Читать книгу Elumehe naine - Julia Justiss - Страница 5

Raamatukogu akna juures seistes ja tuimalt allpool asuvat raagus hilistalvist aeda vaadates ei märganud Allegra Antinori selja tagant lähenevaid samme.

„Nii et siin sa end peidadki.”

Võpatades õrna, tüdrukuliku hääle peale, mis oli vastuolus mürgise tooniga, millega need sõnad lausuti, pöördus Allegra vastumeelselt, et vaadata onu Roberti naise karmidesse sinistesse silmadesse.

Kohendades kallist mustast pitsist õlasalli, jätkas noor naine: „Vaene Robert võis viimastel kuudel olla liiga haige, et takistada sul niisama ringi lonkimist, aga sul on ammu aeg tegutsema hakata. Lõpeta vesistamine ja mine aita Hobbsil liha- ja juustuvaagnaid söögituppa kanda. Leinajad saabuvad peagi.”

Pärast onu voodi kõrval veedetud nädalaid, mil mees aeglaselt surma poole libises, oli Allegra liiga kurnatud ja meeleheitel, et naise väiklasele türanniale vastu hakata, nagu ta muidu oleks teinud. „Olgu, tädi Sapphira.”

Mehi lummavad sinised silmad saatsid tema poole pilgu, mis võinuks Thamesi jäätada. „Sinu jaoks, tüdruk, olen ma leedi Lynton. Ma pidin Robertile järele andma ja võtma sind pärast su vanemate surma eelmisel sügisel meie juurde, aga nüüd jääd sa siia minu tingimustel. Vaatamata sellele, mida sa ise endast paistad arvavat, pole sa tegelikult pere liige ja ma ei salli, kui sa teisiti käitud.”

Muserdunud kolme kalli inimese järjestikusest kaotamisest, ei saanud Allegra selle väitega nõustuda. „Onu Robert ei olnud küll minu onu, aga ta oli minu ema kõige kallim nõbu – ükskõik kui väga sa seda eitada tahaksid,” ütles ta.

„Sünni poolest võib-olla küll, aga kõik teavad, et leedi Grace’i perekond ütles temast lahti, kui ta su isaga abiellus. Rändmuusik – ja välismaalane veel peale selle! Ilmselt õppis su ema oma abikaasalt mõne itaallaste krahmamisnipi, sest tal läks igatahes korda Robertit oma lõa otsas hoida. Robert lasi vaguralt su ema perel oma majja tulla, alati kui nad Londonisse tulid! Aga enam ei saa ta sinu eest seista. Kui soovid, et sul katus pea kohal oleks, jätad oma pretensioonid, või ma saadan su pakkima, proovi sa vaid! Mine nüüd tööle!”

Hõõguv viha mattis leina enda alla. Allegra tõotas endale, et pigem laseb ta end samal õhtul tänavale visata, kui teeb kniksu või nimetab „leedi Lyntoniks” seda naist, kes on vaevu temast vanem.

„Ma aitan rõõmuga külalisi toita... tädi Sapphira,” vastas ta, hoides end sirgelt ja vaadates otse silma naisele, kes oli meelitanud ta onu abielluma vaid kuus kuud pärast armastatud esimese naise surma.

Ilmselt taibates, et kaugemale tal Allegraga minna ei maksa – või soovimata kaotada tasuta lisateenijat, kui ta ootas majatäit külalisi – keeras Sapphira esimesena pilgu kõrvale.

„Vaata, et sa teed kõike, mida Hobbs ütleb,” ütles ta ja pöördus, et end raamatukogu peeglist vaadata. „Ja ma parema meelega ei näeks su tumedat nägu võõrastetoas, kui külalised siin on. Ma pole kunagi aru saanud, miks Robert tunnistas mingit sidet plikaga, kes on pigem mustlase kui korraliku inglise tüdruku moodi.”

Selle lahkumislause saatel silus Sapphira oma kuldseid lokke portselanlikult veatul otsaesisel ja sammus minema.

Tülitsemisest jõuetuna vajus Allegra diivanile. Ta pidi veidi puhkama, et siis Hobbsile appi minna.

