Читать книгу Varastatud hetked krahvinnaga - Julia Justiss - Страница 6

Järgmisel pärastlõunal, olles saatnud teate ämmale, hilisele ärkajale, kes polnud oma ruumidest veel välja tulnud, informeerides teda kokkulepitud kohtumisest, mistõttu ta ei saa parki sõita, lasi Faith teenijal oma soengut viimistleda. „Nii, madame,“ ütles Yvette, silmad uhkusest säramas. „Kes küll laidaks sellist inglit?“

„Paljud,“ pomises Faith. Ent ta naeratas, teades, et heasüdamlik neiu püüdis teda vaid julgustada. „Uus soenguseade on kena. Kas sul on sellele nimi?“

„Trône de la Reine,“ vastas teenija. „Ja comme ça accord, madame!“

„Aitäh. Minust saab kohalolijatest kõige kenam daam.“ Õnneks mitte pargis, lisas Faith endamisi, kui ta istus ülemteenri poolt kutsutud troskasse, ja ta tuju tõusis, kui ta mõtles, et ei peagi hambaid krigistama samal ajal, kui lesk toob kuuldavale pika nimekirja vigadest, mis ta eelmisel õhtul teinud oli. Selle asemel tundis ta ootusärevust mõttest, et saab Daviega rääkida.

Ta oli tundnud puudust noore mehe seltskonnast, kellega ta oli olnud isegi lähedasem kui oma õdedega ajal, mis ta oli veetnud nõo külalisena, venitades kuupikkusena kavandatud külaskäigu suvepikkuseks idülliks. Davie rahulikud nõuanded, ergutavad ideed ja kindel otsus luua parem tulevik olid Faithi inspireerinud ja erutanud. Tõtt-öelda oli ta olnud mehesse pisut armunud selleks ajaks, kui tal kästi tagasi koju pöörduda, et eelseisvaks hooajaks valmistuda.

Teades liigagi hästi, et Davie polnud sobiv valik ühe Inglismaa vanima perekonna tütrele, oli Faith siiski lootnud, et saab ehk jagada temaga mõningaid oma mõtteid ja arvamusi Londoni kohta, kuid Davie oli Faithi hooajaks Oxfordi jäänud. Selle asemel, lummatuna krahvi pühendunud ja meelitavast tähelepanust, kadestatuna iga teise vallalise abielueas neiu ja nende põlglike emade poolt, oli ta lasknud endal uskuda, et on oma kõrgest seisusest kosilasse sama palju armunud kui mees temasse.

Miks ta küll polnud kordagi märganud, kui külmad ja kalkuleerivad tolle silmad olid, võrreldes soojuse ja kaastundega Davie omades?

Seda on nüüd liiga hilja kahetseda.

Faith lubas ohates teenril end kaarikusse aidata. Ta heitis veel ühe pilgu kinniste aknakatetega villa poole ja tal tekkis hetkeks halb eelaimdus. Ta satub tõenäoliselt tule alla, jättes minemata ämma igapäevasele lõbusõidule parki; kui see naine peaks teada saama, et Faith jättis sellele olulisele sündmusele minemata selleks, et oma staatusest nii palju madalamal asuva meesterahvaga suhelda, kuuleb ta sellest terve kuu.

Siiski, oli aeg end vabaks võidelda ämma mõju alt ja õnnetu olemisest, mida see endaga kaasa tõi. Lesel polnud tema üle tegelikult tõelist mõjuvõimu; abikaasa keelavate ettekirjutusteta võiks Faith rohkem maailmas toimuvast osa võtta.

Ta teadis, et ainuüksi Daviega rääkimine aitab sellele kaasa. Iga tänavaga, mis nende kohtumise lähemale tõi, kasvasid tema erutus ja ootusärevus.

Kui kaarik lõpuks kohale jõudis, oli Faith nii kannatamatu, et suutis selle peatumist vaevalt oodata, enne kui välja ronis ja majja kiirustas. Ta märkas kohe Daviet, kes istus ruumi kaugemas otsas aknaorvas. Tunnustus mehe näol, kui Faith lauale lähenes, pani teda rõõmustama selle üle, et oli otsustanud kanda oma uut halli kleiti, mis rõhutas ta figuuri ja muutis teda jumekamaks.

