Читать книгу Nurjatu Šoti metslane. Esimene raamat - Julia London - Страница 6

Šoti mägismaa

1710

Sumedal suveööl Šoti täiskuu all oli õhk nii liikumatu, et kauget merd võis kuulda niisama selgelt kui Balhaire’i lossi all abajas seistes. Vana lossi aknad olid jahedale õhule avatud ja tuul liikus neist läbi, võttes endaga kaasa peasaali valgustavate tõrvikute lõhna.

Keskaegse lossi sisemus oli kuningale – või vähemalt edukalt merel kauplevale Šoti klannipealikule – sobivalt luksuslikuks muudetud. Klannipealik, Balhaire’i parun Arran Mackenzie oli peasaali hõivanud koos oma meeste, värske laari õlle ja väikese hulga näitsikutega.

Balhaire’i vahitornis veetis kolm valvurit aega sellega, et loopisid pärast igat täringuviset münte kattevarjule. Seamus Bivens oli oma vanalt sõbralt Donald Thane’ilt viimase viskega röövinud kaks penni. Kaks penni ei olnud Balhaire’i valvuri jaoks varandus tänu Mackenzie heldusele talle ustavate inimeste vastu, kuid sellegipoolest, kui Seamus veel kaks penni endale võttis, tajus Donald kukru kergenemist ja uhkuse kaotust üsna teravalt. Neil toimus äge sõnavahetus ja kaks meest ajasid end jalule, sirutades käe müüri najale toetatud musketite järele. Väepealik Sweeney Mackenzie lasi rahumeeli kahel mehel tüli lahendada, kuid temani jõudis mingi heli, ta kargas püsti, astus nende vahele ja asetas käed neile rinnale. „Kuss!“ sisistas ta nende vaigistamiseks. „Kas te ei kuule?“

Kaks meest lõpetasid tülitsemise ja ajasid kuulates kaela õieli. Tontlikult tumedate mägede vahelt kostis nendeni läheneva tõlla heli. „Kes kurat sealt tuleb?“ pomises Seamus, unustas viha Donaldi vastu, haaras kiikri ja kummardas müüri kohale vaatama.

„Noh?“ nõudis Donald tema taha astudes. „Kes see siis on? Mõni Gordon, jah?“

Seamus raputas pead. „Ei, Gordon see ei ole.“

„Siis mõni Munro,“ lausus Sweeney. „Kuulsin, et nad on Mackenzie maadele silma peale pannud.“ Balhaire’is olid üsna rahulikud ajad, aga muutused klannidevahelistes suhetes ei oleks tohtinud kedagi üllatada.

„Ei, Munro see ei ole,“ ütles Seamus.

Nüüd nägid nad tõlda, mida vedas neli hobust ning saatsid kaks ratsanikku taga ja kaks vahti kutsari kõrval. Esimene ratsakutsar hoidis pulga otsas laternat, et tõlla laternatest tulevale valgusele lisaks teed valgustada.

„Kes kurat siia pool tundi pärast südaööd tuleb?“ nõudis Donald.

Seamus ahhetas äkitselt. Ta langetas kiikri ning kissitas tõlla poole, seejärel pani kiikri niisama kiiresti tagasi ja kummardus ettepoole. „Ei,“ lausus ta uskmatu häälega.

Tema kaks kaaslast vahetasid pilke. „Kes see on?“ nõudis Donald. „Ega ometi Buchananid,“ lausus ta peaaegu sosinal, viidates Mackenziede kõige kangemale vaenlasele aastate jooksul.

„Hullem veel,“ sõnas Seamus süngelt ja langetas aeglaselt kiikri, silmad õudusest suured.

„Jumala nimel, ütle, kes see on, enne kui ma vastuse sinust välja peksan, kurat võtaks,“ vandus Sweeney selgelt närvi minnes.

„See … see on leedi Mackenzie,“ ütles Seamus vaevu sosistades.

Tema kaks kaaslast ahhetasid. Siis pööras Sweeney end kiiresti ringi, haaras relva ja tõttas Mackenziet hoiatama, et tema abikaasa on Balhaire’i naasnud.

Kahjuks ei olnud Balhaire’i kõige kõrgemast osast alla tulemine lihtne ettevõtmine ning selleks ajaks, kui Sweeney välismüürile jõudis, oli tõld väravast sisse sõitnud. Tõllauks paisati lahti ja trepp lasti alla. Ta nägi sellele astumas väikest, kuid kenas kingas jalga ning pistis jooksu.

