Читать книгу Ideaalne taies - Juhan Voolaid - Страница 2

Mullane jalg surus roostes labida maasse ning juurte raginal tekkinud aukudesse kukkusid kartulid. Töötaja kohal laiuvas lõputult sinises taevas ujusid üksikud pilved ja eemal sarapuuokste vahel laulis lühidalt vint. Oli tuulevaikne ja palav ning mööda noort päevitunud selga voolas alla higi.

Õuno oli umbes kahekümneaastane, pikemat kasvu noormees, kellel olid hallid silmad ja peas hele juuksepahmakas. Tema nägu katvat juustest veidi tumedamat jõhvhabet ei olnud eales aetud, rahulikud ja kindlad liigutused andsid märku tugevast füüsisest, mida oli vorminud elu vabas looduses. Nooruki selg oli lai nagu ukseplaat, käsivarred soonilised ja reied sitked ning seega oli kaevamine tema jaoks kergemat sorti töö, isegi lõdvestav. Ikka ja jälle tõstis ta välja mõne labidatäie pinnast, viskas kartulid auku ja ajas mulla tagasi peale. Labidavarre otsa maandus lepatriinu, Õuno silmitses putukat lähedalt, luges mustad täpid tiibadelt kokku ja puhus siis lepatriinu peale, nii et see oli sunnitud arusaamatutel põhjustel puhkenud tormi eest pagema. Jälle surus jalg labida maasse ja kartulimaale tekkisid uued, ebakorrapäraselt paiknevad augud. Põld ei olnud sugugi suur, paarkümmend meetrit ühtpidi ja veidi rohkem teist, kolmest küljest ümbritses seda mets ning neljandas seisis vanuse tõttu halliks tõmbunud laastukatusega palkmaja. See madal ehitis sobis oma pragunenud palkide ja sammaldunud katuseservaga metsa alla suurepäraselt, olles loodusesse justkui sisse kasvanud. Maja nurga juures oli tumepruun roostetanud veetünn, seinal räästa all rippusid kaks sibulavanikut, mille kõrvale toetus pikavarreline puupulkadega reha. Vint vidistas jälle kiirelt ja segaselt, olles omamoodi metsavahiks, kes hoiab siinsetel paikadel pilgu peal. „Siit-siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru tikk!” kõlas selle pisikese sinipäise linnu laul sarapuuoksalt, noormees tõstis juba labida, et see jälle mulda torgata, kuid just selsamal hetkel kostis kusagilt üsna lähedalt madal möire. Heli algas vaikselt, peaaegu kuuldamatu urinana, kogus aga kiiresti jõudu ja paiskus seejärel üle terve soosaare kõlavaks karjeks.

„Mrr-uu-aahh!”

Väike pilv ujus päikese ette ja Õuno vaatas ehmunult üles. Pikad näpud surusid labidavarre pihku, nii et nende otsad läksid valgeks, ning noormees silmitses tähelepanelikult tihedat võsa kartulilapi selle külje peal, kust oli hääl kostnud. Möirgamine sai tähendada ainult üht: Ubljuudok oli jälle liikvel, suur ja metsik inimesesarnane loom, kes elutses kusagil soos nende vahetus läheduses, naaber, keda soosaare elanikud ei olnud endale ise valinud ja keda mitte ükski terve mõistusega inimene terves maailmas ei oleks endale soovinud.

Vaikus kestis, Õuno kikitas kõrvu ja vint sarapuu otsas kuulas koos temaga, pisike pea viltu ja pikad varbad konksus ümber peenikese oksa. Nii lähedale tuli Ubljuudok harva ja eriti imelik oli see veel päise päeva ajal. Tavaliselt oli suur loom liikvel öösiti, teda võis näha kas koidu ajal või hilisel õhtutunnil, kui ta kaugetes laugastes valge keha välkudes lupsu lõi.

Nad elasid Soomaa soode vahel Pärnumaal, lähimast inimasustusest ligi kümne kilomeetri kaugusel paikneval soosaarel, üksikul metsasel künkal, mis paistis laugastega palistatud lodumaal välja nagu krokodilli madal selg. Soosaare inimasustusele kõige lähemas küljes tolknes rotisabana pikk oos, mille viimasest otsast jäi Navesti jõeni linnulennul kolm kilomeetrit.