„Krahvinna, milline meeldiv üllatus,“ ütles Davie püsti tõustes ja kummardades. „Kui kaunis sa välja näed!“

„Nii lahke sinust, härra Smith,“ vastas Faith. „Kuigi kolme lapse emana olen ma kardetavasti kaotanud nooruse värskuse, mida sa ilmselt mäletad.“

„Rumalus, selle kustutamiseks on vaja enamat kui käputäit poisse,“ vastas Davie teda istuma aidates. „Teed? Või eelistaksid sa jäätist?“

„Teed, palun.“

„Sa näed puhanud välja. Tõeliselt värske nagu noor tüdruk ning mitte sugugi nagu auväärne kolme lapse ema.“

Faith naeris. „Ma tahtsin rohkem lapsi saada, aga kuna kolm poissi kindlustasid pärijad, siis Ashedon… kaotas huvi.“ Või oli ta kogu aeg armukesi pidanud ja Faith oli olnud liiga rumal, et seda märgata? „Kuidagi, kasvades venna ja hulga õdedega, arvasin ma, et endale perekonda luues oleksin lastest ümbritsetud. Aga nende emana veedan ma suurema osa päevast oma maailmas ja nemad lastetoas enda omas.“

Davie itsitas. „Erinevalt taluperekonnast, kus lapsed terve päeva ringi siblivad, õppides emadelt või tehes töid isade heaks. Lähedal isegi öösel, sisse mähituna lakapealsel, otse elutoa kohal, nagu vorstid karbis! Ehk oleks pidanud sinust saama lihtne taluperenaine.“

„Ehk tõesti.“

Faith vaatas Daviele otsa, nendesse lahketesse silmadesse, mida ta nii hästi mäletas – ning nägi seal äkki kirevälgatust, nii tugevat ja järsku, et see ehmatas teda.

Teda ehmatas veelgi enam aga see, kui ta tundis sügaval enda sees kirglikku vastust. Ta oli äkki sattunud tagasi eelmisesse õhtusse, mil ta vaatamata väsimusele ja kurbusele oli teravalt tajunud Davie embuses olemist.

Davie lai, tugev rind. Pikk, sihvakas nooruk, keda ta oli tundnud, oli kasvanud pikaks, lihaseliseks, füüsiliselt muljetavaldavaks meheks. Ta ei sobitunud kitsa pihaga, piitspeenikese keigari profiiliga, mis praegu ühiskonna härrasmeeste hulgas nii populaarne oli. Selle asemel oli ta suur, tugev ja kindel, rohkem nagu… keskaegne rüütel või poksija. Tugev, jõuline ja aukartustäratav.

Kui Davie teda hoidis, oli Faith tundnud end turvaliselt ja rahulikuna. Kui ta oleks ikka veel see naiivne ja usaldav tüdruk, kes varem, oleks ta võinud isegi öelda „kalliks peetuna“.

Ent see oli vaid vajadusest ja soovmõtlemisest sündinud illusioon.

Siiski, ta polnud eksinud iha osas, mida ta just Davie silmades märganud oli, enne kui mees selle varjas, ega ka füüsilises reaktsioonis, mida see temas esile kutsus. See ootamatu külgetõmme võib… nende sõpruse värskendamist raskendada, kuid samas oli ta ka selle üle tohutult rõõmus. Taipamine, et Davie teda tahtis, oli palsam ta räsitud enesehinnangule, elustades peaaegu hääbunud taju endast kui ihaldusväärsest naisest.

Ta köhatas kurgu närviliselt puhtaks. Kuigi teretulnud, oli nende vahel surisev ootamatu sensuaalne pinge nii ootamatu ja tal oli nii vähe kogemusi sellega toime tulemiseks, et ta tundis end äkitselt kohmetuna. „Aitäh, et sa minuga kohtusid,“ ütles ta lõpuks. „Ma tundsin nii suurt kergendust, et ei pidanud täna parki sõitma minema ja kõiki neid pilke endal tundma, samal ajal kui lesk mulle epistlit loeb.“

„See on ilmselt hind, mida ta tuleb maksta krahvinnaks olemise eest. Sa oled alati tähelepanu keskmes, kuhu sa ka ei läheks ja mida sa ka ei teeks.“