Arran Mackenzie jumaldas seda mõnusat tunnet, kui mõne naise pehme tagumik tema süles istus, ja tema juuste magusat lõhna oma ninas, eriti kui hea õlle kuldne soojus ta oma embusse haaras. Ta oli oma onupoja ja leitnandi pruulitud laari mõnuga mekkinud. Jock Mackenzie pidas end meisterpruulijaks.

Arran lösutas toolil, sõrmed aeglaselt naise seljal ülespoole liikumas, ja püüdis loiult tema nime meenutada. Mis see oligi – Aileen? Irene?

„Armuline lord! Mackenzie!“ hüüdis keegi.

Arran kallutas pead, et oma süles oleva naise blondide lokkide tagant välja näha. Sweenie Mackenzie, üks tema parimaid valvureid, hüüdis teda saali tagumisest otsast. Vaene mees hoidis rinnast kinni, nagu tal hakkaks süda üles ütlema, ja ta paistis rahvast täis saalis ringi vaadates üsna suures paanikas olevat. „Ku-ku-kus ta on?“ nõudis ta enda kõrval olevalt purjus mehelt. „Ku-ku-kus on Mackenzie?“

Sweeney oli vägev võitleja ja pühendunud väejuht. Aga ärritunult kippus ta kogelema samamoodi nagu siis, kui nad lapsed olid. Üldiselt suutsid vähesed asjad kogenud meest endast välja viia ning see sundis Arranit tähelepanelikkusele. „Siin, Sweeney,“ ütles ta ja lükkas neiu sülest. Ta istus sirgemalt ja viipas mehe lähemale. „Mis sind siis endast välja viinud on?“

Sweeney tõttas ligi. „Ta on t-t-t-tagasi,“ õnnestus tal hingetuna välja öelda.

Arran kortsutas segadust tundes kulmu. „Kuidas palun?“

„L-L-L …“ Näis, et Sweeney huuled ja keel on kokku kleepunud. Ta neelatas ja püüdis sõna suust saada.

„Hinga sisse, mees,“ ütles Arran püsti tõustes. „Rahulikult. Kes tuli?“

„L-L-L-Leedi M-M-Mackenzie,“ õnnestus Sweeneyl öelda.

See nimi jäi nagu Arrani ja Sweeney vahele õhku rippuma. Kas Arran kujutas seda ette või jäi kogu saal äkitselt vaikseks? See oli ometi mingi eksimus – ta vahetas pilke Jockiga, kes tundus olevat niisama jahmunud kui Arran.

Ta pöördus taas Sweeney poole ja küsis rahulikult: „Hinga veel kord sisse, mees. Sa eksid …“

„Ta ei eksi.“

Arran pööras kiiresti pea tuttava, selge inglise aktsendiga naisehääle suunas. Ta vaatas silmi kissitades saali tagumisse otsa, aga tõrvikud tossasid ja heitsid varje. Ta ei näinud seal selgelt kedagi – kuid ühine ahhetus umbes kahe tosina hinge suust, kes olid sinna kogunenud, oli talle kinnituseks: tema kõlvatu naine on Balhaire’i naasnud. Pärast enam kui kolme aastat eemal oli ta seletamatul põhjusel tagasi tulnud.

Pool tema klannist peaks seda kahtlemata suurepäraseks sündmuseks, teine pool suureks hädaks. Arranile endale tuli pähe vaid kolm võimalikku põhjust, miks tema abikaasa praegu seal seisab. Esiteks: tema isa oli surnud ja tal polnud minna kuhugi mujale kui oma seadusliku abikaasa juurde. Teiseks: tal oli Arrani raha otsa saanud. Või kolmandaks … naine tahtis temast lahutada.

Isa surma heitis Arran põhjusena kõrvale. Kui see mees oleks surnud, oleks ta sellest kuulnud – tal oli Inglismaal mees, kes tema truudusetul naisel teraselt silma peal hoidis.

Inimesed tõmbusid kahte lehte, kui punakaspruunide juustega kaunitar nagu voolujooneline galeoon saali liugles, kaks peenest villast kuue ja puuderdatud parukaga inglast kannul.

Raha ei saanud tal ometi otsa saada. Arran oli naise vastu üsna helde olnud. Jocki sõnul liiga helde. Võib-olla oli see tõsi, aga Arran ei tahtnud, et keegi ütleks, et ta ei hoolitse oma abikaasa eest.

