Читать книгу Ideaalne taies - Juhan Voolaid - Страница 3

„Vanaisa!” karjatas soopoiss labidat samblasse lüües ja põlvili laskudes. Ta haaras vanaisal õlgadest, et teda paremasse asendisse aidata, kuid vanaisa sosistas: „Poja, ära rapi mind!”

Õuno tõmbas käed ehmunult eemale ja küsis hingeldades: „Mis siin juhtus?”

„Ah, ei midagi,” vastas vanaisa raskelt. „Ubljuudok murdis jalalaba ära.”

Vaatamata oma kaheksakümnele eluaastale soopoisi jaoks ikka nii suur ja tugev tundunud vanaisa oli praegu männi najal lebades täiesti teistsugune, sassis valged juuksed puukoore ja vaigu küljes kinni, jõuetu lõug rinnale surutud ja käed lõdvalt samblal. Vanaisa oli ainuke mees, keda Õuno oma elus näinud oli, kui jätta kõrvale pooleldi loomariiki kuuluv Ubljuudok. Vanaisa oli olnud Õuno maailmapildi ülesehitaja, tema juht ja majakas eneseleidmise käänulistel teedel, esialgu kasvataja ja õpetaja ning hiljem peaaegu et sõber, vaatamata sellele, et neid lahutas umbkaudu kuuskümmend eluaastat.

Pikk ja tugev vanaisa oli eluga soosaarel hästi hakkama saanud. Tema kõrge lauba alt vaatasid maailma punnakad silmad, mis olid Õunole alati sambla sisse peitunud linnumune meenutanud, tal olid puhmas kulmud, mille vahele tekkis siis, kui vanaisa mõttesse jäi, tagurpidi V-kujuline korts. Soopoiss mäletas aega, kui vanaisa habemes oli leidunud veel tumedat, kuid nüüd oli see hõre karvatuust ühtlaselt valge nagu juuksedki, mille alt paistvate pehmete kõrvalapakatega oli Õuno imikueas mänginud. Vanaisal oli seljas isevalmistatud hallist linast särk nagu soopoisilgi ning jalgu katsid samast materjalist püksid. Soopoisile tundus, et vanaisa jääb kohe magama, sest tema tavaliselt nii nõudlikult maailma seiravad kotkasilmad olid pooleldi kinni vajunud. Loojas pilk püsis rahulikult soopoisil, vanaisa naeratas ühe suupoolega ja kogu tema olekust õhkus mingisugust lõplikkust, eemalseisu, hüvastijättu, millest Õuno sugugi aru ei saanud. Valgesse habemesse kinnitunud haralised männikäbid meenutasid oma saatusesse takerdunud inimesi, umbes viis meetrit eemal metsa all vedeles kummuli tühi hele laastukorv. Õhus oli tunda männivaigu, kalade ja seente lõhna.

„Kelle jalalaba?” küsis soopoiss.

„Minu,” vastas vanaisa. „Näe, vaata!”

Õuno vaatas alla ning tundis hetkelist peapööritust, sest vanaisa püksiotsast välja paistev lumivalge jalg lõppes ära ilma labata selle otsas. See oli nagu optiline illusioon, soopoiss surus silmad kinni ja avas need uuesti, ent miski ei muutunud. Liha vahelt turritas välja valge luuots ning köndi otsast tuikas katkematult verd, mis voolas peene joana rohelisse mättasse.

„Ai,” häälitses Õuno valuliselt. „Kui õudne.”

„Ei ole õudne,” ütles vanaisa. „Võta asja rahulikult. Loom tahtis lihtsalt süüa.”

Oli selge, et praeguses olukorras tuli kärmelt tegutseda, sest vanaisa jooksis muidu verest tühjaks. Soopoisile meenus, et vanaisa ise oli talle alati öelnud, et kui jamaks läheb – ja metsas läheb alatasa jamaks, selles ei maksa kahelda –, siis tuleb pea selge hoida.

„Nii, mis ma tegema pean?” küsis Õuno ja püüdis paanikat maha suruda, kuid ometi värisesid tema käed kõvasti. Mõte, et see ongi kõik ja vanaisa jätab ta soosaarele üksi, ei tulnud talle pähe, ta oli tegutsemisvalmis ning ootas instruktsioone.

„Ei midagi,” vastas vanaisa ja vaatas poolsuletud silmil kuhugi Õuno selja taha puulatvadesse.

„Ma toon vett ja kallan sulle jala peale!” pakkus Õuno. „Siis aitan ma su majja ja teeme ravimteed, eks? Varsti saad ennast jutti tagasi ja ongi korras.” Soopoiss rääkis nii, nagu oli vanaisa ise temaga rääkinud, kui ta lapsena end metsas kriimustas või põlve ära lõi.

