Читать книгу Kaamelid pasunapuhujatega - Juhan Jaik - Страница 2

Millest oli nukker Piitre meel? Kas vist sellest, et kerkisid esimesed heinakuhjad niitudele, need esimesed sügise kuulutajad. Need tüsedad hahkjad tombud luhtades ja kodupõldude äärseil heinamail ütlevad ju igale silmale selgel keelel, et ilusam osa suvest on seljataga. Et on vilksatanud mööda suvihari ning nüüd kõik läheb libamisi ja kiiresti sügise poole. Et nägematu käsi hakkab nüüd varastama öil ja päevil põldudelt ja puilt, metsadelt ja maalt, kuni korra kogu maailm abituna ja alasti ägab hirnuva põhjatuule karedais hoolimatuis kaisutusis.

Kuid see lugu, nii puudutav kui ta ka ei olnud, ikkagi ei võinud tuua Piitrele nii märgatavat tuska. Piitre ju elanud ilmas palju, näinud igasuguseid asju, elanud üle keerulisimaidki juhtumusi, olnud kummitiste küüsis, kannatanud pahandusi ning seedinud suurimaid muresid — mis siis tähendaks see sellele mehele, et mõne kuu pärast tulevad hallaööd ja sügisevihmad, et lehed langevad puudelt ja karjad ammuvad haledakeeli tühjadel näljastel nurmedel, et lilled on kadunud ja kägu ei kädista enam kuusikus ega päike soenda kärbseid majaseinal. See mure võis küll olla Leenal, kes sammus Piitre kõrval, sest see Leena on sootuks teisest luust-lihast kui Piitre, on ebausklik ja arg, pehme südamega ja nutupäri silmadega. Leenat võis küll rusuda suvekao nukrus, sest temagi ju sammunud tummana tüki aega Piitre kõrval, hingates tunduva hädatsusega, vahtides tusasilmil jalge ette maha.

Nad tulid hilisel suviõhtul kaugelt heinamaalt. Piitre õlal olid vikatid, kuna Leena kandis rehasid. Palju maad oli koduni ning juulikuu öös tundus juba ehakustutajate ja tähesüütajate vargseid hiilimisi. Millegi pärast tol õhtul kuu oli kadunud, selges taevas ei leidunud teda, kuigi Piitre mäletas kindlasti, et eelmisel õhtul ta oli taevas juba varakult. Nõrgad tähekesedki vahtisid vist mujale, neid oli taevas vaid mõni unine täpp, nagu kuuma heinakuu päeva kõrvetuse sõrrusuitsu olid nad mattunud või jõest tõusev udu oli ulatunud nendeni. Kuid polnud aeg veel väga hiline. Üle metsade kajas vahel kaugeilt heinamailt heinaliste öötulede mant kriiskavaid huikeid, millele järgnesid minuteidkestvad vaheajad, et kuulata kuidas kajakandjad viivad häält edasi mitmesse ulatusse, üle mitme metsa ja mitme maa ning kuidas hüüdja oma hääl tervitab teda veel säält maailma lõpurajalt, kust edasi tungida ei suuda enam häälgi. Üle mitme linna, üle tuhandete heinaliste lennanud see hääl ning kes teab, milliseid koletisi see äratanud liigutama oma koopais kaugeil mail. Ning häälgi hüüdja suust asudes kohutavale kaugele lennule, kaugenedes lustlikust hüüdjast, kaotab peagi rõõmu värvingud, kaugemaile kuulajaile ning see koos metsade üksmeelse kajaga tundub õudsena nagu surija appikarjumine.

Leenal kogu aeg oli südamel salajane hirm ning hädasti oli vaja ajada Piitrega juttu, et peletada eemale südame kallale kippuvaid judinaid.

Leena siis alustaski juttu, ütles Piitrele midagi arglikult, kuid ta jutt, täis erutust ja hirmu, oli hoopis teisest asjast. Küllap temalegi oli ükskõik, kas on suvi või sügis, kas ööbikuid on maailmas või ei ole, ei, tal oli teine mure südamel ning vist toosama, mis teinud mõtlikuks Piitregi.

„Mis sa arvad, Piitre, kuidas saame üle jõe?“ küsis Leena.

