Читать книгу Ligimene - Juhan Nurme - Страница 7

Raske öelda, kas minu uut kodu Kalevi tänaval peaaegu Tartu südalinnas oli õigem nimetada haiglaks või õppeasutuseks. Kui mind 1958. aasta kevadsuvel – õpilastel oli alanud suvevaheaeg – sinna toimetati, sattusin noorte keskele, kel polnud valusid ja kes ei kurtnud millegi üle. Luutuberkuloosi ravi juurde kuuluva voodirežiimiga olid nad leppinud, mida oli ka kerge teha, sest nad teadsid, et voodihaige põli on ajutine ning õpingud viivad neid tavakooli tempoga klassist klassi.

Päikesepaistelistel kuumadel suvepäevadel lükati haiged vooditega, millel olid nagu haigevankril all paraja suurusega pöördliigenditega rattad, solaariumi ehk päevitusplatsile. Päevitamine algas – oldi ikkagi arstide järelevalve all – kümnest minutist ning jõudis kahe tunnini. Raviarsti määratud ajast kinnipidamist valvas õde, kes tõmbas solaariumile õigel ajal riidest katted peale. Poistel olid omad päikesevõtmise päevad, tüdrukutel omad.

Päikesevanne hinnati kõrgelt. Jagati üleüldiselt levinud arvamust, et pruun nahk näitab tervist ja ihaldati välja näha nagu neeger. Kui päike hakkas liiga tegema, uhas õde soovijad paagis soojenenud veega voolikust üle. Selleks tuli ronida platsi kõrvale ehitatud puust lavatsile.

Päevitusplatsi ja maja vahele oli rajatud purskkaev, mille ümber kasvasid kreemikate õitega pargiroosid. Kui tuulepuhang tabas kõrgusse paiskuvat veejuga, lendasid pihupeened veepritsmed kaugele, kattes hõbeja kastega kruusatee ja aedniku kõblast trotsivad rohulibled, kummelivarred ja hanejala erkkollased õied. Tuulevaikuses tahendasid soojad päikesekiired niiske rohu ja maapinna kiiresti. Juhtusid tuuleiilid ja päikesekiired aga seltsis tegutsema, siis lõi õhk purskkaevu ümber vikerkaarevärvides sillerdama.

Selleks ajaks olid välja mõeldud ja igapäevasesse kasutusse võetud tuberkuloosivastased ravimid: streptomütsiini süstiti lihasesse, ftivasiidi ja PAS-i manustati haigetele suu kaudu. Kuid vanad traditsioonilised ravivõtted – selgrootuberkuloosi puhul kipsvoodi, puusatuberkuloosi puhul rinnuni kipsmähis, teiste liigeste haigestumise korral pääses kipslahasega – olid ikka au sees. Vahetevahel süstiti ravialustele luude tugevdamiseks veeni kaltsiumkloraadi lahust, mis kandus kuuma lainena üle keha. Vitamiine jagati peoga.

Ravim oli ka värske õhk. Seda tundsime selgesti talvel, kui meid pärast lõunasööki magamistunni ajaks vooditega lahtisele verandale lükati, kus me, kurguauguni kahe vatiteki all, pakaselises õhus, milles teinekord lumehelbeidki keerles, leiba luusse lasksime. Talvekuudel lisandus vitamiinide nimistusse kalamaksaõli, mida kõik õppurid jälestasid, kuid kugistasid topkasse mõõdetud portsjoni siiski alla ega hakanudki oksele.

1958. aasta sügisel alustasin õpinguid Tartu Sanatoorse Keskkooli üheksandas klassis. Kaheksas jäi vahele. Selle eest läks arvesse tehnikumi esimene kursus. Saatuse vingerpussi tõttu täitus sellega ümberpööratud kombel minu kahe aasta tagune soov. Kui ma 1956. aasta kevadel Tartu 10. Seitsmeklassilises Koolis lõpueksameid tegin, teadsin, et jätkan õpinguid keskkoolis, mis algas tollal kaheksandast klassist. Pärast keskkooli lõpetamist kavatsesin minna Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Kaugemas tulevikus nägin ennast teaduste kandidaadina, heal juhul doktorina, töökohaks mõni uurimisinstituut või kõrgem õppeasutus. Tegin selleks juba usinasti ettevalmistusi: käisin Tartu Noorte Naturalistide Jaama botaanikaringis, mida juhendas laia silmaringiga kodu-uurija ning botaanik Jaan Eilart, fotoringis – tulevane loodusteadlane peab olema tasemel fotograaf, Tartu ülikooli botaanikaaia aiandusringis, kus troopiliste taimede kasvuhoones pikkisime mullakastidesse äsja tärganud imepisikesi taimehakatisi ja istutasime potitaimi ringi. Uude potti, õpetati meile, peab vana pott, mis taimejuurtele kitsaks jäänud, lahedasti sisse mahtuma. Suurema varuga potti oli keelatud võtta, see ei pidavat taimele hea olema. Poti põhja puistasime kruusast drenaažikihi ja põhjaaugule asetasime potikillu, et liigne kastmisvesi saaks välja nõrguda. Kui juhtusime kasvuhoones mööduma tagasihoidliku väljanägemisega põõsakesest, millel nimeks häbelik mimoos, siis nipsasime lõbu pärast selle lehti, mis reageerisid taimeriigile ebatavalisel kombel kiire kokkutõmbumisega.

