Читать книгу Pombi ja siukuningas - Juhan Jaik - Страница 2

I

„Hei, mehed, tõuske nüüd üles kah, ega pole enam väga vara… Tõuske üles jah… Ega muud pole, aga need Parmutare mehed jõuavad viimaks ette.”

Nii ütles isa Saamuel, olles ise juba tõusnud istukile. Ta hääl ei olnud käskiv, vaid nagu nõuandev, millesse segatud ka raasuke kartust, kas keegi äratatavaist ei hakka nurisema. Ta polnud eluaeg kedagi sundinud ning temal oli nagu häbi, kui pidi kedagi käskima.

Nende sõnade järel oli ta juba ajanud enesele kuue selga, tõmmanud porised säärsaapadki jalga ning hüpanud tuleaseme juurde, kus lükkas poolkustunud tukkide ringi kokku ning asus hoolega puhuma üles tuld, nii et hall tuhk lendas tolmuna õhku. Tuld oli kiiresti vaja, sest sellesamagi lühikese ajaga, vaipade päältheitmise ja kuue selgatõmbamise vahel, oli külm juba tunginud õlaluudeni ning sealt sai alguse judin, mis jooksis mööda keha alla kuni varvasteni. Tema oli nüüd tööperemees kolme töölisega, pidi neid äratama ja juhtima, kuid pidi ka hoolitsema, et tulepaiste teeks teistele tõusmise ja riietumise kergemaks. Vist ta oli pannud seda tähele eelmisil hommikuil, et nii saadakse töölisi rutem jalule, kuna külm varakevadine hommik muidu hoiaks inimesi vägisi kinni soojal magamisasemel ning tuleks mitu korda käskida, nii nagu ta tegi seda nüüd — paluval toonil.

Kui poolkustunud tuleasemel punane leegike uuesti tungis läbi kokkuvisatud tukkide ning peen suitsuriba tõusis sellelt kõrgemale ning nagu asus ringi vaatama, kuhu tuuleõhk teda mõtleb kallutada, vaatas isa Saamuel üleõla magajate poole. Ega ta suurt pettumust ei oodanudki, sest seljaga magajate poole olles ta juba oli kuulnud, et tema kutset oli pandud tähele. Nimelt oli ta kuulnud, et mõni juba liigutas ennast oma asemel, mõni ringutas und kontidest välja, tehes häält, mis tuletas meelde kodukäija inisemist või noore kuke laulu. Pilku üle õla heites ta nägigi, et mehed olid juba heitnud ära ööseks üle pea tõmmatud katted ning kõige noorem mees, Rähn, juba ajas selga kuube.

„Rähn, sina noor mees, viska ruttu riided selga jah, ja hüppa kohe seinale ning pane vasaraga mõned põmakad ära, siis teised seal Parmutarel ja mujal juba kuulevad, et meie oleme juba seinal. Las nad saavad siis häbi, et kaua magavad. Jookse ruttu, et meie kolistamine kostaks enne, muidu on nende võit. Eile nad juba tegid hääled sisse hulk aega varem meist. Kui nii edasi läheb, siis nad viimati hakkavad meid naerma… Jookse ruttu jah.”

Rähn oligi juba riides. Oli püksisäärte otstele tõmmanud villased sukad ning kõik selle sidunud ilusasti risti käivate pastlanööridega kinni. Nii ta jalad näisid pikad ja peenikesed, kui ta hooga hüppas üles asemelt, jooksis üle ojapurde ning paari hüppega oligi ehitamisel oleva maja seinal ning juba tagus suure puuhaamriga vastu seinapalke.

