Читать книгу Ligimene - Juhan Nurme - Страница 6

„Nurme, homme lähete operatsioonile.”

„So-ooh!” venitan.

Minu südamehaige naaber loeb igaks juhuks pulssi.

„Täna käite vannis, õhtul teeb sanitar teile klistiiri,” seletab õde asjalikult.

Niisiis homme. Kuu aega on mind ette valmistatud. Terve kuu turgutati minu organismi ühe eesmärgiga: selleks päevaks pean olema tugev, või nagu poisid tehnikumis oleksid ütelnud, vormis.

Ma ei närveeri.

Nagu eelmistel päevadel, otsin üles saksa keele lektüüri ja sõnaraamatu. Püüan lugeda. Nirgens fand er Ruhe, am wenigsten im Alleinsein.^[1.] Lausun mitu korda – Nirgens fand er Ruhe. Imelik, just praegu selline lause: mitte kusagil ei leidnud ta rahu.

Ei suuda kirjaniku mõttekäiku jälgida. Tähendab, olen siiski närvis.

Ega Silvi vist aimanudki.

Lausete mõte ei jõua minuni.

Klassis jälgisin teda, olgu või silmanurgast, salaja.

Raamatus räägitakse armastusest.

Silvi pärast hulkusin ühiselamu koridoris – ehk näen teda. Mul oli raske keskenduda, kuid pidin saama vaid häid hindeid.

Ruhe tähendab saksa keeles rahu.

Kahekesi jäime vaid paaril korral. Kolmel laupäeval tantsisin temaga. Ma ei jõudnud rohkem.

Panen raamatu kõrvale. Lugemisest ei tule nagunii midagi välja.

Nüüd on minu koht klassis tühi.

Kui mu pilgul oleks projitseerimisvõime!

On 1957. aasta sügistalv. Õhuke lumi kumab salapäraselt kuuvalgel. Üksikud tänavalaternad maalivad teele kahvatuid varje, raagus pärnad kohisevad. Liivakarva vihmamantliga jässakas poiss, käes portfell, väljub Räpina Aiandustehnikumi peahoonest, milleks on vana mõisahäärber, ja suundub bussijaama poole. Ta lonkab paremat jalga.

Poiss ostab pileti. Üle jõe mustab park. Pargil on kollased silmad. Saaliaknad, mõtleb poiss.

Pooltühjalt sõidab buss Tartusse. Ühel istmel konutab liivakarva mantlis reisija. See olen mina. Reisisiht on Maarjamõisa neurokirurgia osakond.

Homme lähen operatsioonile. Tõmban jalad konksu, sean käed pea alla. Laman. Minu pea on täis mõtteid, mälestuspilte.

Esimene jutuajamine raviarstiga.

„Mis te minuga teete?”

Doktor Tikk räägib veidi pudistades:

„Täpselt veel ei tea. Nähtavasti peame teid opereerima.”

„Peaasi, et saaks rutem,” laususin. „Kunas te lõikate?”

Doktor ei vasta.

Kui inimene ei tea, siis ta küsib. Kui küsimusele ei vastata, siis ta kordab küsimust. Kui ta täna ei jõua ega oska kõike pärida, siis homme on ta targem ja tuleb välja uute küsimustega.

Haigla koridoris liigub vastik sõna – ebaõnnestumine.

Igal hommikul teeb doktor visiiti. Jooksusammul tormab ta palatisse, kitlihõlmade lehvides lahkub ta sealt. Meie doktoril on alati kiire. Aga haige tahab teada.

„Kas sellised lõikused lähevad hästi?” uurisin.

„Lähevad ikka.”

„Aga pärast. Kui kaua ma pean lamama?”

Doktor torkab käed kitli taskutesse.

„Raske öelda.”

„Kas kuuest kuust aitab?” Tahtsin küsida kolmest kuust, aga muutsin viimasel hetkel meelt.

„Aitab, aitab,” vastas arst nagu lapsele, rahustavalt ja tüdinult.

Ja ometi räägitakse operatsiooni õnnestumisest ja ebaõnnestumisest. Ebaõnnestumine! Kas see tähendab surma? Vist küll. Ma ei tea täpselt, kuid seda ma ei küsi ka. Nagunii pole lõikusest pääsu. Iga päevaga muutun nõrgemaks. Eile proovisin käia. Ilma seinale toetumata ei jaksanud. Laskusin kükakile ega jõudnud enam püsti tõusta. Haigus areneb, ta on kohutav, julm ja järjekindel.

Aga mina tahan tagasi oma kursusekaaslaste sekka, tehnikumi parki ja aeda. Klassivennad ja -õed ootavad mind. Iga päev peetakse neile kuus tundi loenguid, nädalas kolmkümmend kuus, kuuga jään maha ligi sada viiskümmend tundi. Sellepärast ma kiirustan, sellepärast olen läbematu.

Näpistan oma jalga, siis kätt. Jalg on tuimem.

Kuidas doktor mind uuriski?

„Pange silmad kinni,” käskis. „Missugust varvast ma liigutan?”

„Parema jala suurt.”

„Aga nüüd?”

„Vasaku jala väikest.”

„Kas varvas on üleval või all?”

Naeru ajab peale. „All.” Seda tunneb ju igaüks. Miks ta küsib?

„Öelge nüüd, kas on ühtemoodi.” Doktor puudutab nõelaotsaga mu reit, siis käsivart.

„Ei ole,” imestan. „Käe peal on palju teravam.”

Tähendab, ka tundlikkus kustub. Päästab operatsioon. Aga kui… Ei, sellele ei tohi mõelda. Ma sain eelmisel kuul kaheksateistkümneseks. Minu tulevik on nagu valge leht. Ma ei taha sinna kanda ühtegi sünget värvi ega tõmmata kohatut kriipsu.

Kujutlen end juba tervena oma kursusekaaslaste askelduste ja sagina keskel.

Ma ei karda.

Olen vahel mõelnud, kas ma suudan kannatada tugevat füüsilist valu. Kas mul jätkub jõudu?

Hääletult liigub haigevanker operatsioonisaali.

Soovin, et ma ei karjuks.

Arstid pesevad käsi. Minult kooritakse viimane kui hilp. Laman alasti lõikuslaual. Värisen. Järsku nad mõtlevad, et ma kardan. Aga ma ei karda ju, mul on vaid külm. Tuba on nii jahe.

Siis kaetakse mind linadega.

Keegi ei ütle midagi.

Kummikinnastes, käed küünarnukkidest kõverdatud, läheneb kirurg.

Sulen silmad.

Selga määritakse millegi külmaga.

„Kannatage, nüüd tuleb võib-olla kõige ebamugavam,” hoiatab doktor.

Tõmbun pingule. Tunnen, kuidas tugevad rahulikud sõrmed kombivad selga. Leiavad õige koha. Torge. Kindlate vaheaegadega järgnevad süstid. Kui üks ring lõpeb, alustatakse uut ja sügavamat. Roksudes tungib nõel läbi kudede. Tahaksin nõela eest kaduda, vajuda maadligi, muutuda õhemaks.

Aga ma ei haihtu ja nõel tungib täpselt nii sügavale, kui vaja.

Viimaks torked lakkavad. Lasen end lõdvaks. Vaikus.

Selg on paks ja tuim nagu padi.

Algab.

Tunnen vajutust nahale. Ei ole sugugi valus.

„Nüüd tuleb teil kannatada, avame luu,” kostab doktori kiretu hääl.

Siis kuulen kondi raginat. See on õudne. Ja järsku nagu põletab. Valu lööb kokku ümber rinna, sähvib välkudena jalgadesse. Oigan, aietan.

„Küll on valus, küll on valus,” kordan.

Hetkeks on kergem. Tõmban hinge. Nüüd on mul soe.

Ning jälle pigistatakse rinda nagu hõõguvate tangidega, aeglaselt tungivad tulised pihid ihhu.

Ma ei tea, kus ma olen. Aga ma kardan kukkuda. Ajan vastu käed, pea, võitlen kogu oma olemusega. Ma ei tohi langeda sinna musta sügavikku. Ma ei taha.

„Skalpell… diatermia… verd on palju... ime,” registreerib aju kirurgi sõnu.

Laman ikka lõikuslaual.

Põrgulikud valud teevad segaseks. Vannun.

„Kas lõpetame ära?”

„Tehke, mida vaja,” pigistan läbi hammaste.

„Novokaiin… loputus… ime!”

Vahetevahel mõõdetakse vererõhku. Kellegi jahe käsi haarab mu randme. Hoiaks ta kauem, aga muidu punased lõõmavad valulained matavad, lämmatavad mu.

„Kannatage, kullake,” sosistab hääl.

Aga väljakannatamatu, tappev valu kestab, matab hinge, närib.

Minu taga on igavik, ees on igavik. Olen meeleheitel, igavikul pole lõppu.

