Читать книгу Elumehe naine - Julia Justiss - Страница 6

Linna teises servas katkestas koputus Chelsea salongi uksele William Taveneri lugemise. Tõstnud pilgu, kui uks lahti lendas, nägi ta oma nõbu Lucillat, leedi Domcasterit lävel seismas, käed puusas, uurimas väikest korratut ruumi. Peenes punases mantlis ja kübaras naine mõjus kohatuna siin kulunud elutoas, sama väljendas ka vastumeelne ilme naise näol.

Varjates oma ehmatust – ja rõõmusööstu – lapsepõlve lemmiknõo nägemise üle pärast kaht aastat, tõusis mees toolilt ja venitas: „Lucilla, mu armas, milline üllatus! Kas tead, sinust polnud just tark siia tulla. Mine kohe ära ja teeme nii, et ma pole sind kunagi näinud.”

Nina kirtsutades astus leedi Domcaster edasi. „Ah, lorajutt, Will. Ja seda pelutavat ilmet hoia oma poksivastaste jaoks. Sa tead, et mind see ei hirmuta. Armas taevas, milline närune korter!”

Taibates võib-olla liigagi suure kergendustundega, et Lucilla ei mõelnudki lasta end minema hirmutada, ohkas mees teeseldult ja viipas loiult diivani suunas. „Tule siis edasi, kui sa just pead. Palun vabandust, et mu eluase ei vasta sinu tasemele. Siiski soovitan ma sul kaaluda, kas tasub seda visiiti jätkata.”

„Kui sa oleksid vastanud ühelegi mu kahest kirjast,” vastas Lucilla end istuma seades, „ei oleks ma pidanud tegema midagi nii skandaalset nagu oma poissmehest nõo külastamine tema korteris.”

Will pani käe südamele. „Armas aeg! Minu patune reputatsioon. Kas Domcaster võib mu nüüd duellile kutsuda?”

„Oh, ma saan oma lordist abikaasaga hakkama,” kinnitas Lucilla, säde silmis. „Pealegi käivad jutud, et võrgutad abielus naisi vaid nende buduaarides või armupesades, mille nad ise muretsevad. Ning kuna ma siia tulles olen juba sooritanud kõlvatu teo, võid mulle pakkuda midagi värskendavat – kui sul on midagi?”

„Oota üks hetk, ma vaatan, kas Barrows suudab kuskilt veini välja võluda.” Pärast üliviisakat kummardust, mille naine naerdes tagasi tõrjus, läks mees tagumisse ruumi, et hüüda oma toapoissi, sõpra ja meest iga töö peale.

Barrows astus nii kiiresti eemale, et Will sai aru, et ta oli ukse taga pealt kuulanud. „Milline jahmatav sündmus!” ütles Barrows vaikselt. „Kas ma toon veini või jään siia ja mängin saatjadaami?”

„Veini,” vastas Will tasa. „Parem oleks ta kiiresti minema saata.”

„Hea mõte,” vastas Barrows ja suundus tagumise väljapääsu poole.

See andis Willile võimaluse alla suruda rõõm oma nõo ootamatu külastuse üle, mis oli teda üllatanud, ja varjata see viisaka, blaseerunud käitumisviisi taha, nagu tal kombeks oli.

„Vein tuleb varsti,” teatas ta tagasi minnes. „Niisiis, millele võlgnen au selle äärmiselt ootamatu visiidi eest?”

„Kas sa isegi ei lugenud neid kirju, mis ma sulle saatsin?” küsis Lucilla veidi pahaselt.

Nagu ei neelaks Will kohe kõikvõimalikke kirju, mis viimase kahe aasta jooksul talle tulid. Aga ta oli kartnud, et kui ta vastab nõo küllakutsele, ei pruugi ta olla piisavalt tugev, et vastu panna kiusatusele taaselustada sõprust, mida nad noorena jaganud olid – see oleks suhe, mis ei heidaks head varju lugupeetud emandale – ja ta oli otsustanud, et ei lähe North Audley Streetile.