„Pole vaja,” ütles vanaisa.

„On ikka! Ravimtee sobib igal juhul hästi,” kasutas Õuno jälle vanaisa sõnu, „isegi … noh, otsast ära rebitud kehaosade puhul. Paari nädalaga oled jalul, esimesed sammud on vast vähe kanged, aga siis läheb elu jälle vanamoodi edasi.”

„Poja, ära aja nii rumalat juttu,” ütles vanaisa tasa ja ohkas. „Siin pole meil midagi teha, ise olin loll ja tahtsin metslooma eest toiduga ära joosta. Rõip krahmas mul kaelast kinni, aga mina muudkui kaitsesin oma kaht jumakat haugi – vana narr! –, sain kaks korda putku, aga just see ajaski ta vihast sõgedaks. Kargas jälle kallale, ma äsasin talle jalaga, aga ta sai selle pihku ja murdis laba nii kergesti otsast ära nagu kuivanud oksakese puu küljest. Ta sai kalad korvist kätte ja pani raginal võssa, nii et ei vaadanud tagasigi. Ei õnnestunud mul enam evolutsiooniheitluses peale jääda, poja, ei õnnestunud. Loom liigikaaslast üldiselt ei tapa, selle süsteemi eest peame Darwinile tänulikud olema, aga jalalaba küljest ära krõksamisest pole teoorias spetsiifiliselt juttu ja see näib lubatud olevat.”

„Ma toon vett?” pakkus Õuno ja tõusis püsti, kartes uuesti vaadata sinna, kus oli ilma labata jalg. „Kas sellest piisab, kui ma ämbritäie su jala peale valan? Või ajan hoopis eilse pohlalehetee soojaks? Või oleks parem leotatud männikäbisid nätsutada?” Ta soovis nii väga, et asjad jälle korda saaks, ta oli abivalmis, noor ja tugev, aga vanaisa liigutas keelavalt näppu ja poiss vajus tagasi põlvili.

„Ära lobise, poja! Las ma voolan siin vaikselt samblasse tühjaks ja asi vask. Aga äkki saad sa ära päästa kellegi teise, see võib küll olla.”

„Kelle teise?” küsis soopoiss üllatunult ja vanaisa vastas: „On üks. Kuula mind hoolega!”

Õuno nuuksatas tahtmatult, aga ei hakanud vastu. Salamisi uskus ta ikka, et kohe jagatakse välja käsud, ta läheb ja korjab suures koguses sammalt või puulaaste, raiub kuuseoksi ja asetab need vanaisale alla, et tal oleks pehmem lebada – ühesõnaga mida tahes, et verejooks peatuks. Soopoisil polnud aimugi, kui palju inimeses verd on, kaua selline verejooks kestab ja kunas saabub surm.

„Ära nuta, poja!” ütles vanaisa.

„Aga ma ei taha, et sa ära sured.”

„Suremise osatähtsust elus kiputakse üle tähtsustama, aga tegelikult lüüakse ju juba sünnitusmajas igale imikule tempel otsaette, siin pole midagi õiendada ja sellega tuleb arvestada.”

„Mis tempel?”

„Tempel kirjaga „Kes sünnib, see sureb!”. Aeg on oma aatomid tagastada.”

„Mis aatomid?”

„Need, millest ma koosnen. Loodus nõuab neid tagasi, tal on neid rohkem vaja, ja näe, mis selli ta saatis neid aatomeid minu käest välja nõudma!”

„Mis selli?” küsis Õuno ja nuuksatas jälle.

„Ubljuudoki enese,” vastas vanaisa, „sest ükski kehvem aparaat ei oleks minusugusega hakkama saanud. Kas sa Pompei lugusid mäletad, poja?”

„Muidugi mäletan!” hüüatas soopoiss üllatunult ja vaatas vanaisale otsa.

Kui Õuno oli väike poiss, jutustas vanaisa talle tihti lugusid kaugest Itaaliast, soojast päikesepaistelisest maast, mille saapakujulist randa uhas kohisev Vahemeri ning kus kasvasid õunte ja pirnide asemel puu otsas sidrunid ja mandariinid. Itaalia lood olid vanaisa ja poisi omavaheliseks asjaks, mida tuli ema eest salajas hoida, selle põhjust ei olnud pisike Õuno eales mõistnud. Vanaisa jutustas neid lugusid üksnes siis, kui nad käisid kahekesi kalal või istusid õhtul hilja köögis peeruvalgel, kui ema oli juba magama läinud. „Üks piuks emale,” oli vanaisa öelnud, „ja lood lõppevad.” Ning Õuno pidas vastu, kuigi nii mõnigi kord oli tal hirmus tahtmine emale rääkida, mida põnevat oli ta kuulnud. Viimastel aastatel vanaisa neid jutte enam ei vestnud, sest tema sõnul oli Õuno neist välja kasvanud, kuigi soopoiss ise seda ei tunnistanud.

