha tore reis, siis juba kutsuda kõik valla mõistlikumad ja lustlikumad sulased kaasa ja teha korralik mürgel läbi kogu maailma. Kõigepäält sõidetaks Türgimaale ja säält Hiinamaale, las poisid näevad ka maailma. Kuid sõidul nad kõik oleksid riietatud eesti talusulase riideisse ja harmoonika ja kannel oleksid kaasas, vaadatagu ja küsitagu siis igalpool, et kust maalt on need sirged, rõõmsad ja tublid poisid. Kogu maailma nad tuhniksid läbi, käiksid lõvijahil ja roniksid kõrgete mägede otsa. Kui siis ükskord tuleksid tagasi, siis oleks neil palju jutustada ja eluaeg neist keegi ei ütleks Piitre kohta halba sõna.

Kuna ta nii reisu ette kujutaks, jõuaks sulane juba talust tagasi. Ja nad koguksid nii kokku kõik valla tublimad sulased. Piitre ei räägi neile esialgu midagi suuremat. Lubab ainult maksta niisamapalju palka kui peremehega kaubas oli, kuid pääle selle uue ülikonna villaseid riideid, kümme korda parem toit, tööd ei mingisugust ja igasugused muud kulud kannab ka tema. Kui mehed siis arutavad, et mis see Piitre nüüd ometigi mõtleb teha, siis ta ei lausu veel kavatsusest sõnagi. Kärsituile maksab palga ette mõne kuu jao ja igaüht lubab minna oma teenistuskohale tagasi, kui usk on nõrk.

Siis ühel päeval nad kõik sõidavad linna. Vaid vaksalis Piitre räägib, et, poisid, nüüd sõidate kõik minuga koos ja minu kulul Türgi- ja Hiinamaale. Kelle süda on arg, see pööraku veel siit tagasi, kuid kelle süda on pika reisu jaoks küllalt kimmas, see olgu rõõmus, sest reis tuleb niisugune, missugust veel pole olnud senini maailmas.

Muidugi kõik on valmis sõitma, kuid nad on nii üllatatud, et ei saa sõnagi suust. Mõni tahab minna hulluks suurest rõõmust, kuid sellele antakse külma vett.

Ja kui nad nii sõidavad kõigil maailma raudteil ja aurikuil, siis seda lõbu ei oska omale ette kujutadagi. Kui jõuavad Türgi maa päälinna, siis lasevad endid sõidutada läbi kõigi tänavate ja laulavad siis ise kõigest kõrist oma külapoiste laulu. Nähes, et neil on taskus palju raha, siis türklased kogunevad suure aupakkumisega nende ümber ja naised teevad silmi.

Õhtul, kui nad juba kõik oleksid tagasi oma korteris, siis ühel tulisel tunnil keegi tuleks kobinal ja kobinal trepist üles. Kui Piitre koputamise pääle avaks ukse, siis näeks ta sääl Türgimaa pääministrit, müts peos. Hakkaksid siis rääkima ühest-teisest, võtaksid napsigi, mis sellel külalisel kaasas, kuni viimaks selgub selle külalise tuleku eesmärk. Ta olevat kuulnud, et Piitre olevat ilmatu rikas ja seepärast tuleb nüüd paluma, et kas ta ei laenaks ka Türgi riigile mõne miljoni õige kõva protsendiga. Piitre ei julge meest pahandada, sest ehk viimaks võtavad vägisi või panevad vangi või ajavad kaela mõne raske maksu. Lubab siis asja põhjalikult järele mõtelda ja palub selleks aega. Türklasel muidugi pole selle vastu midagi, egas tal siis nii täna-homme pole vaja seda raha, aga nii tuleviku jaoks mõne suure sõja pidamiseks. Kuid kaval on see türklane. Hakkab meelitama Piitret, kutsub endaga kaasa. Piitre muidugi läheb ka. Kuid teel nad pöörduvad sisse mitmesse lõbusasse paika, kus Piitregi on õige agar ja julge kõigis asjus, sest siin võõras maa, ega keegi näe ega tea. Viimaks nad jõuavadki selle suure türklase kodusse. Sääl ta kutsub välja kõik oma naised ja sugulased. Piitre näeb sääl kenu naisi ja üks neist on nii väga ilus, et meeldib väga. Türklane märkab seda kohe ja kingib selle naise Piitrele. Hoopis omale seda naist Piitre muidugi ei tahakski, kuid peab võtma vastu. Siis algavad ilusad päevad tolle naisega. Muidugi Türgimaal kõik on võimalik, sest sääl naistele on pääasi, et ükski mees ei näeks nende nägu, muu pole nendele suurem asi. Nii see elamine poleks kuigi suur patt. Kuid lõpuks türklane hakkab käima pääle, et kas annad juba raha või ei. Siis Piitre mõtleb ja mõtleb, et kas laenata nendele või mitte. Otsustab viimaks, et ei anna kah, sest kes teab, võib olla nad ei maksa tagasi. Ja nõuda nende käest ka ei saa, mis sa teed üksinda kogu riigile.

Aga ei maksakski olla nii, et kõik läheks alati väga hästi. Mõnikord võib ka natuke hädaohtu olla ja väikest õnnetustki, kuid sellest peab pääsema ilusti üle. Näiteks Piitre aimaks, et türklastel on haudumas midagi halba tema vastu. Ta ei teeks sellest väljagi, et see kõik on temale teada, kuid nad hiiliksid salaja sadamasse, hüppaksid äkki kõik mõnele väljamaa laevale ja sõidaksid edasi Hiinamaa poole. Aga Türgi sõjalaevad tuleksid tüki aja pärast nähtavale, et neid võtta kinni. Siis Piitre jookseks laeva kapteni juurde, annaks talle suure summa raha, et kihuta nüüd, vennas, niipalju kui laev võtab. Kapten siis kallaks ilmatu hulga naftat ja bensiini tulle ning türgi sõjalaevad jääksid maha.