Teda küll rõõmustas naise järjekindlus tema ülesotsimisel, aga oleks siiski parem, kui mees lükkaks tagasi kõik katsed nende suhet uuendada. Parandamata nõole jäänud vale muljet tema laiskusest, Will hoopiski naeratas laisalt. „Värskenda mu mälu.”

„Pärast seda, kui olin aastateks maale maetud, et toota järglasi, on Maria ja Sarah nüüd piisavalt vanad, et veidi linnalihvi saada. Mark valmistub Oxfordi minema ja Domcaster nõustus, et veedan Londonis hooaja, mida ta oli juba ammu mulle lubanud.”

„Su paljud sõbrad on ilmselt vaimustuses. Milleks minuga ühendust võtta?”

Lucilla raputas pead. „Ära püüa mind ninapidi vedada. Kui ma sisse tulin, enne kui sa oma maski taas ette tõmbasid, sain ma aru, et oled sama rõõmus mind nähes, kui mina sind nähes. Ma olen sinust puudust tundnud, Will!”

Enne kui mees ta kavatsusest aimu sai, läks naine ja haaras ta oma embusse. Üllatunud Will lubas endal hetke jooksul raevukalt vastu kallistada, siis aga lükkas naise käed õrnalt eemale. „Lucilla, sa muudad mu nõrgaks.”

„Oh, lõpeta see ärritav olek ja räägime ausalt. Ilmselt sa usud, et kui mind nähakse koos sinuga, ei mõju see mu reputatsioonile hästi, aga mul on sulle ettepanek, mis võib seda muuta. Õnneks on sul ikka veel aega asja parandada, enne kui sul õnnestub end jäädavalt heast seltskonnast eraldada.”

Mees oli arvanud, et nõbu tahab vaikselt taastada nende sõprust, mille oli katkestanud mõlema täiskasvanuks saamine ja naise abiellumine. Taas kord üllatudes ütles mees: „See kõlab kui ennustus. Ma värisen mõttest sellele, mida sa kavatsed.”

„Ma kavatsen panna punkti su karjäärile kunagise ja selliste naiste täiskohaga võrgutajana, kellelt paremat ei oodatagi! Ma võisin küll olla Hertfortshire’i maetud ja pere eest hoolitseda, aga mu kallis sõber Lydia hoidis siit Londonist mind kõigega kursis. Domcaster ütleb, et arvatavasti tahab noor mees veidi möllata, aga tõesti, mul kallis, sa oled nüüd peaaegu kolmekümnene. On viimane aeg, et hakkaksid midagi kasulikku tegema, selle asemel et teisi pügada ja võrgutada teiste meeste abikaasasid.”

„Mitte kõik ei olnud abikaasad,” seletas Will lõbusalt. „Nende seas oli päris palju leski.”

„Sinu tervisele mõjus see hästi. Sain aru, et mõnede su armukeste mitte-nii-väga-mõistvad abikaasad peaaegu nõudsid hommikuhämaruses mahakõmmutamist.”

„Kuna mul õnnestus solvatud poolt veenda kasutama mõõku, mitte püstoleid, polnud erilist ohtu. Sa tead, kui hea vehkleja ma olen. Au sai kaitstud, keegi ei saanud viga.”

„Taevake, Will!” hüüdis Lucilla naerdes. „Sa rahuldad nii daame kui ka nende abikaasasid.”

Will sirutas käe, et noppida udemeke oma parima jaki varrukalt. „Elus peab natuke põnevust olema, Lucilla.”

„Muidugi.” Lucilla raputas pead. „Kuid võiks arvata, et su võitlused Gentleman Jacksonis − jah, Lydia hoidis meid kursis sinu poksijakarjääriga! – rahuldasid seda vajadust! Sa oled alati kange kakleja olnud. Ma pole kunagi aru saanud, miks onu Harold keeldus sind teenistusse saatmast. Sa oleksid nottinud kümnete kaupa prantsuse ratsaväelasi, selle asemel et sihtida kõiki Londoni lõdva moraaliga naisi.”

