Читать книгу Pombi ja siukuningas - Juhan Jaik - Страница 3

Kui mehed veel askeldasid ja jutlesid ööaseme lähedal, siis Pombile tundus üsna mõnus lamada veel sooja katte all, vaadata pealt vanemate meeste toiminguid ja kuulata nende juttu. Kui nad olid läinud, tekkis ümbrusse nagu kõle tühjus. Sissehingatav jahe õhk oli viinud une lootusetult ära ning soojade katete all olemine tundus mõttetuna. Teiste eemaldumisel puud olid hakanud salaja sosistama Pombile täitsa tundmatut ja võõrast südametsa keelt. Tuli praksus omapead ning lindude häälitsused, mis ulatusid kõrvu lähemalt või kaugemalt, tundusid kuidagi salapärastena. Ehituse juurest aga polnud kuulda muud kui nelja kirve hoolsat täksimist, suure puuvasara põrutamist ja üksikuid hüüdeid.

„Rähn, tule aita tõsta.”

„Silmapilk… No nüüd, hopp.”

„Võta sealt otsast.”

„Pea, pea, ega sa üksi ei saa, las ma tulen appi.”

„Kas sealt otsast on paigal?”

„Istub paigal just nagu loodud.”

Pombi kuulis neid kõnelusi ning nende järgi ta kujutles, mida ehituse juures praegu tehakse. Seal tõmmatakse köite abil palke seinale, raiutakse nende kallal kirvestega nii palju kui tarvis ning lõpuks asetatakse palk jäädavaks seinale. Nii kerkivad hooneseinad päevast päeva ning korra nii väikselt algatatud ehitis ületab õhtul uhkesti oma hommikuse ulatuse.

Vahel, kui Pombi heitis pilgu põhjatusse taevasse ning laskis tungida kõrvusse neil võõrastel häältel, talle tundus ümbrus võikalt võõras, vahel asus niisugune tundmus südamesse, nagu oleks ta sattunud maailma otsa, kus, nagu öeldakse, ei puhu tuul ega paista päike. Kui ta äsja kuulis Kribese ja teiste jutustusi madudest, siis need tundusid Pombile huvitavad lood omaette, tundusid jutustuste ja sõnadena, nüüd aga meelestades neid, oli tunne, et need sõnad kuskil lähedal valmistuvad saama teoks Pombi suhtes. Tihase piuksumine põõsas tundus võõrana ning näis isegi võimalik, et tihane jutustab ka midagi sellist, millest siin äsja oli juttu meeste vahel.

Selliste kujutelmade vahel oli Pombile ammugi saanud selgeks, et tuleb tõusta. Ta nagu teadis, et püsti olles kõik sellised meeleolud kaovad iseenesest, annavad aset sootuks teistele mõtetele ja huvidele, kuid ikka polnud tulnud meelde otsustada ja teostada.

Ta silm sattus viimaks ühele kuusele. See näis ühelt poolt olevat punakas. Päike… Ta keeraski pea paremale ning nägi, et päike oligi juba tõusnud puulatvade kõrgusele ja näis naeratavat. See oli lihav ja priske päike, ta vaatas alla jõulise pilguga ning jättis mulje, et tal on kaasas palju sooja, millega tahab kevadet aidata võidule.

Pombi tundis, kuidas temas ärkas jälle teotsemistahe. „Kaua ma siis magan?” küsis ta endalt. Tõusis istukile, hüppas püsti ning mõne silmapilgu järele oli riideski. Jalgadega polnud nii kiire. Tema jalad külma ei kartnud, neid võis tulepaistel kängida kinni ruttamata ja vajaliku hoolega.

Lamadeski Pombi oli mitu korda tuletanud meelde seda ööaseme ümbrust eilsete silmajäänud mälestuste järgi, kuid nüüd jälle sellele pilku heites ta leidis selle mitmeti teistsugusena. See ümbruse suure metsa poolne külg oli seevõrra võõras, et selle pilt oli raske sööbima mällu. Tema oligi siin alles teist-kolmandat päeva. Tõsi küll, ta oli siin olnud paar korda varem, esimene kord sügisel, kui nad sõitsid isaga vaatama seda kohta, kuid Pombi leidis nüüd, et need sügisel nähtud ja mälestusse jäänud pildid ei sobinud kuidagi kokku praegustega. Kas ta oli näinud sügisel seda kohta isemoodi, või oli kõik mälestustes talve jooksul vedanud nii imelikult viltu, nagu kasetoht kisub enese kõveraks päikese käes. Teine kord käis ta siin märtsikuul, siis kui veeti metsast palke tulevasele ehituskohale. Kuid siis oli sügav lumi ning madalamad kuusekesed olid raskelt mattunud lume alla. Nüüd alles on ta siin esimest korda pidevamalt ning nüüdki see ümbrus näib iga päev olevat uus ja isesugune. Silmitsed ühte paika pidevalt, kuid nagu keerad kannal ringi, seesama koht on jälle nagu hoopis uus.

Sellist tunnet Pombi oli tundnud juba eile ja üleeilegi, kui ta saabus. Ta ei mõistnud siis veel, et igal metsal ja igal maanurgal on oma keel, hääletu ja sõnatu, mille sisu õpid mõistma silma kaudu siis, kui ise oled selle kohaga kuidagi hingeliselt ühte kasvanud.

