Читать книгу Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat - Julia London - Страница 5

Inglismaa, Norwood Park

1706

Kui preili Lynetta Beauly nõudis, et preili Margot Armstrong nimetaks, mis talle meeldib kõige enam nende noorte härrasmeeste juures, kes tiirlesid nende läheduses nagu mesilased kärje ümber – pidades varandust ja sobivaid sidemeid muidugi enesestmõistetavateks –, ei osanud preili Armstrong täie kindlusega mitte ühtegi asja välja tuua.

Sest talle meeldis nende juures kõik. Talle meeldisid pikad, lühikesed, laiaõlgsed, kiitsakad. Nad meeldisid talle puuderdatud parukatega ja loomulike, sabasse seotud juustega. Nad meeldisid talle, kui nad olid hobuse seljas või tõllas või jalutasid tohututes aedades Norwood Parkis, kus ta juhtumisi isa ja kahe vennaga resideeris. Talle meeldis see, kuidas nad teda vaatasid ja talle naeratasid ning kuidas nad naersid pead kuklasse heites kõikide lõbusate asjade peale, mida ta ütles. Nagu ilmnes, tegi ta seda üsna sageli, sest tundus, et keegi meestest või kõik viis naersid alati ja ütlesid: „Kui teravmeelne te olete, preili Armstrong!“

Margot’le meeldisid noored härramehed niivõrd, et ta veenis Lynetta kuueteistkümnenda sünnipäeva puhul oma isa, et too lubaks tal armsa sõbratari auks Norwood Parkis balli korraldada.

„Lynetta Beauly?“ oli isa tülpinult ohates küsinud, pilk kirjal, milles olid uudised Londonist. „Teda ei ole veel seltskonda viidud.“

„Aga ta teeb sel hooajal debüüdi,“ oli Margot talle lootusrikkalt meelde tuletanud.

„Miks vanemad talle pidu ei korralda?“ oli isa küsinud, pistes kirjutussule paruka alla, et pead sügada.

„Papa, sa ju tead, et neil ei ole selleks vahendeid.“

„Sinul ei ole selleks samuti vahendeid, Margot. Mina olen Norwood Parkis ainuke, kellel on võimalik korraldada ball sellele noorele naisele, kellega mul pole eriti midagi pistmist.“ Ta oli absurdse olukorra peale pead vangutanud. „Miks sa sellega nii väga peale käid?“

Margot ilmselt punastas. Lynetta oli öelnud, et see on üks tema tõelistest puudustest – Margot ei suutnud oma mõtteid varjata, sest tema hele nahk muutus vähimagi provotseerimise peale kreemikast roosaks ja punaseks.

„Mõistan,“ oli isa targalt öelnud, vastu tooli seljatuge nõjatunud ja käed kõhule asetanud. „Keegi noor härrasmees on sulle silma jäänud. Kas nii?“

Noh… ta ei kavatsenud sellest pikemalt heietada, aga nad kõik olid talle silma jäänud. Ta näppis rangluu juures olevat lokki. „Nii kaugele ma oma väidetega ei läheks,“ pomises ta, uurides isa kabinetis tooli brokaatkatte mustrit. „Tegelikult ma ei tooks kedagi eraldi välja.“

Isa muigas. „Hea küll. Lõbusta end. Korralda ball,“ ütles ta ja viipas käega, et Margot lahkuks.

Mõni nädal hiljem kogunesid Norwood Parki kokku kõik viiekümne miili raadiusest, sest Põhja-Inglismaal teati hästi, et Norwood Parki ballidele ei ole luksuslikkuse ja seltskonna poolest vastast, kui Mayfairi piirkonna peod Londonis välja arvata.

Viie kullatud puidust ja kristall-lühtri all, mis särasid kümnete mesilasvahast küünalde valguses, keerutasid noored daamid ballisaali põrandal Londonist kutsutud kuue muusiku särtsakate palade saatel ringi, pakkudes oma kleitidega peadpööritavat värvide pillerkaari. Nende juuksed, traadi ja võrgu abil loodud meistriteosed, olid kuhjatud kõrgele, kunstipäraselt gravitatsiooni trotsivatesse soengutesse. Nende tantsupartnerid, kõik nägusad, headest peredest pärit noormehed, olid riietatud brokaati ja siidi, nende kuubedel ja vestidel olid keerulised tikandid. Nende parukad olid värskelt puuderdatud ja kingad läikisid nii, et ülevalt paistev küünlavalgus peegeldus neilt vastu.