Faith krimpsutas nina. „Jah, ja see on nii ebameeldiv. Ma ei tea, miks ma seda siis ei taibanud, kui ma krahviga abiellusin. Ma pole tähelepanu iial nautinud.“ Ta ohkas. „Eriti kuna Ashedon ja tema naised andsid ühiskonnale skandaalide jaoks nii palju ainest, et minu reaktsiooni jälgida.“

Davie lõug kangestus ja ta näole ilmus äge pilk, enne kui ta pahvatas: „Sinu abikaasa oli narr! Isegi kui ma seda öelda ei tohiks.“

Faith tundis tänulikkust ja naeratas kurvalt. „Mul polnud midagi selle vastu, et ta narr oli. Mind häiris vaid see, et ta ei armastanud mind. Aga ma ei tulnud täna selleks siia, et vinguda selle pärast, kui vaene ja hüljatud ma olen. Ma tahan kuulda millestki, mis ka tegelikult tähtis on. Räägi mulle oma tööst! Ma lootsin alati, et saame oma sõprust säilitada, aga pärast pulmi ja kui sina Oxfordis olid… ma tean, et tänu Sir Edwardi ja minu nõo Nicky toetusele valiti sind üsna pea pärast ülikooli lõpetamist Hazelwicki esindajaks parlamenti. Ja ma mäletaksin nagu midagi „Hadley Hellionide“ kohta? Mis see oli?“

Davie naeris. „Minusuguse lihtkodaniku õnneks kohtusin ma peatselt pärast Oxfordi saabumist Giles Hadleyga. Sa ilmselt tead, et kuigi tegemist on vikont Lyndlingtoniga, veel üsna hiljuti oli ta oma isast, krahvist, võõrdunud. Olles kasvanud üles üksikus majakeses, ei loonud ta sõprussuhteid kellegagi kõrgseltskonnast, vaid sai pärast Etonisse saatmist lähedaseks hoopis teiste tõrjututega – Ben Tawny, vikont Chilfordi vallaspojaga, ja Christopher Lattimari, lord Vraux’ pojaga.“

„Seda nime ma tean,“ ütles Faith. „Üks „Vraux’ kamba“ lastest, kellel kõigil väidetavalt erinevad isad on?“

Davie noogutas. „Selliste taustade tõttu sa mõistad ilmselt, miks nad kõik tundsid, et ühiskond ja valitsus vajab reforme, nii et võimuvahetus ei jääks nende üksikute rusikasse surutud kätesse, kelle ainus kvalifikatsioon on see, et nende perekonnad on seda ametit alati pidanud.“

„Sina oled sellist vaadet alati toetanud,“ sõnas Faith, meenutades nende tulihingelisi arutelusid valitsuse ja poliitika teemal sel ammusel suvel.

„Nii see on. Giles komistas minu otsa, kui ma üksi pubis lugesin, ja kaasas mind kohe oma ringkonda. Esmalt lahkusest lihtkodaniku vastu, keda poleks iial ühtegi aristokraatlikku seltskonda kutsutud, nagu ta teadis. Aga kui me hakkasime arutama seda, mida lootsime saavutada pärast ülikooli lõpetamist, avastasime üsna pea, et me püüdleme samade eesmärkide poole.“

„Ja need püüdlused olid mõjukate silmis piisavad, et teid põrgulisteks nimetada?“ pakkus Faith.

„Need olid piisavalt halvad, aga me ei saanud seda silti külge enne, kui mõned aadlikud, kõik kirikumehed, avastasid, et me tahame ülemkojast vaimulike esindajad kõrvaldada. Nende arvates võis selline kavatsus vaid saatanast kannustatud olla.“

Faith kallutas pead. „Kas asi oli vaid selles? Või oli see nimetus osaliselt ära teenitud kaugelt skandaalsematest tegudest, kui sa minu süütutele kõrvadele rääkida tahad?“

Kas ta oli olnud põrguline? Faithi läbistas kerge põnevusevärin, kui ta Daviet ripsmekaare alt silmitses. Davie oli kindlasti piisavalt mehelik, et naist erutada. Kas ta oli Oxfordi daamide seas laineid löönud?

Ta tundis end armukadedana kõigi naiste suhtes, keda Davie oma ihaleva tähelepanuga hellitanud oli.

