Читать книгу Varastatud hetked krahvinnaga - Julia Justiss - Страница 5

Asudes teele piisavalt erksal sammul, et klaarida pead veiniuimast, suundus David Tanner Smith, parlamendiliige Hazelwickist, Mayfairi häärberist, kus ta oli koos viigidest kolleegidega õhtustanud, oma elupaika Albanys.

Sõbrad olid keelitanud teda veel veidikeseks jääma, ent pärast päev otsa kõlanud vastuväiteid reformieelnõule, mis olid peamiselt ebaolulised ja mida oponendid tõstatasid selleks, et hääletusele viimist edasi lükata, oli ta poliitilistest vestlustest kurnatud. Ta pidi tunnistama, et oli ka pisut tujust ära.

Tema sammud kajavad valjult, kui ta oma üksildastesse kambritesse jõuab. Kuigi ta oli õnnelik, et tema parim sõber Giles Hadley oli leidnud õnne leedi Margaretiga, oli ta avastanud, et Oxfordi tudengipäevadest saadik temaga elamist jaganud kaaslase kaotamine muutis ta üksildasemaks, kui ta oli osanud karta.

Kuna ainus naine, keda ta kunagi armastanud oli, jäi vaese farmeri orvu haardeulatusest kaugele, ei arvanud ta, et leiab kunagi ise abieluõnne. Kuna ta oli madalat päritolu, ent teda toetasid baronet ja markii, siis pani see teda kummalisse sotsiaalsesse olukorda, kus ta ei kuulunud alamaadlike sekka, teda ei võetud iial omaks kõrgseltskonnas, ent tõusva poliitikuna viigide hulgas polnud ta ka tähtsusetu isik.

Pigem oli ta keerukas juhtum, mis säästis teda abielule meelestatud emade tähelepanust, kes ei suutnud päris hästi otsustada, kas temast võiks saada nende tütardele hea partii või mitte, mõtles ta iroonilise naeratusega.

Naeratus kadus kohe, kui talle meenus Gilesi tühi tuba Piccadillys. Kellega ta võiks abielluda, kui ta end kunagi piisavalt üksikuna tundma peaks? Mõne tema poliitilisi püüdlusi väärtustava kodaniku tütrega? Poliitiliselt meelestatud aristokraadi tütrega, kes jätaks tähelepanuta madala päritolu, et endale võimu juures rohkem manööverdamisruumi saada?

Ta läks ümber North Audley Streeti pimeda nurga Oxford Streeti suunas, kui tema kõrvu kostis lärmakas vaidlus. Ta aeglustas sammu ja piilus ees olevasse hämarusse, kus ta suutis vaevu eristada kahte meest, kellega paistis koos olevat pidulikku keepi mähitud noor naine.

„Te lasete mind lahti või ma kutsun valvuri,“ hüüdis naine.

„Kas tõesti?“ pilkas üks meestest kareda häälega.

Teine, kes naise õlast kinni hoidis, ütles: „Sa ei tee muud, kui annad meile oma kaelakee – ja käevõru ja kõrvarõngad ka, kui sa ei taha, et su kaunis nägu rikutud saaks.“

„Oojaa, nii ilus, et ehk me viime su pärast bordelli,“ lisas teine mees. „Nad maksaksid sellise õrna palakese eest hästi, ma arvan.“

„Koristage oma käed!“ karjus tüdruk, rabeldes ja vääneldes esimese mehe haardes, samas kui teine sikutas ta keebipaelu.

Davie võttis kõvemini jalutuskepist kinni ja jooksis nende poole. „Laske naine lahti!“ hüüdis ta ja tõstis kepi ähvardavalt õhku. „Kohe – enne kui mina valvuri kutsun.“

Hetkeks, nähes Davidi aukartust äratavat suurust, mehed kangestusid. Seejärel linnamehed, kel polnud ilmselgelt aimugi, millist kahju tugev talupoeg jämeda kepiga teha võib, eirasid teda ja püüdsid allutada rabelevat naist.