Nad jõid Prantsusmaalt toodud šampanjat, sõid kaaviari ja lipsasid sõnajalapottide taha suudlusi varastama.

Margot oli pannud selga spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud kleidi – kahvaturohelisest siidist mantoo, mis Lynetta sõnul sobis kokku tema roheliste silmade ja punakaspruunide juustega. Oma juuksetornile oli ta lisanud hoolikalt paberist meisterdatud linnukesed. Ta kandis kaelas oma lahkunud ema sätendavat teemantide ja pärlitega keed.

Margot oli Lynetta sünnipäeva auks tellinud tordi, kolme jala kõrguse söödava ehitise, mis nägi välja nagu Norwood Park ja oli asetatud söögisaali keskele, et kõik saaksid seda imetleda. Glasuuritud rinnatistele olid pandud tantsivad martsipankujud. Ühes nurgas oli kaks tillukest Margot’t ja Lynettat kujutavat kuju, ühel punakaspruunid, teisel blondid juuksed.

Peol oli nii palju inimesi, et vaevu mahtusid kõik korraga tantsima. Eriti Margot oli tol õhtul väga vähe tantsinud. Kuid ta oli hoidnud silma peal härra William Fitzgeraldil, lootes, et tema õnn ehk pöördub.

Oi, aga härra Fitzgerald nägi oma hõbedase brokaatkuue ja lokkis parukaga üsna hiilgav välja. Nüüdseks oli Margot teda juba tervelt kaks nädalat eemalt imetlenud ning mehe tähelepanu põhjal arvanud, et huvi on vastastikune. Kuid täna õhtul oli härra Fitzgerald tõusnud püsti iga vallalise naisterahvaga peale tema.

„Sa ei tohiks seda südamesse võtta,“ oli Lynetta soovitanud, nägu pärast kolme järjestikust tantsu endiselt õhetav. „Ilmselgelt on põhjus üks kahest: kas ta hoiab õhtu parimat tantsu sinu jaoks või ei kannata sind tantsule paluda, sest sa oled kohutav tantsija.“

Margot vaatas sõbratari põlastava pilgu. „Aitäh, Lynetta, sest mulle ju tuletatakse nii vähe mu näruseid tantsuoskusi meelde.“ Lynetta arvates oli see Margot’ teine kõige ilmsem puudus – tal ei olnud loomulikku rütmitaju.

„Nojah,“ ütles Lynetta õlgu kehitades. „Ma tahtsin lihtsalt pakkuda selgitust, miks ta ei ole sinust täna õhtul peaaegu üldse välja teinud.“

„Palun, kallis, sul pole vaja nii palju vaeva näha, et mul tema täielikku huvipuudust mõista aidata.“

„Parem, kui põhjus on su tantsuoskuses, mitte milleski hullemas,“ märkis Lynetta rõõmsameelselt.

„Näiteks milles?“ nõudis Margot veidi solvunult.

„Pean lihtsalt silmas, et mina eelistaksin, et minu puuduseks peetaks pigem halba tantsuoskust kui võimetust haaravat vestlust arendada,“ ütles Lynetta armsalt. „Sina oled alati haaravalt vestelda osanud.“

Margot oli valmis seda pikemalt arutama, aga just sel hetkel läbistas rahvasumma mingi kahin. Nii Margot kui ka Lynetta vaatasid enda ümber ringi. „Mis toimub?“

„Ma ei näe mitte midagi,“ sõnas Lynetta, kui tema ja Margot kaelu ukse poole sirutasid.

„Keegi tuli,“ ütles lähedal seisev härrasmees. „Nagu ma aru saan, siis keegi, keda ei oodatud.“

Margot ja Lynetta ahhetasid täpselt ühel ajal ning vaatasid suurte silmadega teineteisele otsa. Oli veel ainult üks tähtis isik, keda sel õhtul kohal ei olnud – äärmiselt ihaldusväärne Montclare, kes oli teatanud, et tal on sügavalt kahju, kuid ta ei saa ballil osaleda, sest teda on Londonisse kutsutud. Lord Montclare’is oli olemas kõik vajalik, et olla ihaldusväärne paariline: tema aastane sissetulek oli kümme tuhat naela; ühel päeval pidi temast saama Waverly vikont; tal olid tihedate ripsmetega hirvesilmad ja lõbus naeratus ning tal puudus igasugune upsakus. Räägiti, et Montclare on pilgu peale pannud ühele Londoni pärijannale … kuid see ei takistanud Margot’t ja Lynettat lootmast.