Alguses oli neid olnud ainult kaks: Õuno ema ja vanaisa, kes põgenesid jõhkra ülekohtu eest unustusse vajunud saarele. Peitu oleksid nad pagenud igal juhul, kas või lihtsalt metsa, oli lihtsalt õnn, et neil oli see kauge paik oma palkmajaga, mille vanaisa vanemad enne II maailmasõda maismaale kolides hüljanud olid.

Vanaisa oli Õunole rääkinud, et Soosaarele tulek oli raske olnud. Laialt Suure-Jaani−Vändra teelt tuli pöörata väiksemale, mets surus kahelt poolt aina enam peale ning tee muutus üha kitsamaks, kuni ükskord asfalt ära lõppes ja algas kruus. Viimase mahajäetud maja juurde, mis oli aastakümneid tagasi tuleroaks langenud ning mille söestunud seinte ääres kasvasid inimesekõrgused nõgesed, viis läbikasvanud pinnasetee ning sealt edasi läks kitsas jalgrada, mis sumbus paarisaja meetrit pärast tihnikus. Tänapäeval inimesed siit edasi ei läinud, kuid omal ajal oli rada jätkunud, loogelnud rabas ja läbinud tihnikuid, tõusnud männimetsaga kaetud künkale ja libisenud siis läbi madalamate kohtade, kus tuli sügiseti jalad poriseks teha. Viis kilomeetrit pärast viimast maja jõuti Navesti jõeni, kus rippus vanasti korralik puitlippidest sild, mis oli aga isegi uuest peast olnud nii õõtsuv ja ohtlik, et sellest ülesaamine oli omaette kunsttükk. Põgenikud ujusid üle jõe, vanaisa kiskus kallastest välja silla pehkinud tugipostid ja heitis need vette trosside juurde, mis olid juba aastakümneid jõepõhjas lebanud. Teisel pool jõge jätkus metsik loodus, kuid nüüd hakkas tihe võsa aina harvemaks ja madalamaks jääma, kuni asendus soomassiiviga, mätliku tasandikuga, mis ulatus silmapiirini välja ja milles peituvad salakavalad laukad oleks endasse imenud vahet tegemata kõike alates kirjaklambrist ja lõpetades elevandiga. Läbi soo kulges umbes nelja kilomeetri pikkune laudtee, mis tõi soosaare oosi otsani ning oli vanaisa ja ema põgenemise aegu veel mingis osas säilinud. Lauad olid mädanenud, pruunid ja nii pehmed, et jalg vajus neile astudes raginal läbi, laudtee kuivematel osadel peesitasid sisalikud, kes inimese lähenedes peitu vilksasid. Vanaisa korjas vana tee laud-laualt üles ning pärast seda ei viidanud enam miski sellele, et siin kusagil võiks viibida inimene, kes elas, hingas, sõi ja magas.

Umbes üheksa kuud pärast põgenemist – samal ajal, kui Eestis lõppes nõukogude aeg, kuid sellest faktist polnud soosaare elanikel muidugi aimugi – sündis Õuno. Ta kasvas üles ema ja vanaisa hoole ja õpetuse all, isoleerituna muust maailmast, lutipudeliks märg riidenarts ning esimeseks meelelahutuseks hälli kohale riputatud kasetohust ja kuivanud jõhvikatest valmistatud kõristi. Soopoiss arenes inimkonna eest salaja, nad elasid varjatult nagu rotid sahvris – sahvris, millest ei olnud kellelgi aimu, sest see oli nii kaugele sohu lükatud. Muidugi oli ju terve Eesti kümneid kordi üle mõõdetud, soo kohal sõitvad lennukid tegid aerofotosid, mis liideti ülemaailmsete veebikaartidega, aga maad mööda ei tunginud siia keegi, sest sellel polnud mõtet. Inimeste jaoks lõppes siinpoolne maailmaots Navesti jõega, see oli looduslik piir, kust algas kasutu soo, mis võis küll olla eestlase rahvuslik rikkus, kuid millega keskmine kodanik ei osanud midagi peale hakata. Ema, kes oli elukutselt algklasside õpetaja, õpetas Õunot lugema ja kirjutama, arvutama ning joonistama, vanaisa muretses soosaarele mitusada raamatut, õpikuid eri vanuseastmele, ilukirjandust ja kunsti, samuti palju puhast paberit ning suurel hulgal pliiatseid. Õuno vaimne areng meenutas seega väga tavalise lapse oma, enam-vähem nii oleks ta edasi liikunud ka inimeste hulgas viibides.