Tema naise suurejoonelise sisenemise katkestas äkitselt üks Arrani vanadest jahikoertest, kes oli peaaegu täielikult silmanägemise kaotanud. Roy valis just selle hetke, et üle vabastatud põranda lonkida, jahedale kivipõrandale räntsatada ja koonu käppadele asetada, panemata end ümbritsevate inimeste tegevust üldse tähele. Ta ohkas valjusti, valmistudes magama jääma.

Tema naine kergitas peenelt keepi ja astus elukast üle. Tema kaks saatjat kõndisid koerast mööda.

Kui naine jätkas teekonda tema poole, pidi Arran nentima, et kolmas võimalus on ehk kõige usutavam. Ta on tulnud küsima lahutust, abielu tühistamist – mis annaks talle vabaduse. Aga samas ei olnud usutav, et ta sõitis maha nii pika maa, et seda temalt küsida. Kas ta poleks esindajat saatnud? Või äkki, mõtles mees, kui ta abikaasa poodiumi poole sammus, tahab naine teda veel kord alandada.

Margot Armstrong Mackenzie seisis, käed enda ees koos, ning naeratas ebalevalt kõikidele rabatud ja sõnatutele hingedele tema ümber. Tema kaks saatjat võtsid koha sisse otse tema taga, nad hindasid ettevaatliku pilguga saali, hoides kätt väikese mõõga käepidemel. Kas nad arvavad, et nad on väljapääsemiseks võitlema sunnitud? See oli võimalik, sest mõne Arrani mehe näol oli ootusärevus – ükski šotlane ei taganenud millestki, mis andis veidikenegi lootust kakluseks.

Surm siis mitte. Rahapuudus ka mitte. Arran ei olnud lahutust välistanud, aga ükskõik mis põhjus naisel on, oli Arran äkitselt maruvihane. Kuidas ta julges tagasi tulla?

Ta kargas poodiumilt alla ja astus edasi. „Kas põrgus on lund sadama hakanud?“ küsis ta rahulikult, kui ta naisele lähenes.

Margot vaatas saalis ringi. „Ma ei näe siin lund,“ lausus ta kindaid käest võttes.

„Kas sa tulid laevaga? Või luuaga?“

Keegi naeris poodiumil. „Laeva ja tõllaga,“ ütles naine sõbralikult, eirates torget. Ta kallutas pea küljele ja silmitses Arranit. „Te näete väga hea välja, mu abikaasa.“

Arran ei öelnud midagi. Ta ei teadnud, mida talle pärast kolme aastat öelda, ja kartis, et kõik, mis ta teeb, võib valla päästa tundetulva, mida ta ei taha kogu maailmaga jagada.

Samal ajal kui Arran vaikis, liikus Margot’ pilk ringi ümbritseval, tõrvikutel, rauast lühtritel, peasaalis jalutavatel koertel. Norwood Park ei olnud üldse selline. Talle ei olnud kunagi meeldinud see hiiglaslik ruum, mis oli nüüdseks sajandeid Balhaire’i süda olnud. Ta oli alati tahtnud midagi kenamat, peent ruumi, Londoni või Pariisi ballisaali. Aga Arrani jaoks oli see ruum äärmiselt funktsionaalne. Seal oli kaks pikka lauda, mille taga istus tema klann, mõlemas saali otsas olid tohutud kolded, mis seda kütsid. Mõned vaibad summutasid saabaste sammud kivil ja mehele oli tõrvikute hubisev valgus alati meeldinud.

„Siin on kõik endiselt võluvalt vanamoeline,“ lausus Margot tema mõtteid lugedes. „Kõik on täpselt samasugune.“

„Kõik mitte,“ tuletas Arran talle meelde. „Ma ei oodan’d teid.“

„Ma tean,“ ütles Margot veidi nägu krimpsutades. „Ja ma tõepoolest vabandan selle pärast.“

Arran ootas. Selgitust. Andestuse palumist. Aga nähtavasti oli see kõik, mida Margot öelda kavatses, sest ta vaatas nüüd mehe selja taha poodiumile. „Oi kui armas,“ ütles ta. „Te olete tõesti siia midagi uut lisanud.“

Arran vaatas silmi kissitades üle õla. Poodium oli ainuke asi, mis oli peale põranda ja seinte algsest peasaalist järele jäänud. See oli platvorm, kus pealik ja tema nõunikud olid aastaid einestanud. Nüüd ei kasutatud seda enam nii ametlikult, kuid Arranile meeldis ikka seal istuda – sealt avanes talle vaade tervele saalile.