Elav mälestuspilt ilmus silme ette – Willi onu, kes lükkas kannatamatult tagasi kõik tema palved teda väeteenistusse lasta, vastates, et ta ei kavatse raisata oma raha sellele, et saata Will sinna, kus tema vääritu ihu mõne Poola piigimehe poolt vardasse aetakse. Nagu Will arvaski, ei pidanud onu Harold armeed isegi sõja ajal nii kitsikuses olevaks, et see vajaks tema surnud õe tülika poja kahtlase väärtusega teeneid.

„Keegi peab vaeste õnnetute daamide eest hoolitsema,” ütles Will hetke pärast.

Midagi kaastundetaolist libises üle Lucilla näo. „Armastuse puudumisest sa ilmselt tead! Ma arvan endiselt, et see oli lihtsalt jõletu, kuidas tädi Millicent...”

Will pani sõrme suule, enne kui naine oleks jõudnud teemani, mida mees ei tahtnud uurida. „Aitab!” Ta naeratas ega varjanud seekord oma kiindumust. „Sa olid alati mu eeskuju, juba siis, kui me olime väga noored. Ma ei tea, mida sa nägid selles räpases põngerjas, kes pidevalt kaklustesse sattus.”

„Julgust. Väärikust. Teravat ausa mängu tunnetust,” vastas naine vaikselt. „Aga võib-olla,” lisas ta naerdes, enne kui mees jõudis kiitust mõne vaimukusega kahjutuks teha, „oli asi vaid selles, et erinevalt onu Haroldi ebameeldivast pojast ei pidanud sa end nii tähtsaks, et sul poleks sobinud ratsutada ja möllata koos mingi plikaga.”

„Milline paar me olime!” muheles Will. „Sina vähemalt kasvasid oma metsikust noorusest välja. Tead, ma hindan väga sinu lojaalsust.”

Koputus andis märku Barrowsi naasmisest, kes sisenes, et serveerida veini ja seejärel kiiresti vaikse kummarduse saatel lahkuda.

„Polnud minu võimuses teha midagi sinu heaks siis, kui me olime lapsed,” jätkas Lucilla pärast veinilonksu. „Aga ma vandusin, et ühel päeval, kui mul on võimalik, ma seda teen. Krahvi naisena – krahvi, kes on juhuslikult sugulane kahe Almacki³ naispatrooniga – on mul seltskonnas kõigutamatu positsioon, terve hooaeg oma jõu kasutamiseks ja ma olen otsustanud, et sul on aeg asuda positsioonile, mille jaoks sa oled sündinud.”

Will laiutas käsi. „Vaadake, kuidas ma sellele positsioonile asun! Parun Pennitu Ahervareme mõisast.”

Eirates mehe toonist kostvat kibedust, Lucilla noogutas. „Täpselt. Sa ikkagi oled parun. Onu võis häbitul kombel hooletusse jätta kinnisvara, mis tema eestkoste alla oli jäetud, aga Brookwillow’s on ikkagi tugev kividest mõisahoone ja kena maatükk. Mõlemad vajavad vaid raha, et korda saada. Sinul on vaid vaja jätta kergemeelsete pereemade püüdmine ja otsida üks rikas pruut. Ja ma kavatsen sul aidata teda leida.”

Mõte oli nii naeruväärne, et Will ei suutnud naeru tagasi hoida. „Mu kallis, sa oled unistaja! Ma ei usu, et võiksin olla ühegi korraliku naise huviobjektiks – kui ta pööningul kõik korras on. Kui mul peaks õnnestuma ära võluda mõni õrnake ja süütuke, siis ükski tõeline isa ei võta mu ettepanekut vastu.”

„Jama,” vastas Lucilla lihtsalt. „Sa räägid, nagu oleksid läbinisti paheline! Sa oled teinud vaid seda, mida suurem osa noormehi teeb – mänginud ja võrgutanud naisi, kes võrgutamist ootavad –, kuigi veidi oskuslikumalt. Tõesti, ma kahtlustan, et onu Harold on uhke su reputatsiooni üle, kuigi ta pole seda kunagi tunnistanud. Igatahes on suguvõsas kuulda olnud, ta toetab su püüdlusi heasse seltskonda pääseda.”