Seepärast tuli mulle täieliku ootamatusena vanaisa nõue, et jätkaksin õpinguid tehnikumis, kus ma elaksin ühiselamus, saaksin stipendiumi ja oleksin peaaegu iseseisev inimene.

„Vali välja kool, mis sulle kõige rohkem meeldib,” ütles papa. (Kavaku talu lastele olid vanaisa ja vanaema papa ja mamma.)

„Tahaksin minna keskkooli ja pärast ülikooli astuda,” püüdsin vastu vaielda.

„Tehnikum annab sulle keskhariduse ja õiguse edasi õppida,” vastas papa. „Meie mammaga olema vanad ega jõua sind pikalt koolitada. Tehnikumis saad elukutse. Pärast otsustad ise, mis teed.”

Valisin Räpina Aiandustehnikumi, sest mullas sobrada ja taimedega tegeleda mulle meeldis. Pealegi polnud ma Räpinas, mis asus vanaisa kodust Viljandimaal suhteliselt kaugel, enne käinud.

See jutuajamine oli toimunud kõigest kaks aasta tagasi.

Juba Räpinas olin vahetanud kirju isa õe Salme Ekbaumiga, kes oli enne sõda õppinud Tartu ülikoolis farmaatsiat, 1944. aastal koos abikaasaga Eestist põgenenud ja elas nüüd Kanadas, kus oli end kirjutanud tuntud Välis-Eesti kirjanikuks. Tädi oli ülikooli ajal kogunud ja herbariseerinud taimi, mida olin enne haigestumist teinud ka mina. Meile mõlemale omane looduselembus ja aiandushuvi olid toitnud meie kirjavahetust. Minu haigestumine – voodihaigena olin kaotanud kontakti elava loodusega – meie suhteid ei muutnud. Tädi poolt võis olla tegu kaastundega, mida ta küll poole sõnagagi ei maininud, või elukogenud daami sooviga oma vennapoega moraalselt toetada. Aastaid hiljem sain teada, et tädil, kel endal lapsi polnud, oli jätkunud indu ja jaksu kirjutada peaaegu kõigile oma Eesti sugulastele ja nende lastele, mis ei vähendanud muidugi tema kirjade väärtust.

13.10.58

Kallis noor Juhan!

Palju tänu kirja eest, mis jõudis ruttu kohale. Vastamisega on kulunud aega. Olin seotud mitme sügistöö ja kohustusega ja pühapäevad oleme olnud enamasti väljas vabas looduses, et end veidi talve vastu karastada, mis siin küll eriti külm ei ole, aga siiski küllalt pikk, pime ja rõske.

Lugesin su ema kirjast, kus ja kunas sa oma haiguse alguse said. Need vanad mälestusrikkad paigad hakkasid seda tehes uuesti verd immitsema. Loodan, et su noorus aitab palju kaasa paranemiseks ning mitte vähem tahe ja usk. Katsu vahel mõelda ka oma vanaisa-vanaema usule.

Võib-olla oled sa liiga noor selle jõu tunnetamiseks. Isiklikult olen seda oma haigusperioodil kibedasti vajanud ja siis paranenult küll sellest jälle kaugenenud. Muidugi on sinu elukogemused ja kool hoopis teine. Igal juhul paneb moodne arstiteadus siin psühholoogilisele ravile suurt rõhku. Juba see, kui sul on jälle ellu usku ja teotahe antud võimaluste piires, on suur samm edasi. Kui sa nende kahe aastaga lõpetad gümnaasiumi, siis oled oma haiglaaega küll maksimaalselt kasutanud ja kindlasti kaasneb sellega vaimne kasv, mis aitab sind üle mõnestki raskusest.

Praegu on sul siis juba koolitöö alanud ja sellele lisanduvad veel muud eriharrastused – siis sul viimaks ei ole palju aega haige ollagi! Ära end siiski üle pinguta.