Ta oli neid hoiatanud, mõtles Davie. Olles pidanud end klounide keskel terve päeva vaos hoidma, tõusis ta tuju kohe, kui ta nägi võimalust paar korralikku hoopi anda.

Ta sööstis möirge saatel meeste poole, tabades esimest meest kepiotsaga kõrva alla ja paisates ta eemale. Ta keeras kepi kiiresti teistpidi ja virutas teisele lõua pihta. Murduva luu terav ragin kõlas enne, kui teine mees temast ulgudes lahti lasi. End vabaks rebinud neiu tõstis seelikud üles ja jooksis minema.

Davie peatus hetkeks, hingeldades. Kuigi ta oleks tahtnud need kaks kaasa võtta ja lähima konstaabli juurde vedada, peaks ta tõenäoliselt tüdrukule järgnema. Üksik naine nii hilisel kellaajal üksi tänaval tõmbab ilmselt veel pahandusi ligi – kui mitte midagi hullemat, siis vähemalt mõne teise röövli, kes kerget sihtmärki otsib.

Otsuse teinud, keeras ta ründajatele selja ja jooksis neiule järele. „Ärge muretsege, ma ei tee teile haiget!“ hõikas ta. „Londonis pole turvaline öösiti üksi kõndida. Lubage mul teid koju saata.“

Tüdruk heitis kiire pilgu üle õla, ent ei jäänud ilmselt uskuma, sest ta jooksis edasi. Seelikud takistasid teda ja ta poleks niikuinii suutnud kaua Davie eest põgeneda, kuid enne kui mees talle järele jõudis, komistas ta millegi otsa ja koperdas. Ta kukkus karjatuse saatel põlvili.

Davie jõudis mõne sammuga neiuni ja pakkus talle püsti tõusmiseks kätt. Tüdruk võttis selle vastu, ent tõmbus äkki nii järsu jõnksatusega eemale, et kui Davie temast lahti laskmise asemel ikka veel kinni hoidis, paiskus ta tõmbejõu tõttu tagasi Davie juurde, rind vastu rinda.

Davie vandus endamisi ja hoidis kõvasti kinni neiust, kes kohe jälle rabelema hakkas. „Lõpetage!“ ütles ta teravalt. „Ma juba ütlesin, ma ei kavatse teile haiget teha.“ Ta tasandas häält ja jätkas. „Me klaarime selle ära, preili, aga mitte avalikul tänaval. Lubage, ma viin teid mõnda ohutumasse kohta, ja te saate mulle rääkida, kuidas ma teid koju pere juurde saaksin aidata.“

Tüdruk lõpetas sügava ohke saatel rabelemise. „Palun, Davie,“ ütles ta vaikselt. „Lase mul lihtsalt minna?“

Armsalt tuttav hääl ehmatas Daviet nagu nahka lõikav terav žilett. „Faith?“ küsis ta uskumatult.

Oma suureks hämmelduseks nägi Davie, kui ta oli naise näo lambivalguse poole keeranud, et see oli tõesti Faith Wellingford Evers, krahvinna Ashedon, kelle ta oli enda vastu surunud.

Enne kui ta ehmunud keel suutis midagi vastuseks pomiseda, tõmbas daam end lahti. „Jah, Faith,“ tunnistas ta. „Ma otsisin troskat, mis mu koju viiks. Kas sa poleks võinud teeselda, et sa ei näinud mind, ja lasta mul minna?“

Kui Daviele lõpuks tõeliselt kohale jõudis, kellega ta rääkis, muutis järgmine õudust tekitav šokilaine, mis kõik oleks võinud juhtuda, ta veel üheks hetkeks sõnatuks. Seejärel, neelates vandesõnad alla, haaras Davie naise randmest ja hakkas temaga edasi kõndima. „Ei, krahvinna, ma ei saa lasta teil…“

„Faith, Davie. Palun, ütle mulle Faith. Kas ma ei võiks pääseda, vähemalt veidikeseks, krahvinnaks olemisest?“

See poleks pidanud küll nii olema, ent Davie südant soojendas, et Faith lubas sellist familiaarsust inimesele, kes polnud aastaid lähedane sõber olnud. „Sellele vaatamata ei saa lubada sul üksi uidata, ajades taga kaarikut, mis sind tagasi Berkeley Square’ile viiks. Mayfairi tänavad on paremad, ent kusagil Londonis pole pärast pimeduse saabumist tõeliselt ohutu, mitte kellegi jaoks, kes üksi on. Eriti naise jaoks!“

„Sina olid üksi,“ osutas Faith.