Viimaks kostavad sõnad: „Juba õmbleme.”

Ma ei tunne rõõmu.

Märkan, kuidas õde harutab kellegi linavalgelt käsivarrelt vererõhuaparaadi mähist. Kuidas inimese käsi võib olla nõnda lumivalge, imestan. Siis taipan – see on minu käsivars.

Olen väga väsinud.

Sanitar lülitab välja signaaltule. „Jälle see Nurme,” toriseb. „Iga kümne minuti tagant passi teda.”

„Palun seadke mu aset, enam ei jõua olla,” ütlen alandlikult.

Sanitari hääl kõlab pisut leebemalt. „No mis ma pean siis tegema?”

„Kohendage patja rinna all ja andke mulle juua!”

Sanitar pistab mulle suhu lusikatäie vett. Nii maitsvat vett pole ma eales saanud, siis kutsub ta abi ning kahekesi korrastavad nad voodit, patju ja mind.

„Kas nüüd on hea?”

„Aitäh, nüüd on parem.”

Imestan, kust mul see aitäh ja palun kogu aeg ette ja takka. Rasked haiged on üliviisakad, mõtlen.

Laman kõhuli, käed kahel pool külgedel. Rind valutab, selg tuikab Mulle pakutakse süüa, aga ma ei taha. Juua pakutakse vähem, kui ma tahan. Tohin liigutada ainult pead.

Tõuseb palavik.

Miks nad ütlevad, et teevad jalgadele külmi kompresse. Ma ei tunne külma.

„Nüüd teeme süsti,” ütleb õde, aga see pole sugugi valus.

Päev möödub uimas. Tuim püsiv valu teeb öö pikaks. Hommikul avastan, et mu jalad ei liigu.

„Juhan, kuidas sul on?” Ma ei märganud, millal oli saabunud ema.

„Ema! Istu!”

„Kuidas sinuga on, Juhan?”

„Ma olen halvatud, ema.”

Aeglaselt muutuvad memme silmad hägusaks.

Keeran pea ära. „Ma saan ju terveks.”

Vaikselt, vaikselt istub ema mu voodi kõrval. Otsin üles ta käe. See on kare ja soe.

„Anna andeks, aga mul on raske rääkida,” ütlen. „Räägi sina.”

Kuid ema ei räägi. Istub vaid minu voodi kõrval, kuni lõpeb külastusaeg.

Jään üksi oma valuga.

Temperatuur on tõusnud üle kolmekümne üheksa. Iga kahe tunni tagant kraaditakse mind. Peaaegu sama tihti korduvad süstid. Aeglaselt venib õhtu ööks. Näen, kuidas praokil palatiukse vahelt piilub valvearst. Ta käib seal sageli, kuid sisse ei astu.

Ma ei sure ära, ärgu kartku, ei sure.

Kraadiklaas näitab nelikümmend koma kolm. Külmavärinad panevad mu vappuma. Õde toob lisatekke, sooja teed. Siis lämmatab kuumus, kisun teki pealt. Varsti lõdisen jälle külmast. Muutun kaalutuks, olen ebamäärane, suur ja hõljuv nagu udulaam. See on nõnda kummaline, et tunnen õudust. Tahaksin, et õde valvaks mind, istuks kogu aeg minu juures. Kahjuks ei tee ta seda.

Öö möödub viirastuslikus poolunes. Hommikuks on palavik langenud alla kolmekümne üheksa. Pärastlõunal tuleb ema.

„Kuidas sa nii tihti?” imestan.

„Kes teab, mis sinuga juhtub?”

Nõustun.

„Ma nägin sind öösel unes.”

„Täna on mul palju parem.”

„Aga jalad?” Ema katsub mu jalgu. „Need on soojad, nad pole surnud.”

„Süda ju töötab,” vastan.

Jälle võitleb ema pisaratega. Märkan, et tal ei ole veel ühtegi halli juust. Tuulest ja päikesest parkunud näonahk on aga õhuke ja kuiv.

Ma ei taha, et minu pärast nutetakse. Ma ei ole veel surnud.

Õhtul tõuseb palavik vaid kolmekümne kaheksani. Esmakordselt mõistan toimunu kohutavust.

Kas mu jalad siis tõesti ei liigu? Suunan kogu oma mõttejõu jalgadesse, pingutan meeleheitlikult, vihaga. Mu peod tõmbuvad rusikasse, laup kattub higiga.

Asjatu ponnistus. Jalad lebavad nagu ennegi, liikumatud ja elutud.

Abitult surun näo patja. Tahaksin nutta, kuid silmad jäävad kuivaks. Sooviksin, et mul oleksid kas või valud, nii et ma ei mõtleks, nii et minus oleks vaid valu ja uim ning mitte midagi muud.

Nüüd ma ei naera, kui arst proovib tundlikkust.

Tean juba „Sulgege silmad!” alustab ta.

„Kust ma puudutan?”

„Nagu vasaku jala sääre peal oleks midagi…”

„Aga nüüd?”

Ütlen, aga ma ei tunne ju. Mulle ainult näib, kui ma mõtlen.

„Hästi, hästi,” lõpetab arst. „Võite silmad lahti teha.”

Ma ei naera, nüüd naerab voodinaaber.

Ma ei pahanda. See võib tõesti nalja teha, kui inimene, kellel liigutatakse parema jala varvast, ütleb, et tunneb vasema jala sääre peal torkeid. Igatahes naaber ei suuda, ka viisakusest mitte, hoiduda naeruturtsatustest.

Järgneb liigutuste proov.

„Suruge varbad allapoole!”

Pingutan. Mulle tundub, et varbad liiguvadki, raskelt, pehmelt ja sujuvalt, nagu oleksid nad vatis. Pingutan, ikka üles ja alla, alla ja üles.

„Kas liiguvad?” küsin tahtmatult elavnenud häälega.

„Ei,” vastab doktor leebelt.

Pärast operatsiooni viidi mind teise palatisse. Nüüd on mul uus raviarst, doktor Saar, meeldiv, tasane naine.

Päevad kaovad.

Mind keeratakse juba külili. Jaksan ise süüa, patja kohendada.

Õpin inimesi tundma süvitsi sel lihtsal põhjusel, et olen raske haige ja sõltun pisiasjadeni haiglatöötajatest. Olgu see mahakukkunud raamat või käterätik, vajagu ma klaasi vett, ikka pean abi paluma.

Iga kolme tunni tagant käiakse mind pööramas. Muidu võivat tekkida lamatised, haavandid, mis visalt paranevad. Muide, sõnaga „lamatis” puutusin elus esimest korda kokku siin, neurokirurgia osakonnas. Lamatise tähendust polnud mulle vaja seletada, sõna ise kandis piisavalt informatsiooni.

Mind ei tohi ööl ega päeval unustada ja ma ei lase end unustada. Sellest sünnivad erisuhted raske haige ja personali vahel. Käijaga on lihtne. Õde ütleb arsti korralduse edasi ja patsient läheb ja teeb, mida vaja. Kui ta on lõbus inimene, võib õde temaga naljatada, kui noor ja vallaline, siis kas või flirtida. Ja kui ongi vana, siis enese eest hoolitseb ta ikka ise.

Mina olen aga raske haige ja minuga näeb personal hullusti vaeva.

Õpin haigla töötajaid tundma nende tegude kaudu. Kui on valves väike, lõbus ja trullakas õde Karin, siis võin olla rahulik, kõik saab tehtud õigel ajal ilma pahura torinata. Aga mehed, kes püüavad palatis suitsetada, siunavad teda, põetajad pole ka rahul – õde Karin on nõudlik.

Õde Karinit hindavad rasked haiged ja arstid. Sageli kutsutakse teda operatsioonide juurde, ta teeb hästi veenisüste. Liigub kuuldus, et õde pidavat varsti abielluma, aga kui me küsime: „Õde, kuidas teil eile vedas?” vastab ta:

„Nii kui koju jõudsin, kohe magama,” ja naerab valgete hammaste särades.

Õhtuti tuleb valvesse õde Virve, kellega läksime kohe esimesel päeval raksu. Tollal lamas palatis üliõpilane Palm. Õde Virve peatus tihti tema voodijalutsis ning aina rääkis ja rääkis.

„Ega te vist pikk mees ole. Vaat kus siin oli üks kutt, ei mahtunud voodisse ära, jalad põlvist saadik pulkade vahelt väljas.”

Üliõpilane vaikis ja naeratas.

„Ärge valetage, et te pikk olete?”

„Sada seitsekümmend kaheksa sentimeetrit.”

Õde Virve oli ise ka suur ja jäi vist vastusega rahule. Igatahes läks ilma sissejuhatuseta teisele teemale.

„Teate, mis laulu ma eile kuulsin?” Õde taganes paar sammu, toetus vastu seina. „Ah-ah,” naeris.