Itaalia lood rääkisid Vesuuvi-nimelise tossava tulemäe kõrval asuvast iidsest linnast Pompeist, mille sissetulekud olid võrreldes naabrite omadega kesised ning kus püüti hoolega oma jõukust kasvatada. Olukorda analüüsiti, viidi läbi põhjalik uuring ning jõuti järeldusele, et üleüldise heaolu saavutamiseks tuleks linna meelitada rohkem turiste, kes ööbiksid Pompeis, tutvuksid vaatamisväärsustega ning jätaksid sinna oma raha. Uuringutulemused osutasid üsna täpselt, kust king pigistab, konkreetselt juhiti tähelepanu asjaolule, et kuigi linna peaväljakul ehk foorumil oli hulk marmorist skulptuure, ei erutanud need enam ammu kedagi, sest selliseid leidus kõikjal. „Pompei kisendab uut tüüpi taiese järele,” resümeeris uuring, „kunstiteose järele, mis lööks külalise nii pahviks, et ta läheks tagasi koju ja saadaks kohale kümme järgmist. Pompei vajab ideaalset taiest,” ütles uuring, „midagi täiesti fenomenaalset, mis kerkiks siiani tuntud seitsme maailmaime kohale ja moodustaks omaette klassi, või siis esialgu kas või ideed, mille põhjal saaks sellise taiese luua.”

„Ideaalne taies pidi tulema parem asi, kui on tänapäeval laialt tuntud Eiffeli torn, Big Ben või Colosseum,” selgitas vanaisa pisikesele Õunole, kes kuulas teda, suu ammuli, nii et huulte vahelt paistis üksik kollakas esihammas. Kuna lapsel polnud aimugi, mis asjad on Eiffeli torn, Big Ben ja Colosseum, otsis vanaisa välja pildiraamatu ja näitas enne jätkamist poisile neist pilte.

„Peatselt kuulutatigi välja konkurss „Pompei otsib ideaalset taiest”,” jutustas vanaisa edasi, „mille auhinnaks oli kirst kulda ning kümme süütut neitsit aastas.”

„Mis on süütu neitsi?” küsis Õuno.

„Noor naine,” vastas vanaisa.

„Ja mis sellega teha saab?”

„Igasugu asju, poja,” vastas vanaisa ja jätkas. „Konkurss „Pompei otsib ideaalset taiest” osutus rahva hulgas ääretult populaarseks, sest kui varem pandi avalikku ruumi üles üksnes kunstiteoseid, mida valmistasid tellimustöödena tuntud tegijad, siis nüüd võis osaleda igaüks. Pompeid tabas laialdane taiesemeisterdusbuum, kusjuures erilist huvi asja vastu küttis üles faktor, et keegi ei teadnud täpselt, mida otsiti, ning põhimõtteliselt võis ideaalseks taieseks osutuda ükskõik mis. Rahva seas levisid jutud, et kuigi üritust nimetatakse konkursiks, siis tegelikult on tegu loteriiga, ja selline info tõi taiestega kohale erakordse hulga inimesi. Igal pühapäeval seisid sajad inimesed foorumil sabas, miski kaenlas või seljas, süles või enda kõrval kivisillutisel maas, päike kõrvetas otse kuklasse, esines minestamisjuhtumeid, ikka ja jälle käidi suure purskkaevu juures, et loopida külma vett näkku ja särgile.

Konkursi komisjon koosnes viiest vanast ja targast mehest, kellel olid kõigil seljas ühesugused kuldse tikandiga mustad toogad, mis andsid neile erakordselt tõsiseltvõetava välimuse. Kohtunikud viibisid foorumiäärses sammastega hoones, nad istusid tumepunaste seinte ja maani ulatuvate roheliste kardinatega avaras saalis pika Kreeka pähkli puidust laua taga ja vaatasid kõik teosed üle. Olid need puidust või savist, kivist, kootud või punutud, vahet polnud. Leidus kokkukruvitud ja ühteseotud esemeid, tahutuid, valatuid, haisvaid, elusaid, surnuid ja tükeldatuid. Inimeste fantaasia oli lai, nüüd huvitas kõiki üksnes, kui lai ja kas sellest laiusest piisas ideaalse taiese valmistamiseks. Inimesed olid väga enesekindlad nagu ikka sellistel konkurssidel ning järjekorras seisjate hulgas kuulis tihti ülbitsemist.