Sajandat korda kahetses ta, et meessugu oli nii vastuvõtlik roosipungana roosadele huultele, sinistele silmadele ja blondidele lokkidele kaunikujulise keha kohal. Ta lootis vaid, et aasta jooksul, mil onu oli Sapphiraga abielus olnud, polnud mees kunagi aru saanud, kui isekas ja hoolimatu oli süda selle väliselt veatu vormi all.

Vabanenud onu surmast eelmisel päeval haigetoas, mis oli nädalaid tema elu keskmeks, oli Allegra vajunud roidumuse ja meeleheite udusse. Oli parem, kui tal on midagigi, millega täita tekkinud vaba aega, kuna ta oli ikka veel liiga väsinud ja rõhutud, et otsustada, mida edasi teha.

Korraks haaras teda tunne, et ta on maailmas täiesti üksi. Kuidas ta soovis, et onu Roberti poeg Rob oleks jõudnud koju, et isa veel viimast korda enne surma näha ning jagada lapsepõlvest tuttava vennaliku kiindumusega Allegraga kaotusvalu.

Aga nõbu Robist, keda Allegra oli alati jumaldanud, oli viimase kolme aasta jooksul Wellingtoni armees saanud kapten Robert Lynton. Waterloo tapatalgutes ellu jäänud, oli ta nüüd staabitööl Pariisis.

Kui teade onu Roberti surmast temani jõuab, laseb Wellington kindlasti tal koju tulla, mõtles Allegra rahunedes.

Ega sel tema tuleviku seisukohast küll tähtsust olnud. Ta armastas oma onu väga, aga ainult tema vanemate ootamatu surm ajal, mil Allegra isa rahaline olukord oli ebatavaliselt kehv, oli sundinud teda tulema Londonisse onu abi paluma. Ta polnud kunagi plaaninud Lynton House’i kauemaks jääda. Aga tema saabumise ajal oli onu Robert juba haige ja lükanud kõrvale kuhugi mujale kolimise plaanid, kuni Allegra tema eest hoolitses – onu kauni uue naise kõverdatud huultest luges Allegra välja, et too tundis haigetoa ees kabuhirmu. Tal on katus pea kohal, küll ajutiselt, arvestades vimma Sapphira pilgus – ja aega planeerimiseks, nii et ta saab ise hakkama ega pea jääma uue lord Lyntoni armu ja Sapphira halastuse alla.

See poleks nii, kui ta oleks üles kasvanud auväärt perekonnas. Kustunud koldesse vaadates Allegra naeratas. Vahel võisid ajad kehvad olla, aga tema isa muusikaline anne oli nii märkimisväärne, et alati ilmus õigel ajal välja uus patroon, uue balleti, kontserdi või sonaadi tellimus ja päästis ta hävingust. Elu andeka ja kauni naisega, keda isa kutsus oma muusaks ja inspiratsiooniks, oli väärt kõiki katsumusi. Nende armastuse keskel üles kasvanuna polnud Allegra kunagi mõelnud oma staatusele suure maailma silmis.

Nüüd pidi ta sellele palju mõtlema. Sapphira oli just täiesti selgeks teinud, et pannes pahaks kõiki häid sõnu ja toidusuutäisi, mis onu oli Allegrale Upper Brook Streetil kuue kuu jooksul võimaldanud, kavatses ta Allegrast teha palgata teenija.

Aga otsustamine, mida sellise saatuse vältimiseks ette võtta, pidi ootama. Praegu, mõtles Allegra ja venitas oma väsinud keha diivanilt, teenib ta viimast korda oma onu, aidates Hobbsi ja teisi töötajaid eine ettevalmistamisel leinajatele, kes pidid tulema lahkunud lord Lyntonile austust avaldama.

Mitu tundi hiljem kandis Allegra tühjade taldrikute virna alla kööki, kui Hobbs naasis viimaseid külalisi välja juhatamast.

„Ma võtan need nüüd enda kätte, preili Allegra,” ütles ülemteener ja kiirustas teda kandamist vabastama. „Teist oli kena, et meile appi tulite. Mina ja ülejäänud teenijaskond tunneme teile kaotuse puhul väga kaasa. Lord Lynton oli suurepärane härrasmees.”