„Olles India sõjaväes teeninud,“ jõudsid temani Davie sõnad, „oli Ben midagi agitaatori sarnast ja Christopher oli alati daamide lemmik. Gilesil ja minul polnud üldiselt piisavalt taktitundetust, et liigselt jantida, see oli ka üks põhjustest, miks me oma rahad kokku panime ja juba varakult korterit jagama hakkasime. Me ka aitasime teineteist, kui saabus aeg kampaaniat teha. Nagu sa võid teada, siis sinu õemees, markii, toetas mind heldelt, kui ma kandideerisin Hazelwicki esindajaks Sir Edwardi juhtimisel, mille eest ma olen väga tänulik.“

„Kuidas saaks Nicky või ükskõik kes teine kuulata sind oma vaateid selgitamas ja ükskõikseks jääda? Mind veensid sa tol suvel kindlasti! Kui lähedal sa oma eesmärkide saavutamisele oled?“

„Uus parlament kogunes juunis ja seal oli ülekaalukalt reformi pooldajaid. Me oleme väga lootusrikkad, et eelnõu võetakse sel sügisel lõpuks vastu.“ Ta nägu tõmbus krimpsu. „Praegu on ikka veel vastaseid, kes püüavad viivitusi tekitada sellega, et tõstatavad lõputult ebaolulisi arutelusid. Mõnikord tahaksin komiteeruumis paar pead kokku lüüa nagu eile õhtul tänaval!“

„Seal olid sa küll tõhus!“ hüüatas Faith ja väristas end kergelt, kui talle meenus, kui lähedal ta oli katastroofile olnud. „Riigi valitsemisse tuleb siis esimest korda pärast keskaega muutus? Kui põnev!“

„See on põnev, teadmine, et sa saad riigi valitsemist mõjutada.“

Faith naeratas nukralt. „Mul on piisavalt raske isegi igapäevaelus ette tulevaid tühiseid asju mõjutada.“

„Krahvinnana? Ega ometi!“

Faith kõhkles, tundes ahvatlust jätkata, kuigi ta poleks tõesti tohtinud Daviele südant puistata. Ta oli pidanud viimastel aastatel vaeva nägema, et muuta avatud, otsekohene tüdruk, kes ta kunagi olnud oli, naiseks, kes teisi ei usaldanud. Ent Davie soojus ja see seletamatu seotusetunne, mis paistis olevat üle elanud lahus oldud aastad, tekitas temas kiusatust.

Kui kaua sellest möödunud oli, mil tal viimati kellegagi rääkida oli, kellegagi, kes tõesti tema tunnetest ja vajadustest hooliks?

Teda oleks nagu tagant sundinud mingi tundmatu jõud, millele ta ei suutnud vastu panna, ja ta selgitas: „Ashedoni majapidajanna on seal elanud juba tema ema päevist ja ta on tohutult pädev. Kuna mu abikaasa toetas tema mõjuvõimu, polnud mul teha muud kui lilli seada ja menüüsid heaks kiita. Nüüd, kui mu ämm on Ashedoni villasse naasnud ja esitab väljakutseid proua Westi aastatepikkusele segamatule valitsemisele, võitlevad need kaks pidevalt otsustusõiguse üle ja mina jään sageli kahe tule vahele.“ Ta ohkas. „Ja siis on veel poisid.“

„Sinu pojad? Kas su ämm püüab ka neid üle võtta?“ pakkus Davie. „Kui raske see sinu jaoks ilmselt on.“ Ta võttis peaaegu hajameelselt Faithi käe ja pigistas lohutavalt ta sõrmi. „Aga nende emana pead sa hoolitsema selle eest, et sinu tahe peale jääb.“

Faith oleks pidanud käe ära tõmbama. Ent see lihtne puudutus kutsus esile nii võimsa emotsioonisööstu – tänu kaastunde eest, kergenduse mõistmise eest ja erutusest tuleneva peadpööritava laine, mis veelgi tugevdas seotusetunnet. Ta poleks suutnud sundida end eemale tõmbuma, nagu ta poleks ka suutnud tagasi koju marssida, et lesk majast välja tõsta.