Katsu hästi puhata ja pea meeles, et su esimene eesmärk on võimalikult tervemaks ja tugevamaks saada.

Eks ole, õpetan sind nagu vana tädi kunagi, nagu sul endal ei oleks kõik asjad palju põhjalikumalt läbi mõeldud, kannatatud ja tuntud.

Loen siin vahel kodumaist Loomingut ja muud. Kõik, mis sääl ilmub siinse kohta, näitab, et tõde ja kirjasõna on kahjuks kaks ise asja. Kas need kunagi ühte mahuvad, näitab tulevik. Nagu rõõmustan iga edusammu üle su tervislikus seisukorras, tunnen häädmeelt palju kannatanud kodumaa taastoibumise ja majandusliku kasvu üle.

Palju hääd sulle kaugetelt radadelt!

Tädi S.

Peale hommikueinet lükkasid õed ja sanitarid voodid koos õpilastega klasside kaupa kokku. Palatitest said klassiruumid. Lõunaks olid koolitunnid läbi ning poisid ja tüdrukud veeretati vooditega tagasi oma palatitesse.

Tartu Sanatoorses Keskkoolis õppisime samu aineid ja samas mahus nagu õpilased tavakoolis. Ainult kehaline kasvatus puudus. Voodis ristseliti, kirjutasime kirjandeid, lahendasime matemaatika- ja füüsikaülesandeid. Vihikule võtsime kõvaks aluseks väikese joonestuslaua. Kirjutusvahendiks sobis täitesulepea, pastapliiats mitte, sellega ei saanud ülespidi kirjutada. Joonestamine oli ka. Tööd esitasime pliiatsi-, mitte tušijoonistena. Töö ja praktiliste õppuste tundides tegime õpetaja H. Eomõisa juhendamisel nahkehistööd. Alustasime järjehoidjatest, kuni jõudsime raamatuümbristeni ja albumikaanteni.

Koolis ei puudunud isetegevus: lauldi üksikult ja ansamblis, mõni agaram harjutas akordionimängu. Muusikaõpetaja A. Kadastik värbas õpilasi mandoliiniorkestrisse. Lasin endale augu pähe rääkida, kuigi teadsin, et musikaalsusega mind loodus õnnistanud pole. Algul tundus, et saan hakkama. Mandoliinil on noodi ja sõrmede asendi vahel silmaga nähtav seos. Kui seosed selged, võib nootide järgi loo maha tinistada. Esinemise ajal koolipeol kaotasin aga noodilugemisel järje ning orkestriga enam liituda ei suutnud. See tegi meele mõruks ja mulle sai lõplikult selgeks, et muusikat võin ma kuulata, mitte aga ise teha.

Kool asus kesklinnas, kuid linnas meie õpilased, kes olid peaaegu kõik lamajad, ei käinud. Tuli hoolitseda selle eest, et linn tuleks meie juurde. Kasvataja Helga Ertis, kirjandusmuuseumi direktori Eduard Ertise abikaasa, teadis ja tundis Tartu teadlasi ja lektoreid ning kutsus neid esinema. Tunne Kelam rääkis meile rahvusvahelisest olukorrast. Meie lugesime küll Edasit, Rahva Häält, Noorte Häält ning Sirpi ja Vasarat ning olime enda meelest hästi informeeritud, kuid lektoril olid kasutada teistsugused infoallikad ning teda kuulates ja talle küsimusi esitades saime maailmast palju värvikama pildi, kuulsime ka poliitika telgitagustest.

Hakkasin komnooreks ehk astusin komsomoli ehk liitusin Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühinguga. Kasvataja Helga Ertise abil lõime sidemed teatri Vanemuine komsomoliorganisatsiooniga, mida juhtis baleriin Jelena Poznjak. Leppisime kokku, et vanemuislased tulevad meile külla. Vist oli Leonhard Merzin see, kes ütles, et jah, nad tulevad, kuid tingimusel, et ka meie neile esineme. Kui Einari Koppel luges peast Tšehhovi lühipala „Luts”, hoidsime naerust kõhtu kinni. Kui meie astusime üles oma naljalugudega, ei suutnud näitlejad naeru pidada.

1960. aastatel valitses ühiskonnas optimism. Stalini hirmuvalitsemise aeg oli vajunud minevikku, sõjahaavad armistunud. Nikita Hruštšov, NSVL-i Kommunistliku Partei Keskkomitee I sekretär ja NSVL-i Ministrite Nõukogu esimees, pidas pikki emotsionaalseid kõnesid, milles maalis pildi saabuvast õnneajast. Hruštšovi kõned ei jätnud kuulajaid ja lugejaid ükskõikseks. Kes ei tahaks uskuda helgesse tulevikku?