Piitre kulm vedas kortsu. Seda küsitakse temalt, mida ta ise kelleltki oi kuidas tahaks küsida. Kuid nõutu ja jõuetu tüdruku küsimusele tal oli vastus valmis:

„Miks ei saa siis! Kas siis sellest jõest üle pole käidudki või? Mis niisugust asja küsida? Tohoh, suuremaistki jõgedest käiakse üle kui midagi, kuna see ju ojake õieti — hüpatagi häbi. Pole vihma olnud, pole ka suurvett, purded terved kõik…“

Tüki aega nad sammusid veel vaikuses. Leena jäi küll vait Piitre hurjutava jutu järele, kuid südant see Piitre vastus ei teinud kergemaks. Veel raskemakski sai, sest Piitre lähedal kõndides ta aimas vägagi hästi sellegi hirmu, sest Piitre heinatöö kaabul oli auk sees ning selle kaudu pääsis nii mõndagi välja Piitre pääst. Tahtiski korra ütelda Piitrele, et räägi mõistlikult ja asjast, ära aja lapse juttu, kuid alistus kuidagi ning lausus vast mõne aja pärast:

„Aga mis sa arvad, kas Kooljamäe peremees räägib alati tõtt või ei?“

Ka see küsimus polnud Piitrele kerge, kuid ta vastas siiski ruttu:

„Noh, see ju tema oma asi, räägib mida kunagi tahab, kas räägib tõtt või valetab, egas see pole teiste asigi. Pudrupuhkumise jutu eest ei saa kedagi kaevata kohtusse, ise pead valima ja arvama, mida ta jutust uskuda ja mida mitte. Muidugi vist valetab vanamees, sest, pane sa tähele, vanad mehed viimasel ajal on kangesti vigureid täis. Just kui kokku rääkinud üle küla. Igaüks arvab enesel olevat õiguse rääkida, mis suhu juhtub. Und näevad kõik lahtiste silmadega ja suurest piibusuitsust näevad viirastusi. Ega nad tööd ei tee, niisugune leping vallamajas tehtud pärijast poegadega, et saavad prii moona ja korteri kuni elupäevi veel on, mõni tuhat marka tubakaraha kah ja prii hobune alati sõita, veavad siit poest hoolega tubakat ja selles suures piibusuitsus näevad viirastusi. Mis niisugustel taatidel viga elada ja ajaviiteks teisi rumalasti narrida. Mis sest elust muudki saab, seda nad arvavad, kui kõrvad huugavad rängast magamisest. Vana asi, et koerad ja kassid vanas eas lähevad hulluks, egas inimestegagi lugu teisiti ole. Teevad need taadid nalja juba üleliia. Valetavad üksteise võidu ja katsu vastu rääkida, siis saavad veel kurjaks. Muudkui ole hää ja usu nende lolle jutte.“

„Kuid Vargasilla Jakap pole ju sugugi vana mees.“

„No tema selle eest on jällegi naljamees. Kui korra juba niisugused jutud on moes, miks siis temagi peab piinama ennast vaitolemisega, kui keelel kipitab? Temal, sündinud hambamehel, on kerge teisi üle trumbata. Tal ju nägugi ühtjutti naerujärgi viril ja silmad kavalad kui juudil. Laulab teistele loo ette, ise aga pugistab selja taga naeru.“

Piitre rääkis nii naljakasti, et tuju sai paremaks. Pikk tee Mustjõeni oli peaaegu käidud. Sääl juba lõppeski soomets, avanes lai luhaväli, mille keskkohas tiirles pikk silmapiirini ulatuv kõrkjastiku vöö, mille peidus aeglaselt valgus edasi Mustajõe vesi. Too mädakaldaine, poripõhjane jõgi on tihedasti täis kaikaid ja puutümakaid, hagu ja jämedaid kobrulehtede juurikaid on nende vahel tihedasti, et ei saa õngegi heita sisse. Seepärast sääl elutsevadki suured kalad ja vaatavad kartmatult ja häbenematult inimestele näkku, sest kätte neid kuidagi ei saa. Ning parte lendleb sääl alati siia-sinna, need hauduvad sääl kevadeti hoolega poegi, et heinaajal matavad päikese, mida heina­kuivatajatele oleks hädasti vaja. Kuid ka neid ei saa kätte, sest koera nad ei karda ja jahi ajal ei tule jõepõhjast väljagi. Ei näe neid kõrkjasse küti silm ning jõele ei pääse ligi, ees ju sügavad laugastikud, mille kamar katkeb kergesti kui mäda seen. Ligi pääseb jõele vaid ainsat jalgteed kaudu. Sinna veetakse alatasa uusi puujuppe sügavasse vajunute pääle ja nendel ettevaatlikult sammudes pääsed vaevata üle jõe.