„Kas ta ütles sulle nii?” küsis Will jahmunult.

„Miks ta ei peaks? Sest see,” lisas naine kuivalt, „ei nõua temalt aega ega raha. Sinu sugupuu ja perekonnasidemetega ei tohiks mõne süütukese võrgutamine eriline väljakutse olla. Sa oled üsna kena põrguline, kas tead, ja milline tüdruk suudaks vastu panna maineka elumehe peibutusele?”

Mees vaatas teda hetke. „Arvestades mu „elumehemainet”, mida arvab su lordist abikaasa sellest, et püüad mind taltsutada?”

„Sa tead, et oled Marcusele alati meeldinud, isegi siis, kui jahvatasid pulbriks kõik poisid Etonis, kes sinu selja taga sinust midagi sosistasid. Ta on nõus, et peaksid oma seisusele vastavad kohustused võtma.” Lucilla itsitas. „Ja teades, kuidas ta Londonit jälestab, on arusaadav, miks ta rõõmsalt nõustus sellega, et asendad teda minu saatjana kõigil pidudel, ballidel ja üritustel, millest ma otsustan osa võtta.”

„Ta usaldab mind nii palju – vaatamata mu mainele?”

Lucilla ilme tõsines. „Ta teab, et sa ei teeks mulle iial liiga – ja ka mina tean seda. Pealegi on tüdrukud ja nende guvernandid minuga, nii et me liigume perekonnana. Nüüd on meil vaja leida sulle madalamast soost hästikasvatatud neiu. Vaatamata onu Haroldi toetusele ei ole sinu piiratud... vahenditega mõtet hertsogi- või krahvitütre kätt püüda. Võib-olla mõni plika, kelle perekond soovib tiitlit saada... eriti kui tüdrukul on rikas vanaisa, kes talle oma varanduse jätab!”

Käed üles tõstetud, raputas Will pead. „Lucilla, mu kallis, ma hindan su häid püüdlusi, aga säästa mind! Mul pole soovi eluaegseks rentnikuks hakata.”

„Kelleks sa siis hakkad? On viimane aeg lõpetada sihitult triivimine, nagu sa Oxfordist saadik teinud oled. Kas oleks siis paha leida kena, mõistlik tüdruk, kellest hoolida ja kes hoolib sinust? Keegi, kelle kaasavara laseb sul mõisahoone ära remontida, korrastada maa ja alustada elu, mis sobib Brookwillow’ lord Tavenerile?”

Lucilla vehkis kätega. „Sa ei veena mind iial, et sul oleks kahju sellest loobuda. Mõtle vaid: üüritoa asemel – kus pole isegi klaverit! – võid sa külitada oma isiklikus muusikatoas Brookwillow’s. Sinust võib saada kunstide toetaja, sa võid sponseerida muusikaõhtuid ja teatrietendusi. Kirjutada muusikat, nagu sa kord tegid. Täita raamatukogu raamaturämpsuga, mida sul oli kombeks Etonist ja Oxfordist kaasa tuua.” Ta itsitas jälle. „Paljuski onu Haroldi õuduseks.”

Will naeratas. „Ainus asi, mis tundus onule kohutavam sellest, et tema õepojast saab muusik, oli mõte sellest, et temast saab teadlane. Ükskord ma petsin talt 200 naela välja, ähvardades, et muidu võtan vastu õppejõu koha kristlikus kolledžis.”

„Kas nad tõepoolest pakkusid sulle seda kohta?” küsis Lucilla. „Minu arust oleks võinud sinust hea õppejõud saada.”

„Ei, mul jätkus oidu see tagasi lükata, kuigi ma olin siis onu Haroldi peale vihane, et ta mulle ohvitseripatenti ei ostnud.” Ja meeleheitel selle pärast, mis tulevik tuua võib, laguneva kinnisvaraga, ilma rahata ja võimaluseta rakendada oma väheseid andeid raha teenimiseks. „Seal poleks olnud rikkaid abielus naisi, keda püüda.”