Konkurss oli väldanud juba kuid, aga kõik taiesed saadeti järjepanu tagasi. Üldjuhul oli asi kohtunike jaoks selge paari sekundiga, mõnda taiest uuriti aga tõsisemalt, nii et üks või teine õigusemõistja laua tagant püsti tõusis ja saali keskele teost lähemalt vaatama läks. Sageli püüti kohtunikke kingitustega ära osta. Paljud osalejad ajasid saali kitsi ja lambaid ning pakkusid neid kohmetult kohtunikele, loomad klõbistasid sõrgadega, nende jalad vajusid libedal kiviparketil harki, nad puistasid pabulaid ja urineerisid häbenematult, kuhu aga juhtus. Kohtunikud võtsid kõik loomad vastu, kuid kuna nad läksid ahneks ja hakkasid rahvalt varjamatult aina suuremaid andameid nõudma, siis vahetati nad peagi uute ja rikkamate vastu välja, keda vaeste inimeste ahtrad loomad ei huvitanud ja kes said segamatult tööle pühenduda.

Kõige levinumaks ja vähem energiat nõudvaks äraütlemise vormiks kujunes nüüdsest kuiv pearaputus, mida nägid sajad osalejad järjest. Nürimeelselt loodud taieste puhul võis kohtunike näole tekkida valuline grimass, mõnikord vehkisid nad kätega või siis hoopis naersid, viimane reaktsioon tabas tundlikke kunstiinimesi, kelleks olid kõik pompeilased lühikese ajaga muutunud, eriti valusasti. Aga parata polnud midagi ja kohtunikke süüdistada oleks olnud ebaõiglane, sest nende silme ette veeti tõepoolest igasugust lollust. Nii mõnigi väljanaerdud kandidaat, kelle rinnus tuksus värskelt täissülitatud süda, siirdus foorumilt otse Türreeni mere äärde kaljudele ja viskus sealt alla kobrutavasse vette. Mõnda neist ei nähtud tõepoolest enam kunagi, kuid enamik ilmus siiski õhtul purjuspäi koju, tigedad nagu sitikad, sõimasid naist ja lapsi, süüdistades neid majapidamise vaimse õhustiku rikkumises, mis on vajalik ideaalsete taieste loomiseks, mölisesid valjult poole ööni, rääkisid kohtunike ebaõiglusest ning kirusid ka üldisemalt riigikorda ja valitsust, kuni vajusid lõpuks magama.

Kuid sõkalde sekka sattus ka terasid. Näiteks ükskord maalis keegi ühe käega napollane valmis sama kõrgel kunstilisel tasemel maali, kui on tänapäeval tuntud Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. Kohtunikud, kes olid vaieldamatult asjatundjad, mõistsid maali sügavust kohe, tabasid ära selle mitmekihilisuse ja haarde, kuulutasid selle ideaalseks taieseks ning konkurss lõpetati. Foorumileitsakus sabas seisev rahvas saadeti laiali ja kohtunikud lahkusid saalist, siiski vaatas viimane neist veel saaliukselt kogemata tagasi, jäi seisma ning röögatas nii, et see kostis isegi õue ära. „Stop! Tagasi! Kõik viivitamatult tagasi!”

Kohtunikud naasid ja nende suu vajus üllatusest ammuli. Just nende endi poolt ideaalseks taieseks kujutatud maal paistis külje pealt üksnes mõttetu vertikaalse kriipsuna, kusjuures pilti ennast polnud nähagi.

„See küll ideaalne taies pole,” ütles üks kohtunikest, „see on pelgalt ideaalne maal!” ja kõik olid temaga sada protsenti nõus.

Konkurss käivitus uuesti ja jätkus endise hooga. Teiste hulgas käis komisjoni ees üks äärmiselt vaene ja õbluke kongus ninaga mehike, kelle nimi oli Giancarlo Pipinini. Giancarlo elas väljaspool linnamüüri savihütis koos oma kolmejalgse kõhna kitsega ning seisis pühapäeviti foorumil tundide kaupa päikeselõõsas, et siis lõpuks kohtunikele oma taiest esitleda. Mehel oli kunsti peale nii kätt kui ka silma, ta suutis voolida tilaga kausse, mõtles välja uut tüüpi soengu, raius marmorit, õppis keelt rulli ajama, punus ja tikkis, kuid komisjon saatis ta alati minema, tihti kuivalt pead raputades, kuid nii mõnigi kord kõige hullemat tehes – naerdes. Mõne kuu jooksul leidis õrna hingega Giancarlo puhul aset kolm merrekargamise juhtumit, ent alati ilmus ta südaöösel koju, märg, kurb ja purjus. Ta nügis läbi une mögiseva kitse seina poole, heitis masendunult oma heinaga kaetud savist voodile ja jõllitas nii kaua tsikaadide siristamist kuulates pimedusse, kuni uni võimust võttis. Hommikul ärgates oli depressioon kõva, kuid päeva peale äng taandus ning õhtuks, kui ka pohmelus kadus, hakkas Giancarlo mõtlema uue taiese loomisele.