Arranil kulus hetk aega, mõistmaks, et naine imetleb nikerdatud lauda ja polsterdatud toole, mis ta oli hiljutiselt kaubareisilt kaasa toonud, ning kaht hõbedast küünlajalga, mis kaunistasid pealauda. Ta oli need saanud tasuks mehelt, keda saatis ebaõnn ja kes oli vajanud hobuseid, et meeleheitlikult võimude eest pageda.

„See on Prantsusmaalt, kas pole?“ küsis Margot. „See näeb väga prantslaslik välja.“

Mis asi on Prantsusmaalt? Ja miks see hetkel oluline on, arvestades, milline suurepärane sündmus nende silme all aset leiab? Härra ja proua Mackenzie Balhaire’ist seisid ühes ruumis ning mitte keegi ei olnudki nuga haaranud! Kutsuge kuulutajad! Hõigake sõnumit! Mis kuradi pärast tema naine pärast kolme aastat vaikust siin tema söögilaua teemal lõugu lõksutab? Miks ta on siin ilma igasuguse hoiatuseta, ühegi sõnata, eriti pärast seda, kuidas ta Arrani maha jätnud oli?

Margot’ jultumus tegi ta vihaseks; tema süda tagus ebamugavalt. „Ma ei oodan’d teid ja sooviksin teada, mis teid Balhaire’i on toonud, proua.“

„Jah!“ ütles keegi saali tagumisest otsast.

„Heldeke, ma tõesti vabandan.“ Naine tegi otsemaid väga sügava kniksu. „Tuttav ümbrus haaras mind sedavõrd, et mul jäi teatamata, et tulin koju.“ Ta naeratas õndsalt ja sirutas käe välja, et mees ta üles aitaks.

„Koju?“ Arran turtsatas selle absurdse jutu peale.

„Jah. Koju. Te olete mu abikaasa. Seega on siin mu kodu.“ Margot liigutas oma sõrmi, nagu oleks Arran unustanud, et ta oli käe mehele välja sirutanud.

Oi, Arran oli sellest käest vägagi teadlik, ja mis veel tähtsam, ka sellest naeratusest, sest see pani tema rinnas kõik põlema. Naeratusega kaasnesid põselohud ja naise hiilgavad rohelised silmad särasid saali hämaruses. Arran nägi tema punakaspruune juuksesalke keebi kapuutsi alt välja paistmas, tumedaid lokke tema sileda heleda naha vastas.

Margot naeratas edasi ja hoidis kätt väljasirutatuna. „Kas te ei tulegi mind tervitama?“

Arran kõhkles. Tal olid endiselt seljas sopased ratsariided, kuub seljast läinud, särk rinda paljastades ülevalt lahti nööbitud, tema pikki juukseid olid taltsutanud vaid sõrmed ja need olid rohmakalt kuklasse sabasse soetud. Samuti ei olnud ta mitu päeva habet ajanud ja kindlasti lehkas ka pisut. Aga ta sirutas naise käe järele ja võttis selle pihku.

Nii peened, õrnad luud. Ta sulges oma mõhnalised sõrmed Margot’ sõrmede ümber ja tõmbas teda nii jõuliselt, et naine oli sunnitud ettepoole hüppama. Nüüd seisis Margot nii lähedal, et ta pidi oma pea luigekaela otsas kuklasse ajama, et mehele silma vaadata.

Arran põrnitses talle otsa ja püüdis teda mõista.

Margot kergitas üht tumedat kulmu. „Tervitage mind kojutuleku puhul, mu lord,“ lausus ta ja siis naeratusega, mis oli niisama imetabane ja kuratlik kui mehel, üllatas teda – tegelikult lausa vapustas –, kui tõusis kikivarvule, võttis Arranil kaela ümbert kinni ja sikutas tema pea alla, et teda suudelda.

Pagan võtaks, Margot suudles teda. See oli niisama üllatav kui naise ootamatu väljailmumine. Ja tegemist ei olnud ka voorusliku suudlusega, millesuguseid ta oli tunda saanud oma arglikult ja ülimalt kombeliselt noorelt pruudilt, kes oli ta kolme aasta eest maha jätnud. See oli sügav suudlus, selline, millest oli tunda küpsust ning millesse olid kaasatud mahlakad huuled, mänguline keeleke ja hambad, mis riivasid tema alahuult. Ja kui Margot oli tema suudlemise lõpetanud, libistas ta end tagasi alla ja naeratas talle, rohelised silmad saali valgustavate tõrvikute tulest säramas.