„Seda ta oli.” Allegra oli liigutatud ja tänulik lugupidamise eest, mida ülemteener endiselt tema vastu üles näitas, hoolimata sellest, et nüüdseks pidi kogu teenijaskond teadma, et nende käskijanna püüdis Allegrat nende tasemele taandada.

„Te olete viimastel nädalatel kogu aeg isanda voodi kõrval olnud. Miks te ei lähe ülakorrusele puhkama?”

Tõesti, ta oli nii väsinud, et kõikus. „Tänan, Hobbs. Ilmselt ma lähengi.”

Kui ta hakkas suure trepi poole minema, pani majapidajanna proua Bessborough käe tema käsivarrele, nägu murelik. „Vabandage, preili, aga...” Ta vahetas piinatud pilgu ülemteenriga. „Oh, preili, mul on kohutavalt kahju, aga armuline proua käskis mul teie asjad sinisest magamistoast välja kolida.”

Allegra peatus ja ohkas. Hoolimata tänasest külaliste tunglemisest leidis Sapphira aega, et sundida Allegra seisundit muutuma.

„Pole viga, Bessie.” Ta patsutas kätt naisel, kes tundis teda nagu Hobbski umbes kakskümmend aastat, ajast mil ta ema seelikusabas rippudes oli esimest korda tatsanud Lyntonite kööki. „Kas sa juhataksid mind mu... uude eluruumi?”

„Jah, preili. Järgnege mulle.” Pead raputades ja rahulolematult porisedes läks majapidajanna Allegra ees teenijate trepist üles.

Nagu Allegra oligi arvanud, ei peatunud majapidajanna enne pööningukorrust, kus magasid teenijannad. „Tema käskis mul panna teid teenijatüdrukute juurde, aga katuse all on üks panipaik, kus hoiti eelmise leedi Lyntoni kohvreid. Sam aitas mul need minema viia, nii et me saime voodi sinna viia. Kardan, et seal on veidi kitsas, preili, aga te saate omaette olla.”

Naise heasüdamlikkus tõi Allegrale pisarad silma. „Oled kindel, Bessie? Ma ei taha, et sul tuleks selle pärast tädi Sapphiraga pahandusi.”

Majapidajanna krimpsutas nina. „Arvestades, et ta ei tõsta eales oma elegantset jalga ühelegi trepile peale selle, mis tema magamistuppa viib, ei saa ta kunagi teada. Ja mõelda vaid, vaene isand pole veel hauas jahtudagi jõudnud! Ma poleks kunagi arvanud, et pean sellist asja nägema. Mida te plaanite ette võtta, preili?”

Allegra läks tuppa ja istus tänulikult voodile. „Ma ei tea veel.”

„Te mängite klaverit ja viiulit sama kaunilt kui teie isa, rahu tema hingele. Kas te ei võiks olla muusik nagu temagi?”

„Kui ma oleksin abielus muusikuga, võiksime koos mängida, aga ma kardan, et üksiku naisena on peaaegu võimatu sellist elukutset pidada.”

„Kas te lavale ei võiks minna? Kui te olite väike tüdruk, siis sädistasite muudkui teatritest, kus te käinud olite.”

Ajutistel kitsikusaegadel oli isa töötanud teatriorkestri muusikuna ja perekond oli tutvunud paljude näitlejate ja teatritegelastega. Aga kui muusikuks saamisest mõtles Allegra entusiasmiga, siis tantsimine ja näitlemine ei meelitanud teda sugugi.

„Ei, ma ei usu, et mul oleks annet hakata Siddonsiks¹...” ta itsistas, „ja pole mul ka soovi näidata oma jalgu põlvpükstes mehi mängides nagu Vestris².”

„Ma tõesti loodan, et pole!” hüüatas majapidajanna ehmunult. „Kõige parem oleks leida kena noor härrasmees, kes teiega abielluks. Me kõik lootsime, et isand korraldab selle ära. Aga siis jäi ta haigeks...” Majapidajanna ohkas, ta hääl vaibus.