Säält Piitre ja Leena pididki minema üle. Teispool jõge pole koduni enam suurt maad. Pool tundi hooletut astumist siis veel ning juba hoovab vastu kodupõldude tuttav, soe ja puhas õhk. Tunned juba kaugele vastu õuekaskede sahinat. Pea oleksid kodu, pääseksid vaid pahata üle jõe.

Sammud jäid astujail pisut aeglasemaks. Enne mets kahelpool teed oli nagu varjuks, kuid nüüd on kahelpool lagendik ja lähedal see kole jõgi. Radagi muutus siin vesisemaks ning Leena jäi Piitre selja taha, kuna seegi ei tahtnud häämeelega astuda ees.

„Aga kui see hiinlane tõesti on sääl jões?“ küsis Leena Piitre selja taga tõsises hirmus.

„Ära nüüd usu lollusi. Pole seda hiinlast enam kuski. See ju vajus sõjaajal sinna kaugemale põhja ja ammuilma juba mädanenud kus seda ja teist. Teada ka, et Kala-Madise puudalise havi kõhust leiti pikk hiinlase sääreluu. See hiinlase siin elutsemine on tühi jutt ja eks need seda ajavad ja usuvad, kellel pole teha muud midagi mõistlikku.“

Asjata Piitre varjas oma hirmu. Mis aitasid lohutavad sõnad, kui hääles omal kõlas hirm. Ta kartis ju tühjapaljast vettki hullusti, sest seda teavad kõik, et isa tal vanasti uppus järve. Piitre teab väga hästi, et juba pangetäis vett ajab ta pää keerlema kui piiritus ning vihma ajal ta tuju on halb ja südames närib. Kui kena oleks maailm, kui oleks kõik puhas ja kuiv ilusasti, kui poleks siin ei järve ega jõge, kuid — olevat olemas isegi meri! — Ja kuidas astud üle libeda jõepurde keskööl, kui päälegi külas on teada, et jõgi pole puhas, et sõjaajast pääle pesitseb sääl tondina sinna uppunud põgeneva hiinlase vaim ja kollitab julgemaidki mehi. Piitre on maailmas näinud asju, tal on olnud tegemist peletistega ja koletistega ning ta teab, et ei tee rõõmu kukkuda uuesti tondiga hätta.

Juba ligineski jõgi, juba paistis kõrkjate vahelt hall veelaik. Piitre astus veel sammu ning siis jäi äkki seisma — ei enam jõudnud liikuda ta jalg. Jäi silmapilgul kangeks kui puuhalg. Kui jõgi oli veel kaugel, tal jätkus julgust isegi Leena julgustamiseks. Ei ta siis tahtnud nagu teha väljagi naise jutust, kuid nüüd, kus jõevesi juba paistis silma, lõi tallegi mõte pähe — aga kui ikka tõesti jõepõhjast vahib vastu kollane hiinlane? Too ju vajus küll põhjamutta sääl kaugemal, kuid mine usu paganat. Vist käperdab põhja mööda kui vähk edasi-tagasi ning öösiks ronib just siia purrete juurde valvama? Siin teda näinud ju mitugi meest. Polegi vist neid jutte räägitud nii naljaks. Piitre on pannud tähele, et kõnelejatel sel puhul ikka väriseb lõuaots ning silmis on abiotsija ilme, hääles või kuski kurguküürus pigistamas hirmupress. Ja lõuaots väriseb ainult siis, kui inimene räägib kohutavat tõtt. Pole maailmas ka kuski moes, et inimene kallil tööajal jätab töö sinnapaika ja lendab külla valetama. Niisugust tõbe pole kunagi olnud kuulda. Ja seda nalja pole ka nii pillata ega raisata. Igal pool hoitakse vähemadki naljaraasukesed pühapäeva jaoks või talguajaks, kus palju rahvast koos, või liigutatakse mõõdukalt töö man jutu jätkuks. Keegi ei ela naljast ning valetada katsutakse ikka nii, et ei saadaks aru.