„Jah, aga ma olin ka relvastatud ja võimeline end kaitsema,“ vastas Davie. „Ma kavatsesin päästetud noore neiu võõrastemajja viia ja leida võimaluse tema aitamiseks, aga ma ei saa seda sinuga teha. Mitte siinkandis, kus meid mõlemaid teatakse. Luba mul parem troska võtta ja sind turvaliselt koju saata.“

Faith aeglustas sammu, olles vastu sellele, et Davie teda edasi tõmbas. „Kas sa oled kindel, et ei saa mul lihtsalt minna lasta?“ Davie vastas talle terava pilguga ja Faith sõnas vaikselt: „Ma ei kavatsenud olla rumal ega vastutustundetu. Mul on kahju, et olen sind tahtmatult asjasse seganud.“

Faith neelatas tugevalt ning pisarad, mida Davie ta ripsmete vahel sätendamas nägi, tabasid teda nagu löök rindu. Kuidas see häiris teda ikka veel, kui Faith endast väljas oli!

„Minul aga mitte. Kas sa suudad ette kujutada seda kära, kui sa oleksid valvuri kutsunud ja sinu identiteet oleks avalikuks tulnud? Kaugelt parem, et see olin mina, kelle diskreetsusele sa saad kindel olla. Kui sa ei taha teada, mida ütleks ühiskond krahvinna kohta, kes üksi Mayfairi tänavatel uitab, viime sind parem nii kiiresti kui võimalik tagasi Ashedoni villasse, enne kui keegi mõnest mööduvast kaarikust sind ära tunneb.“

Kui Faith ikka veel vastu oli, tabas Daviet tõeliselt vastumeelne mõte. „Sa… sa ju usaldad mind, et ma ei tee sulle liiga, kas pole, Faith?“

Faith ohkas pikalt ja sügavalt, mis veelgi enam Davie südant rebis. „Muidugi ma usaldan sind, Davie. Hea küll, otsi meile troska. Ja sa ei pea minust kinni hoidma. Ma ei jookse uuesti minema.“

Rohkem sõnagi lausumata kõndis Faith Davie kõrval edasi. Energia, mis oli tema pagemisele kütust andnud, oli temast justkui välja valgunud; pea langetatud, õlad längus, ta nägi välja… löödud ja kurnatud.

See oli hea, et Davie pidi keskenduma võimalusele, et mõni tuntud kõrgseltskonna liige võib iga hetk mööda sõita, muidu poleks ta ehk suutnud vastu panna tugevale soovile Faith sülle võtta ja teda kanda. Pärast veel mõnda minutit erksat kõndimist saabusid nad troskade peatuspaika, kus oli õnneks üks sõiduk ootamas. Suutmata ikka veel päriselt uskuda, et ta saadab oma Faithi – ei, lesestunud krahvinna Ashedoni, parandas ta end, mitte oma –, aitas ta naise troskasse ja juhatas ta tahapoole istmele.

Ta koputas paneelile, et juhile sõidu alustamiseks märku anda ja vaatas uuesti krahvinnale otsa. „Kas sinuga on kõik korras? Nad ei teinud sulle viga? Kuidas su põlvedega on? Sa kukkusid üsna kõvasti.“ Kui need mehed on Faithile viga teinud, otsib ta nad üles ja rebib jäse jäseme haaval tükkideks.