Hommik oli hele ning puuvasara kõmin pooleli oleva seina vastu­helisemisega jooksis igale poole laiali mööda metsa. Mitmelt poolt kaja kaldus tagasi, ja isegi see oli kuulda, kuidas hääl ikka ja ikka veel tungis kaugemale ja kaugemale. Kuid Rähn ei jätnud järele. Kui esimeste löökide kaja oli kustunud, kolistas ta oma puuvasaraga uuesti nii kõvasti ja mehiselt, nagu taoks tema seinasse tugevat tappi. Uuesti helises mets ümberringi ning võis olla julge, et nüüd seda tööalguse märki kuulsid kaugemal needki, kes esimesest kolistamisest alles ärkasid. Rähn viskas nüüd puuvasara ära laastuhunniku otsa ja tuli ööaseme juurde tagasi.

Isa Saamuel ehitas nüüd endale maja metsa võetud asunduskrundile. Varakevad on juba käes, puudub ainult mõni päev suurest kolimispäevast. Varsti on jüripäev, mil meie maal liigutakse paigast paika. Asjaolud tahavad, et mõne päeva pärast tuleb kolida lõplikult siia ning seepärast peab ruttama, et oleks valmis mingi katusealune. Pole lootustki saada mingit korralikku elamut seks ajaks, kuid on vaja, et vähemalt vihm ei leotaks läbi kaasatoodavat toakraami ja muud varandust. Muust pole muret, sest kevad ligineb kiirete sammudega, iga päev lisab juurde sooja ning toob lähemale suve. Suvi aga on küllalt pikk, selle kestel võib valmida korralik talveelamu.

Nüüd aga ilmad pole veel kuigi lahked. Alles mõne päeva eest hommikul ärgates nad leidsid, et öösel oli sadanud maha õhuke lumekorrake. See sulas küll juba keskhommikuks, kuid pidurdas kevade saabumist silmanähtavalt mõne päeva võrra. Niisked olid need ööd ning mõnigi kord külm oleks teinud liiga, kui neil poleks leegitsenud suur lõke nende laudadest peavarju ees, mille laudadest põhjale oli laotatud paks kiht õlgi. Sellesse pealt ja tagant kaetud kuid kolmelt poolt lahtisesse varjualusesse ühel ööl tuul saatis kaela külma vihma ning kustutas tule.

Saamuel vaatas taevakaari ning lootusrikas rahuldus täitis ta südant, sest kõigiti näis, et võib-olla on tulemas varakevadiste päikese­paisteliste päevade ajajärk. Päike paistis läbi puutüvede värskena ja rõõmsana ning metsalindudel näis olevat lennul kiire. Nemad juba teavad, millal maksab alustada pesaehitamise tööd või millal nukralt ja sihitult lennelda võsastikus.

Rähn juba, virk poiss nagu ta oli, tõi metsast kuiva põletist. Kõrval kuusikus oli püsti nii mõnigi ammu surnud puu, mis Rähni nimekaimudest, lindudest, raiutud auklikeks. Ühe seesuguse puu Rähn tiris nüüd tüvepidi tuleaseme juurde. Hiljem tõi ta ojast trumliga vett, riputas trumli tule kohale, et kõigil oleks hommikueine kõrvale rüübata sooja teed.

Isa Saamuelil oli hea meel, kui Rähnis jällegi ärkas tema tavaline naljaheitmise tuju. Nagu harilikult, valis ta oma naljaalusteks kaks teist ehitusmeest, vana Uibo, kes alati oli pikaldane ja hädaldas, ning Kribese, kes muidu mitmeti väga sobis pilkealuseks. Juba eilsest päevast Rähni ja Kribese vahel oli natuke naljavimma. Kribes pidas alati silmas noormeest Rähni ning kui märkas selle juures midagi poisikeselikku, siis salvas kohe ära. Nüüd aga Rähn nägi, et Kribes ikka veel tudises oma kasuka all, ning ütles: „Oota, oota jah veel natuke, varsti saab suuremaid tükke, siis sulatan su maa küljest lahti.”

„Vara veel kuldnokal vilistada, ilmad alles külmad,” ütles Kribes ning tõusis oma asemelt üles. Ihu juurde tungiv külm õhk sundis temagi kiiremale rõivastumisele ning kõik mehed olid varsti jalul ja harutasid lahti oma leivakotte. Sellele lisaks tõsteti tulelt veel trummel aurava teega ning hommikueine võis alata.