„Tõsi. Aga sa oled sellest nüüd tüdinenud.”

Mees kergitas kulmu. „Olen või?”

„Jah. Lydia rääkis, et sa pole mitu kuud olnud ühtegi skandaali segatud. Sain aru, et oled isegi tagasi lükanud leedi Marlow’ üsna ilmsed võrgutuskatsed.”

„Palun, anun sind, ära seda edasi räägi. Sa pead arvestama mu reputatsiooniga!”

„Kahtlemata oli see sinu armukese-reputatsioon, mis pani teda sind püüdma.” Lucilla vaatas teda kavalalt. „Rakenda need anded korraliku kaasavaraga neiu võlumiseks ja te mõlemad saate õnnelikuks! Abielu võib olla palju enamat kui igav kokkulepe, mis põhineb varandusel ja positsioonil, võin ma kinnitada suurima rahuloluga.”

Lootes naist ära ehmatada, vaatas mees teda pahelisel pilgu. „Su järglased tõepoolest tõestavad seda.”

„Veel üks abieluseisuse hüve,” vastas naine üldse mitte kohmetudes. „Sa võid saada poja.”

Will kehitas õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada kedagi, kes oleks isarolliks veel sobimatum. Kuna mu vanemad surid, kui ma olin alles poisike, siis mida ma sellest tean?”

„Sa tead kindlasti, mida sa teha ei tohi. Nagu hooaeg algab, olen ma võõrustajaks õhtusöögil Lydia vennatütre Cecelia juures, pärast seda siirdume me leedi Ormsby vastuvõtule. Sa võid siis oma esimese etteaste teha.” Ta libistas uuriva pilgu üle mehe riietuse ja kortsutas kulmu. „Sul on piisavalt aega, et rätsepa juures käia ja lasta mõned uued rõivad teha.”

„Kas ma siis võtan sellest koosviibimisest osa?”

Naise ilme pehmenes ja ta haaras Willil käest. „Kallis Will, anna mulle andeks! Ma tean, et olen kohutavalt kamandav – ilmselt tuleb see sellest, et juhin majapidamist, kuhu kuulub palju teenijaid ja kolm aktiivset last! Ma lihtsalt tahan, et oleksid õnnelik, elaksid sind väärivas kohas ja tasemel. Ma tahan, et sul oleks võimalik leida perekond, millest sind lapsena ilma jäeti. Ma ei suuda heastada seda, et sind jäeti ilma ohvitseripatendist ega muuta norme, mis keelavad härrasmehel hakata muusikuks või õpetlaseks, aga seda ma suudan teha. Kas sa vähemalt ei võiks proovida hakata soliidseks? Kui me ei leia pärijannat, kes sulle meeldiks, võid alati oma praeguse eluviisi juurde tagasi pöörduda. Mis sul kaotada on?”

„Mitu kuud meelsasti nõusolevate leskede püüdmist?” pakkus mees. Aga Lucillal oli õigus. Ta oli tüdinenud tühjusest oma elus, rahulolematu, rahutu, igatses midagi määratlematut ja muud.

Ta polnud sugugi kindel, kas naise muretsemine seda igatsust leevendab. „Ma kahtlen, kas mu iseloom on abieluks sobiv,” ajas ta vastu. „Ma olen nii kaua üksi elanud, ma ei tea, kas suudan taluda, kui mõni naine kogu aeg mu läheduses on.”

„Minu seltskonda oled sa ju alati nautinud?”

Mees naeratas. „Jah, aga ma ei ela sinuga päevade kaupa koos.”

„Nojah, aga ka abielupaarid ei pea teineteise kukil elama. Tõesti, ma küll armastan Domcasterit väga, aga temal on kohustused maavaldustega ja linnas, minul aga maja ja lastega, tihti näeme teineteist alles õhtusöögil... või öösel. Kindlasti suudad sa abieluturul olevate noorte daamide seast leida endale meelepärase.”