„Kust te saategi teada, ma alles eile kuulsin.” Ja õde loeb ette linnas leviva kahemõttelise salmi.

„Hm,” muigan, „täna on meil luuleõhtu.”

Oligi. Õde luges meile veel mitu luuletust. Kõige rohkem meeldivat talle Gustav Suitsu „Kerkokell”. Ja õde kandis selle meile peast soravalt ette.

Nii vaikselt koduküla talo,

kui undse Vooremäe pääl.

Teed kabelihe üle palo

lää lõunevahel lämmäl sääl.

Oh kuule, kerkokellä lüvväs,

see lööja om so oma lell!

Heng niikui taiva poole püvväs,

Nii rasselt kaibap, ikkep kell.

Om asja ilman imelise,

teed toda käven mõtli ma:

sääl saatva kooljat peijelise,

siin jooksva latse lustiga!

- - - - - - - - - - - - - - - - - -

-Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? –

ei löö vist enämb oma lell!

Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs –

oh kerkokell, oh kerkokell!

„Kas es olle illos?” küsis võru keeles, kuigi mitte minult.

Õe jutt lühikestest meestest oli mind ärritanud. Kuulusin lühikeste kilda, kuid ei pidanud end seepärast pikkadest kehvemaks. Jäin imetlema Virve musti juukseid ja elevil olekut. Õde märkas minu ainitist pilku.

„Poiss, mis sa vahid?”

„Teid.”

„Nii ei ole viisakas vaadata.”

„Te räägite nii huvitavalt setu murret.”

Õde sai pahaseks. „Häbemata poiss, ega Võru ole Setu.”

„Igatahes on nende vahe väike,” ütlesin, „ja setud on samasugused inimesed kui kõik teised.”

Aga õde oli ikka pahane.

„Õel poiss olete,” ütles.

Vahel tuli õde Virve ka päeval.

„Noh, kuidas te elate?”

Üliõpilane pomises midagi haiglapäevade üksluisusest.

„Oi, kuidas ma neid naaberpalati mehi sõimasin. Küll nad mu käest said,” rääkis õde Virve lõbusalt, rahulolu säramas silmis, näos ja figuuris.

„Mul ei ole üldse aega, jookse nii, et seda nägu oled,” seletas ja seisis rahulikult edasi. Viimaks siiski lahkus, arst ootavat.

„Aidaa!” viipas ukselt. „Elage hästi!”

„Ärge meid unustage,” hüüdis üliõpilane talle järele.

Kord tuli meil juttu häbenemisest.

„Inimese juures pole midagi häbeneda,” arvas õde. „Ja haige ei olegi nagu mees- või naissoost, ta on lihtsalt haige.”

Miks sa siis Palmi juures käid, mõtlesin.

„Paljalt naiste ees on ikka piinlik küll,” arvas üliõpilane.

„Mina oma keha ei häbene,” vastas õde.

„Teie olete naine,” lausus üliõpilane.

Varsti kirjutati Palm välja ja ma nägin Virvet alles oma kriisiööl. Aga see oli hoopis teistsugune õde Virve – kaastundlik, südamlik.

„Oh sa vaeseke… kullake,” kordas, askeldades minu ümber. „Neelame need pulbrikesed alla. Nüüd teeme süsti, siis saab poisu ruttu terveks,” rääkis ta hellalt, kasutades lastekeelt.

Tollest õhtust ootan tema valvekordi. Mind nimetab ta nüüd pisipojaks või poisuks, kuigi mulle see hästi ei meeldi. Mis pisipoja ma enam, ajan juba nädalas korra habet.

Mind pööratakse iga kolme tunni tagant. Valitseb veendumus, et siis ei teki lamatisi. Et mind kergem tõsta oleks, pean hoidma tõstjal piha ümbert kinni.

„Hoia hästi tugevasti,” kästakse alati.

„Vaata, kui maiad nad on noore poisi kallistuste järele,” märgib sanitar.

Miks ta nii ütleb? Pärast neid sõnu lõdvendan haaret.

„Kõvemini, kõvemini!” kästakse.

Aga mina hoian kõvasti ainult õde Virvet. Tal on pehmed lopsakad rinnad, vahel toetan neile nagu kogemata oma lõua.

„Nurme, ma lasen teid lahti,” ähvardab.

„Kas oli valus?”

„Oli valus jah,” vastab, rõhutades iga sõna.

„Õekene, ma kogemata.”

Aga juba olengi teisel küljel.

„Aitäh!” ütlen.

„Küll see poiss oli algul õel,” lausub õde sanitarile.

„Aga nüüd?”

„Nüüd enam ei ole,” ütleb õde ja annab plaksu minu paljale tagumikule. Mulle pole pükse antud. Särk on selja tagant nööritav, kuid neid paelu ei sõlmita kinni. Häbenen hirmsasti oma alastust, kuid õele teeb see ainult nalja. Meelega käitub ta minuga, nagu oleksin tita. Ja tita kasutab olukorda, teeb tädile kalli-kalli ning teinekord surub pehme habemetüükaga põse vastu õe põske.

See on mäng, mida võib mängida mõne korra, aga mitte pidevalt. Mänguga on sama lugu nagu naljaga – esimesel korral on lõbus, kolmandal jätab ükskõikseks, neljandal tüütab ja aina korratuna ajab marru.

Õde Karin ja Virve on minu lemmikud. Ülejäänud õed ja sanitarid on lihtsalt meeldivad inimesed, välja arvatud sanitar Meida. Meida on vaenlane.

Hommikul koristamise ajal põrutab ta põrandaharjaga vastu voodijalgu. Iga põrutus kajab minus valuna vastu. Nuriseda on kasutu. Selleks ajaks on ta jõudnud järgmise koikuni ja kolistab seal. Hiljem hakkab Meida öökappe kontrollima. Tegelikult on see õe töö, kuid pärast külalistepäeva soovib Meida õde abistada. Mul on sahtlis ema toodud õunad.

„Oi kui ilusad,” kiidab. „Kust neid küll nii hilja saadakse?” Meida hääl on hele ja suhkrumagus, seda saab mõista ainult ühtepidi.

„Maitske!” pakun.

„Oi, aitäh,” teeb, nagu oleks üllatunud. „Jah, väga head, küll on mahlased,” kiidab, imal naeratus näol.

Aga veebruarikuised Liivi sibulõunad pole sugugi mahlased. Nad on jahused nagu keedetud kartulid ja peaaegu maitsetud.

Siis näeb meetopsi. Ema oli toonud mulle plekkpurgi täie linnumagusat, nagu vanaisal oli tavaks ütelda.

„Mis sul seal sees on?”

„Mesi.”

Meida soovib selles oma silmaga veenduda ning juba ta kangutab kaant. Küüntega ei jaksa, võtab noa.

„Mis seal vaadata, mesi on mesi,” ütlen kannatamatult.

Meida, kes kaane juba pealt võtnud, nuusutab mett.

„Kas ema peab mesilasi?” pärib.

„Jah,” vastan lühidalt ja külmalt. Ei hakka talle seletama, et tegelikult on mesinik vanaisa.

„Hea, kui omal on mesipuud, seda poemett kohe ei usu osta. Tea, mida nad sinna sisse panevad.”

Ma ei vasta, pööran näo kõrvale ja püüan jääda rahulikuks.

Meida jätkab inventuuri. Pean talle pakkuma veel kompvekke ja selle peale kuulma, kui hea ema mul on. Rahakoti jätab ta rahule ja raamatud teda ei huvita. Hea seegi.

Loodan, et täna aitab ta mind pöörata ilma oma hariliku „Oh, kui raske. Suur poiss ja ise ei saa. Tõsta siin oma naba paigast, kes paigale paneb. Mis sa mulle maksad?”

Ta teeb võib-olla nalja, kuid ma olen neid sõnu juba kümneid kordi kuulnud. Samal ajal ei tule ühtegi etteheidet üle õe huulte, kes on sanitarist väiksem ja kaks korda kergem.

Kui Meida töötab, on halb päev. Lõppude lõpuks saab kõik tehtud, kuid see toimub torina saatel, läbi vimma, mis rikub haigetel tuju.

Kord palusin Meidat: „Olge hea, tehke purk lahti!”

Olin alles nõrk, liigutasin vaevu käsi, aga konservipurkidel on tugevasti peale pressitud plekk-kaaned.

„Sahtlis on avaja,” pakkusin.

„Ei hakka mina oma käsi lõhkuma,” vastas Meida ja lahkus palatist.

Siis olin ma vihane. Hiljem olen suutnud oma tundeid talitseda.

Õues on veebruarikuu. Lume külm valgus peegeldub laest. Palat on hall ja elu üksluine. Vaatan sageli ukse poole: täna tuleb ehk ema. Tahan tabada ukse avamise ja ema nähtavale ilmumise hetke.