„Ei,“ vastas Faith tasase häälega. „Ma olin hirmul ja raevunud; minu kätt väänati, aga ma sain vaid sinikad. Ma arvan, et virutasin neile isegi mõne korra.“

„Jumal tänatud selle eest! Enne kui me tagasi Berkeley Square’ile jõuame, kas sa võiksid mulle rääkida, mis põhjusel sa sel kellaajal üksi tänaval olid?“

„Kas sa võiksid mul lasta lihtsalt tagasi minna ja säästa mind seletuste andmisest?“

Davie silmitses ta profiili kaarikulampide valguses. „Ma ei taha urgitseda. Aga leida sind üksi, praktiliselt keset ööd – noh, see on häiriv. Midagi on valesti. Ma tahaksin aidata seda parandada, kui ma saan.“

Davie ahastus suurenes veelgi, kui tema märkus taas Faithile pisarad silma tõi. „Ah, Davie. Sa oled alati tahtnud kõike paremaks muuta, kas pole? Sa tunned sundi kõike parandada – valitsust, parlamenti, ühiskonda. Aga seda pole võimalik parandada.“

Faith nägi välja nii kurnatud ja õnnetu, et Davie igatses teda oma käte vahele tõmmata. Selles polnud midagi uut; ta oli ihanud Faithi hoida nende esimesest kohtumisest saadik, enam kui kümne aasta eest. Markii vennanaisena oli Faith olnud sama kättesaamatu nagu praegu krahvi lesena.

See polnud kahjuks Daviet takistanud temasse armumast ega teda armastamast kõigi nende aastate vältel.

„Mis juhtus?“ küsis Davie vaikselt. „Mis sind nii endast välja viis, et sa keset ööd põgenema pidid?“

Faith vaikis edasi, tema ilme polnud mitte ainult kurnatud, vaid peaaegu… meeleheitlik. Kuni Davie kõhkles, soovides ühest küljest Faithi privaatsust austada, ent tundes teisalt sundi teha korda kõik, mis naise universumis valesti oli, kehitas Faith õlgu. „Ma võin sulle ju vist sama hästi ka rääkida. See polnud siiski mingi tobe kihlvedu, kui sa seda mõtled.“

„Ma olen kindel, et see polnud nii. Sa võisid tütarlapsena olla elav ja muretu, ent sa polnud iial ajudeta tobu ega hulljulge.“

„Kas ma olin elav ja muretu? Ehk kunagi olingi. Sellest on nii kaua möödas.“

Tema tuhm hääl ja elutud silmad paisutasid Davie mure veelgi suuremaks. Need kaks ebatavalist sõpra olid küll lahku kasvanud nende aastate jooksul, mis olid möödunud nende kohtumise idüllilisest suvest, mil Davie oli kakskümmend ja oma esimeses ametis Sir Edward Greavesi sekretärina ning Faith oli kuldsete kiharatega kuueteistaastane haldjas, kes oli oma nõol, Sir Edwardi naisel, pikemalt külas. Ent isegi neil kordadel, mil Davie Faithi pärast tema abiellumist kohanud oli, oli tema silmades olnud siiski see soojus ja elurõõm, mis olid Davie südame nende esimesel kohtumisel võitnud.

„Sa olid muretu,“ kinnitas Davie. „Mis muudab fakti, et ma su üksi tänavalt transporti otsimast leidsin, veelgi murettekitavamaks. Mis sind küll selleni viis?“