See toimis. Arrani viha hakkas naist vaadates ihale pisut järele andma. Margot nägi välja samasugune – võib-olla pisut vähem väljapeetud –, aga see ei olnud seesama pruut, kes oli pisarais Balhaire’ist pagenud. Arran lükkas tal järsult keebi kapuutsi peast. Margot’ juuksed olid sügavalt kastanpruunid ja ta puudutas naise näo ümber langevaid lokke. Ta ei teinud välja Margot’ kulmukergitusest, kui ta keebi kinnituse lahti tegi. Keep avanes ja paljastas liibuva reisikleidi, mille kuldsest brokaadist rinnalapi kohal oli näha kreemikas rinnakumerus. Arran märkas veel midagi – Margot’ kaela all õnaruses sätendas smaragdkaelakee, mille ta oli naisele nende pulmade puhul kinkinud. Ta nägi välja lummav. Ahvatlev. Ta oli nagu hea toit, mida mees peaks suutäite haaval nautima.

Aga ta eksis rängalt, kui arvas, et Arran einestamiseks tema valib.

„Näib, et mu kukkur on teieni piisavalt sageli tee leidnud,“ ütles mees, imetledes tema siidkleidi kvaliteeti. „Ja te paistate suurepärase tervise juures olevat.“

„Tänan,“ ütles Margot viisakalt ja tõstis veidi lõuga üles. „Ja teie näete välja …“ Ta vaikis ja vaatas veel kord mehe korratut välimust. „Samasugune.“ Tema üks suunurk kerkis irooniliselt naeratades.

Margot’ lõhn pani Arranil pea ringi käima ja tema pead täitis mälestuste tulv. Alasti naisest tema voodis. Tema pikkadest jalgadest, mis olid mehe ümber mähitud, lõhnastatud juustest, noortest, prinkidest rindadest tema peos.

Ka Margot taipas, millest ta mõtleb, Arran nägi seda tema pilgus sähvatamas. Margot pööras end temast veidi eemale ja ütles: „Kas tohib tutvustada härra Pepperit ja härra Worthingit? Nad on olnud nii lahked, et saatsid mu turvaliselt siia.“

Inimeste seast kostis mõningast nurinat – vaatamata hiljutisele Šotimaa ja Inglismaa liitmisele ei armastanud tema klann inglasi, eriti pärast tema katastroofilist abielu.

Arran vaatas vaevu Inglise keigarite poole. „Kui ma oleksin teadnud, et te kavatsete Balhaire’i naasta, oleksin teile oma parimad mehed järele saatnud. Kui kummaline, et te sõna ei saatnud.“

„See oleks väga lahke olnud,“ lausus naine ebalevalt. „Kas tohib teid tülitada ja õhtusööki paluda? Ma olen näljast nõrkemas, nagu kindlasti ka need tublid mehed. Olin unustanud, kui vähe kõrtse mägismaal leidub.“

Arran oli pisut purjus ja õige pisut vapustatud … aga mitte nii palju, et ta lubaks oma naisel pärast kolme aastat tagasi tema lossi liuelda, teeselda, et kõik on hästi, ja paluda, et teda ühegi selgituseta teenindataks. Ta tahtis Margot’lt vastust nõuda, kuid tajus ebamugavusega, et kõik Mackenzied kikitavad nende poole kõrvu. „Muusikat!“ lõugas ta.

Keegi võttis flöödi ja hakkas mängima ning Arran haaras Margot’lt randmest ja tõmbas ta endale lähemale. Ta kõneles vaikselt, nii et teised ei kuulnud, mida ta ütles. „Te tulete ette teatamata Balhaire’i, olles lahkunud nii, nagu lahkusite, ja te julgete veel õhtusööki ka paluda?“

Margot’ silmad tõmbusid veidi kissi, täpselt nagu tol õhtul, kui Arran teda esimest korda nägi. „Kas te keeldute toitmast mehi, kes kandsid hoolt, et teie abikaasa jõuaks turvaliselt teie juurde tagasi?“

„Kas te olete minu juurde tagasi tulnud?“ pilkas Arran.