Aga ikka tulevad võõrad või ei tule üldse kedagi. Ma väsin ja vaatan kõrvale ja siis seisabki ema uksel. Sammub minu poole, jõuab voodini. Nüüd me naeratame teineteisele.

„Võta!” ütleb.

„Mis see on?”

„Võta, võta!” kordab ema ja poetab mulle pihku väikese külma, juba sulama hakanud lumepalli.

„Laiskled siin talve maha ja lund ei näegi,” naljatab.

„Sadavat lund näen,” vastan tõsiselt.

Ema käib nüüd harva, korra üle paari nädala, sest rohkemaks ei jätku tal aega. Kodus peavad teda kinni loomad. Ja minuga on kõik vanaviisi. Ema teab seda, aga ikka jääb tema esimeseks küsimuseks, kui ta tuleb:

„Juhan, mis uudist?”

Nüüd pean rääkima oma tervisest. Kuid mida, kui paranemist pole?

„Tundlikkust tuli ehk juurde,” vastan.

„Miks ehk?” küsib ema.

„Sellepärast, et ma pole päris kindel, seda on nii vähe.”

„Täna käisin sinu arsti jutul. Ütles, et nemad loodavad. Pahandas, miks sa nii hilja ravile tulid.”

„See on nende moodi. Aga ma ei tulnud hilja,” vastan.

Ema teeb, nagu nuuskaks nina ja samal ajal pühib pisaraid.

Mulle ei meeldi, kui memm nutab. See teeb mind nii viletsaks, sisendab lootusetust. Kuid mina tahan loota, tahan olla tugev. Ema aimab seda ja püüab pisaratest hoiduda. Kui aga ei suuda, siis peidab veekalkvel silmi.

Ta loodab, et ma kevadeks paranen. Mina loodan sedasama.

Hommikusel visiidil oli sõbralikult naeratav doktorgi märkinud: „Nurme, teil oleks aeg terveks saada.”

Oleks küll. See on minu esimene mõte hommikul ärgates ja viimane õhtul enne uinumist. Kuid jalad ei hooli minu soovidest ja tahtmistest. Nemad elavad oma elu. Seljaajust lähtuvad käsud tõmbavad jalgu vahel kõveraks, lükkavad sirgu, väristavad, kisuvad krampi. Minu sõna jalad ei kuula. Minu tahtele ei allu ka põis. Pärast operatsiooni jäi kusi hoopis kinni, siis tühjendati põit kateetriga. Kõõritasin alati hirmunult, ega kateeter liiga jäme ole. Järgnes põieloputus furatseliini- või kaaliumpermanganaadi lahusega. Nelja päeva tagant teeb sanitar mulle klistiiri ja tühjendab käega minu pärasoolt – muidu jääks kõik, mis ma söön, kõhtu pidama. Protseduurid ei tee valu, ma ei tunne alakeha, küll aga on alandavad. Mul on kõigi tervete inimeste ees häbi. Suur mees, aga ei saa isegi sittuda. Ka suurvisiidi ajal tunnen piinlikkust. Miks ma ei täida nende ootusi ega näita paranemismärke?

Vahel tahaksin olla hästi kaugel, kus mind keegi ei tunne, olla seal niikaua, kuni paranen. Aga kui ei parane, siis jäädagi igaveseks võõrsile.

Nii olen ma mõelnud, kuid samal ajal tunnen heameelt, kui ema mind vaatama tuleb. Vist ei tea ma isegi, mis mulle on hea ja mida ma õieti tahan.

Kas ma oleksin aasta tagasi võinud arvata, et tuleb aeg, mil ma loen raamatuid selleks, et unustada, et mulle pole niivõrd tähtis raamatu sisu, kuivõrd köite paksus. Paksust raamatust jätkub kauemaks. Ma loen päevad läbi, kuigi talveilmad on hämarad ja pirnid laes tuhmid. Mu silmad valutavad, kuid ma pean lugema, sest ainult nii on elu väljakannatatav. Loen, et põgeneda iseenda mõtete eest. Taoti see õnnestub ja ma ei kuule sisemist hädakella – poiss, sa oled halvatud ja võib-olla jäädki sandiks.

Hommikupoolsete ööde suigatustes näen sageli, et ma proovin liigutada jalgu ja need liiguvad. Imestan, ei julge uskuda. Proovin veel. Jah, tõesti liiguvad. Rõõm nöörib kõri. Vajun sügavasse rahulikku unne. Kui ma hommikul ärkan, selgub, et minu päevade kannatamatu ootus oli täitunud ainult unenäos.

Nädalas korra tuleb auväärne, kindla ülesehitusega rongkäik – suurvisiit. Kõige ees sammub professor Ernst Raudam, siis osakonnajuhataja, palatiarst, eelviimane on vanemõde ja viimane palatiõde. Kitsukeses palatis on lubatud järjekorra mõningane segiminek. Aga sisenemine ja väljumine toimub korra järgi, mis on kindel nagu seadus, sama kindel kui professori esimene sõna:

„Jõudu!”

Aeglaselt liigub rongkäik, peatudes iga voodi juures. Palatiarst loeb ette haigusloo. Kõlavad ladinakeelsed terminid. Näod on tõsised, hääled vaiksed ja mõjukad. Siis räägib professor ja teda mõistetakse poolelt sõnalt. Haige kuulab ja vaikib, kuni professor tema poole pöördub.

„Kas kaevata on?”

„Ei ole.”

„Tähendab, olete ravi ja kohtlemisega rahul?”

„Rahul, rahul.”

Selline on paraneva haige vastus, keda lastakse peatselt koju. Ja arstid muhelevad, palat muutub avaramaks ja valgemaks.

Uustulnukaga on jutuajamine pikem juhul, kui ta rääkida suudab. Teinekord istub professor koguni tema voodiäärele, kuulab stetoskoobiga südant ja kopse, palpeerib. Aeglaselt liigub rongkäik. Vahele ei jäeta kedagi.

„Kas tundmine tuleb?” küsib professor ja mudib läbi teki minu juba kõhetuma hakanud jalgu.

„Kust ma katsun?” alustab vastust ootamata testi, mis on mulle pähe kulunud nagu luuletus.

Paari sõnaga seletab palatiarst olukorda. Palat on jälle tavapäraselt hämar, arstide näod tõsised ja ilmetud.

„Natuke ehk tuleb,” vastan tasa, sest silmanähtavatest edusammudest mul rääkida pole.

Vaatan professori sügavate vagudega tarka näkku. Seda nägu on vorminud teadmised ja inimeste kannatused. Professori ilmes on arusaamist ja lohutust, aga ka ebakindlust. Liiga palju valu, kannatusi ja surma on näinud need silmad.

„Ootame.” Professor naeratab julgustavalt, aga pilgus oleks nagu haletsus. Ta ei luba midagi. Ja medtöötajate pingerida, nagu ütles üliõpilane Palm, liigub edasi.

Närune tunne on, pagana närune. Ma ei kuula, mida räägitakse kaashaigetele. Meenub professori kummaline naeratus ja uuriv pilk ühele vanale mehele, kes mõne aja eest lamas kõrvalvoodis.

„Miks ta teda niimoodi uurib,” mõtlesin siis. Mäletan hästi vanapapi tulekut. Neli naist tõstsid raske keha haigevankrilt ettevaatlikult voodisse. Vana lamas algul rahulikult, uuris vaid silmadega ümbrust. Nägi mind lugemas ja tundis huvi, mis raamat mul käsil on.

Vastasin.

„Tean küll. Ma olin ka kange lugeja. Vahel ei pannud terve öö raamatut käest. Eit ikka pahandas, et raiskan palju elektrit. Kahjuks nüüd enam ei saa.”

Vanapapi oli jäänud metsatööl puu alla ning ega ta palju rohkem kui pead liigutada suutnudki.

„Saate terveks, eks siis jälle,” lohutasin.

„Ei mina enam parane. Siin ilmas küllalt elatud,” vastas rahulikult.

„Inimese normaalne eluiga pidavat olema sada viiskümmend aastat,” vastasin raamatutarkusega.

Ehmatav oli kuulda, et inimene omale surma ette kuulutas.

Vahepeal oli vana mees uinunud. Lühikesed kiired hingetõmbed andsid tunnistust tõusvast palavikust. Papi roostekarva, sügavate kortsudega nägu punetas õrnalt. Laia haiglasärgi varrukas oli üles nihkunud, paljastades haruldaselt valge tüseda käsivarre, mille kahvatus oli näole teravaks kontrastiks. Näoga sama karva oli suur krobeline töömeherusikas, mis lebas abitult, sõrmed poolkonksus, voodiserval.

Tütar tuli väljaspool külastusaega isa vaatama.

„Sina, Liidi!” naeratas vana mees ja rõõmus heldimus valgustas korraks kortsunud nägu. „Minu elu on läbi,” lisas siis kiretult.