„Ashedoni surmast saati – muide, tänan sind lahke kaastundeavalduse eest – on tema ema, lesestunud krahvinna, rääkinud aina sellest, kuidas ta peab „vaest noort krahvinnat ja tema armsaid poisse“ toetama ja hoolitsema selle eest, et „traagiline noor krahv“ saaks vajaliku seisusekohase õpetuse. Kuu aega tagasi tegi ta oma ähvarduse teoks ja kolis tagasi Ashedoni villasse. Ta on seda juba aastaid teha tahtnud, aga kuigi ema Ashedoni narruseni armastas, teadis krahv, kui sekkuv ema on, ega lubanud seda. Nagu sellest vähe oleks, et ma pean taluma teiste ühiskonna matroonide magusalt põlglikke kommentaare kõigil nendel igavatel, läägetel õhtutel, mida ma vihkama olen hakanud! Nüüd pean ma lisaks iga päev lese väikluse ja kriitikaga elama. Ja kui ma täna õhtul läksin tema saatjana peole, kuhu ta tingimata minna tahtis, avastasin ma, et tema noorem poeg, minu mehevend lord Randall, oli seal. Ta tabas mind üksi koridorist, kui ma olin teel daamide puhketuppa, ja püüdis vägisi suudelda ning siis mulle aitas. Ma teadsin, et lesk pole valmis lahkuma ega usuks oma kallist pojast iial midagi halba, seega polnud mul lootustki teda veenda, et ta kaariku laseks kutsuda. Ent sinna jäämine oli talumatu ja ma otsustasin Oxford Streeti poole kõndida ja troskat otsida.“

Ta ohkas vaikselt ja selle ohke kurbus lõhestas Davie südant. „Ashedon ja tema lõbutüdrukud olid niigi kohutavad ja nüüd veel see. Mõnikord mulle tundub, et ma ei suuda seda enam taluda.“

Davie süda valutas õrna hinge pärast, kelle tütarlapselikud unistused armastusest ja hellitustest olid abikaasa ükskõiksuse tõttu aeglaselt puruks tambitud, jättes ta üksildase ja hüljatud naisena lõksu. Nagu ka Davie oli oma positsioonil lõksus, võimetuna teda aitama.

Ta sai vaid alati sõber olla.

Davie kohkumuseks hakkasid pisarad, mida ta enne Faithi ripsmetel näinud oli, vaikselt mööda põski alla libisema. Faith tõstis käe, proovides neid varjata, ja keeras pea ära.

Ja siis, kuidagi, oli Faith ta käte vahel, surutud ta rinna vastu. Faith klammerdus ta külge ja Davie hoidis teda kõvasti, olles peaaegu valmis õnnistama röövleid, kelle käest ta Faithi päästnud oli, sest selle vahejuhtumita poleks ta iial kogenud imet, milleks oli Faithi hoidmine oma käte vahel. See oli tõeks saanud unistus; oh, kaugelt parem kui ükskõik milline unistus, tunda Faithi pehmust enda vastu surutuna, tema lavendlilõhna oma ninasõõrmetes, ta siidiseid blonde lokke oma lõua all. Ta oleks võinud sellel hetkel surra ja rahul olla, sest ta ei saa taevale iial lähemale.

Ja kuigi ta keha põles ihast Faithi täielikult omada, tõrjus ta selle mõtte. Ta polnud iial isegi sellisel määral õndsust osanud oodata; ta ei küsiks enamat.

Paratamatult ja liigagi ruttu võttis Faith end taas kokku ja tõmbus eemale.

Davie lasi ta lahti, kuigi ei soovinud muud kui vaid teda igavesti hoida, see oli kõige raskem asi, mida ta kunagi tegema oli pidanud.

„Vabandust,“ ütles Faith karedalt. „Ma pole tavaliselt nii tujutu.“

„Ära vabanda. Ma olen vaid rõõmus, et olin siin ja sain sulle sõbrana toeks olla.“

„Minu sõber. Mul on neid vähe. Ma püüdsin täna õhtul ettevaatlik olla, ma kinnitan sulle! Ma arvan… Ma arvan, et ma olin liiga väsinud ja sügavalt mõtteis, sest ma ei märganudki neid kahte meest, kes mulle järgnenud olid. Nad ilmusid justkui eikusagilt.“

David väristas end ja raputas pead. „Mul on ainult hea meel, et ma sinna kanti sattusin. Ma ei taha isegi mõelda sellele, mida nad oleksid võinud sinuga teha.“

Faith noogutas. „Nad ähvardasid mind bordelli viia. Kas nad võivad tõesti naise jõuga sinna vedada või püüdsid nad mind ainult hirmutada?“

„Ma kardan, et see on küllaltki võimalik. Pisut oopiumitinktuuri ja sa oleksid võinud ärgates leida end kuhugile patuurkasse lukustatuna,“ vastas Davie süngelt.