„Ma püüan,“ ütles ta, nautides närve kõditavat, keelatud tunnet, mida tekitas tema käsi Davie pihus. „Nagu ma sulle juba enne ütlesin, ei pidanud krahv seda kohaseks, et tema krahvinna lastetoas aega veedab, olles nuhtluseks lapsehoidjale ja teenijatele, kes seal oma tööd teevad.“ Ta naeratas Daviele nukralt. „Ma võisin lapsi vaid õhtuti külastada, hiilides kikivarvul mööda magavast teenijast, et siis nende voodijalutsites istuda ja pimeduses nende väikesi nägusid silmitseda. Pärast Ashedoni surma olen ma vaeva näinud selleks, et leida rohkem viise, kuidas nendega aega veeta, aga ma olen pidanud selleks iga kord võitlema Carlisle’iga, koduõpetajaga, kelle Ashedon ametisse pani. Minu ajaveetmine poistega oli esimene asi, mida lesk kritiseeris, kui ta meie ellu tungis. Ma olen endale kindlaks jäänud – esimene ja ainus kord, mil ma olen talle vastu hakanud –, aga ta mõjutab Carlisle’i nii palju kui suudab, muutes selle nii keeruliseks kui võimalik.“

„Braavo, et sa talle vastu hakkasid! See polnud kindlasti meeldiv. Nüüd pead sa lihtsalt välja mõtlema paremaid viise, kuidas õpetajast mööda pääseda.“

„Jah. Ja seda, kuidas poisse nende onust eemal hoida – tema on mehelikkuse osas veelgi hullem eeskuju kui mu kadunud abikaasa, see on tõsi, isegi kui minust pole kena seda öelda.“ Ta tõmbas näo krimpsu meenutades, kuidas lord Randall oma sõrmi ta õlgadesse surudes Faithi vägisi suudelda üritades. „Sellest ajast, kui tema ema meile sisse kolis, on ta hakanud arvama, et võib sisse astuda, millal iganes soovib, tavaliselt selleks, et õhtustada või siis emalt raha laenata. Üks vähestest asjadest, milles me Ashedoniga ühel meelel olime, oli see, et tema vend on logard, kes kulutab ära nii suure osa perekonna varandusest, kui ta kätte saab.“

„Siis pead sa kindlasti poisse rohkem välja viima. On nii palju kohti, mis võiksid neile meeldida – Briti muuseum, pargis ratsutamine, Astley amfiteater – isegi parlament.“ Ta kergitas kulmu. „Noor krahv asub ühel päeval ülemkojas oma kohale.“

„Kas oled juba valmis veenma teda oma koalitsiooniga ühinema?“ narris Faith ja tundis mõõtmatut rõõmu mehe kaastundliku toetuse eest.

„Alustamiseks pole kunagi liiga vara.“ Davie tõstis naeratades Faithi käe, nagu tahtes seda suudelda, ja paistis alles siis märkavat, et hoiab seda.

Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas nende kokku põimitud käsi, tõstes seejärel pilgu Faithi näole, ja ta haare tugevnes. Hetkega muutus puudutus, mis oli mõeldud lohutamiseks, millekski ürgsemaks, kui kuumus ja valgus nende vahel leegitses, ilmne nagu välgulöök, kõuemürin enne tormi.

Davie silmis leegitses sama kirg, mida Faith enne hetkeks märkas. Sama kirg, mida ta ise tundis, kasvas aeglase tulemölluna ta sisemusest väljapoole. Ehmatusest sama liikumatu nagu Davie, suutis ta vaid mehe sõrmede külge klammerduda, pidades kalliks iga aatomit sellest tillukesest kontaktist nende vahel.

Aeglaselt, nagu oleks Davie jaoks selle sideme katkestamine olnud sama raske kui enne Faithi jaoks, lõdvenes mehe haare ja ta lasi Faithi käe lahti. Ta tuline ilme muutus ärevaks ja ühe hetke vältel kartis Faith kohutavalt, et Davie vabandab.

Mis oleks väljakannatamatu, sest Faithil endal polnud sugugi kahju.

Davie avas huuled ja kõhkles, justkui otsides sõnu. Tema suud jälgides kujutles Faith, kuidas oleks neid huuli oma naha vastas tunda, ega saanud ka ise sõnagi suust.