Proua Bessborough polnud küll kunagi Mayfairi ballisaalis käinud, aga ta teadis väga hästi, et kuna Allegra ema oli end kompromiteerinud ja abiellunud põgenedes, siis sisenemine aristokraatlikku maailma, kus Allegra ema oli sündinud, olnuks raske katsumus lord Lyntoni toetusegagi, nüüd aga, Sapphira Lyntoni vastuseisu korral, päris võimatu.

„Kahtlen, kas onu Robert oleks mind mehele pannud, isegi kui ta elaks.” Allegra lisas mõttes, et tal polnud ka mingit soovi sokutada end sellesse suletud, ennast täis maailma, mis oli ta ema lihtsalt selle pärast eemale tõuganud, et ta abiellus mehega, keda armastas.

„Ilmselt te ei tunne ühtegi kena noort muusikut?” jätkas majapidajanna lootusrikkalt.

Allegra mõtted liikusid juhtumi juurde kaheksa kuud tagasi, natuke enne vanemate haigestumist. Ema oli ta kõrvale kutsunud ja rääkinud talle, et üks kena noor viiulimängija isa orkestrist oli küsinud luba Allegra armastuse võitmiseks – ja polnud seda saanud.

„Sa ei tohi arvata, nagu ei huvitaks isa sinu tunded, kui ta härra Walkeri sinuga nõu pidamata tagasi lükkas,” oli leedi Grace Allegrale kinnitanud. „Me usume kindlamini kui enamik lapsevanemaid, et on tingimata tähtis armastada inimest, kellega abiellud! Kui meil oleks olnud natukenegi kahtlusi, et sinu tunded on mängus, oleks isa lubanud härra Walkeril jätkata. Aga kuna meil neid ei olnud ja Napoleon on igaveseks St. Helenale pagendatud, on isal sinuga teised plaanid.”

Rõõmus selle üle, et sai teada muusiku imetlusest, kinnitas Allegra kiiresti, et teda huvitab rohkem enda tulevik, ja ta polnud eriti pettunud, et isa oli kosilase tagasi lükanud. Aga kuigi ta käis leedi Grace’ile peale, et see rohkem räägiks, ütles ema naerdes ja teda suudeldes, et isa räägib temaga ise, kui aeg on sobiv.

Allegra naeratas kurvalt. Millised isa plaanid ka olid, tappev palavik oli tema ja ema viinud enne „sobiva” aja saabumist. Allegra jäi vallaliseks ja üksi.

„Kardan, et pole kedagi,” vastas Allegra ja neelatas raskelt selle haletsusväärse tõe peale.

Kus oli maailmas koht Allegra Antinori jaoks? mõtles ta. Selle ahastava mõtte peale haaras teda väsimus ja ta tõstis käe, et haigutust varjata.

„Häbi mulle!” hüüdis majapidajanna. „Mina muudkui lobisen, kui teie ei taha ilmselt muud, kui voodisse vajuda ja nädala jagu magada. Ma usun, et homme tunduvad asjad paremad. Las ma nüüd aitan teil kleidi seljast ja jätan teid puhkama. Saadan hommikul Lizzie teie šokolaadiga üles.”

„Tänan, Bessie,” ütles Allegra, tänutundest taas pisarad silmis, kui ta pöördus, et lasta naisel haagid lahti teha. Kui ta voodisse oli pugenud, tõmbas ta teki üle pea ja jäi silmapilkselt magama.

Allegra ärkas selle peale, et kahvatu päikesevalgus moodustas ta tekile sooja ruudu. Segaduses vaatas ta väikest kõrget akent, mille kaudu päike sisse pääses, alles siis meenus talle, kus ja miks ta on.

Onu Roberti surmast põhjustatud valu ületas kurbuse selle üle, et ta oli välja tõstetud sinise ja kuldse brokaadiga sisustatud magamistoast, mis oli alati talle ja ta emale kuulunud, kui nad siin külas käisid. Külmast lõdisedes tõusis ta kähku üles ja riietus lihtsasse kleiti, millega ta üksi hakkama sai, siis haaras sülelaua, mille Hobbs oli seadnud tädi Amelia kohvritele, ronis tagasi voodisse ning keeras teki enda ümber. Nüüd, enne kui Sapphira ärkab ja saadab teda mõnd ülesannet täitma, peab ta mõtlema, mida ta kavatseb teha.