„Aga on ikka hea, kui saab suutäie sooja vettki hinge alla,” seletas vana Uibo. „Kõneldakse, et see vaarikavarre tee ongi see kõige parem tee. Vaata, kui punane ta on, just nagu veri, see mõjuvat haigetele rindadele väga hästi.”

„Miks ta siis ei mõju, mõjub küll, aga on veel üks teine tee, mis veel parem. Ma olen ükskord seda joonud, küll oli hea,” ütles Saamuel.

„No missugune see siis oli, kas haigetele rindadele mõjus ka hästi?”

„Kuidas siis, see oli see kõige parem haige rinna rohi. Vaadake, see oli nii, et meie vanasti käisime Pugestu metsas puid lõikamas, käisime seal kesktalve ajal. Ilm oli nii külm, et ronis küünte külge nagu marupeni. Leivakott külmas nii ära, et raiu leiba või kirvega ja liha lõika saega. Ega siis enne saanudki kunagi süüa, kui pidi toitu tulel sulatama. Aga juua tahab inimene kah, kuid veed olid kõik külmanud kinni. Siis pidi lumest sulatama vett. Aga kui vett pead lumest sulatama, siis parem sulata juba niikaua, et ta hakkab keema ja tee on valmis. Meie siis ükskord tegimegi niisma teed nagu praegu, sulatasime trumlis lund, panime vaarikavarred sisse ning jõime ja kiitsime, et nii head teed pole keegi meist veel kunagi joonud. Jõime siis kolmekesi trumlitäie teed põhjani ja päris kahju oli, kui sai otsa.”

„Aga see oli ju siis seesama vaarikatee.”

„Ei olnud. Sa ei teagi, mis meie trumli põhja pealt veel leidsime.”

„No mis te sealt siis leidsite?”

„Arva ära… Aga ega teie niikuinii ei arva. No mina ütlen siis, mis meie leidsime. Vaat kui meie siis nüüd olime kõik ära joonud ja vaatasime trumli põhja, et kas seal ei ole üht tilgakestki veel, siis nägime, mis seal põhja peal oli ja mis tegi selle tee nii heaks. Meie muudkui kühveldasime lund trumlisse, ega teadnud arvatagi, et lumes ka midagi võib olla; selgus, et koos lumega olime ajanud trumlisse ka jänesepabulad. Aga rindadele mõjus see jook hästi.”

Kõik naersid laginal ja Saamuel ise naeris ka.

„No see oli alles siis tee, minu süda küll niisugust ei võtaks,” rääkis Uibo.

„Aga mis seal siis enam teha, kui ta oligi juba võtnud. Ega sissejoodud teed enam tagasi juua ei saa. Aga kui rinnad ikka on haiged, siis ma soovitan seda proovida. Minu rinnad sest ajast siiamaani ei ole kunagi olnud haiged.”

„Õige ta nüüd on küll,” ütles Kribes, „et metsas leidub rohtu iga tõve vastu, ainult peab teadma, missugune taim või juurikas missugust haigust arstib. Selles seisabki kõik see tarkus. Kui mina Siberis olin, siis seal tunguusid teadsid ühte niisugust juurikat, mis kohe tegi inimese terveks maomürgitusest. Mul on veel selle taime lehed ka meeles. Mõnikord vaja minna metsa vaatama, kas meil ka niisugust kasvab.”

„Kas seal Siberis madu oli päris suur madu või oli niisama pikk nagu meilgi.”