„Mulle meenub, et te rääkisite alati, kui tuntud on šotlased oma külalislahkuse poolest.“

„Ärge mitte mõelgegi mulle öelda, mida ma tegema peaksin, proua. Vastake mulle – miks te siin olete?“

„Oh, Arran,“ ütles naine ja naeratas äkitselt. „Kas see pole siis selge? Sest ma igatsesin su järele. Sest mulle tuli mõistus pähe tagasi. Sest ma tahan meie abielule uue võimaluse anda, loomulikult. Miks ma muidu oleksin nii raske teekonna ette võtnud, et sinu juurde jõuda?“

Arran vaatas, kuidas tema meelas suu liikus, kuulas tema lausutud sõnu ja raputas pead. „Miks muidu? Mul on omad kahtlused,“ ütles ta Margot’ suule. „Mõrv. Kaos. Et mul öösel kõri läbi lõigata.“

„Oh ei!“ lausus naine tõsiselt. „See oleks liiga jõle, nii palju verd. Sa ei saa ometi uskuda, et mu meelemuutus ei ole võimalik,“ ütles ta. „Sa ei ole ju omal moel üldse mitte ebameeldiv.“

Naine pilkas teda nüüd? Arrani raev kasvas.

„Tõtt-öelda ma oleksin varem tulnud, kui mulle oleks kordki märku antud, et sa seda soovid,“ lisas Margot asjalikult.

Arran ei suutnud end tagasi hoida ja tõi kuuldavale hämmeldunud naerupahvaku. „Oled sa siis hulluks läin’d, naine? Ma ei ole sinult sõnagi kuulnud terve selle pagana aja jooksul, mis sa oled ära olnud.“

„Mina ei ole sinult ka ühtegi sõna kuulnud.“

See oli ennekuulmatu. Arran ei osanud isegi pakkuda, mis mängu ta mängib, aga võitu naine endale ei saa. Ta libistas käe naise seljale ja tõmbas ta enda keha vastu, hoides temast tugevasti kinni. Ta asetas peopesa Margot’ põsele ja silitas pöidlaga ta palet. „Kas sa’s ei tunnista tõde üles?“

„Kas sa ei usu mind?“ küsis naine mesiselt.

Arran nägi tema silmis seda küpsete pirnide karva nurjatut sädet, seda petlikku helki. „Mitte üht sõna.“

Margot naeratas ja lõi pea püsti. Arran taipas äkitselt, et naine ei karda teda enam. Margot oli teda alati pisut peljanud, aga nüüd ei näinud ta sellest jälgegi.

„Sa oled kohutavalt umbusklik,“ lausus naine. „Kas ma ei ole sinuga alati täiesti otsekohene olnud? Miks see peaks nüüd teistmoodi olema? Ma olen endiselt su naine, Mackenzie. Kui sa mind ei usu, siis pean sind veenma, eks ole?“

Arranil hakkas veri soontes pulbitsema. Ta silmitses naise nägu, tema peenikest nina, tumedaid kulme. „Sa üllatasid mind,“ tunnistas ta, samal ajal kui ta pilk Margot’ ahvatlevale dekolteele liikus. „Seda su väike nurjatu hing ju ihkas, eks? Aga ma hoiatan sind, abikaasa, ma ei ole rumal. Kui sind viimati nägin, siis sa põgenesid. Ma ei usu, et oled äkitselt siin minu jaoks ruumi leidnud,“ ütles ta ja koputas väga sihilikult naise südame kohal kummuvale rinnale.

Margot naeratas edasi, nagu ta ei laseks end Arranist häirida, kuid mees nägi kerget õhetust ta põskedele ilmumas. „Mul on rõõm tõestada, et sa eksid. Aga palun luba mul õhtustada. On selge, et mul läheb kogu jõudu vaja.“

Arrani süda peksles nüüd plahvatuslikust raevu ja iha segust veel kiiremini. „Huvitav, kus on see habras väike priimula, kes mind maha jättis?“

„Temast sai roosipõõsas.“ Margot patsutas teda rinnale. „Pisut toitu härra Pepperile ja härra Worthingile, olge nii lahke.“

„Fergus!“ lausus mees teravalt, pilk endiselt Margot’ näol. „Too leedi Mackenziele ja tema meestele pisut leiba ja midagi süüa, eks? Kiiresti, poiss.“

Ta võttis naise küünarnukist kinni, surus sõrmed kangasse ja tõmbas teda endale järele. Margot ei lausunud sõnagi mehe mustade käte kohta tema riietel, nagu ta oleks varem teinud, vaid järgnes kuulekalt. Peaaegu nagu oodates, et teda niimoodi koheldakse. Nagu ta oleks selleks valmis olnud.