„Ega sa ometi surema hakka?” kohkus tütar. „Papakene, papakene, ära sure veel ära,” palus nuttes.

Aga isa ei vastanud enam, ta oli naeratanud oma viimse naeratuse, öelnud viimased sõnad. Algas agoonia.

Nüüd mõistsin professori pilku. Tema teadis, aga võis vaid nukralt naeratada, ainult silmad reetsid tõtt, kuid siis ei osanud ma professori pilku lugeda.

Mida ütlesid professori silmad mulle?

Ma ei oodanud neid. Ma olin unustanud eksamisessiooni ja eksamid, või õigemini, ma ei aimanud, kuidas võiks tehnikumi eksamisessioon seostuda minuga. Aga järsku seisid nad, meie kursuse poisid ja tüdrukud, minu voodi ümber. Kõik terved, tugevad ja lõbusad. Pärast talviseid eksameid tuleb ju vaheaeg, olin selle unustanud. Ja siis sõidavad kõik koju. Enamiku tee läheb läbi Tartu.

Kui nad uksest sisse astusid, tuli mulle see korraga meelde.

Surume kätt. Poisid, valged kitlid hooletult õlgadele heidetud, jäävad seisma voodijalutsisse. Tüdrukud tulevad lähemale, otse minu kõrvale. Küll nad on ilusad! Kuidas ma seda koolis ei märganud?

„Kuidas sul läheb?”

Paari sõnaga seletan olukorra.

„Aga sa saad ju terveks,” on klassiõed kindlad.

„Räägime koolist,” palun.

Ja juba nad sädistavad.

„Ants pani eksamiks viiekopikalise talla alla, aga sai ikka kolme.”

Instinktiivselt vaatan Antsu poole.

„Kuula nüüd tüdrukute juttu,” kehitab pinginaaber õlgu.

„Anti otsis abi meditsiinist, enne keemia eksamit jõi ära pool pudelit palderjani,” märgib keegi.

Poisid meenutavad kursustevahelisi võrkpallivõistlusi, tüdrukud isetegevust. Aasime. Naerame. Ja siis peavad nad minema. Viipavad veel ukselt: „Saa ruttu terveks!”

Ma ei ole kurb. Nende ületulvavast elujõust ja reipusest jäi midagi minusse. Imestama pani vaid see, et nad olid täpselt samasugused nagu paari kuu eest, samal ajal kui minus polnud enam peaaegu midagi endist. Veel kord meenutan neid kõiki. Iga kleit, kuub, nende liigutused ja näoilmed on nagu vermitud mu ajju. Meelde tulevad teisedki, kes siin ei käinud. Rändan mõtetega möödunud kevadesse.

Kõigepealt tungib koridorist poiste magamistubadesse luust ja lihast läbi lõikav vile, seejärel kõlab täiest kõrist vallanduv tuttav hääl: „Unimütsid, maast lahti! Võimlema!”

Ja magala lööb kihama. Õppurid hüppavad voodist, tõmbavad kiiruga riided selga – uljamad jätavad ülakeha paljaks –, haaravad käterätiku, seebi, hambapasta ja -harja ning kiirustavad koridori, kust tormavad trobikonnas trepist alla ja võtavad tehnikumi peahoone ees laial liivasel sõiduteel korratult viirgu. Nüüd võib hetke püstijalu tukkuda, seni kuni reibas internaadivanem viimased unehämus mehehakatised voodist välja kangutab ja juhtimisohjad ka õues enda kätte haarab. Hommikvõimlemine lõpeb alati sörkjooksuga tehnikumi pargis. Edasi on igaühel voli tegutseda oma äranägemise järgi. Ent tegelikult ei erine järgnev mitte millegi poolest käsutäitmisest. Alanud päev määrab ise kindlaks kõik toimingud.

Raudselt allutab õpilased oma vääramatule rütmile tehnikumi söökla, mis töötab ka pühapäevadel, riigipühadel ja koolivaheaegadel. Kolm korda päevas, päev päeva kõrval kogub ta õpilaspere oma kõrvuti asetsevate pikkade, üle kogu ruumi ulatuvate laudade taha, mille ääres on niisama pikad pingid, kuhu istudes tuleb jälgida, et kohti vahel tühjaks ei jääks, sest muidu ei mahu koolipere korraga keha kinnitama. Lauast tõustakse, kui kõik on söömise lõpetanud. Kui aga laudkonda on juhtunud mõni isukas ja pika toimega toidupruukija, kes tõstab ette veel siis, kui teistel juba kõhud täis, saab temast läbematute lauakaaslaste pilkude, peagi ka tögavate torgete märklaud. Trotsliku meelelaadiga pikaldane kõhuori laseb nüüd hammastel veelgi aeglasemalt käia. Nimme. Karistuseks tõukab laudkond pikatoimelise liikme oma rüpest välja, tõuseb kui üks mees püsti ja lahkub.

Keha kinnitatud, jooksen kord ühte, kord kahte trepiastet vahele jättes magamistuppa, mis on ühtlasi ka elutuba, kahman õpinguraamatu ja tõttan alumisele korrusele tagasi, hüpates nüüd üle kolme-nelja astme. Tehnikumipoiste meelest on trepp tüütu konstruktsioon, mis ühendab esimese korruse õppeklasse teise korruse magamistubadega, ühenduskäik, mis pole kunagi mitte ühegi ettevõtmise koht. Seepärast tõustakse trepist üles ja laskutakse alla nõnda kiiresti, kui jalad kannavad.

Esimese korruse trepikojast vana mõisahäärberit pikuti läbivasse hämarasse koridori astunud, näen kohe, et kaks usinat tüdrukut on kursuseruumi ukse taga juba eksamijärjekorra sisse võtnud. Kergitan seda nähes veidi imestunult kulme, kuid naeratan siiski rahulolevalt. Botaanikaõpetaja kutsub korraga sisse viis õpilast. Kui eksamiks ettevalmistamise aeg kasutama jätta, pääsen esimesena vastama.

Pärast viie peale sooritatud eksamit – botaanika on minu lemmikaine – lippan ülevas meeleolus kööki, kus seletan, et ei saa lõunale tulla ja palun võileiva kaasa anda.

Fantastilise ümbermõõduga kokatädi, kes avatud akna all, soojast pliidist võimalikult kaugel jalgu puhkab, nii umbmäärane teave ei rahulda.

„Alevisse saabusid Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia- ja Botaanikainstituudi botaanikud. Eile käisin maad kuulamas. Lähen nendega koos taimi korjama. Käskisid suupoolise kaasa võtta, nad tegevat pikki päevi,” seletan, vaadates ainiti kokatädi roosade siledate põskedega ümmargusse näkku.

„Kõhumuredest käib meie võim üle,” arvab tädi ja vinnab oma võimsa keha raskelt püsti. Tatsanud kuuldavalt hingeldades köögilaua äärde, lõikab üle leiva neli kääru, nihutab lauaotsalt lähemale kausi keedetud sealihaga, asetab kaks paraja paksusega pekiviilu leivakannikatele ja raputab noaotsaga soola peale. Ülejäänud käärudele määrib paksult tehnikumiköögi tavarooga – lihapasteeti, millesse vajutab sibularattad. Siis keerab leivaviilud puhtasse paberisse ja surub toidupaki mulle pihku.

Botaanikud on tellinud veoauto, mille kastis sõidame Värskasse. Niisuguseid puhtaid liivikuid ja heledaid männimetsi pole ma varem näinud. Puude all torkavad silma valevad samblikusaared, rohelised samblavaibad, pohlavarred ja harvad kõrreliste puhmad. Männimetsaalune liigirikkusega ei hiilga. Õhtul tuleb sama veoauto ekspeditsioonile kokkulepitud kohta vastu.

Silmitsen hämmeldunult oma kergeid jalavarje, mis veel hommikul olid olnud terved, kuid nüüd, pealsed viledaks kulunud, püsivad vaevu jalas.

„Jah, rohi sööb jalanõusid. Metsa tuleb tulla tanksaabastega,” märgib neljakümnendates naine, kelle rühmas olin Värska liivaküngastel ja soistel järvekallastel mütanud.

Päevad on üksluised, aga mööduvad ruttu. Toidukorrad, arsti visiit, protseduurid hakivad ja kulutavad aega. Ajalehed reserveerivad endale paar tundi. Märkamatult saabub õhtu, öö ja jälle uus hommik.

Vahel tormab sisse minu esimene raviarst Tikk. Ta juhendab üliõpilasi, tal on ruttav jutt, väga liikuvad käed ja ikka on tal tuli takus.

„Kuidas teil läheb?”

Tahaksin vastata, seletada oma olukorda, küsida tema arvamust. Aga doktor räägib juba üliõpilastega.

„Siin näete seljaaju vigastuse korral tekkivaid patoloogilisi reflekse.”

Ja minule: „Me vaatame teie jalgu.”