Tüdrukud, kes tajusid üsna hästi, mida teine mõtleb, pagesid ballisaalist trepihalli kohal olevale rõdule ootamatut külalist vaatama nii suure kiiruga, et nende kindad libisesid poleeritud kivist rinnatisel, kui nad selle kohale kummardasid.

Tulijaks ei olnud Montclare. „Oh heldus,“ pomises Lynetta.

Tulijaks ei olnud isegi üks paljudest meestest, kes Londonist sageli Norwood Parki saabusid, et Margot’ isa ja vendadega äriasju ajada. Tõtt-öelda ei olnud Margot oma elus kunagi näinud selliseid mehi, kes olid uksest sisse trepihalli marmorplaatidele astunud.

„Jumaluke,“ pomises Lynetta tema kõrval.

Tõepoolest, jumaluke. Neid oli kokku viis, kõik olid pikad ja laiaõlgsed ning üsna lihaselised, nende loomulikud juuksed olid pikka sabasse seotud. Välja arvatud kõige ees oleval mehel – tema tumedad juuksed langesid metsikute lokkidena ta pea ümber, nagu ta poleks üldse neid sättima vaevunud. Nende poripritsmetega kuued olid pikad ja ratsutamise tarbeks tagant lõhikuga. Nende põlvpüksid ja vestid ei olnud siidist ega brokaadist, vaid karedast villasest kangast. Neil olid jalas kantud ja kulunud kontsaga saapad.

„Kes need on?“ sosistas Lynetta. „Kas mustlased?“

„Maanteeröövlid,“ pomises Margot ja Lynetta kihistas veidi liiga valjusti naerda.

Lynetta naeru peale tõstis kõige ees olev mees kohe pea nagu õhku nuuskiv elukas. Tema pilk jäi Margot’l pidama. Tüdrukul jäi hing kinni, isegi nii kaugelt nägi ta, et mehe silmad on jääsinised ja pilk läbitungiv. Mees ei pööranud ratsakindaid käest võttes Margot’lt pilku. Margot mõtles, et ta peaks mujale vaatama, aga ei suutnud. Tema seljalt käis üle külmajudin, talle tuli pähe kohutav mõte, et need silmad näevad talle otse hinge.

Keegi kõneles ja viis meest hakkasid edasi liikuma. Kuid vahetult enne seda, kui esimene neist rõdu alla ja täielikult vaateväljast kadus, vaatas ta veel kord üles Margot’ poole, pilk hirmuäratavalt arukas ja mõjuvõimas.

Üle tüdruku selja jooksis veel üks külmajudin.

Kui mehed olid läinud, läksid Margot ja Lynetta tagasi ballisaali, nad mõlemad olid pettunud, et võõraste saabumine ei olnud Montclare’i nende hulka toonud, ning suunasid kiiresti tähelepanu mujale.

Lynetta tantsis, samal ajal kui Margot seisis niisama ja püüdis ärevust mitte välja näidata. Kas tema tantsuoskused olid tõesti nii kohutavad? Tundus nii – mitte keegi ei olnud teda põrandale palunud.

Kui näis, et ta on oodanud juba tunde, helistati kella ja serveeriti torti. Teener ulatas Margot’le šampanjapokaali. Margot’le meeldis, kuidas šampanja ta nina kõditab, ja ta rüüpas seda ohtralt, seistes koos Lynettaga ning oodates, et Norwood Parki ülemteener Quint neile tüki torti tooks.

„Oh heldus!“ sosistas Lynetta paaniliselt, müksates Margot’t õlaga.

„Mis on?“

„Fitzgerald.“

„Kus?“ sosistas Margot niisama paaniliselt ja tupsutas ülahuult, et sellelt šampanjajälgi pühkida.

„Ta tuleb siiapoole!“

„Kas ta vaatab minu poole? Kas ta läheneb mulle?“ anus Margot, aga enne kui Lynetta vastata sai, oli härra Fitzgerald tema kõrvale jõudnud.