Arran oli teadlik saginast ja sosinatest tema ümber, kui inimesed püüdsid vilksamisi näha salapärast leedi Mackenziet ja kaht buldogi, kes olid tal tihedalt kannul.

„Sul poleks oln’d vaja siia relvastatud vahtidega tulla,“ nähvas Arran naist poodiumile juhatades ja üle õla kahe inglase poole vaadates. „Sa hirmutasid Sweeney poolsurnuks.“

„Mu isa nõudis seda. Kunagi ei või teada, millal maanteeröövleid võib kohata.“ Margot heitis talle silmanurgast pilgu.

Arran oli teda alati ebatavaliselt kauniks pidanud ja kuidagi oli ta nüüd isegi veel ilusam. Aga ta ei igatsenud enam Margot’ järele samamoodi nagu kunagi – ta tundis vaid põlgust. Oli aeg, kui Margot’ naeratus oleks teda veennud naise halba käitumist andestama. Nüüd oli ta selle suhtes tuim. Ta peaks Margot’le toidu andmisest keelduma, ta tuppa viskama ja laskma teda seal hoida selle eest, et naine ta niimoodi maha oli jätnud.

Seda võimalust ei olnud ta veel kõrvale lükanud.

Margot võttis keebi ära ja istus ettevaatlikult istmele, mille Arran tema jaoks poodiumil välja tõmbas, võttes koha sisse tooliserval. Jaheda pealispinna all hiilis endiselt tema ontlik loomus.

„Sinu mehed võivad siia istuda,“ ütles Arran, osutades all olevale lauale.

Vahid kõhklesid, kuid Margot noogutas neile kergelt, andes märku, et nad peaksid kuuletuma.

Arran surus alla tungi talle meelde tuletada, et ta ei ole siin kuninganna, eriti mitte nüüd, kuid istus naise kõrvale ja hoidis suu kinni. Praegusel hetkel.

„Sul on seltsilisi olnud, nagu ma näen,“ lausus Margot sõbralikult, kui ta pilk langes piigale, kes oli mehe süles istunud, aga mossitades nüüd poodiumist eemal seisis.

„Jah, olen oma klanni seltsis olnud.“

„Nii meeste kui naiste?“

Arran pani veel kord käe ta randmele ja pigistas seda õrnalt. „Mis sa arvasid, Margot, et ma hakkan mungaelu elama? Et kui sa mu maha jätsid, siis ma andsin vande ja lömitasin õhtupalve ajal sulle püstitatud altari ees?“

Margot naeratas, tõmmates käe ta haardest ära. „Mul pole kahtlust, et kellegi altari ees sa lömitasid.“ Ta viis pilgu kõrvale ja keerutas lokki sõrme ümber.

„Ja sina oled siis vooruslik printsessike olnud?“ turtsatas mees.

„Noh,“ lausus naine muretult, „ma ei saa öelda, et olen täiesti vooruslik olnud. Aga kes meist seda ikka olnud on?“ Ta pööras pead ja vaatas Arranile otse silma, rahulik naeratus huulil, põsed tugevasti õhetamas.

Mis mäng see selline nüüd on? Margot flirdib temaga, vihjab halvale käitumisele? See on täiesti arusaamatu ja lehkab ninapidi vedamise järele. Kes see naine on? See naine, kes ta maha jättis, oleks tundnud õudu pelgalt selle peale, kui oleks vihjatud, et ta pole peaaegu neitsilikult vooruslik. Kuid see naine mängib temaga, loobib vihjeid ja naeratab nii, et see võib mehe põlvist nõrgaks võtta.

Arran pööras pilgu sellelt naeratuselt ära, andmaks poisile märku, et ta veini valaks, ning märkas, et pooled tema mehed vaatavad Margot’t endiselt ammuli sui. „Hea küll, hea küll,“ lausus ta ärritunult, andes neile käega märku, et nad teeksid midagi muud peale passimise. „Kas sa’i võiks midagi veidi krapsakamat mängida, Geordie?“ nõudis ta oma muusikult.

Geordie pani flöödi käest, võttis vilepilli ja hakkas uuesti mängima.

Kui Margot pokaali huultele tõstis, ütles mees: „Nüüd, kui sa oled oma suurejoonelise sisenemise ära teinud, tahan ma teada, mis on sind Balhaire’i toon’d. Kas keegi on siis surnud? Kas su isa on oma varanduse kaotan’d? Kas sa peidad end kuninganna eest?“

Margot naeris. „Mu pere on hea tervise juures, tänan väga. Meie varandus on täiesti alles ja kuninganna ei ole minust üldiselt üldse teadlik.“

Arran viskas end toolis lösakile ja uuris naist.