„Võib-olla,” venitas Will, ise sellesse võimalusse vähe uskudes. Kindlasti ei olnud tal illusioone, et võib komistada suure armastuse otsa, nagu tema nõbu uskus. Kui välja arvata Lucilla, ainus sugulane, kes oli jonnaka poisi, keda kõik ülejäänud tõrjusid, seletamatul kombel oma südamesse võtnud, teadis Will perekondlikust kiindumusest sama palju kui isaks olemisest.

Nägu krimpsutades mõtles ta, et tema lähimad inimesed polnud talle ei sugulased ega ka kõrgkihist. Barrows, praegu toapoiss ja kaaslane, armetu rentslirott, kelle ta oli päästnud, kui nad mõlemad veel poisikesed olid. Maud ja Andrew Phillips, tema eakad majahoidjad. Tänu neile teadis ta midagi vanemlikust kiindumusest. Teda tabas süütunne, sest ta polnud neid Brookwillow’s mitu kuud külastanud.

Võib-olla siis, kui ta saaks neile öelda, et ta on soetanud vahendid, et remontida lagunenud mõis ja muuta nende viimased aastad kergemaks, poleks selle reisi tegemine talle nii vastumeelne.

Kuigi ta pidas äärmiselt ebatõenäoliseks, et Lucilla plaan õnnestub, kuulis ta end ütlemas: „Väga hea, saada mulle kutse. Ma löön end üles ja tulen kohale.”

„Imetore!” Lucilla tõusis ja embas teda uuesti. „Tule järgmisel nädalal lõunale. Domcaster ootab, et saaks sinuga rääkida.” Kui Will teda ukseni saatis, lisas naine: „Arvasin, et viimane rikas lesk, keda sa suksutasid, hoiab sind paremal toidul. Sa näed kidur välja. Kui sul on vaja raha rätsepa jaoks...”

„Ei,” katkestas teda Will ja tundis, kuidas punastab. Kuna tal viimasel ajal mängulaudade taga õnne polnud, häiris teda naise kommentaar tema võimest endale toitu ja rõivaid muretseda. „Mu kallis, Clorindaga veedetud aeg möödus nautides palju erutavamaid rõõme kui ükski kokk suudaks pakkuda.”

Lucilla patsutas ta kätt. „Kui sa üritad mind punastama panna, siis ära näe vaeva. Domcaster ütleb, et mul pole üldse tundlikkust. Väga hea! Ma saadan sulle kutse.”

Mees kummardas. „Nagu ütlete, mu leedi.”

„Jäta jama!” ütles naine nägu krimpsutades. „Ei, sa ei pea mind tõllani saatma,” lisas ta, kui mees avas ukse ja hakkas teda välja saatma. „Mu kammerneitsi Berthe ootab mind.” Ta osutas eesruumi trepi juures seisva noore naise poole, kelle kõrval oli livreed kandev teener. „Järgmise nädalani siis. Oli tore sind jälle näha, Will,” lisas ta vaikselt enne minema kõndimist.

„Sind samuti, Lucilla,” pomises mees ja viipas talle hüvastijätuks, enne kui naine trepist alla kadus.

Aeglaselt läks Will oma tuppa tagasi ja istus toolile. Brookwillow’ lord Tavener. Kas temast võib see tõesti saada? Remontida maja, elustada maa, hakata taas muusikaga tegelema, koostada tõeline õpetlase raamatukogu? Leida keegi, kes sooviks seda elu temaga jagada?

See tundus liiga hea, et olla tõsi... aga viimase üheksa aasta jooksul polnud ta selle unistuse täitumiseks mingit võimalust leidnud. Pärast Oxfordist lahkumist avastas ta kiiresti, et mängimine – ainus sissetulekuallikas härrasmehele, kellel pole varandust, aga kes soovib jääda härrasmeheks – pakub liiga ebaregulaarset sissetulekut, et aidata sünniõiguse taastamist. Pärast elementaarsete vajaduste katmist ei jäänud üle midagi, mida investeerida mõnda kapitali koguvasse ettevõtmisse. Mitte miski peale suure rahasumma – sellise, mille võiks kaasa tuua korraliku kaasavaraga pruut, kelle Lucilla lubas talle otsida – ei suuda seda eesmärki täita.