Tema, lageda maa laps, oli sattunud nüüd metsa. See oli siin nüüd juba selline mets, millest ta hoopis väiksena kuulis isalt jutustusi. See oli see tõeline metsamuinasjutu maailm, kus ta mitugi korda varem rännanud omapead oma unistustes isa jutustuste mõjul. Nüüd ta nägi seda tõeliselt. Mitme kilomeetri pikkune pikk metsatee, mida mööda ta üleeile siia tuli vankri kõikudes metsatee roobastes ja kännujuurtel — see kõik aina aitas teha seda kohta salapärasemaks.

Ta oli ju näinud metsi küll. Ühes metsas käis ta hulk aega tagasi isaga koos laskmas jänest omatehtud püssiga, ühes metsas käis ta koolivendadega koos otsimas pähkleid ja laskmas oravaid, ühes metsas nägi ta kord kasetonti, ning needki olid metsad, kus ta põgenes Kuremäe kurja härja eest. Need metsad aga sellega võrreldes nagu polnudki metsad.

Teadmisest, et siia tuleb nüüd jääda püsivalt, tekkisid ta silmisse endised elukohad, mis nüüd jäänud kaugele maha. Muidugi oli tal väga selgesti meeles veel ta isa kingsepa- ja sepatöökoda Kapsaraua talus, kolimine Sõrasavile ja möödunud suur suvi. Kõik nendes kohtades veedetud päevad olid ilusad ning tundus nagu võimatuna, et nende kohtadega sidemed katkevad igaveseks. Kõikides neis kohtades, kus Pombi elanud varem, elusündmused arenevad ikka edasi, kuid Pombi ei saa enam tollest elust osa võtta ega olla ühenduses säälsete sündmustega. Nüüd algab Pombil siin sootuks uus elu, hoopis uus lugu algab siit, sellest puutumatust metsast, kännustikkudest ja võsast, kuhu nemad esimeste inimestena loovad eluaseme.

Kuid milline tuleb see uus elu, millega sisustuvad siin kuud ja aastad? Nendele küsimustele Pombi ei leidnud veel vastust, ei osanud kuidagi leida, ning see oligi põhjuseks, et mingi tühjuse vari hiilis kuskil ringi ta mõtete ümber ning Pombi ei julgenud lennutada siin oma unistusi, kartes kohata selle ümber luusiva kõleda tühjuse vaimu.

Nüüdki juba see näitas jällegi kuskilt kaugelt oma nägu, seepärast Pombi arvas paremaks minna ehitustöö juurde.

Teda märgati juba eemalt. „Ohoi, abi tuleb,” hüüdis Rähn, naerdes Pombile heasüdamlikult vastu, kuid see naer oli ka määratud naljatamiseks teistele.

„Sealt tuleb mees jah, nagu mägi,” hüüdis Kribes ning lõi kirve seina. Mehed kasutasid Pombi tulekut selleks, et katkestada tööd mõne­minutiliseks vaheajaks.

„Kas kah üles seinale või? Ega muud, kui kirves kätte ja tööle. Kellele seda maja muule ehitatakse, kui noorele peremehele. Kauaks seda vanaperemeest enam on.”

„Väikene on veel, laseme edasi, muud midagi,” ütles isa ning mehed haarasid jälle kirved pihku.

Pombi läks siiski üles majaseinale. Teda ei pandud nüüd enam tähele ning temale pakkus huvi kõndida madalail tellinguil ja seinasse asetatud palkide kumerustel. Seda tegi ta suure osavusega, sest tema juba tasakaalu ei kaotanud.

Sellel seinanurgal, mis oli kõige kõrgem, Pombi peatus kauem ja laskis silmal käia ringi üle ümbruse. Siit ta nägi korraga peaaegu kogu oma maa-ala. Kaks suurt kuusesalu, kust kolm kuuske tõusevad üles hiigla kõrgele, jupike heinamaad sooveerul ning peale selle kõik tihe lehtpõõsastik, millest ulatub välja suuremaid kuuski. Silmapiiril aga tõuseb kõrgele mingi suur mets, mis üle põõsastiku paistab nagu maailma ääre kaitseks ehitatud suur sinine vall.

See siis oli see mets, kuhu rajatakse uusi talusid. Oma ehituse juures vahetpidamatult kostvate tööhäälte sekka kostab aeg-ajalt kaugemalgi tõusvate seinte tumedat kaja, siis kui nendele taotakse puuhaamriga. Need on ainukesed tunnused sellest, et läheduses asub ka teisi inimesi. Üksindusse sattunud inimeste kõrvad püüavad ahnelt neid hääli ning nende kaudu nagu kõneldaksegi. Hommikul ju isa soovitas Rähni varakult minna seinale ja teha tööle hääl sisse, et teised kaugemal kuuleksid ja tunneksid, et vaata, Möldrioja mehed olid täna meist virgemad. Nii võisteldi üksteisega nähtamatust kaugusest ja anti enesest elumärki.

Sellelt kõigelt Pombi mõtted äkki kandusid mujale. Kaugel soos laulis teder. Eile hommikul just mehed tule ääres rääkisid tedrelaulust. Nende jutust võis järeldada, et kõik nad on jahimehed. Üks meestest rääkis, et tedrelaul kaugelt kuuldub veel kõvem kui lähedalt. Tema korra hiilinud just samasugusel kevadisel ajal laulvale tedrele lähemale. See olnud metsas. Ta kuulnud laulu, kuid arvanud, et lind on veel kaugel, hääle järgi otsustades võinud nii arvata. Aga siissama just lind lennanud üles ja oligi läinud.