Kõige kehvem oli soosaarel talvel, kui valgust jätkus vaid mõneks tunniks ööpäevas ning kogu ülejäänud aja oli pime, mis tegi elu inimese jaoks, kes soovis kaks kolmandikku ajast ärkvel viibida, raskeks. Väike Õuno mõtles siis, et ehk oleks parem, kui nad ema ja vanaisaga talveunne vajuksid nagu karud ja ärkaksid üles alles kevadel, kui loodus jälle elumärki annab ja saab hakata õues toimetama. Talviti istusid nad üheskoos lugematuid tunde köögis, maja ainukeses valgustatud ruumis, mille akna ees rippus läbipaistmatu tume riidenarts. Valgust andsid lahtine ahjuuks ja vanaisa meisterdatud tõrvikud, mille lõppedes läksid käiku hädised peerud, mille pidev vahetamine vanaisa täiesti ära tüütas. Sageli istusid nad paar tundi pimeduses, harides väikest Õunot vestluse teel, kuid selline tegevus oli väga masendav. „Me elame surnute elu,” ütles ema mõnikord, mispeale vanaisa demonstratiivselt ohkas ja uue peeru läitis. Tol ainsamal korral, kui vanaisa inimeste juures vargil käis, tõi ta endaga kaasa ka kakssada karpi kollaseid nääriküünlaid, kuid kuna küünlad olid lõplik ressurss, siis kasutati neid vaid paar korda nädalas. Need olid ilusad hetked, kui köögis väreles stabiilne valgus – talveõhtute parimad osad.

Söögiks kasutasid nad aiasaadusi. Kartuleid ja kaalikaid, kõrvitsat, porgandit, kapsast ja muud seesugust, mida nad hoidsid pisikeses jahedas tagakambris. Ja muidugi suures koguses õunu ja kuivatatud kala. Vanaisa käis ka talvel mõnikord Navesti ääres, kuid kuna päevad olid lühikesed ja jõgi jääs, naasis ta värske kalaga väga harva, pealegi jäi temast lumele reetlik jäljerida, mida polnud vaja.

Söögitegemisest ja Õuno harimisest üle jäävat aega, mida oli kohutavalt palju, kasutas ema punumiseks. Ta korjas metsast ja soost aasta läbi nii rohttaimi, sammalt kui ka oksakesi, puude küljest maha langenud kooretükke ja lehti ning kandis selle kõik majja, kus talvehakuks olid kõik voodialused, kapipealsed ja toanurgad kuiva risu täis. Ema õppis ilma igasuguse juhendamiseta selgeks mitmesuguste esemete valmistamise, istudes tundide kaupa ühes asendis köögilaua taga ja lastes kätel käia. Tema toodanguks olid kohmakad viisud, laastukarbid, toominga- ja sarapuuvitstest korvid ning seina- ja toakaunistused, millel puudus praktiline väärtus. Töö käigus tõmbus ema aina rohkem endasse. Kui talve sügisepoolses osas oli õhtu põhirõhk Õuno õpetamisel ja suhtlusel, siis kevadeks oli ema kõnelemise täielikult lõpetanud ega vastanud tihti ka siis, kui temalt otse midagi küsiti, raputas punutise kohalt üles vaatamata pead, mühatas või rehmas käega. Talve jooksul valminud käsitöö täitis kevadeks tagatoa, risust olid saanud tarbeesemed ja madalamat sorti kunst, mida kellelgi tarvis polnud. Aeg-ajalt tegi ema oma toodangu seas inventuuri, sorteeris osa esemeid välja ja viis maja taha kompostihunnikusse. Vanaisa võttis Õunol käest kinni, läks poisiga kuhja juurde ning lausus: „Vaata hoolega, poja, sinu ees on inimühiskonna arengumudel. Alumine ots mädaneb, aga ülevalt antakse muudkui uut peale.”