Kuigi tal oli ikka veel vaid ähmane ettekujutus, mis see olla võiks, teadis ta, et ei saa jääda Lynton House’i. Ta keeldus Sapphira käsu peale hüppamast, samuti ei soovinud ta ohtu seada oma sõpru teenijaskonna seast, sundides neid valima tema toetamise ja käskijannale allumise vahel.

Niisiis, mida teha?

Kõige rohkem tahtis ta kohta, kuhu end sisse seada ja mida enda omaks pidada... mitte süngeid üüritubasid kokkusobimatu ja kulunud mööbliga, mille tema ema fantaasiat kasutades ja ettevaatlikult majandades oli muutnud koduks, ainult selleks, et taas otsast alustada, kui isa töö neid üha järgmistesse linnadesse viis. Allegra ema võis olla sündinud vikonti tütrena, aga leedi Grace oli uhke selle üle, kui hästi ta oli õppinud hakkama saama kõige vähem poolehoidu äratavate elukohtadega. Ta oskas juhtida käputäit teenijaid, kui olid head ajad, keeta, koristada, nõeluda ja võõrustada ilma abilisteta, kui ajad olid kehvad. Lisaks muusikale, tantsimisele, kirjandusele, õmblustööle ja käitumisele, mida oodati sünni poolest leedilt, hoolitses ta selle eest, et Allegra omandaks ka praktilisemaid oskusi.

Jah, mõtles Allegra, talle meeldiks omada püsivat kodu ja positsiooni, milles ta võiks arendada oma andeid, võib-olla pidada mõnd kasulikku ametit.

Korraga meenus talle külaskäik, mille nad emaga olid teinud mitu aastat tagasi leedi Grace’i endise guvernandi juurde. Pärast vikonti perekonna laste õpetamist oli see daam läinud elama hubasesse majakesse väiksel maatükil, mida ümbritses suur köögi- ja puuviljaaed.

Oh, tugev maja omaenda maatükil oleks tõesti midagi kindlat, see oleks midagi, mis ei sõltuks seltskonna tujudest, seda ei võtaks kunagi ära mõni pahakspandav suhe!

Äkki peaks ta otsima guvernanditööd. Guvernant maamõisas, kus on suur raamatukogu ja korralik klaver; kus pärast seda, kui ta on juhendanud oma noori hoolealuseid muusikas, tantsus, kirjanduses ja geograafias, saaks ta veeta õhtud klaverit mängides või lugedes. Kus ta võib väikseid tüdrukuid sülle võtta, nagu tema ema oli teda võtnud, õpetada neile tikkimist ja nõelumist või aidata titade juures lastetoas. On üsna kindel, mõtles ta terava valukihvatusega, et ta ei abiellu kunagi ega saa ise lapsi.

Muidugi heidetakse guvernant kõrvale niisama kiiresti nagu soovimatu suhe, keegi ei või kindel olla pensionile ega majale, isegi pärast eluaegset teenistust. Ta pidi oma kohta hoolega valima.

Ta otsustas alustada kohe oma oskuste kirjapanemist ja tööagentuuri otsimist.

Allegra oli just alustanud nimekirja, kui pärast koputust uksele tormas tuppa teenijanna Lizzie.

„Oh, preili, see on nii põnev! Hobbs ütles, et Prantsusmaalt tuli just kiri ja noor isand – see tähendab, uus lord Lynton – on koju tulemas!”

Rob tuleb koju! Rõõmukiir läbis Allegra südames raskelt pesitsevat leina. „Millal?” nõudis ta.

„Hobbs ei öelnud, preili, aga teenijad arvavad, et see juhtub varsti.” Kandikut käest pannes lisas ta: „Proua Bessborough ütles, et peaksite vastu, sest asjad hakkavad siin muutuma!”

Pärast Lizzie tänamist ja talle kinnitamist, et pole vaja kandikule järele tulla, lasi Allegra teenijannal minna.