Ühel sombusel päeval jalutas Giancarlo jälle kunstist mõtteid mõlgutades jändrike päikesekuivade puude, suurte kaktuste ja okkalise võsa vahel Vesuuvi jalamil, kui ta komistas veidra rondi otsa. Kummardunud ja tõstnud haralise juurika hajameelselt üles, sai mees ühe hetkega nii valgustatud, nagu oleks talle pimedas ruumis taskulambivihk näkku suunatud. Esmapilgul tavalise rondina tundunud mõttetu juurikas osutus selgepiiriliseks looduse imeks, mis väljus oma täiuslikkuses füüsilise keha raamidest ning tekitas Giancarlo Pipinini peas hulgaliselt uusi mõtteid, põhiliselt helged, aga leidus ka tumedamaid. Võimsad ideed tagusid seestpoolt mehikese pead, juurikas mängis temaga nagu laps kaleidoskoobiga, pöörates Giancarlo ajus peituvat kraami aina uuesti ja uuesti külili, nii et moodustus järjest enneolematuid seosed. Ühe hooga leiutas mees sõna „mädavõigas” ning plankingu, sulges seejärel silmad ning töötas välja ühiskonnakorraldusliku süsteemi, mille kohaselt said vaesed ja rikkad ilma üksteist vihkamata koos elada. Võimsad mõtted ja imelised ideed aina kihutasid mööda Giancarlo pead, mees seisis tundide kaupa võsa vahel ja lihtsalt oli, nautides justkui kinokülaline värvilist vaatemängu. Mööda jooksis pulstunud koerajurakas, kes silmitses Giancarlot kümmekond sekundit, haugatas küsivalt ja järas meest säärest, kuid kuna Giancarlo ei teinud temast üldse välja, urineeris loom tema jalgadele ja tormas minema. Lumm hajus alles öö saabudes, kui pimedus ei lubanud mehel inspireerivat juurikat enam vaadelda.

Uskumata süllelangenud õnne suurust, läks vaene mees koju, asetas imelise juurika lauale ja jäi magama, kahtlemata hetkekski, et konkursi „Pompei otsib ideaalset taiest” võit on tal taskus. Giancarlo Pipinini mõtles uinudes auhinnaks määratud kullakirstule ning talle peatselt eraldatavatele, igakuiseks kasutamiseks ettenähtud süütutele neitsitele. Unes astus Giancarlo vaikides punaste seintega saali ja asetas juurika lauale, kohtunikud kargasid püsti ja hakkasid vaimustusest karjuma, aga …” siinkohal katkestas vanaisa jutustamise ja häälitses madalalt: „Pumm-pumm-pumm!”

„Mis juhtus?” küsis Õuno ja vaatas talle ehmunult otsa.

„Vesuuv hakkas purskama,” lausus vanaisa. „Giancarlo magas, vulkaan purskas ja hommikuks oli terve linn tuha alla mattunud, ideaalne taies muu hulgas.”

Väike Õuno nuttis, sest Giancarlo sai surma. Teda ei huvitanud, et koos Giancarloga hukkus terve linn, tal oli ainult sellest ühest väetist mehikesest kahju. Ometi lugu sellega veel ei lõppenud, vanaisa rääkis, kuidas tänapäeval kaevati Pompei välja, leiti tuhakonservis kenasti säilinud inimluud ja inimeste asjad, täpselt nii, nagu need purskamise ööl jäänud olid. Giancarlo voodi kõrval laual seisis endiselt juurikas, mis sai ühe hoobiga maailmakuulsaks. Juurikas viidi Vatikani, pandi seal vaatamiseks välja ning see trumpas üle isegi Michelangelo maalitud kuulsa Sixtuse kabeli lae. Inimesed jalutasid pikkades koridorides, nägid lae ära, mühatasid kannatamatult ning alles juurika juures ilmus nende näole rahu ja lõdvestus. „Nüüd võin ma rahus surra,” ütlesid paljud õnnelikult pead vangutades, aimamata, et ideaalne taies – nagu juurikat laiapõhjalise rahvusvahelise kokkuleppe järgi peatselt hüüdma hakati – mõjus hoopis eluiga pikendavalt. Maailmast sai tänu juurikale parem paik, see tõusis jumalateooria kõrvale uueks eksistentsi mõtestajaks, sütitades ideid ja küttes kirgi. Ideaalne taies lisas maailmale iga päev kallurikastide kaupa väärtust, pani laste silmad särama ja vanainimeste omad ka, avardas hingesid ning puhus inimkonna pea kohalt laiali madalad hallid pilved, nii et paljastus helesinine taevas.