Vanaisa ise istus punuva ema vastas köögilaua taga ning kirjutas. Tema pliiats aina lihvis valget paberit, õhtust õhtusse, talvest talve, kuni lõppes otsa ning tuli võtta uus. Väike Õuno, kes tundis küll trükitähti, ei saanud vanaisa käekirjast aru ning tekstiread meenutasid talle madalaid merelained, mis jooksid ülitihedalt paberi ühest kaldast teiseni ega jätnud kusagile vaba ruutsentimeetrit. Paber oli küünalde kõrval järgmine lõplik vara soosaarel, kord luges vanaisa huvi pärast kokku ja selgus, et ta suutis ühe paberilehe kahele poolele koos tühikutega ära mahutada kümme tuhat tähemärki. „Ja mitte tavalist, vaid ikka mõttega tähemärki,” ütles ta. Kirjutanud kogu peeru põlemise aja intensiivselt, istus vanaisa enne järgmise läitmist vaikides pimedas ja mõtiskles, ema jõudis enne uue tule süttimist korra või paar ohata ning siis kõik kordus. Soopoiss mäletas hästi seda helki vanaisa silmis, kummalist sära, mis sinna kirjutamise ajal tekkis. Vanaisa näis kirjutades õnnelik olevat, aga põhjust Õuno ei mõistnud. Tihti vaatas Õuno vanaisa asemel hoopis tema varju ahju kõrval seinal, tohutu pea ja pika habemega värelevat kuju, mille ees vehkis väsimatult palgijämedune pliiats. Teinekord, kui vanaisa kirjutamisest puhkas, istus ta lapse juurde köögipõrandale maha ning vedas lauajalgade vahel ringi käbisid ja oksaraage, mis kujutasid endast inimesi ning loomi.

„Mida sa teed?” küsis Õuno ükskord ja sikutas kirjutava vanaisa särgivarrukat. Poiss oli alles nii väike, et üle lauaserva paistsid üksnes tema ümmargused silmad ja tatine nina.

„Putru keedan,” vastas vanaisa ja puudutas pliiatsi tagumise otsaga hellalt poisi nina.

„Putru keedad?” üllatus poiss. „Mis putru?”

„Seda putru, mis mõistus pähe toob, poja. Inimesed jagunevad kokkadeks ja mittekokkadeks ning kokad keedavad peas putru, tahavad nad seda või mitte.”

„Kas sina oled kokk?”

„Jah, poja, mina olen kokk. Üksik habemesse kasvanud vana soosaarekokk.”

„Kus su pott on?” küsis Õuno.

„Pott on siin,” ütles vanaisa ja osutas pliiatsiga endale otsaette. „Puder mulksub sees.” Ta kummardas lapse poole ja käskis: „Kuula!”

Õuno surus kõrva vastu vanaisa kõrget laupa, oli veidi aega päris tasa ja sosistas siis: „Mulksub jah!”

Vanaisa naeris.

„Aga kus taldrik ja kulp on?” uuris poiss edasi, kui vanaisa end jälle sirgu ajas. „Kuhu sa pudru tõstad?”

„Taldrik on see,” lausus vanaisa ja näitas poisile paberit, „ja kulp see.” Ta hüpitas käes pliiatsit. „Pliiatsikulbiga tõstan ma pudru peapotist välja ja plartsatan paberitaldrikule. Ja pane tähele! Kuigi ma võtan putru ju potist kogu aeg ära, siis see ei vähene seal üldse. Täpselt nagu oli „Lauake, kata end!” loos.”

„Mis „Lauake, kata end!” loos?” küsis laps ja vanaisa rääkis talle selle tuntud muinasjutu.