„Preili Armstrong,“ ütles ta, kummardas oma väljasirutatud jala kohale ja viis keerutades käe küljele. Margot oli viimasel ajal märganud, et mitu äsja Londonist saabunud noormeest kummardab sel moel. „Preili Beauly, kui tohib, õnnitlen teid sünnipäeva puhul.“

„Aitäh,“ lausus Lynetta. „Ee … palun väga vabandust, aga ma kavatsen … ma vist võtan pisut torti.“ Ta astus kohmetult eemale, jättes Margot’ ja Fitzgeraldi kahekesi seisma.

„Aa …“ Armas jumal, Margot’ süda peksles. „Kuidas teile ball meeldib?“

„See on oivaline,“ ütles Fitzgerald. „Teid tuleb kiita.“

„Üldse mitte.“ Margot tundis komplimendi peale totakat naeratust tekkimas. „Otse loomulikult Lynetta aitas mind.“

„Muidugi.“ Härra Fitzgerald tuli seisma tema kõrvale ning läbi liibuva kleidivarruka tundis Margot seal, kus noormehe käsi tema oma riivas, nahka surisemas. „Preili Armstrong, kas te teeksite mulle seda au ja kingiksite mulle järgmise tantsu?“

Margot ei teinud välja paisuvast paanikast, et ta võib vabalt noormehe varbad katki astuda. „See teeks mulle suurt rõõmu …“

„Preili Armstrong.“

„Vabandage? Mida?“ küsis ta unelevalt, kui keegi ta küünarnukki puudutas.

Härra Fitzgerald naeratas. „Teie ülemteener,“ lausus ta, noogutades üle neiu õla kellegi poole.

Margot sundis end härra Fitzgeraldilt pilku rebima ja Quinti poole vaatama. „Jah?“ küsis ta kärsitult.

„Isa palub teid enda juurde perekonna söögisaali.“

Margot pilgutas silmi. Milline närune ajastus! „Praegu?“ küsis ta, püüdes ingellikult kõnelda, kuid sisistas veidi.

„Kas ma hoian teie šampanjapokaali, kuni naasete?“ küsis härra Fitzgerald.

Margot lootis, et tema naeruväärne rahulolu ei paista eriti välja. Aga sellegipoolest ei usaldanud ta ühtegi noort naist, kes hetkel nagu haid nende ümber tiirutasid. „Ee …“ Ta vaatas anuvalt Quintile otsa. „Äkki papa saab oodata?“

Kuid nagu ikka vastas Quint talle ükskõikse pilguga. „Ta palub teid enda juurde kohe.“

„Minge,“ ütles härra Fitzgerald sõbraliku naeratusega. „Me tantsime, kui te tagasi tulete.“ Ta võttis Margot’lt pokaali käest ja langetas viisakalt pea.

„Te olete liiga lahke, härra Fitzgerald. Olen hetke pärast tagasi.“ Margot keeras end kiiresti ringi, põrnitses vaest vana Quinti, korjas kleidisaba üles ja tuiskas välja.

Kui ta perekonna söögisaali sisenes, tungis talle ninna hobuste ja meeste hais ning Margot pidi oma vastikustunde alla neelama. Üllatusega nägi ta, et isa istub koos karmi moega meestega, kes olid ennist Norwood Parki saabunud. Tema vend Bryce oli samuti seal ning vaatas viit meest nii, nagu looduses jälgitakse loomi. Neli meest kugistasid toitu alla, tekitades peaaegu samasuguseid helisid nagu kari loomi, kes ei ole üsna kaua süüa saanud.

„Ahaa, seal ta on, mu tütar Margot,“ lausus tema isa püsti tõustes ja talle kätt sirutades.

Margot kõndis tõrksalt edasi, võttis isa käest kinni ja tegi talle kniksu. Lähedalt vaadates märkas ta, et jääsiniste silmadega mees on ilmselt mitmepäevasest teekonnast sopane ja must. Tal oli tume hoolitsemata habe ning Margot mõtles endamisi, et äkki ta on habemenoa ära kaotanud. Mehe pilk rändas häbematult üle tema, alates soengusse sätitud juustest – teda paistsid huvitavat paberlinnukesed – ning lõpetades tema näo, pihiku ja ülejäänud kehaga.

Kui ebaviisakas. Margot kissitas võõra poole, kuid tema põrnitsev pilk tundus mehele meeldivat. Tema sinised silmad lõid särama, kui ta aeglaselt püsti tõusis, näidates, et ta on Margot’st peaaegu ühe jala võrra pikem.