„Poja,” ütles männi najal lebav vanaisa tasa Õunole ning tema ninasõõrmetest hakkas verd voolama. „Ideaalne juurikas on päriselt olemas.”

Soopoiss vaatas surevale vanaisale otsa, tolle silmis alati põlenud tuli kustus aeglaselt, ent ta paistis olevat mõistusel. „Ah?” küsis soopoiss.

„Ideaalne taies on päriselt olemas,” kordas vanaisa, tõstis vaevaga käe ja puudutas Õuno põlve. „Ma leidsin selle väikese poisikesena siitsamast soosaarelt ja viisin endaga Eestisse kaasa.”

„Ma ei saa aru,” ütles Õuno, aga vanaisa ei pannud talle seda pahaks, vaid ainult noogutas kergelt, nii et tema huuled puudutasid üht habemekarvadesse takerdunud käbi.

Puude vahelt kostis järsku kraaksumist ja Õuno vaatas ehmunult üles. Vanaisa oigas mõned korrad ning tema lumivalgel ripsmel maandus kärbes. Putukas jooksis ripsme all silmanurgani, tõusis seal ripsmekatusele ja läks tagasi algusesse. Iga normaalne inimene oleks praegu silma pilgutanud, mõtles Õuno murelikult, aga verest tühjaks jooksev vanaisa ei teinud kärbsest väljagi. Võib-olla ei olnud kärbes enam vanaisa asi, ehk oli probleem liiga väike, et sellele aega ja energiat raisata ning kulutada ära üks silmapilgutus.

„Ma olen väljaheidetu ja ma olen väljaheitja,” lausus vanaisa, alustades näiliselt täiesti uut teemat. Õuno tahtis midagi öelda, aga vanaisa tõstis häält ja poiss püsis tasa. „Mu hingel lasub kohutav patt, rämpsinimese vääriline ilge tegu ja ma olen toime pannud midagi, mis on hullem kui tapmine. Mälestus sellest teost on mind mitukümmend aastat justkui põletanud, ma olen piinelnud ja ahastanud, aga mida on see kõik väärt võrreldes sellega, mida ma olen põhjustanud? Mitte midagi!”

„Mis patt see on siis?” küsis Õuno, kes ei osanud vanaisa jutust esialgu midagi arvata. Uudised kuhjusid, neid tuli korraga liiga palju ja üllatusmoment kadus. Ubljuudoki rünnak, vanaisa verest tühjaksjooksmine, päriselt eksisteeriv ideaalne taies ja lõpuks veel mingisugune patt.

„Ma ei lasknud elu šampusekorki taevasse, nagu loodus ette näeb,” ütles vanaisa, „vaid tagusin selle hoopis pudelisse, ebaloomulikult, tihedalt, tagasivõtmatult. Ma keerasin ühe elušampuse nii tugevalt perse nagu vindiga, õhutatud jook ei vahutanud välja, vaid jäi pudelisse vangi ja riknes, sattus tohutu surve alla ning muutis pudeli ohtlikuks pommiks.”

„Mis pommiks?” küsis soopoiss ja püüdis surija juttu veidigi mõista, aga vanaisa jätkas teda tähele panemata.

„Ma olen mõelnud, kuidas oma tegu heastada, kaalunud tuhandet eri moodust ja pöördunud isegi jumala poole, keda ma ei usu. On vaid üks viis, kuidas asja parandada, ja seegi variant on üksnes õlekõrs uppuja peos. Ma lükkasin asjaga tegelemist ikka ja jälle edasi, jah, ma olin nõrk ja olin inimrämpsu ees hirmul, kartsin, et mind püütakse kinni ja lastakse maha nagu marutõbist peni. Mu ettevaatus oli aga argus, ei midagi muud. Lõpuks ma lihtsalt vananesin, jõud kadus ja mu käsi jäi abivajajale ulatamata, abivajajale, kelle ma olin ise loonud. Kork, poja. Kork on endiselt pudelis.”

Vanaisa puhkas, Õuno silmitses teda ja tõstis juba käe, et habemest käbi ära võtta, aga loobus sellest viimasel hetkel.

„Mida sa tegid siis?” küsis ta tõsiselt.

„See ei ole praegu tähtis, mida ma tegin,” lausus vanaisa. „Tähtis on see, mida sina tegema pead.”

„Mina?”

„Jah, sina, poja, sina, sest mina enam ei saa. Sa pead minema Eestisse ja sealt ideaalse taiese ära tooma!”