Tõmbab teki pealt.

„Noh julgemini, julgemini! Kes tahab proovida?” õhutab praktikante.

Mõni söakam astub ligi, tõstab minu jalgu, käsitseb ebakindlate liigutustega kummihaamrit.

Doktor Tikk seisab, käed kitlitaskus, ja ootab läbematult.

Teinekord tulevad üliõpilased iseseisvalt. Ikka kaks-kolm poissi või tüdrukut, ikka ainult poisid või tüdrukud korraga.

„Kui te pahaks ei pane, me vaataksime teie jalgu.”

Nüüd on nende käitumine kindlam, aga siiski ettevaatlik. Ainuke, mis mind tüütab, on küsimused, ikka ja jälle needsamad. Kuidas ma haigestusin? Missugused olid esimesed sümptomid?

Aga praktikantidele on kõik huvitav. Raamatus kirjutatakse Babinski refleksist (refleks on organismi tahtetu vastureaktsioon ärritusele) ja mul on see positiivne. Neile on räägitud Puusepa refleksist ja minu väike varvas, kui nõelaga mööda jalatalda libistada, teeb täpselt ettenähtud liigutuse.

Ühel hommikul pannakse mind raamile.

„Kuhu nüüd?”

„Auditooriumi.”

„Auditooriumi?” imestan. Siis taipan: „Ma ei taha.”

Kuid minu mannetu protestikatse vaibub tegutsemisse. Varsti ootan auditooriumi ukse taga. Haigekäru on kipakas. Ettevaatlikult pööran pead, vaatan ringi: pikk koridor, valge-punasekirju kiviparkett, kahel pool klaassiltidega uksed, palatid on tähistatud numbritega, kabinetid sõnadega. Harva liigub koridoris mõni valges kitlis naine, mehi pole näha.

Siis avaneb auditooriumi uks.

„Õde, palun lükake haige sisse!”

Kissitan silmi, ruum on suur ja üliõpilasi täis. Seintel ripuvad tabelid, joonised, skeemid.

Ah siis selline näeb välja selgroog ja need valged on vist närvid. Teen oletusi, missugused on rindkere kolmas kuni viies lüli.

Professor räägib seljaaju automatismist.

Vaatan saali. Seal istuvad üleriieteta inimesed. Nad on ainult natuke vanemad kui mina. Esimeses reas märkan tütarlast – jalg üle põlve, ilme keskendunud, kirjutab ta konspekti. Neiul on noore arsti nägu.

Professor võtab teki minu jalgadelt: need on kõhetud, valged ja karvased.

Ma ei vaata enam auditooriumi poole, teen ilmetu näo, silmad muutuvad iseenesest tuimaks ja ükskõikseks – ma olen eksponaat, nagu need joonised seintel. Ainult mul on jalgades refleksid. Neid huvitavad refleksid.

Hea, et mulle ei esitata küsimusi. Mul on häbi, ma olen eksponaat ja eksponaadid ei räägi.

Öeldakse, et inimestele meeldib olla tähelepanu keskpunkt. Imelik?!

Operatsioonist on möödunud juba kolm kuud.

„Kaua mul läheb?” küsin hommikuse visiidi ajal. „Kaua te ootate?”

„Me ootame kogu aeg. Loodame kas või terve elu,” vastab doktor Saar leebelt.

Tahaksin talle öelda, et mind ei rahulda selline vastus. See pole üldse mingi vastus. Mina ei saa oodata terve elu. Minu elu läheb ju untsu, tahaksin karjuda, kuid pakun vaid ebakindlalt:

„Kui teha veel üks operatsioon…”

Doktor naeratab väsinult: „Operatsioonil puudub mõte.”

„Miks te mind üldse opereerisite?” küsin vaikselt.

Nüüd ma tean, mida oli tähendanud jutt ebaõnnestumisest. See tähendas, et kogu minu maailm saab piirduma voodi ja palatilaega, et raamatud saavad unustuseallikaks ja mina ise, peaaegu täiskasvanud mees, hakkan sõltuma teistest inimestest nagu rinnalaps.

Ja mina olin arvanud, et heidan hinge!

„Sinu haigus oleks arenenud halvatuseni,” tungib doktori hääl minuni. „Operatsiooniga eemaldasime kompressiooni tekitanud paksenenud koed, vabastasime seljaajukanali. Teine operatsioon näitas, et selle koha pealt on nüüd kõik korras.”

„Miks ma siis ei parane?”

„Sinu seljaajju tekkis operatsioonijärgselt verevalum. Nüüd on see ammu imendunud ja meil ei jää muud üle, kui oodata.”

Ma ootan ju, iga päev muud ei tee, kui ootan. Aga kui see on asjatu? Kui ma ei saagi terveks? Kas nii tasub elada?

„Närvid taastuvad väga aeglaselt,” ütleb doktor ja jätkab visiiti.

Aga mina ei suuda enam lugeda. Ma ei taha enam mitte midagi teha. Minu peale langeb nagu lämmatav pilv. Kogu maailm jääb selle paksu hämuse laama taha, kust minuni jõuab moonutatud hägune valgus, kostavad summutatud hääled.

Olen täiesti üksi.

Kui raske on mure! See rõhub, kuid puhata pole kuskil, murekoormat ei saa seljast heita, et hinge tõmmata, jõudu koguda. Unetult venib öö.

Ma olevat kannatlik haige.

Hommikul toovad nad mulle süüa ja ma söön. Nad räägivad minuga ja ma vastan, sest mind on õpetatud olema viisakas. Nad küsivad, miks ma olen nii tõsine, ega jää vastust ootama, sest ma olen liiga morn.

Vaatan kuivade silmadega enese ette. Mu hing valutab, kuid ma ei nuta. Miks ma ei saa nutta? Mul on ju lõpmata valus. Ma tahaksin nuuksuda, valada pisaraid, siis oleks ehk kergem, kuid mu silmad jäävad kuivaks.

Olen surmani väsinud. Ühel õhtul uinun magama.

Hommikul märkan, et päike paistab. Pööramise ajal võtan tugevasti õde Karini ümbert kinni. Õde ei pahanda. Korrastab voodi ja siis lükkab akna lahti.

„Räästad tilguvad, varsti tuleb kevad,” ütleb ta.

Lõikusest on möödunud kolm kuud. Närvirakud võivat taastuda pärast kuut kuud, aastat. Võib-olla paranen alles kahe aasta pärast? Mis on kolm kuud, võrreldes kas või aastaga?

Ma jaksan jälle naerda.

Inimesele on antud võime uskuda ja loota. Vahel tundub, et veel natuke, ja lootus kustub. Kuid lootus ei kustu, ta on perpetuum mobile, kui vaja, ammutab jõudu mitte millestki. Ta on nagu rohi. Talla teda, ta ajab end sirgu, niida teda, ta kasvab juure pealt edasi. Miski ei toida lootust, aga ta ei sure.

Tegin huvitava avastuse. Õde Vallimägi, kes mind masseerib, on usklik. Olen uudishimulik ja tahan piiluda uskliku hinge, mis võrdub vist pilguheiduga möödunud sajandisse.

Ettevaatlikult, ääri-veeri alustan juttu. Minu kartused osutuvad asjatuks. Mutike, kes läheneb seitsmekümnele, vestleb meeleldi usust ja maailmast.

„Ma kohe ei suuda neid noori arste pidada läbinisti haritud inimesteks, religioonist ei tea nad midagi,” räägib ta veendunult. „Minu meelest ei saa ilma piiblit tundmata olla kõrgharitud.”

„Huvitav. Mina arvan otse vastupidi.”

„Praegu arvatakse jah nii,” nõustub ta.

Hoolikalt, lihas lihase haaval masseerib ta minu tuimi jalgu.

Ma ei taha vanakest ümber kasvatada ega pahandada.

„Mina olen kirikus käinud ekskursioonil, piiblit pole lugenud. Olen kuulnud vaid, et paradiis olevat taevas ja põrgu maa sees…” alustan.

„Kes teile seda ütles?” katkestab mind õde.

„Lugesin vist kuskilt.”

„Piiblis pole öeldud, kus asub põrgu. Maa sees igatahes mitte.”

„Tohoh, aga kus siis?” Olen tõeliselt hämmeldunud.

„Me ei tea seda. Kosmos on suur. Väävlis keetmise juttu ära ka usu. Jumala halastusel pole piiri. Tema ei taha kedagi igavesti piinata,” selgitab õde.

„Kuhu siis patused lähevad?”

„Patused surevad ära. Nende kohta ei kehti ülestõusmine…”

„ …samuti nagu uskmatute kohta,” täiendan.

„Uskmatute kohta ka,” noogutab õde, kelle käed liiguvad osavalt ja kergelt. Palju aastaid on ta masseerijana leiba teeninud.

„Aga kui uskmatu pole pattu teinud?” küsin.