Rob on varsti siin. Allegra sulges silmad ja hellitas mõtet, mis oli sama lohutav kui kuum šokolaad. Hurmatud esimesest heast uudisest pärast vanemate surma, mis tundus olevat terve igaviku kaugusel, lonksas Allegra vahust jooki, igatsev naeratus huultel, kui talle meenus viimane külaskäik Rob Lyntoni juurde.

Blondi ja kena, Allegrast viis aastat vanema ja väga väärika Oxfordi mehena oli ta keelanud Allegral enda järel käia, nagu ta oli teinud siis, kui nad mõlemad nooremad olid, öeldes, et tal on ammu aeg korrastada oma soeng, valitseda oma häält ja käituda kui korralik noor daam, mitte aga nagu ülemeelik tütarlaps, kes vaidleb temaga igal võimalusel. Kuigi mees oli tagasi tõrjunud Allegra palved taasalustada vehklemistundidega, millega nad tegelesid eelmise külaskäigu ajal, oli ta järele andnud ja Allegraga malet mänginud, teinud talle pähe piljardis ja ratsutanud koos temaga varahommikul pargis, kus keegi mõjukas isik ei saanud näha, kuidas ta hädine nõbu tema kannul sörgib.

Valu Allegra südames teravnes, kui talle meenus hetk pargis, mil romantiline ja tõepoolest ülemeelik kuueteistaastane tema oli korraga otsustanud, et ta suurim soov on, et Rob taipaks, et ta on korralik noor daam, ja ainus daam, keda Rob tahab. Heites salaja jumaldavaid pilke mehe poole, kui nad ratsutasid, kujutas Allegra ette, kuidas Rob galopeerib ta isa üürikorteri poole, hüppab sadulast, kuulutab oma kustumatut armastust ja vannub, et ta elu on mõttetu, kui Allegra keeldub ta naiseks saamast.

Millal see oligi... kuus aastat tagasi? Kuigi Allegra vajas praegu rohkem kui kunagi varem vaprat rüütlit, kes ta päästaks, oli ta sellest noorpõlveunistusest ammu välja kasvanud. Siiski tekitas vaid teadmine, et Rob tuleb koju, erutust ja ootust.

Noor Rob, keda tema mäletas, on nüüdseks mees, kogenud sõdur, kes oli ellu jäänud lootusetutes lahingutes ja jätkas rahu valvamist tõrksas Pariisis. Kindel ja aukartust äratav, on Rob enam kui võimeline tõmbama selle majapidamise ohjad oma kasuema käest.

Bonaparte oli just Elbalt põgenenud ja Rob pidi tormama Belgiasse, et koordineerida Wellingtoni vägede kogunemist, kui Sapphira alustas rünnakut tema isa tunnete võitmiseks. Niisiis polnud Rob kunagi kohtunud kadunud lord Lyntoni noore naisega. Mida ta arvab oma uuest „emast”? mõtles Allegra.

Saadab kohe minema need mossis roosad huuled, kuldsed juuksed, kõrge rinna ja muu, lootis Allegra jumalakartlikult. Aga kuigi Rob polnud eakas ega leinanud armastatud naist, oli ta siiski mees. Allegra ei võinud olla kindel, kas Rob on Sapphira võlu suhtes immuunsem, kui oli olnud onu Robert.

Tal on vaja jätkata kuskil mujal teenistuse otsimist, otsustas Allegra, lõpetades šokolaadi ja pagendades kindlameelselt kõik kangekaelsed jäänused vanast romantilisest unistusest. Kuigi ta jääb siia ja näeb enne uude ellu lahkumist, kuidas Rob end lord Lyntonina sisse seab, muutis läila võimalus, et Sapphiral võib õnnestuda Robi tüssamine sama osavalt kui tolle isa meelitamine, Allegra kindlameelseks, et tal peavad tulevikuplaanid Robi kohale jõudes selged olema.

Viimast korda ohates kena näolapi pärast, mida ta pärast kõiki neid aastaid nii elavalt mäletas, lükkas Allegra tassi kõrvale, võttis pliiatsi ja jätkas nimekirja koostamist.

1 Sarah Siddons (1755–1831) oli Briti tragöödianäitlejanna.

2 Lucia Elizabeth Vestris (1797–1856) oli Inglise näitlejanna, kes saavutas kuulsuse just meeste rollidega.