„Oi, seal üteldi nad olevat väga pikad. Üks minu sõber oli korra sõitnud üht suurt jõge mööda pärivett alla ja ajanud paadi kaldale, aga sealsamast näinud, et suur madu oli enese kümnekordselt keeranud ümber puu. Aga seni, kui see madu enese lahti harutanud puu küljest, seni mees saanud hüpata paati tagasi ja tõugata paadi kaldalt eemale. Oli ta siis jäänud öösekski vee peale paati magama. Ei olevat julgenud minna kaldale. Aga veel imelikumat lugu kuulsin seal räägitavat, et ükskord üks mees sõitnud mööda teed jalgrattaga ega olnud enne märganudki, kui oli juba juures, et pikk madu on tee peal risti ees. Mees muud ei saanud enam, kui sõitnud temast üle ja hakanud kõvasti kihutama, aga madu jooksnud järele. 60 kilomeetrit oli vihane madu ajanud meest taga, aga siis jäänud maha ja mees pääses ikka eluga.”

„Oi sina silk, või kuuskümmend kilomeetrit! Küll sellel mehel siis võis olla hirmu nahas,” rääkis Rähn. „Aga mine sa tea, võib-olla siingi metsades võib pesitseda mõni niisugune suur; kus väikest, seal peab olema ka suurt.”

„Ei tea, pole mina oma eluajal kuulnud, et oleks mõni suur madu siinpool olnud,” seletas vana Uibo. „Aga Siukuningas öeldakse küll olevat. See olevat küll jupp maad pikem teistest ning kukla taga olevat tal punane hari nagu kukel. Kui see vilistavat metsas, siis kõik roomajad nastikud ja rästikud jooksvat sinna paika kokku. Inimesed aga näevad Siukuningat harva, sest ta peidab alati enese ära enne teisi. Mõnikord mõni on leidnudki madusid koos suuremal arvul, nüpeldatakse muidugi maha ka kõik, aga seda punase peaga vingerdust ei olevat nende seas olnud. Aga kus nad muidu kokku said, kui eks ikka Siukuningas vilistas.”

„Tea nüüd, see võib olla ka tühi jutt,” arvas Rähn. „Ega kõik see, mis need vanad inimesed räägivad, pole kaugeltki tõsi. Kuum tass teed käes, siis see jutt on just paras teetassilt auru ärapuhumiseks.”

„No mina küll ei valeta,” ütles vana Uibo õige tõsiselt. „Ja kui ma sulle veel õieti ütlen, siis minu vanaema ise oli seesugust näinud. Ja kui sa veel teada tahad, siis veel minu päevil üks seesugune Siukuningas oli ajanud taga Sutesaare metsavahti. Muidu ei olevat jõudnud järele metsavahile, kui haaranud saba suhu ja veerenud siis järele nagu ratas. Metsavaht näinud, et ega seesuguse käest ära pääse, ja tulnud siis ka parajal ajal meelde, et misjaoks põgeneda, kui püssis pauk alles välja laskmata. Keeranud siis ümber ja lasknud mao keskelt katki. Teine jäänud veel maha viserdama ja vilistanud. Metsavaht muudkui jooksnud edasi, aga teisi siuge tulnud veel tee peal vastu õige mitu. Kõik olnud vile peale kokku jooksmas. Mõne päeva pärast metsavaht läinud sinna paika tagasi ja leidnud, et oli ära tassitud teine tee pealt, kraavis olnud alles ainult paljaks näritud luukere. Küllap teised ussid sõid ta ära, nii nad oma mürki saavadki.”

Jutt oli veninud pikale, sest meestel oli ammu juba hommikueine võetud. Isa Saamuel tegi nüüd jutule lühikese lõpu.

„Jah, ei saa midagi, peab tõusma ja minema. Tööd palju, kunas maja saab valmis.” Mehed tõusidki ja liikusid töö poole. Isa aga vaatas hoolitseva pilguga varjualuse poole, kus magas veel Pombi. Viimane oli ka juba heitnud näolt teki ning kuulanud hoolega meeste jutte.

„Maga sina veel, ega sinul pruugi tõusta, küll hiljem tuled, kui on juba läinud soojemaks.”

Seda öeldes isa Saamuel laotas pojale peale oma kasuka, et sellel oleks veel julgem ümbritseva jaheduse vastu. Läks siis ise töömeestele järele ning ehitatava hoone juures lisandus raiuvate kirveste koorile veel üks tõsine, hoolas ja püüdlik kirvekõla.