„Uskmatus on iseenesest patt,” on vanake kindel.

„See on vist see kõige suurem patt,” oletan. „Miks muidu jumal mind nõnda karistas. Muud suuremat pattu pole ma enda arvates teinud.”

Vana naine ebaleb. Ta ei oska järsku midagi vastata. See karistus paistab vist temalegi liiga ränk.

Piilun kella. Ühe jala jaoks määratud kümme minutit on möödas. Läheb viieteistkümnes minut. Selline vestlus on tervisele kasulik.

„Jumala teed ja tahtmised on imelikud,” pakub masseerija viimaks.

Teisel päeval räägin talle evolutsiooniteooriast. Et umbes kolm miljardit aastat tagasi tekkis ürgmeres olend, kes suutis paljuneda, luua endasarnaseid. Kuid sisemiste ja väliste mõjurite toimel see alati täpselt ei õnnestunud. Tekkisid mutatsioonid. Looduslik valik jättis ellu vaid kasulike muudatustega olendid, täiustas ja mitmekesistas neid. Elusolendid hõivasid vee, maismaa ja õhuruumi. Umbes kahe miljoni aasta eest tekkisid inimese eellased. Uute looma- ja taimeliikide teke pole lakanud ka tänapäeval. Seda on vaid raske märgata, sest see toimub aeglaselt.

„Kuidas sa võid seda uskuda? Jumal lõi inimese oma näo järgi.” Vanake on siiralt imestunud. „Sa tahad viimati öelda, et veeuputust pole ka olnud?”

„Muidugi,” pahvatan.

Niisugune tõsiusklikkus teeb mind sõnatuks.

Puhkeme naerma. Oleme mõlemad hingepõhjani üllatunud.

„Ega inimene, kes pole uuesti sündinud, kel pole jumalaga sidet, saagi uskuda,” märgib vanake lõpuks mõistvalt.

„Kas teie olete ümber sündinud?”

„Olen. Tunnetan jumalat igal sammul. Usk annab mulle kindlust ja tuge,” vastab vana naine.

Ma ei püüa tema usku kõigutada. Las tal olla tema jumal ja arvaku ta pealegi, et Jehoova on teda kaitsnud, nagu ta ise põhjendab oma tugevat tervist ja pikka iga.

Minu meelest on ta end ise kõige rohkem hoidnud. Miks ta seda ei tunnista? Ta loeb kirjandust tervisliku toitumise kohta, järgib teadlaste liikumissoovitusi.

„Võta sa kinni, mis on õige. Minu noores põlves kästi süüa mune ja saia, nüüd öeldakse, et munakollane on vanainimesele kahjulik ja saia asemel söödagu leiba,” kaebab ta.

Lausun teadvalt: „Peab tarvitama küüslauku ja taimeõli.”

Vana naine nõustub ja heietab tõemeeli veel hulga aega toiduainete kahjulikkuse ja kasulikkuse üle, räägib oma maitseeelistustest ning lemmikroogadest. Siis tuleb talle meelde, et kaheteistkümnendas palatis on haige, kes oskab jutlustada ja lubab mehe minu juurde saata.

Õhtul tulebki pikk intelligentse näoilmega mees. Ta käib kahe karguga. Kuulduste järgi hakanud ta usklikuks pärast haigestumist. Mees oli nähtavasti võimekas, sest sai kiiresti jutlustajaks usulahus, mis ei tunnistanud kirikuid.

„Te olevat tahtnud minuga vestelda?”

„Kas õde Vallimägi saatis teid?”

„Õde palus mind teiega rääkida. Te olevat kaotanud hingerahu, kuid otsite seda.”

„Kas teie olete selle leidnud?” vastan küsimusega.

„Olen küll. Tõelise hingerahu võib meile anda vaid Jehoova-jumal,” räägib ta meeldiva rinnahäälega. „Inimelu on lühike, inimhinges palju õelust ja kurjust, kuni inimene pole leidnud jumalat.”

„Keskaja kirik piinas avalikult,” märgin.

„Kirik on põrguvürsti väljamõeldis. Suur jumal pole iialgi nõudnud, et tema teenimiseks ehitatakse võltskullast säravaid hooneid.”

Jutlustaja istub taburetil, ta on toetanud kargud voodile, halatitaskust paistab pruunis jõupaberis raamatu serv. Mehe hääl muutub kirglikuks.

„Inimesed lasksid õhku sputniku, nad lendavad kunagi Kuule, sest Jehoova on andnud neile mõistuse. Kuid isegi sputnik ei tekkinud iseenesest, selle valmistas inimene. Kuidas võib arvata, et maailm, võrratult keerukam, suurem ja täiuslikum, tekkis iseenesest? Ei, mitte midagi ei teki iseenesest, kõige taga seisab suur jumal, vaim, kes lõi mateeria, maailmad, inimese.”

Tahaksin vastu vaielda, kuid jutlustaja sõnadevool ei lase mul mõtteid koguda. Kuulan mehe sisendavat häält. Ta on nihkunud mulle lähemale, tema jutt voolab soravalt ja vabalt, on loogiline ja veenev.

„Ja meie arv suureneb, kirikud tühjenevad, inimesed tulevad meie juurde. Inimesel on raske ilma jumalata.”

„Inimesel on raske ilma teise inimeseta,” katkestan mehe sõnatulva. „Inimene vajab inimest,” sõnastan oma veendumuse.

Mind paneb imestama, miks suurele ja kõikvõimsale jumalale on nii tähtis, et armetu ja tühine inimeseloom ülistaks ja teeniks teda, palvetaks tema poole ja usuks temasse. Mind on koolis õpetatud, et usk on oopium, millest tuleb eemale hoida. Olin arvanud, et aastal 1958 on usklikud ehk ainult üksikud vanainimesed ning piiblisse tuleb suhtuda kui iidsete müütide kogusse, usklikule vaadata kui lapsele, kes usub muinasjuttu. Nüüdisaja inimesel on teaduslik maailmavaade.

Aga praegu istub mu voodi kõrval noor, oma tões veendunud mees, kellele ei tee midagi selgeks, kellel on kõigile küsimustele vastused varnast võtta.

„Inimene ei tea, mida ta räägib. Ta on suureline, võib pilgata ja mõnitada jumalat, unustada oma looja, aga enne surma tuleb jumal talle meelde,” räägib ta manitsevalt ja võtab taskust väikeseformaadilise pruunis paberis raamatu.

„Lugege, selles on näidatud, et teadus ja usk polegi nii teineteist välistavad.”

Jutlustaja asetab raamatu öökapile, seab kargud kaenla alla ja lahkub, vedades järele lastehalvatusest nõrku jalgu.

Haigus tegi temast uskliku. Mina olen raske haige. Kas ka potentsiaalne usklik?

Oo, jumal, isegi oma truud jüngrit ei tee sa terveks, mõtlen. Aga ei ütle midagi, sest haiget ei mõnitata tema haiguse pärast.

Kui surm silme ees, tuleb inimesele jumal meelde, väitis ta. Tõepoolest, olen ise kuulnud, kuidas valukarjete ja oiete vahel ägatakse: „Jumal, kus sa oled, miks lased sa mul nõnda piinelda.” Aga valud ei lakka, ainult morfiumisüst toob kergendust.

Lehitsen mulle jäetud raamatut. Vaat’ kust pärineb jumalamehe tarkus! Ent nüüd, mustvalgel, tundub see küündimatu ja naiivne. Kui lugeda, siis parem juba ehtsat piiblit.

Palun õde Vallimäel raamat tagastada.

„Ei veennud temagi sind?”

„Ega mina teda,” vastan. „Mina olen teaduse usku.”

Selleks oli ka põhjust. Minu silme all oli alanud kosmoseajastu. Enne minu haiglateekonda 4. oktoobril 1957 oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus lennutatud orbiidile esimene Maa tehiskaaslane, mis kaalus 83,6 kilogrammi. Hiljaaegu, 15. mail 1958, saadeti ümber Maa tiirlema juba kolmas, 1327-kilone kosmoselaev. Ajalehtedes käis arutelu, kuidas seda eesti keeles nimetada – sputnik, satelliit, maa tehiskaaslane, kosmoselaev.

Juba pikemat aega olen tahtnud masseerijalt küsida, mis ta arvab, kas ma saan terveks. Ikka on aga julgusest puudu tulnud. Vanake on usklik, tema ei valeta, ütleb oma aastate jooksul tehtud tähelepanekutele toetudes välja tõe. Meie mõtted ei pruugi kokku langeda. Kardan tema suust kuulda karmi tõdemust, et ma ei tõuse enam kunagi jalgadele. Muidugi ei usuks ma seda, eideke pole arst, tänapäeva meditsiini imelised võimalused on talle tundmatud. Minu hinge aga jääks torkima okas.

Kuulnud mu küsimust, laseb vanake kätel ja sõrmedel mu sääremarjal nobedamini käia.