„Margot, tohib, ma tutvustan sulle pealik Arran Mackenziet. Mackenzie, minu ainuke tütar, preili Margot Armstrong.“

Mehe üks suunurk kerkis. Kas ta ei tea, et nii pineva pilguga ei ole viisakas vahtida? Margot tegi veel ühe täiusliku kniksu ja sirutas käe välja. „Kuidas teil läheb, söör?“

„Väiga hästi, preili Armstrong.“

Mehe hääles oli madal, laulev šoti aktsent, mis oli üsna ootamatu ja jäi Margot’le kuklasse helisema.

„Ja kuidas teil läheb?“ küsis mees tema kätt oma pihku võttes. Ta käsi oli hiigelsuur ja pöial tundus kare, kui ta sellega üle Margot’ sõrmenukkide tõmbas. Margot mõtles härra Fitzgeraldile – kellel on pikad, saledad ja maniküüritud sõrmed. Härra Fitzgeraldil on kunstniku käed. Sellel mehel on karukäpad.

„Mul läheb hästi, tänan küsimast,“ ütles Margot ja tõmbas õrnalt käe ära. Ta vaatas ootavalt isale otsa. Nüüd, kui ta oli Margot’t neile meestele tutvustanud, ei paistnud isal tema minema saatmisega kiiret olevat. Kui kauaks ta peab sinna jääma? Margot mõtles härra Fitzgeraldile, kes selsamal hetkel seisis ballisaalis, kaks Prantsuse šampanjat täis pokaali käes. Ta kujutas ette hulka noori daame, kes nagu hiireviud talle lähenevad, olles valmis teda ära napsama.

„Mackenzie saab endale parunitiitli,“ ütles isa. „Temast tuleb Balhaire’i lord Mackenzie.“

Miks see peaks tema jaoks tähtsust omama? Kuid Margot oli kohusetundlik tütar ja naeratas Mackenzie kõri poole. „See valmistab teile kindlasti rõõmu.“

Mees kallutas pea küljele, et talle silma vaadata, enne kui vastas. „Jah, seda küll,“ lausus ta ja tema pilk liikus julgelt Margot’ suule. „Kahtlen, et te mõistate, kui väga see mind rõõmustab, preili Armstrong.“

Margot’l jooksis tugev judin üle selja. Miks mees teda niimoodi vaatab? Ta on nii jultunud, nii otsekohene! Ja tema isa lihtsalt seisab seal!

„Aitäh, Margot,“ lausus isa kusagilt lähedalt – neiu ei olnud päris kindel, kus ta on, sest ta ei suutnud sellelt mehemürakalt veel pilku rebida. „Sa võid oma sõprade juurde tagasi minna.“

Mis toimub? Ta tundis end nagu laada kauneim lammas, keda kõigile näidatakse. Vaadake tema ilusat villa. See pahandas teda – mõnikord näis isa unustavat, et ta ei ole nipsasi, mida teistele imetlemiseks näidata.

Ta vaatas kindlalt nendesse jääsinistesse silmadesse ja ütles: „Oli meeldiv tutvuda.“ See ei olnud üldse meeldiv – pigem tüütu – ja ta lootis, et mees näeb seda tema pilgust. Noh, kui ei näinud, siis tema kaaslased kindlasti nägid. Nad kõik olid söömise katkestanud ja vahtisid teda peaaegu nii, nagu nad poleks kunagi varem ühtegi naist näinud. Mis oli nende riietust ja näruseid lauakombeid arvesse võttes peaaegu usutav.

„Aitäh, preili Armstrong,“ lausus mees nii sügava ja laulva häälega, et see mõjus talle nagu sule silitus seljal. „Aga rõõm on olnud täielikult minupoolne, jajah?“ Ta naeratas.

Need sõnad ja naeratus tekitasid Margot’s kummalise soojuse ja sula. Ta tõttas välja, soovides neist meestest võimalikult kaugele pääseda.

Kuid selleks ajaks, kui ta ballisaali jõudis, oli ta mehe nime unustanud, sest härra Fitzgerald oli tantsupõrandal koos preili Remstockiga. Margot’ šampanjat ei olnud kusagil näha ja kõik muud mõtted lendasid tal peast.

Järgmisel pärastlõunal teatas isa talle, et oli nõustunud tema käe sellele Mackenzie-elukale andma, ega teinud tema nuttu kuulma.