Kümne päeva pärast paistaks Hiinamaa rand. Laev ujuks ranna lähedalt. Piki merekallast kasvaks tihe palmimets ning nii mõnegi põõsa vahelt vahiks merele lõvi karvane pää. Mõne kõrge palmi otsas istuks ahv ja teeks veidraid näovigureid.

Pärastpoole rand muutuks liivaseks. Sääl võiks näha, kuidas tiigrid ajavad taga väiksemaid loomi ja kuidas verstapikkune madu neelab valget elevanti. See sääl on kole maa, sest puid ja põõsaid sääl pole. Küll aga vedeleb maas paks kiht surnud loomade ja inimeste luid.

Hiinamaa päälinnal on ümber suur hiina müür, mitu sülda kõrge. Näljased lõvid ja tiigrid käivad öiti sääl väravate taga ulumas, et pääseda linna. Seda kuuldes rahvas lukutab oma maja uksed ja on kõvasti hirmul. Piitre oma julgete poistega aga läheks kohe sellele linnamüürile vaatama neid loomi. Kohe Piitrel tekiks kaval nõu. Ta muretseks igale poisile pika köie. Köie üks ots seotaks kõvasti müüri külge, teise otsa lüüakse silmus ja visatakse lõvile kaela. Kui siis silmus tõmmataks pingule, siis loom vist küll arvab paremaks joosta metsa tagasi, kuid juba on hilja. Rabelemisega ja vinnamisega ta poob enese ära. Järgmisel päeval iga mees saab omale lõvi naha, mille topivad täis kojutoomiseks.

Muidugi nende kuulsus tõuseks spllega ka oma jao. Mõne päeva pärast rikas hiina mõisnik saadaks linna kakskümmend kaamelit pasunapuhujatega, et kus on need julged poisid, tulgu kõik tema juurde külla ja hoidku kõht tühi suureks söömiseks ja joomiseks. Vaat sääl alles läheb lugu lahti…

Kuid see lugu enam ei läinud lahti. Juba Piitre oli koduväraval, juba koer Reku hüples ta ees kõigi nelja jalaga õhku, et anda oma sõbrale suud. Kõik see Hiinamaa ja kakskümmend kaamelit pasunapuhujatega lagunesid laiali ilma mürata ja kärata. Ruttu see vallamajast tagasitulek oli läinud, et ei tunnudki. Ja vastik oli kõik see kodu ja see tüütu koer Reku, kes nii pääletükkiv oma sõprusega.

Ja kui Reku uuesti hüppas kõrgele, et oma külma ninaga ulatada Piitre huuli, siis sai ta haleda vopsu vastu külge. Ta saapanina trehvas just koera valusasse paika, et see karjudes jooksis tüki maad kõrvale ja jäi süüdlasena umbusklikult vahtima, kas see on ikka seesama hääsüdamlik Piitre või ei ole, või kui on, kas ta siis pole läinud hulluks öisel käigul, ning kui on tõesti hull, siis kuidas see juhtus, mispärast ja kus kohal?

Juba õuel tundus toa läpastunud õhku. Kuidagi ei taha astuda sisse, on vastik. Kas mitte minna ja teha uus käik vallamajani ja lõpetada see talupoiste lõbus reis Türgi- ja Hiinamaale?

Ta läkski tagasi teele. Väga kaugele siiski ei läinud, sest tundis, et kõht oli õhtust jagu tühi. Ja Hiinamaa ei tulnud enam kuidagi tagasi, iga pilk koduhoonetele või nurmenõlvakuile lükkas jällegi segi kõik. Pöördus siis tagasi, et minna tuppa.

Öisel taeval veel kihutasid pilved. Mõnel hõredamal kohal Piitre nägi, et kuukass ikkagi veel ajas taga pisikest tähehiirt. Polnud jõudnudki veel lähemale. Kuid viltu vajunud oli kuu lai sirp, nagu komistunud ägedal jooksul, ning ta tähekese poole sihitud terav ots ja järellohisev lai keskkoht nagu väljendasid mingit ruttamist, nagu tahaks ütelda tähele ja kõigile nägijaile, et oot-oot, küll saan su, kuradi, veel kätte, kuhu sa pääsed mehe käest.

Kuid kunagi vist kuu ei jõua järele tähele nagu Piitregi ei saa kunagi Türgi- ja Hiinamaale. Kuid, vaata, kuu jookseb ometigi. Ja ülehomme, kui jällegi jõuab vallamajja kolm korda nädalas ilmuva ajalehe number, küllap siis Piitregi taas ajab taga kaugeid maid, viib kogu valla sulastest tühjaks, kõik peremehed jätab kimpu kibedal tööajal ning reisib oma suurearvulise saatkonnaga palavapäikselisil mail, elab üle kummalisi juhtumusi ja teeb kuulsaid tempe, tundes õnnelikke tunde kaugel oma elu ja tulevikumurede pisikesist saadanaist.

Toas aga selgus, et üks kiri oli Piitrele, teine peremehele. Piitrele on määratud tulumaksu kolm krooni, peremehele kaheksa krooni ja kuuskümmend senti. Uus pisike visahingeline saadan oli sündinud juurde.

Kaamelid pasunapuhujatega

Подняться наверх