Pombi ja esivanemate kuld

Оглавление

Juhan Jaik. Pombi ja esivanemate kuld

I. VÕITLUS KASSIDEGA JA MUUD TÄHTSAD TÖÖD

Sõrasavi talu raamatupidamine

Töö nr. 23

Töö nr. 24

Töö nr. 25

Töö nr. 26

Töö nr. 27

Töö nr. 28

II. KUNSTVILISTAJA TULEK JA ÕHTUNE MAJAPIDAMISE ÜLEVAATUS

III. JÕEMEES PAAP JUTUSTAB ENDAST JA ROOTSI KUNINGAIST

IV. SUURED PAHANDUSED JA LINNAST TULNUD SALAKUULAJA

V. EI TEA, MIS NÜÜD KÜLL PEAB SAAMA?

VI. VEEL ÜKS SUURTE SALADUSTEGA SÕBER

VII. NURJUNUD KULLAKAEVAMINE JA HÄRJAVÕITLUS

VIII. SÕIT JAANITULELE KOOS SALAKUULAJAGA JA MUUD JUHTUMUSED KULUMÄEL

IX. ROOTSI KUNINGA MÕÕGAD

X. MEIE ESIVANEMATE KULD

XI. KUIDAS LINAKAUPMEES HÄRG KOSIS LIIDET

XII. PAABU JUTUSTUS LUHAMETSAST JA MUIST ASJUST

XIII. POMBI ON TEINUD PIITRELE NÕIAKARBI

XIV. VANA PÕIGU HABE VÄRISES

XV. KURB LUGU — VASVILSTU TULEB TEHA RAHAKS

XVI. ÜKS PÕHJALIK NÕUPIDAMINE ISA JA POJA VAHEL

XVII. KES ON SEMPS PULL?

XVIII. NAABRITE KIRJAVAHETUS JA SUUR MÕISTATUS

XIX. OINAETENDUSED PUDIVERES

XX. TÄHTSAD OTSUSED JA LAHKUMINE VASVILSTUST

XXI. SIIS, KUI KOGU KÜLA OLI JÕE KALDAL

XXII. ÜKS UUDIS TEISE OTSA

Отрывок из книги

Peebu mälestuseks!

Pombi pikutas õue aidapoolsel serval, kus õuemuru polnud rikutud ei väravaist sissesõitvaist vankreist ega toa juurest aida juurde komberdavaist saapaist. Tema pea kohal sahisesid tasakesi põlispärna laiad lehed ning õunapuuaia varbade vahelt vilksatas tema seljale ja jalgadele mõni loojuva päikese leige kiir. Ümberringi kasvas kastehein, mis just parajasti oli löönud õitsema. Selle lehetuppedest välja sirgunud kõrred näisid mingi kääbuste männimetsana. Seda vaadeldes langes ta tähelepanu otse tema küünarnukkide ja käte ees õitsvatele kollakatele muru­kammelheintele, mis näisid nagu härjapõlvlaste õunapuud, oksad täis magusat vilja.

.....

Vana Jaak kutsus mind kord lambakarja juurde ja näitas näpuga kõige suuremale sarvilisele oinale. Ütles, et see on minu jagu. Kui tuleb sügis, siis mina ise viin selle sarvilise laadale, müün ära ja panen raha oma tasku. Võin ka kinkida tema, kui tahan, kas või tänapäev kohe. Võin sööta ka rasvaseks, et sügisel saaks rohkem raha.

Sellest ajast olen mina selle oinaga suur sõber. Panin ka temale nimeks Vasvilstu, sest harilik maaoinas ilma saksa nimeta ei ole kellegi kuulus oinas. Kuna sügisel Vasvilstu tuleb viia laadale, siis mina hoolitsen, et temal see ajakene, mis tal on jäänud veel elada, oleks õige ilus. Mina olen õpetanud temale igasuguseid kunsttükke, milliseid iga oinas juba järele ei tee.

.....