Vaikus kartulimaal püsis mõnda aega ning vint hoiatas Õunot veel paaril korral pirrutikkude varguse eest metsas. Soopoiss toetus labidale ja silmitses tähelepanelikult võsa, valmis esimese ohumärgi puhul majja pagema ja mõeldes, et labidas on küll hea maa kaevamiseks, kuid pole ka relvana paha. Paljakäsi ei oleks tal Ubljuudoki vastu mingisugust lootust olnud, aga labidaga, mine tea. Äkki peaks ikkagi mõneks ajaks majja minema, arutles Õuno endamisi, kuid kuna vaikus aina kestis ja tema kõrval seisis pooltäis korv muldapanemist ootavate kartulitega, otsustas ta tööd jätkata. Kummardanud korvi kohale, haaras soopoiss kummassegi kätte kolm või neli kartulit ja viskas need siis paari meetri kõrgusele õhku. Kartulid langesid juhuslikesse kohtadesse robinal maha ning seda just vaja oligi, juhuslikkust, sest nii nõudis vanaisa poolt soosaarel kehtestatud kord. Nende aias ei tohtinud olla ühtegi äratuntavat vagu, taimed pidid kasvama nii nagu jumal juhatas ning täpselt sinna, kuhu kartul kukkus, ta ka mulda kaevati − see ettevaatusabinõu pidi välistama nende avastamise taevast. Kartma pidi lendurit, kes ei tohtinud aimu saada, et soos elatakse, mõeldakse põllumajandusele ja süüakse juurvilju – lendurit lennukis.

Kui vanaisa Õunole esimest korda lendurist rääkis, oli too umbes nelja-aastane. Vanaisa kükitas majatrepil muretult kuivanud konnajalga näriva lapse juurde ja osutas näpuga sinisesse taevasse.

„Seda heledat triipu näed?” küsis ta.

„Jaa,” vastas laps, konnakoib suus, ja silmitses sinist kõiksust, mille vedas kaheks valge vatiservadega jutt.

„Kas sa tead, mis see on?”

„Lumest jutt.”

„Ei,” raputas vanaisa pead, „kahjuks ei ole see lumest jutt, vaid lennuk, mille sees istub lendur, meie kõige hullem vaenlane.”

Poisike silmitses valget triipu taevas nüüd hoopis uuel pilgul, konnakoib kukkus maha, aga ta ei pannud seda tähelegi. „Kes see lendur on?” küsis ta siis.

„Lendur on üks kuri mees,” vastas vanaisa, „kes ei tohi meid mitte mingi hinna eest näha.”

„Kas kuri mees istub selle kriipsu sees?” küsis laps, mille peale vanaisa tõusis, läks tuppa ja tõi sealt raamatu. Ta näitas poisile lennuki pilti ja rääkis lendamise põhimõttest, lennukõrgusest ja reaktiivmootorist, mis paiskab lennuki taha kuuma õhku. Õuno kuulas pingsalt, sest vanaisa lugu valge juti otsas imepisikeses helkivas ristikeses istuvast kurjast mehest, kes lendas mõistusega käsitlematul kiirusel ringi ja tundis huvi nende kapsamaa vastu, tundus täiesti muinasjutuline. Edaspidi nägi soopoiss öösiti unes, et soo kohal siugles koos pääsukestega majasuurune valgest metallist lennuk, mis napsas sel moel öökulle ja kotkaid noka vahele, nagu teised linnud püüdsid putukaid. Viimaks laskus lennuk üksiku vaevakase kohale, haaras ratastega selle kidurast ladvast, pani oma raudsed tiivad raginal kokku ning jäi tukkuma, propellerid külgedel aeglaselt tiirlemas.

Kui kätte jõudis kartulite mahapaneku aeg, pöördus vanaisa lenduriteema juurde tagasi. Ta loopis aias kartuleid laiali ning nähes, et Õuno seisab eemal ja jälgib teda, lõpetas hetkeks töö.