Brookwillow oli kehvas seisus juba tema isa surma ajal. See oli liiga tagasihoidlik kinnisvara ja vajas korrastamiseks liiga palju raha ning aega, et ahvatleda Willi onu ja eestkostjat, Pennhursti krahvi, kel oli palju suuremaid ja laiemaid maid, sellega tegelema. Viimane kord, kui Will oma valdusi külastas, tilkus söögitoa lagi läbi ja linnud pesitsesid ülemistes külalistubades. Phillipsitel õnnestus teenijate pool ja köök elamiskõlblik hoida, aga ülejäänuga ei suutnud nad suurt midagi ette võtta.

Mis maasse puutus, siis mõned rentnikud veel töötasid oma majade ümber asuvatel väikestel maalappidel, aga haritavaid aakreid oli liiga vähe, et müügiks kõlbavat saaki kasvatada. Tal polnud pärast noorusaastate veetmist internaatkoolides ainugi, kuidas muuta oma valdused tulutoovaks põllumajanduslikuks kinnisvaraks.

Lühidalt, tema onu ükskõiksus härrasmehe üleskasvatamise suhtes oli jätnud Willile vähe vahendeid ja ei mingeid oskusi. Tema ainus kaasasündinud anne peale muusika, teaduse ja oskuse ümber käia kaartide ja hobustega tundus olevat igavlevate naiste voodissemeelitamine. Kuigi algul oli see ootamatu anne teda lõbustanud ja üksindust peletanud, siis viimasel ajal oli isegi see oskus oma võlu kaotanud. Ja ükskõik kui palju ta võitles kõigi väljakutsujatega Jacksoni juures, ei suutnud ta enam eemale peletada sisemist tühjust.

Kui ta oma võimalusi vaagis, tuli Barrows sisse. „Niisiis, millele me võlgneme tänu leedi Domcasteri ääretult kohatu visiidi eest?”

Will naeratas. „Paistab sedamoodi, Barrows, et minust saab aadelkonna lugupeetud liige. Ma jätan mängimise, väldin patuseid naisi ja leian õrna lillenupukese, pärijanna, kes mind avasüli vastu võtab, armastab mind meeletult ja annab oma varanduse minu käsutusse, et saaksin taastada Brookwillow’.”

Võttes klaasi, mis Lucillast oli jäänud, jõi Barrows sealt viimase veinitilga. „On sul mingitki aimu, kuidas võluda korralikku tüdrukut?”

„Sama palju, kui ma tean põlluharimisest. Aga Lucilla väidab, et mul pole seda proovides midagi kaotada. Võib-olla on lõbustav käia mõnel suurel peol.”

„Oma nõo seltskonnast oled sa alati rõõmu tundnud,” ütles Barrows. „Ja mulle tundub viimasel ajal, et tunned mõne endale suunatud ahvatluse suhtes vastumeelsust. Leedi Marlow ju praktiliselt...”

„Ära nüüd sina ka hakka,” ägas Will.

„Kui kõlvatute naiste püüdmine sind enam ei rahulda, siis teistsuguste meelitamine võib vähemalt su ellu mingit vürtsi lisada.”

„Ilmselt me saame seda teada. Loe üle, palju meil veel raha on, eks? Tundub, et ma pean rätsepat külastama. Teen oma suure etteaste varsti leedi Ormsby salongis.”

„Kohe, mu härra.” Tõstes klaasi tema suunas, sammus Barrows toast välja.

Lisada vürtsi oma elule. Jah, sinna peole minek võib seda pakkuda. Pärast seda, kui ta oli kogu elu olnud seltskonnast eemal, soovimatu laps, õpilane, kes vaheaegadeks kooli jäeti, ei oodanud ta Lucilla eksperimendist midagi enamat.

3 Almacki klubi oli esimene kõrgseltskonna klubi, kuhu olid oodatud nii mehed kui ka naised.