„Eestisse!” hüüatas Õuno ja kargas jalule. „Aga sa ise oled alati …” vanaisa ei lasknud tal jätkata.

„Jah, olen, olen. Aga nüüd on teisiti, nüüd sa PEAD!”

„Aga sa ise ütlesid, et inimrämps ja lendurid …” alustas poiss, aga vanaisa katkestas teda uuesti.

„Kuuled, poja! See on mu viimane soov, see on sulle püha!”

Päike säras puude kohal, väikesed valguslaigud langesid läbi lehtede vanaisale, puude all oli vilu olla ning tunda oli mulla ja mahlaka rohelise alusmetsa lõhna. Kõik oli nagu ikka, välja arvatud see, et vanaisa lamas männi najal ja jäi järjest nõrgemaks, kukal viltu vastu puud ning juuksed männikoore küljes kinni, silmad aegamisi läiget kaotamas ning veri jala seest aina samblasse voolamas. Kusagil kaugel hakkas kägu kukkuma ning Õunole meenus, kuidas vanaisa need kukkumised alati kokku luges, öeldes, et nii määrab loodus ära, mitu aastat on inimesel veel elada jäänud. Täna kuulasid nad veel viimast korda koos kägu, kes just nagu irvitas surija üle, kukkudes kümme korda ega lõpetanud veel siiski, jätkates ja jätkates. Aastate eest olid Õuno ja vanaisa selsamal teemal rääkinud ning poisike oli kuulanud kauget hüüdu ja küsinud:

„Kust kägu teab, et mingi inimene elab veel seitse aastat?”

„Kägu viis läbi teadusliku uuringu,” vastas vanaisa ja naeris.

„Aga kui järgmine kägu kukub sellele inimesele kaheksa korda?” uuris Õuno edasi ega mõistnud vanaisa naeru.

„Siis on esimene kägu eksinud.”

„Aga kui veel järgmine kukub üheksa?”

„Tähendab, et ilmsiks saavad üha uued andmed. Käod tutvuvad eelnenud uuringutega, uurivad seejärel ise asja ning lükkavad vajaduse korral eelmiste kägude uuringutulemused ümber,” seletas vanaisa. Poiss juurdles probleemi kallal kaua ja ükskord, kui nad kahekesi kalalt tulid ja kägu taas kukkuma ning vanaisa aastaid loendama hakkas, pöördus ta selle küsimuse juurde tagasi.

„Aga kust sa tead, et kägu just sinu aastaid kukub?” küsis soopoiss. „Me oleme siin ju kahekesi.”

„Kahekesi küll,” vastas vanaisa, kui kägu lõpetas, „aga üks on täiskasvanu ja teine laps. Käod uurivad ainult täiskasvanute aastaid, laste omi uurivad hoopis rähnid. Kui sina tahad teada saada, mitu aastat sa veel elad, siis sa pead rähni toksed ära lugema.”

Varsti kuulsidki nad rähni, kes tagus puu pihta nii pikki ja kiireid seeriaid, et üksikuid lööke kokku lugeda oli võimatu.

„Just nimelt,” ütles vanaisa, kui Õuno talle üllatunult otsa vaatas. „Lapsed on surematud, pea seda meeles, poja! Laste ees olevaid aastaid ei saagi kokku lugeda, ainult täiskasvanute puhul on see võimalik.”

„Aga mis siis saab,” küsis Õuno veel viimase küsimuse, „kui kägu ükskord üldse ei kuku?”

„Vot siis on häda käes,” vastas vanaisa. „Siis peab jooksu pistma.”

Kägu kukkus kolmkümmend korda ning vaikis siis ja Õuno sai järsku aru, mida see tähendas. Kuna vanaisa ei saanud loogiliselt võttes enam nii kaua elada, oli kägu kukkunud hoopis temale, ja see omakorda tähendas, et kägu kuulutas ta täiskasvanuks. Kägu on tõepoolest väga tark, mõtles soopoiss.

„Ma toon sulle midagi,” pakkus Õuno. „Mis sa tahad? Õunu soovid? Porgandeid?”

„Midagi ma ei taha,” vastas vanaisa väsinult. „Mis mul niisama viga peaks olema?”

„Sul on ju jalg otsast ära, veri voolab …”

„Mitte jalg ei ole otsast, vaid selle laba,” sõnas vanaisa rahulikult, nagu käiks jutt täiesti igapäevasel teemal. „Sa lähed Suure-Jaanisse, poja, Ehitaja tänavale, ja otsid üles maja number viis. Ja seal, neljanda korruse korteris number 24 mu taies asubki. Sa võtad selle kaasa ja tood siia soosaarele, saad aru?”