„Taim ei tunne vao mõistet ja loom ei tunne vao mõistet,” ütles vanaisa, kui poisike oli lähemale läinud. „Aga kes tunneb vao mõistet?”

„Lind?” pakkus laps, aga vanaisa vangutas pead.

„Ei. Mõtle veel!”

„Kala?”

„Ei, poja, mitte kala,” lausus vanaisa, pani korvi käest ja võttis labida. „Ainuke, kes vao mõistet tunneb, on inimene, näiteks lendur. Ja just selle pärast me panemegi kartulid maha juhuslikkuse alusel, mõistad? Meie herned peavad meenutama nõgesepuhmaid, meie kõrvitsakollane peab olema maskeeritud.”

„Aga mis siis saab, kui lendur meid ikkagi näeb?” küsis Õuno, kes ei teadnud ema ja vanaisa kallal toime pandud vägivallast midagi, tema lapsepõlv soos oli olnud ilus, kuigi üksildane.

„Vaata neid käsi, poiss!” ütles vanaisa, lõi labida maasse ja sirutas pahklikud peod lapse poole. „Kui lendur meid näeb, ütleb ta seda mittelenduritele, kes tulevad kohe püssidega siia, ja esimese mittelenduri, kes soosaarele astub, kägistan ma nendesamade kätega ära.”

„Aga kas järjekorras teine mittelendur tohib soosaarele astuda?”

„Ei! Ka teise, kolmanda, sajanda kägistan ära. Kägistan seni, kuni kätes jõudu jätkub, ja siis hakkan jalgadega kägistama.”

Õuno hakkas naerma, viskas ennast selili maha, pani jalad ümber korvi ja pigistas. „Kas nii kägistad sajandat mittelendurit, kas nii?” küsis ta.

„Jah,” vastas vanaisa lapse määrdunud varbaid silmitsedes, „üsna nii ma seda asja mõtlesin küll.”

„Kas kägistada on tore?”

„Ei, kägistamist tuleb nii kaua vältida, kui see veel võimalik on. Soo on meie kodu, saad aru? Soo ümber aga asub Eesti ja Eesti ümber maailm, mis on mõlemad koduks inimrämpsule. Ja inimrämps, poja, see on nii ohtlik liik, et meil nende seas elada ei kannata.”

„Kas inimrämps pühitakse luuaga kokku ja visatakse ära?”

„Oleks see vaid nii,” vastas vanaisa ja vangutas nukralt pead. „Inimrämps vohab nii vägevasti, et seda ei suuda keegi luuaga kokku lükata, veel vähem minema visata. Ainuke võimalus inimrämpsust vabanemiseks on nende ümberaretamine päris inimesteks, aga selline asi võtab tuhat aastat aega.”

„Mida inimrämps teeb?” küsis soopoiss, kes lebas endiselt selili kartulite vahel, jalad ümber korvi, aga ei kägistanud seda enam.

„Inimrämps litsub teisi omasuguseid teerullina lapikuks,” vastas vanaisa, „kui sa saad aru, millest ma räägin, poja. Iga rämpsinimene püüab teist asfaldiks rullida, et tema enda tee siledam saaks, inimene on inimesele parema tee kattematerjal. Meil siin soos on aga omaette ühiskond, mis on kurjusest prii, me käitume õigesti ja me kasvatame oma lastest pärisinimesed.”

„Mis lastest?” küsis Õuno ja vanaisa vastas: „Sinust.”

Selleks, et lendur neid ülevalt ei näeks, käskis vanaisa alati valgel ajal lagedal ringi liikudes pea kohal lendurivarju kanda. Lendurivari oli vanaisa enda leiutis, vihmavarju analoog, mis oli pealt samblaga kaetud ja mida seisis välisukse kõrval alati mitu tükki.

„Ilma lendurivarjuta on sohu minek keelatud!” lausus vanaisa karmilt.

„Miks?” küsis soopoiss ja vanaisa vastas: „Kohe kargavad kallale.”

Lendurivarju varre alumises otsas oli puujuurest konks ja ka see oli sohu minnes hädavajalik abivahend. „Kui sa laukasse kukud ja soo sind sisse imema hakkab,” õpetas vanaisa, „siis lööd konksu mättasse ja vead ennast välja.”