„Kui välja arvata see, et ma enam poegi ei näeks, poleks see mulle vist kordagi läinud. Ma olen mõelnud Ashedonist lahkumisele oh kui palju kordi! Aga ma poleks saanud poisse kaasa võtta – seaduslikult, nad kuulusid muidugi mu mehele ja Edward on pärija. Kuigi ma nägin neid niigi väga vähe; krahvi arvates ei olnud hea mõte lapsi emaarmastusega hellitada. Nüüd, kui teda enam pole, olen ma püüdnud seda muuta, kuigi ma pean selleks pidevalt lese ja nende koduõpetajaga võitlema. Kuni ma saan oma poegadega koos olla, ühel või teisel viisil, kannatan ma selle ära – vähemalt praegu.“

„Kas sa oled oma perekonnaga, õdedega rääkinud? Kas nad teavad, kui õnnetu sa oled?“

Faith naeratas kuivalt. „Ma… ma pole nendega enam eriti lähedane. Meie abielu algusaastatel suunas krahv mind pidevalt neist eemale hoidma. Rumal mina, ma arvasin, et ta tegi seda sellepärast, et tahtis mind vaid endale. Mida ta tahtiski, mõnes mõttes. Ta ei tahtnud, et keegi võiks tema autoriteeti sekkuda. Nii et aastatega… me jäime üha kaugemaks ja kaugemaks. Nagu sina ja minagi.“

Davie noogutas. „Ma olen kindel, et nemad kahetsevad seda sama palju kui minagi. Kas sa ei võiks proovida sidemeid taastada?“

„Ilmselt küll. Aga ka nemad ei saaks mind aidata. Enamiku ajast tulen ma paremini toime.“ Ta püüdis Davie jaoks naeratuse näole manada. „Seda juhtub harva, kui ma tunnen, et ma… plahvatan, kui ma kohe sellest kõigest eemale ei pääse.“

„Nagu sinuga täna õhtul juhtus.“

„Nagu minuga täna õhtul juhtus.“

Davie vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Hetkel pole mul ühtegi head mõtet, kuidas asja parandada. Aga kas sa lubad mulle midagi?“

„Mida?“ küsis Faith ja kallutas pead, vaadates küsiva pilguga Davie poole, ning hetkega haarasid mälestused mehe endasse.

Kui palju kordi oli Faith tol suvel just samamoodi talle otsa vaadanud, süvenedes innukalt sellesse, mida nad hetkel arutasid – luulesse, poliitikasse, põllumajandusse? Justkui erutaks ja paeluks teda terve maailm ja ta ei suudaks kuidagi selle kohta piisavalt õppida.

Davie sees lahvatas taas viha, kui ta taipas, kui suur osa sellest rõõmust oli Faithist välja pigistatud.

Ta surus viha endas maha ja vastas: „Kui sa järgmisel korral tunned, et ei suuda seda enam minutitki taluda, siis palun, ära mine üksi tänavatele uitama! Saada mulle kiri; ma saan sinuga kusagil kokku, ükskõik kus, ja me saame rääkida. Sa pole üksi, Faith. Sa pole iial üksi, kuni mina veel hingan. Luba mulle?“

Faith silmitses teda hetke. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?“

„Muidugi. Ma ei ütle iial asju, mida ma tõsiselt ei mõtle.“

Faith noogutas, nõrk naeratus huulil. „Jah, ma mäletan sind sellisena. Ja kuidas sa olid alati ustav sõber. Hea küll, ma luban.“

„Hästi,“ ütles Davie, ikka veel murelikuna, ent tundes end nüüd Faithi olukorra suhtes juba pisut paremini. „Me peaksime üsna kohe Berkeley Square’ile jõudma, õnneks – eriti kui su ämm avastas sinu kadumise ja kiirustas koju sind otsima.“