Lõpuks köhatas Davie kurgu puhtaks. „Ehk võiksid sa pojad oma õele, leedi Englemere’ile külla viia? Ma usun, et ta on markiiga parlamendi tõttu linnas. Poisid võiksid oma nõbudega paremini tuttavaks saada?“

Davie vaatas rääkides uuesti alla nende nüüd lahusolevatele kätele, justkui oleks ta sama palju kui Faith kahetsenud, et pidi selle ühenduslüli nende vahel katkestama.

Faith sundis end taas Davie sõnadele keskenduma ja vastas: „Hetkel pole nad tuttavadki. Ma isegi ei tea, kas Sarah on Londonis; ta võib ikka veel maal olla.“ Faith tõmbas näo krimpsu. „Tal veab. Asi, mida ma krahvinnaks olemise juures kõige rohkem olen vihanud, on Londonis lõksus olemine, kaugel „vanamoodsast“ maakohast, mida Ashedon põlgas ja mina nii väga armastasin.“

Davie noogutas. „Ma nagu mäletaksin, et sul oli kalduvus põlvpükstes ratsutada ja puude otsa ronida.“

See meenutus tõi Faithi näole naeratuse. „Jah. Meil oli kombeks selle suure kuuse otsa ronida nõbu Joanna aias ja mina lugesin sulle luulet. Ma mäletan ka mõnda varahommikust võidujooksu hobustel, enne kui Joanna teada sai ja sundis mind väärikamas tempos külgsadulal ratsutama.“ Ta tundis muretut minevikku meenutades üha paisuvat nostalgiat. „Kuidas ma küll seda aega igatsen,“ ütles ta vaikselt.

„Väldi minevikku vaatamist sellega, et rajad midagi paremat, mida oodata,“ soovitas Davie vaikselt.

Faith vaatas talle otsa ja nägi, kuidas kirg mehe silmis varjus kaastunde taha. „Nagu sina riigi heaks teed.“

„Nagu sina enda heaks saad teha. Sa oled nüüd vaba, Faith. Vaba uut tulevikku looma, nii nagu sina otsustad.“

Ja mida ta valiks, kui ta oleks täiesti vaba? Iha tärkas taas, tugeva ja pakilisena. Mis siis, kui ma ütleksin, et tahan sind, praegu?

Aga muidugi ta ei öelnud seda. „Ma võin olla vabam,“ vastas ta. „Aga elades lesega ja kaitstes poegade tulevikku, ei vabane ma iial täielikult krahvinnaks olemise varjust. Ma pole iial tõeliselt vaba, et valida vaid seda, mida mina tahan.“

Faith silmitses Daviet, soovides, et mees taipaks seda, mida ta välja öelda ei saanud. Ehk ta mõistiski, sest Davie näoilme kivistus, varjates igasuguse vastuse, mida Faithi vastus temas äratas.

„Siis, nagu parlamendiski, pead sa tegema parima opositsiooniga parima võimaliku kokkuleppe, et kõik saaksid edasi minna. Sellest rääkides, ma pean kahjuks tagasi minema.“

Terav kahetsusetorge tekitas Faithis soovi vastu vaielda. Ta surus selle maha ja ütles: „Muidugi. Sind ootab tähtis töö. Mis kinnitab taas, kui triviaalsed on minu väikesed probleemid. Kuidas ma küll tahaksin, et saaksin vaadelda, kuidas sa neid tõelisi, olulisi muutusi ellu viid!“

„Riigi tuleviku jaoks pole midagi olulisemat kui see, et sa oma poisse korralikult kasvatad! Aga kui sa oled huvitatud kuulama mõningaid vestlusi reformieelnõu teemal, siis leedi Lyndlington on ikka veel oma isale võõrustajaks. Ma olen kindel, et ta kaasaks sind rõõmuga ühele oma vestlusõhtutest. Kui see toimub markii juures, siis ma ei usu, et lesk saaks sinu osalemisele vastu olla. Kas ma palun leedi Lyndlingtonil sulle kutse saata?“

Oh, kui tore oleks veeta õhtu inimeste seltsis, kes räägivad tähtsatest ideedest, kus riigimeeste ja diplomaatide seas eiratakse seltskonnas viibivat naist, kelle arvamused ei oma suurt väärtust. Kus ta saaks vaikselt istuda ja lihtsalt vaadelda. Ja põgeneda, üheks õhtuks, kõigi väiklaste probleemide eest, mis teda igapäevaselt torkisid.