Õuno töötempo oli just taastunud ja noormees haukas iga mahalangenud kartuli kõrvalt labidatäie mulda välja, kui metsas märuliks läks. Lärm tuli jõe poolt, sealt, kust vanaisa pidi kalalt tulema. Esmalt möirgas Ubljuudok kaks korda ning seejärel kostis oksaraginat koos inimese ehmunud hüüetega, mida kuuldes tundis soopoiss üle keha kihutavat jäist voogu.

„Mine perse, elukas!” karjus vanaisa metsas ning sellele järgnes vali kiremine. See kohutav ahv Ubljuudok oskas kuke moodi kireda, mille kohta oli vanaisa öelnud, et tegu on looduse imega, missugust mujal maailmas ei kohta. Vindil sarapuu otsas sai küllalt ja ta lendas minema, jättes endast maha vaikselt õõtsuva oksa.

Õuno oli Ubljuudokit mitu korda üsna selgelt näinud. Kaugelt vaadates tundus loom erakordselt alasti inimese sarnane olevat, ainult selle erinevusega, et ta peas oli võimas lakk nagu lõvil pildiraamatus. Ema ja vanaisa olid sookollist rääkides väga kidakeelsed, vältisid seda teemat ja vaatasid kõneldes mujale, selle põhjust soopoiss täpselt ei mõistnudki. Aja jooksul kogutud infokildude põhjal järeldas ta, et saladus, mida tema eest varjati, oli tegelikult üsna lihtne ning Ubljuudok meenutas seetõttu inimest, et ta oligi inimene. Tundus, et tegu oli metsistunud ja ihuüksi soos üles kasvanud õnnetu olendiga, keda eristas oma kuulsatest eelkäijatest Mowglist ja Tarzanist täielik vaimse võimekuse puudumine, mis ei lubanud tal tõusta teistest loomadest kõrgemale. Ubljuudok leidis endale sobivat toitu soosaare ümbrusest ega käinud eriti kaugemal hulkumas ning selline paigalpüsivus päästis ilmselt ta ka välismaailma kurjade inimeste käest.

„Me peame lootma, et mõni murakaline teda soos ringi kalpsamas ei näe ja vaimuhaiglasse ei helista,” oli vanaisa kord emale öelnud, aimamata, et Õuno neid pealt kuuleb. „Klaperjaht läheb kohe lahti, see on täiesti kindel, kuigi psühholoogidel poleks Ubljuudokiga midagi peale hakata ja ma arvan, et ta lõpetaks hoopis loomateadlaste laual.” Soosaare elanikud harjusid aastate vältel Ubljuudoki kohalolekuga täiesti ära ning arvestasid tema kui looduse igapäevase osaga. „Vaevakased, kiilid, murakad ja Ubljuudok,” ütles vanaisa. „Väga normaalne.”

Kuuldes vanaisa karjeid, ei viivitanud Õuno enam hetkegi, vaid haaras labida tugevasti pihku ja pistis pikkade sammudega üle kartulimaa häälte poole jooksu. Pärast kiremist maad võtnud vaikus oli hirmuäratav ning mingi jube eelaimus nööris võsa vahele tungiva soopoisi kõri. Peagi jõudis ta jalgrajale, mis läks piki soosaare oosi suurte puude all jõe poole – ainsale rajale, mida vanaisa oli suveperioodil lubanud tallata, sest see polnud ülalt lendurile nähtav.

„Poja!” kuulis Õuno vanaisa häält ja tema paljad jalad tõstsid tempot männiokastega kaetud pehmel rajal, mida ristasid lõpmatud maapinnale tungivad puujuured. Vanaisa hüüdis veel ja tema hääl oli väga imelik.

„Poja! Poja!” korrutas ta valjult, kuid veidralt emotsioonitult. „Poja!”

Oos tegi jõnksu, soopoiss tormas kurvi tagant välja ja seal, ühe jämeda männi najal, vanaisa lamaski, näost valge nagu pilv.