Faith kehitas õlgu. „Ta ilmselt rõõmustaks minu kadumise üle. Kui välja arvata see, et tal poleks oma kurtmistele enam nii ideaalset sihtmärki.“

„Sa oled lihtsalt kurnatud. Hommikul, kui sa puhanud oled, tundub kõik parem.“

„Kas tõesti?“ Faith naeratas. „Võib-olla mehe jaoks, kes on otsustanud maailma muuta. Ma olen kuulnud mõningatest sinu saavutustest, muide, isegi kõrgseltskonna ebasoosingus. Mitte et keegi sellest mulle otse räägiks, muidugi – poliitika olevat naise jaoks intellektuaalselt liiga keeruline. Ei, meile jäetakse arutada kübarate ääristamine, teenijatega tegelemine ja ehk, kui me oleme piisavalt julged, arutlemine selle üle, kellest võiks saada parim armastaja või millisest tantsijannast on lava taga puhketoas millise aadliku armuke saanud.“

Davie tõmbas näo krimpsu. „Seal võiks nii palju enamat olla! Nagu sa kahtlemata tead, siis abiellus minu sõber Giles Hadley, vikont Lyndlington, hiljuti leedi Margaret Robertsiga. Leedi on olnud aastaid oma isa lord Witlow’ poliitilise võõrustaja rollis; ta ei mõista mitte ainult poliitikat, tema ja ta isa toovad sageli kokku valitsuse, teaduse ja kunsti helgemad pead, et oma vestlusõhtutel igasuguseid teemasid arutada.“

„See kõlab imeliselt – ja nii palju ergutavamana kui see, mida minul võimaldatakse kogeda. Kui just…“ Tema tuhmid silmad elavnesid. „Kas sa mõtlesid seda tõsiselt, kui sa rääkisid minuga kokku saamisest?“

„Kas ma juba ei vastanud sellele?“

„Siis… kas sa kohtuksid minuga homme pärastlõunal? Ma sõidan tavaliselt pühapäeva pärastlõunal lesega Hyde Parki, aga pärast tänast õhtut ma pigem ei kannataks tunnipikkust loengut, mille ta mulle kindlasti peab minu ebakohase lahkumise kohta sellelt armetult peolt. Kas sa kohtuksid minuga selle asemel – Gunteri juures, ehk? Keegi meie tuttavatest ei tohiks sel kellaajal seal olla, seega meid ei segataks. Ma tahaksin väga kuulda sellest, mida sa parlamendis teed. Võib-olla saaksin sellest isegi aru.“

Davie oleks pidanud olema komitee koosolekul, aga kui Faith talle paluvate silmadega otsa vaatas, oleks ta olnud nõus ka eelnõu lõpphääletuselt puuduma. „Jah, ma kohtun sinuga seal.“

Kaarik aeglustas sõitu, andes märku sellest, et nad olid sihtkohta jõudmas. Davie tundis pettumusetorget; ta oleks võinud terve öö mööda Londonit ringi sõita ja Faithiga vestelda.

Paratamatusega leppides hüppas ta sõidukist välja, kui see peatus, ja ulatas Faithile käe. „Ma ootan, kuni sa turvaliselt majas oled,“ ütles ta, kui Faith kaarikust maha astus.

„Hea küll.“ Faith sammus välisukse poole, ent peatus siis, nagu ei suudaks ta krahvinna valdustesse taas siseneda. Ta pöördus uuesti Davie poole, tõusis kikivarvule ja suudles meest kiiresti lõuale.

Kuni mehe süda jättis esmalt lööke vahele ja hakkas seejärel rinnus pekslema, ütles Faith: „Aitäh, Davie. Päästmise ja palju enama eest. Esimest korda pika aja jooksul on mul olemas „homme“, mida oodata.“

Nagu ka minul, mõtles Davie, kui Faith trepist üles jooksis. Naise saatjaks olemise privileeg ei kesta siiski ilmselt kuigi kaua. Ta kavatses sellest iga hetke nautida.