Margot naeratas kenasti. „Sa tundud skeptiline olevat. Olin unustanud, kui umbusklik loomus sul on, aga tuleb öelda, et see mulle sinu juures täitsa meeldis.“

„Kas ma ei tohiks sinusse umbusklikult suhtuda? Kui sa niimoodi ühegi sõnata välja ilmud, pagan võtaks?“

„Kas sa oskad öelda, kuidas sinu juurde oleks parem olnud tagasi tulla?“ küsis Margot. „Kui ma oleksin teate ette saatnud, ei oleks sa mind vastu võtnud. Kas pole nii? Mõtlesin, et võib-olla, kui sa mind näed, enne kui mu nime kuuled …“ Ta kehitas õlgu.

„Mida sa mõtlesid?“

„Mõtlesin, et võib-olla sa mõistad, et igatsesid minu järele ka.“ Margot naeratas leebelt. Lootusrikkalt.

Jälle see pulbitsemine tema veres, millega kaasnesid järjekordsed kujutluspildid sellest, kuidas tema abikaasa pikad jalad on teine teisel pool teda ja naise siidised juuksed ta rinnale langevad. Arran neelas selle kujutluspildi alla. Tõde oli see, et ta ei suutnud Margot’t vaadata. „Ma ei igatse su järele, Margot. Ma põlastan sind.“

Naise põsed läksid tulipunaseks ja ta heitis pilgu sülle.

„Ja kui kaua sellest täpselt möödas on, kui sa minu järele igatsema hakkasid, leannan¹? Kas ma ei saatnud sulle piisavalt raha?“

„Sa oled vägagi helde olnud, mu lord.“

„Jah, seda küll,“ lausus mees innukalt noogutades.

„Mis puutub sellesse, millal ma sinu järele nii tuliselt igatsema hakkasin?“ Ta teeskles, et mõtleb selle üle, näppides samal ajal keed oma kõril. „Ma ei oska täpselt öelda. Aga see tunne on juured sügavale ajanud ja kasvab üha.“

„Nagu mingi pagana vähkkasvaja,“ pilkas mees.

„Midagi sinnakanti. Arvasin alati, et sa tuled ise minu heaolus veenduma, mitte ei saada Dermidit.“

„Sa arvasid, et sõidan Inglismaale, ajan sind taga nagu rebane kana?“

„„Taga ajama“ on karmilt öeldud. Ma eelistaksin sõna „külastama“.“

„Ma ei saanud ju kutset külla tulla, ega?“

„Sa ei vajanud kutset! Sa oled mu abikaasa! Sa oleksid võinud minu juurde tulla, millal iganes soovisid. Varem sa ju tegid seda?“ lausus naine liiderliku pilguga. „Kas sa ei igatse mu järele, Arran? Võib-olla õige pisut?“

„Ma olen sind oma voodisse igatsenud,“ ütles mees talle silma vaadates. „Sellest on pagana palju aega möödas.“

Margot’ põskedesse hiilis taas puna, aga ta vaatas kindlalt mehele silma. „Kas sellest on tõesti nii kaua möödas?“

Arrani pilk liikus tema suule. Terve igavik. Ta ajas end sirgu ja kummardus ettepoole. „Väiga kaua, tüdruk. Kolm aastat, kolm kuud ja käputäis päevi.“

Margot’ naeratus kustus. Tema huuled paotusid veidi ja ripsmed võbelesid, kui ta meest üllatunult vaatas.

„Jah, leannan, ma tean, kui kaua ma olen sinu koormast vaba olnud. Kas see üllatab sind?“

Miski Margot’ silmis tuhmus. „Pisut,“ tunnistas ta vaikselt.

Arran naeratas kiskjalikult. Tema süda peksles nüüd, tagus tuttavas tungile viitavas rütmis. Ta lükkas naise oimukohalt juuksed ära ja ütles: „Kahju, et ma ei taha meie tutvust uuendada.“

Jälle vilksas Margot’ silmis mingi emotsioon. Kas ta oli hella kohta riivanud? Arranil oli ükskõik – see hoop ei oleks iialgi nii valus kui see, mille Margot oli talle andnud.

1 Armsam (gaeli). Tlk