Õuno vaatas vanaisale otsa. Surija pilk oli väsinud, kuid kindel ning soopoiss ütles: „Ma teen seda, vanaisa. Ma toon su ideaalse taiese ära.”

Vanaisa oli juba päris nõrk, ta silmad olid peaaegu kinni vajunud ja huuled kuivasid. Õuno julges nüüd jälle tema jalgade poole vaadata. Verejooks köndi otsast oli märgatavalt aeglasemaks jäänud, valge murdunud luuotsa ümber lendas suures koguses väikseid putukaid ja kärbseid, sääsed istusid karjas jalal ja verisel samblal selle all ning jõid nagu kaevul, Õuno vehkis käega, et neid ära ajada, aga vanaisa keelas teda.

„Las joovad, las olla kellelgi pidupäev!”

„Halb on vaadata,” vastas Õuno.

„Halb? Sa ei tea, poja, mis asi on halb. Las olla putukatel jõulud, nende jaoks veristati täna inimene!”

Õuno ei ajanud enam putukaid ära, aga jala poole vaadata ta ka ei suutnud. Köndi ümber oli sitikatest lausa must, sääsed pinisesid kõhnalt kohale ja lahkusid minut hiljem raskelt nagu pommilennukid, kui olid end maitsvast verest täis imenud. Nad lendasid eemale ja lasid kusagil sõnajalalehe all leiba luusse.

„Korda, poja!” käskis vanaisa.

„Mida?”

„Kus ideaalne taies on?”

„Suure-Jaani, Ehitaja 5−24.”

„Täpselt nii.”

„Aga kus see taies seal korteris täpsemalt asub?” küsis Õuno. „Palju aega on möödas, äkki on see koristamisega kaotsi läinud või minema visatud, ükskõik mis.”

„Väga hea, et sa seda küsisid,” lausus vanaisa. „Ideaalne taies asub peldikus.”

„Peldikus!?” hüüdis Õuno.

„Just, ma peitsin selle siis sinna, kui ma seal elasin.”

„Sa elasid peldikus?”

„Jah, poja, aga sellest loed sa hiljem ise. Ma müürisin taiese peldikulakke, seal, kus sein ja lagi poti taga kokku saavad, on eenduv nurk. Kõik arvavad, et selle taga jookseb toru, aga nii see ei ole, selle ehitasin lakke mina ja pistsin tekkinud ruumi ideaalse taiese.”

„Kuidas ma taiese võõrast peldikust kätte saan?” küsis soopoiss murelikult. „Ütleme, et ma koputan uksele, uks tehakse lahti ja mis edasi? Ma ei saa ju ilma selgitusteta kellegi peldikusse tormata ja lage lammutama hakata.”

„Küll sa midagi välja mõtled,” lausus vanaisa. „Kui sa juba peldikus oled, siis pea meeles, et ma mätsisin nurga vasaku serva kokku ainult poole sentimeetri paksusest mördikihist. Kõvasti lüües peaks sinna augu sisse saama küll.”

Õuno ei vastanud midagi, kummardus, et vanaisa pikki juukseid puu küljest lahti harutada, aga lamaja keelas teda jälle.

„Lase olla!” ütles vanaisa. „No nüüd tuli veeisu peale.”

„Ah?” küsis soopoiss.

„Too vett. Ma tahan juua!”

„Kohe toon!” hüüatas Õuno abivalmilt, kargas püsti ning tormas mööda rada maja poole, jättes surija üksi metsa alla.

Soopoiss lippas majauksest mööda ja jõudis kaevu juurde, mida raamisid sama vanad, pragunenud ja hallid palgid nagu olid majaseinteski. Madal kaev asus majast paarikümne meetri kaugusel ja ämbri allalaskmiseks kasutati teivast, mille otsas oli roostes metallkonks. Soopoiss laskis ämbri kaevu ja just siis meenus talle ema surm, mis oli aset leidnud umbes viis aastat tagasi siinsamas maja juures. Nad olid vanaisaga just jõe äärest tulnud, hea noos korvis ning istunud maja ette trepile ilma lihata ühepajatoitu sööma, mida ema sageli valmistas. Toit oli potipõhja kinni jäänud ja Õuno mäletas tänaseni lõhna, mida eritasid kergelt kõrbenud kapsalehed ja kaalikad, kui ema neid potist puulusikaga lahti kaapis ja kaussidesse kopsas. Ulatanud kausid vanaisale ja Õunole, võttis ema ukse kõrvalt madala tabureti ja kalakorvi ning läks istus eemale õunapuu alla, et kalad ära puhastada. Soopoisil oli viimane jutuajamine emaga hästi meeles.