„Jumal aitab sul paraneda. Ja kui sa ei parane, ei hülga jumal ega õed-vennad sind,” räägib ta viimaks sõnu valides.

Sellest päevast alates me enam usuasju ei puuduta. Räägime niisama. Maailmas on palju huvitavat. Ja mõnikord masseerib vanake mind ettenähtust kauem isegi ilma köitva jututeemata.

Mind viiakse haigevankriga verandale. Läbi aknaklaasi näen esimesi rohelisi naadilehti, võilille ja hiirekõrvus puid.

Talv on möödas ja ühes lumega kadus lootus kiiresti paraneda.

Hüvasti, tehnikum! Hüvasti, agronoomikutse! Ütlen seda rahulikult.

Minu jalad ei huvita enam arste. Järjest harvemini tehakse tuttavat nõelatesti.

Kevadisse taevasse on valus vaadata. Laotus on nii hele! Mis siis, kui ma päikesesse vaataksin?

Pärastlõunal viiakse mind tagasi palatisse. Õhtul mängin kui-mängu. Seda mängitakse üksipäini pärast tule kustutamist. Usun, et iga inimene on selle mängu kunagi enda jaoks avastanud ja seda mängides rännanud unelmate magusasse maailma.

Mäng on väga lihtne. Algab alati ühtemoodi, kui ma… ja siis on vabadus, kõik on võimalik, kõik on lubatud.

Täna mängin ma „Kui ma oleksin terve ja läheksin tagasi tehnikumi.”

Beež vihmamantel käsivarrel – ilm on palav – astun vana mõisahoone poole. Ma olen elevil ja uudishimulik. Kauplus, paberivabrik, paisjärv – need näevad välja nagu ennegi. Aga sellel teejupil ei olnud varem asfalti ja aiavärav on värskelt värvitud. Vanal pärnal on alles tuttav kuivanud oksaharu.

Ei tea, kus poisid peaksid olema? Muidugi praktikal. Küllap Ants, pinginaaber, meisterdab midagi puutöökojas. Nad ei oska aimatagi. Tulevad lõunalt, ja mina istun ühikatoas laua taga. Kujutan ette nende üllatunud nägusid.

Õhtul on saalis tants. Valjuhääldist tulevad tantsulood: „Suhkrutükk, sind armastan…”, „Dominoo, dominoo…” Mina tantsupõrandale ei kipu, jalad alles pikast lamamisest nõrgad. Seisan poiste keskel saaliuksel.

„Kus sa nii kaua olid?” pärib üks põgusalt tuttav vanema kursuse poiss.

„Haiglas.”

„Ah jaa. Räägiti, et sa olid halvatud.”

„Oh, see läks kähku üle.”

„Ja nüüd oled päris terve?”

„Nagu näed.”

„Lähme tantsima!”

„Sina mine. Mina vaatan esialgu pealt,” kostan.

Tuleb Silvi, küllap tundis, et ootan. Läheme vestibüüli.

Nüüd räägin pikemalt. Kahetsen, et ei jõua kursust koos nendega lõpetada.

„Peaasi, et sa tagasi oled,” arvab tüdruk.

„Kes soovis?” küsib palatiuksele ilmunud sanitar ja lülitab signaaltule välja.

„Mina palun siibrit!” ütleb mees minust kaks voodit edasi.

Alati peab ta seda öösel tegema, olen nördinud. Endale palun kallata klaasi värsket vett.

Kui-mängu on lihtne katkestada, aga seda on ka kerge jätkata. Varsti valitseb palatis vaikus.

Seisame kahekesi vestibüülis. Mina toetan õla vastu õlivärviga roheliseks värvitud seina, Silvi seisab kindlalt kahel jalal.

„Ma ei jõudnud veel pargis ringi vaadata. Kas seal on kõik vanaviisi?”

„Peaaegu, ainult rosaarium on uus.”

„Lähme vaatama!” pakun aralt.

Vestibüül on tühi, kõik on saalis. Punane õhtupäike valgustab Silvit, annab tema juustele pruunika varjundi, toob esile tedretähed põsesarnadel. Märkan, et Silvil on tugevad pruunid sääred.

„Ma panen teised kingad,” ütleb tüdruk ja lippab minema.

Ettevaatlikult laskun laiast peatrepist lossiesisele kruusateele. Ninna tungib mulla ja noore rohu lõhn. Kergelt hingeldades tuleb Silvi. Pool päikest on kadunud pargipuude taha, teine pool on suur ja ruske.

Seisame kõrvuti. Võtan Silvil käe. Tüdruk püüab kätt vabastada, hoian kõvemini ja käsi rahuneb. Tüdrukul on mullatööst karedad sõrmed. Vaatame teineteisele silma. Meie näod on tõsised ja väga lähestikku.

Naaber ägab ja vahetab voodi nagisedes külge. Teine naaber on vait, liiga vaikne, et magada.

Kas ma saan terveks? Masseerija andis oma olekuga mõista, et ei saa. Kellelt veel küsida? Kes teab? Õieti peaksin pärima, kunas ma terveks saan. Siis võiksin teha tulevikuplaane.

Kaua mind siin veel hoitakse? Esitan endale küsimuse, millele oskan ainult vastata, et Juhan, ära muretse, sinu eest mõtlevad teised.

„Taotleme teile tuusiku sanatooriumisse,” ütleb ühel päeval doktor Saar ja lisab rutakalt: „Ärge muretsege, seal ravitakse teid edasi.”

„Missugusesse sanatooriumisse?”

„Vaatame.”

„Saatke mind sellisesse, kus saab õppida.”

„Hästi, ma kuulan järele. Kui võimalik, saadame.”

Juba järgmisel hommikul teatab doktor: „Me täidame teie soovi, saadame teid kool-sanatooriumisse. Seal on teil hea, suvel võtate päikest, sügisel alustate õpinguid.” Ja doktor astub edasi, nagu kartes vastuväiteid või tüütuid küsimusi.

Mina vaikin. Ma ei hakka doktorile seletama, et tulin pool aastat tagasi haiglasse selleks, et siit tervena väljuda. Ta teab seda isegi. Kõik tulevad või tuuakse haiglasse tervisehädadega, millest loodetakse arstide abiga lahti saada. Minu ärasaatmine näitab arstide saamatust ja meditsiini võimetust.

Sisimas, ehkki ma ei taha seda endalegi tunnistada, valmistab elukorralduse muutus mulle hirmu. Mis mind ootab? Kuidas ma uues kohas toime tulen?

Järgmisel päeval vormistatakse paberid. Valves on õde Karin.

„Õekene, täna sõidan ma ära. Vee kisub silma, nii kahju on,” naljatan.

„Pole näha.”

„Ma neelan pisarad alla, sellepärast pole näha. Mehel ei kõlba nutta. Ütelge, kas teil on ka natuke kahju?”

„Natuke ikka.”

„Valage siis mõni pisar minu lahkumise puhul.”

Õde naerab, tema kuldne silmahammas sädeleb lõbusalt.

„Ma valangi.”

„Pole näha.”

„Sisemiselt, Juhanike. Sisemisi pisaraid pole kunagi näha.”

Jätan palatikaaslastega hüvasti. Mind viiakse vannituppa riietuma. Vihmamantel, ülikond, pesu, kingad – kõik on juba seal, aga vihmamantlit ja kingi pole mul tarvis, ka kuube ei tõmmata selga, sest kanderaamil teki all on kuuetagi soe.

Tuleb kiirabijuht kanderaaamiga.

„Mis teil viga on? Ah halvatus. Nii noor mees!” imestab. „Kuidas see juhtus?”

Vastan võimalikult lühidalt.

„Jaa-jaa, arstiteadus on madalal tasemel,” märgib autojuht elutargalt.

Esimest korda puutun kokku terve inimese uudishimu ja lääge kaastundega.

„Aga kuidas paranemislootus on?” uurib.

„Natuke ikka on.”

„Seda muidugi, te alles noor mees.”

Mind tõstetakse kanderaamile. Koridor on tühi, kusagilt kostab toidunõude klirinat, mööda tõttab mulle võõras õde. Signaaltulede stendil lööb põlema number 7.

Autojuht haarab kanderaami jalgadepoolsest otsast, õde ja sanitar tõstavad peatsist. Õõtsun sammude taktis. Koridor, uks, trepp, uks ja olengi õues. Õhk on värske ja meeldivalt jahe. Minu kohal on suurte roheliste lehtedega puuoksad, allpool hall munakivisillutis. Mind lükatakse kanderaamiga kiirabiautosse.

„Saage ruttu terveks!” soovib õde.

„Nüüd on vist kõik,” ütleb autojuht ja lööb autoukse paukudes kinni.

1 Mitte kuskil ei leidnud ta rahu, kõige vähem üksi olles. [ ↵ ]